Psalmis meenutatakse, kuidas Taavet otsis Jumala lepingulaekale asukohta ja tõi selle viimaks Jeruusalemma. Saamueli raamatutes on säilinud üksikasjalik pärimus sellest, kuidas laegas tuuakse Siilost Jeruusalemma (1Sm 4–6; 2Sm 6). Psalmides meenutatakse ka Jumala lepingut Taaveti sooga (Ps 132:17; vrd 2Sm 7): «Seal [Jeruusalemmas] ma lasen tärgata sarve Taavetile, ma valmistan lambi oma võitud mehele.» Seega vastab psalm Teise Saamueli raamatu peatükkidele 6–7. Sakarja kiituslaulus ennustatakse, et Taavetile antud tõotus täitub Jeesus-lapses (Lk 1:68–70): «Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi.»

Lepingulaeka peal oli kullast tehtud lepitamise koht, mis on heebrea keeles kapporet. Septuagintas on see tõlgitud kreeka sõnaga hilastērion. Nimetatud heebrea ja kreeka terminid on seotud verbiga «lepitada» (heebrea k kipper; kreeka k hilaskomai). Laekapealset lepitamispaika kirjeldatakse Teises Moosese raamatus. Kirikupiibli tõlge «lepituskaas» on algtekstist liiga kaugel ning olen selle tõlkinud kapporet-sõna Lutheri tõlkevariandiga «armutroon» [saksa k Gnadenthron] (2Ms 25:17–22): «Tee puhtast kullast armutroon, kaks ja pool küünart pikk ja poolteist küünart lai! Tee kullast kaks keerubit; tee need sepisena armutrooni kumbagi otsa! Pane üks keerub ühte otsa ja teine keerub teise otsa; pange keerubid armutrooni kumbagi otsa! Keerubid sirutagu oma tiivad ülespoole, et nad tiibadega kataksid armutrooni, ja nende palged olgu vastamisi; keerubite palged olgu armutrooni poole! Aseta armutroon laekale peale ja pane laekasse tunnistus, mille ma sulle annan! Seal ma siis ilmutan ennast sulle ja kõnelen sinuga armuaujärjel mõlema keerubi vahel, mis on tunnistuslaeka peal, kõigest, mida ma sind käsin Iisraeli lastele öelda.»

Kust võttis Luther tõlkevaste «armutroon»? Siin tsiteeritud teksti järgi ilmub Jumal armuliselt kapporeti peal, eriti Suurel Lepituspäeval (3Ms 16:2): «Ütle oma vennale Aaronile, et ta mitte igal ajal ei läheks pühamusse seespoole eesriiet, laeka peal oleva armutrooni ette, et ta ei sureks, kuna ma ilmutan ennast armutrooni kohal pilve sees.» Vanas Testamendis räägitakse Jumalast, kes istub aujärjel keerubite peal (1Sm 4:4; 2Sm 6:2; 2Kn 19:15; Ps 80:2; Js 37:16). Kapporet oli seega Jumala troon ja Tema armulise ilmumise koht. Kirja heebrealastele kirjutaja tahtis arvatavasti leida alternatiivse tõlkevaste konarlikule kreekakeelsele väljendile hilastērion (Hb 4:16): «Läki siis julgusega armu aujärje (thronos tēs kharitos) ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!» Armutroon selgitab hästi kapporeti kahetist tähendust Vanas Testamendis. See oli Jumala trooni ja Tema armulise ilmumise paik.

Kirja heebrealastele kirjutajale on «armuaujärg» kõigepüham paik taevas, kuhu Jeesus läks ja viis täide lepituse (Hb 10:19–24): «Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele.»

Kristlik tõlgendus, et armuaujärg on eelkuju Jeesuse lõpuleviidud lepitustööst, on leitav ka Paulusel. Ta kirjutab kirjas roomlastele, et Jeesus on tehtud armu aujärjeks (hilastērion). Kirikupiiblis on hilastērion tõlgitud «lepitusohvriks», aga õige tõlgendus oleks kahtlemata «armuaujärg» (Rm 3:21–26): «Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres armuaujärjeks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.»

