Psalmi sissejuhatus kirjeldab, millises olukorras Taavet selle lõi. Saamueli raamatud räägivad sellest sündmusest (1Sm 22:9): «Siis vastas edomlane Doeg, kes seisis Sauli sulaste juures, ja ütles: «Ma nägin Iisai poja tulevat Noobi Ahituubi poja Ahimeleki juurde.»» Psalmis vastandatakse Jumalale lootev Taavet ja valelik Doeg. Augustinus kirjeldab kirglikult kaht erinevat inimtüüpi. Üks loodab oma võimule ja väele, teine aga Jumala sõnale.
Jeesus rääkis võrdumi kahest ehitajast (Mt 7:24–27): «Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka me-hega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõ-nu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.»
Psalmi pealkirjas on heebrea sõna maskîl, mis tähendab «tema, kes taipab» või «tema, kellel läheb korda». Pealkiri sobib hästi Jeesuse võrdumiga kahest ehitajast. Neist üks on mõistja ning ta loodab Jumala sõna peale; sellepärast tal läheb korda, teine aga rumal ning teda tabab õnnetus.
Psalm õpetab kristlastele, et maailmas elab kahesuguseid inimesi. Ühed panevad oma lootuse Jumala peale, teised aga selle maailma algjõududele (2Tm 4:9–15): «Tõtta peatselt tulema mu juurde, sest praegust ajastut armastama hakates on Deemas mu maha jätnud ja läinud Tessaloonikasse, Kreeskens Galaatiasse ja Tiitus Dalmaatsiasse. Luukas üksi on minu juures. Võta Markus ning too ta enesega, sest ta on väga vajalik mulle abiliseks. Tühhikose ma läkitasin Efesosse. Kui sa tuled, too kaasa mantel, mille ma jätsin Karpose juurde Troasesse, ja raamatud, eriti aga pärgamendid. Vasksepp Aleksandros on teinud mulle palju kurja. Issand tasugu talle tema tegude järgi! Ole sinagi tema suhtes valvas, sest ta on ägedasti meie sõnadele vastu.»
Deemas hakkas armastama maailma ning hülgas Pauluse, teisalt oli Aleksandros Pauluse õpetuse peale vihastanud ning teinud palju kurja. Sellepärast puutub kristlane oma elus kokku mitmesuguse vastuseisuga. Jumala sõna jagab ja lahutab inimesi. Kurja inimese mõtteviisi kirjeldatakse järgnevalt (Ps 52:3–5): «Mis sa kiitled kurjusest, sa vägivaldne mees? Jumala heldus püsib kogu päeva. Sa kavatsed kadu, su keel on nagu terav habemenuga, sa pettuse tegija. Sa armastad kurja rohkem kui head, rohkem valetada kui õigust rääkida.»
Vana Testamendi prohvetid kogesid sageli, et Jumala sõna jagas inimesed kahte rühma. Üks selle parimaid näiteid on Jeremija raamat. Jeremija raamatu 20. peatükk toob ühe näite prohveti elust. Ta oli kuulutanud Jumala sõna ning istunud kogu päeva jalapakus inimeste pilgete all. Pilkamine murdis ta ning ta tahtis alla anda. Sügavas masenduses koges ta ometigi Jumala Püha Vaimu väge ja julgustust (Jr 20:7–9): «Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind. Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: «Vägivald ja rüüstamine!» Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.»
Pärast oma kannatust palvetab Jeremija usaldusega (Jr 20:11): «Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.» Psalmis meenutatakse, et viimselt tasub Jumal kurjale inimesele palga, kui te ei paranda meelt (Ps 52:9): «Ennäe seda meest, kes ei pannud Jumalat oma tugevuseks, vaid lootis oma suure rikkuse peale; ta oli tugev oma nurjatuses.»
Kristlane on ristimises saanud Püha Vaimu, Kaitsja, kelle ülesanne on julgustada teda kõigis kitsikustes (Jh 14:16–17): «Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.» Püha Vaim toob nähtavale maailma patu ning sellepärast kiusatakse kristlast taga (Jh 16:7–11): «Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.»
Psalm lõpeb lohutusega. Jumal kaitseb enda omi ning laseb neil keset kitsikust kogeda armu ja headust (Ps 52:10–11): «Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas, ma loodan Jumala helduse peale ikka ja igavesti. Ma tänan sind igavesti, et sa nõnda oled teinud, ja ootan su nime, sest su nimi on hea su vagade jaoks.» Psalmi lõppu lugedes võib kristlane meenutada Psalmi 1. Selles öeldi tema kohta, et ta elab ristimise lepingus ning on otsekui puu, mis on istutatud veeoja äärde, mis annab vilja omal ajal.
Psalmis 52 kinnitatakse, et kristlane on ristimise kaudu ühendatud Jumala kogudusega. Sellepärast saab ta elada haljendava puuna Jumala templis, s.t Tema koguduses (1Kr 12:12–13): «Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015