Vatikani-vaatleja Aldo Maria Valli hinnangul esitab paavst Franciscus ebapiibellikku arusaama Jumalast, kes ei sea inimesele nõudmisi, vaid on kohandatud inimeste pretensioonidele. Seda tehes külvab Franciscus segadust usklike seas ja laseb endale aplodeerida usukaugel, ilmalikul maailmal.
Aldo Maria Valli kinnitab, et ta ei jaga sedevakantistlikke vaateid, mille kohaselt paavstitool olevat tegelikult vakantne, vaid usub, et Franciscus on õiguspärane paavst.
«Mis puudutab Franciscust, siis usun, et ta ei käitu paavstina, kuigi ta on seda. Ja minu hinnangu põhjused on teoloogilised. Franciscus ei esita meile Piibli Jumalat, vaid moonutatud jumalat, inimeste pretensioonidele kohandatud jumalat, jumalat, kes ei anna andeks pattu, vaid tunnistab õigeks,» lisas Valli Radio Spada saates tänavu veebruaris.
«Sest Jumal – Piibli Jumal – on kindlasti kannatlik, kuid mitte ülileplik; Ta on kindlasti armastav, kuid mitte liialt salliv; Ta on kindlasti tähelepanelik, kuid mitte järeleandlik. Lühidalt öeldes on Ta isa selle sõna kõige täielikumas ja ehtsamas tähenduses.
Paavst Bergoglio omaks võetud vaatenurk näib vastupidi olevat maailma oma: see ei lükka enamasti jumala-ideed tervikuna tagasi, kuid lükkab tagasi jooned, mis pole kooskõlas valitseva kõikelubatavusega.
Maailm ei taha tõelist isa – armastavat, kuid samuti sellist, kes paneb asjad paika – vaid poiss-sõpra või, veel parem, teekaaslast, kes laseb asjadel kulgeda ja ütleb: «Kes olen mina, et kohut mõista?» Ja Franciscus pakub maailmale just sellist jumalat, kes pole isa, vaid teekaaslane.
Seetõttu ma väidangi, et Franciscus ei käitu nagu paavst, sest ta ei kinnita oma vendi usus. Tõestuseks on see, et ta laseb aplodeerida eemalseisjatel [eemal usust ja kirikust], kes tunnevad end oma võõristuses kinnitatuna, samal ajal kui oma ebaselguse ja kõrvalekaldumisega ta külvab segadust omade seas.»
Ta jätkas:
«Nüüd on küsimus selles, kas mitte paavsti moodi käitumine tähendab ka mitte paavstiks olemist. Minu arust ei. Franciscus on paavst ja ometi eksib. Mõni ütleb: võimatu, sest tal on abiks Püha Vaim.
Kuid Püha Vaimu abi tuleb aktsepteerida. Kui sellest keeldutakse, on võimalik eksida ja pattu teha, sest Issand ei sekku kunagi meie meelevalda, sundides meid tegema midagi, mis pole meie tahtega kooskõlas.
Oma lõpmatu halastuse paradoksis jätab Jumal meile vabaduse Temale mitte kuuletuda, ennast hukka saata, igavesest õndsusest keelduda; Ta annab meile oma üleloomulikku armu, millest me võime aga keelduda.»