Uue Testamendi ajal oli aktuaalne Jeesuse ja Tema lõpuleviidud päästetöö eelkujuline tõlgendamine «armuaujärjena». Teises templis Jumala lepingulaegast ei olnud. Pärast seda, kui Nebukadnetsar hävitas Jeruusalemma, kadus lepingulaegas lõplikult. Sellest räägib oma prohveteeringus Jeremija (Jr 3:16–18): «Ja kui neil päevil saab teid sellel maal palju ja te olete viljakad, ütleb Issand, siis ei räägita enam Issanda seaduselaekast ega ole see meeleski, sellele ei mõelda, sellest ei tunta puudust ja seda ei valmistatagi enam. Sel ajal nimetatakse Jeruusalemma «Issanda aujärjeks» ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma; ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järgi. Neil päevil läheb Juuda sugu Iisraeli soo juurde ja nad tulevad üheskoos põhjamaalt maale, mille mina olen andnud pärisosaks teie vanemaile.» Nagu Jeremija ütleb, lõpeb lepingulaeka staatus kultuse sümbolina siis, kui kõik rahvad kogunevad kuulama Jumala sõna ja teenima Issandat. Kristlased nägid selle päeva koitmist Jeesuse lõpuleviidud lepitustöös.

Lepingulaeka kadumine sünnitas uudse traditsiooni. Selle järgi peitis Jeremija lepingulaeka ja templi sisustuse koopasse. Väidetavalt leitakse need üles lõpuajal, kui Jumal saab jälle oma rahva vastu armuliseks (2Mak 2:4–8): «Kirjades on veel, kuidas prohvet Jumala käsul oli käskinud kogudusetelki ja seaduselaegast endale järgneda, kui ta läks mäele, kuhu Mooses oli tõusnud Jumala pärisosa nägemiseks. Kui Jeremija oli sinna tulnud, siis ta leidis koopataolise ruumi ja viis sinna kogudusetelgi, seaduselaeka ja suitsutusaltari ning sulges sissepääsu. Mõned, kes teda olid saatnud, tulid pärast sinna, et tähistada teed, aga nad ei suutnud seda leida. Kui Jeremija sellest teada sai, siis ta sõitles neid ja ütles: «See paik peab jääma tundmatuks, kuni Jumal jälle kogub rahva ja halastab tema peale. Siis Issand teeb kõik avalikuks ning Issanda auhiilgus ja pilv saavad nähtavaks, nõnda nagu see oli Moosese ajal, ja nõnda nagu Saalomon palus, et seda paika suuresti pühitsetaks.» See on seotud Uue Testamendi tunnistusega Jeesusest armuaujärjena. Jumala lepingulaegas ja selle peal olev armutroon on üles leitud. Armutroon on Kolgatal ning evangeeliumi sõnas, milles räägitakse Jeesuse lõpuleviidud lepitustööst.

Stefanost süüdistati Jeruusalemma templi kritiseerimises (Ap 6:13–14): «See inimene ei lakka rääkimast sõnu püha paiga ja Seaduse vastu. Me oleme kuulnud teda ütlevat, et see Jeesus Naatsaretlane hävitab selle koha ja muudab kombed, mis Mooses meile on pärandanud.» Kui Stefanosel tuli end Suurkohtu ees kaitsta, viitas ta tunnistustelgile ja templi ehitamisele, mida Taavet Psalmi 132 järgi Jumala lepingulaekale kavatses püstitada (Ap 7:44–53): «Meie isadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli seadnud ingel, kes Moosesel käskis selle teha eeskuju järgi, mida ta oli näinud. Selle telgi võtsid meie isad omaks ja koos Joosuaga tõid selle kaasa nende rahvaste maa vallutamisel, kelle Jumal oli tõuganud eemale meie isade palge eest. Nii see oli Taaveti päevini, Taavet leidis armu Jumala silmis ja palus, et ta leiaks eluaseme Jaakobi soole. Saalomon ehitas aga temale koja. Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus, nagu prohvet ütleb: «Taevas on mu troon ja maa minu jalajäri. Millise koja teie tahate mulle ehitada?» ütleb Issand. «Eks minu käsi ole kõik need teinud?!» Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi. Keda prohvetitest teie isad ei ole taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes kuulutasid ette selle Õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie, kes te saite Seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud.»

Stefanos uskus, et Jeesuse surm oli oluliselt muutnud templi ohvripraktikat ja lepitusteoloogiat. Jeesus toimetas taevases Jeruusalemmas Jumala eest täiusliku lepituse. Psalmi võibki pidada kõneks taevasest Siionist, milles valitseb Jeesus (Ps 132:13–15): «Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks. «See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda. Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga.»» Surmahetkel nägi Stefanos taevast ülempreestrit Jeesust istumas Isa paremal käel taevases Jeruusalemmas (Ap 7:55–56): «Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: «Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.»»

Kristlased tõlgendavad psalmis nimetatud lepingulaegast ja messia saabumist ennustustena uuest armupäevast, kui lepitatakse maailma patt: «Pühin üheainsa päevaga ära selle maa süü.» (Sk 3:9); «Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.» (Tn 9:24)

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015