Psalmist on Jumala ees puhta südametunnistusega. Ta teab, et on toiminud õigesti ning ütleb sellepärast julgelt (Ps 66:18–19): «Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud. Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält.»

Jeesuse tervendatud pime mees kasutas seda põhjendust, kui ta rääkis juutidega sellest, kes Jeesus tegelikult oli (Jh 19:24–34): «Nad kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: «Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.» Seepeale vastas too: «Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.» Nüüd nad küsisid temalt: «Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?» Mees vastas neile: «Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?» Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: «Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea.» Mees kostis neile: «See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.» Nad kostsid talle: «Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?» Ja nad heitsid ta kogudusest välja.» Pimedana sündinud ja nüüd tervendatud mees toetub oma heategijat kaitstes Psalmi 66 sõnadele. Psalmi sõnum avanebki kristlikus kirikus eelkõige lähtuvalt pimeda tunnistusest.

Jeesus Kristus kõneleb selles psalmis kristliku kogudusega. Ta tuletab meelde Jumala suuri tegusid ajaloos. Ta tunnistab, kuidas on Jumal ajaloos oma rahva eest hoolt kandnud ja sellepärast peaks iga iisraellane Teda tänama ja ülistama. Mitte keegi ei saa lahti öelda lepingust, mille Jumal oma rahvaga on teinud (Ps 66:5–7): «Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast! Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks!» See pole aga piisav. Kristus kutsub selle ülistusega liituma kõiki rahvaid (Ps 66:8–9): «Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus! Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.»

Me oleme Psalmi 22 juures näinud, kuidas Jeesus ülistab Jumala suuri armutegusid ning kutsub kõiki, nii iisraellasi kui paganaid Jumalat tänama ja osalema koguduse keskel peetaval pidusöögil. Kristus kutsub kõiki ohvrisöömaajale, mille Ta valmistab kõigile (Ps 66:13–15): «Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused, milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses. Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega.»

Koguduse keskel loetakse Jumala sõna ning õpitakse veel enamgi tundma, mida head on Jumal enda omadele ajaloo jooksul teinud (Ps 66:16–17): «Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele! Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel.» Kõige olulisem Jumala päästetegu on see, et Ta päästis Jeesuse surmavallast. Vana Testamendi päästeteod on selle suure sündmuse eelkujud. Uues Testamendis kutsuvad Issanda volitatud apostlid kristlasi uurima Jumala suuri tegusid ajaloos ning nägema neis Jumala juhtimist. Kirja heebrealastele alguses öeldakse (Hb 1:1–2): «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud.»

Psalmis tuletatakse meelde, et Jumal päästab enda omad kitsikusest (Ps 66:10–12): «Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele. Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.»

Katsumused kasvatavad kristlast. Sellepärast räägib kirja heebrealastele kirjutaja usu eeskujudest (Hb 11) ja kutsub kristlasi üles olema kannatustes kannatlikud (Hb 12:1–3): «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.»

Lugedes Psalmi 66 leiab kristlane sellest varase koguduse kokkutuleku tunnused. Jeesus on koguduse koosolemisel ligi Vaimus, apostlid õpetavad Jumala sõna ja kohaolijale on kaetud armulaud (Ap 2:42): «Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015