Psalm algab sõnadega (Ps 148:1): «Halleluuja! Kiitke Issandat taevastest, kiitke teda ülal kõrgustes!» Sõnad «kiitke Issandat» on heebrea keeles «Hoosanna». Nõnda hüüdis rahvahulk Jeesusele, kes tuli eesli seljas ratsutades Jeruusalemma. Nad hüüdsid «Hoosanna kõrgustes» (Mk 11:9–10; vrd Mt 21:8–9): «Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!» Jeesuse saabumist Jeruusalemma tervitades tsiteeris rahvahulk tuttavaid sõnu Psalmidest 118 ja 148.
Psalm kutsub kogu loodut üles ülistama Issandat. Ülistuse teoloogiline põhjendus on psalmi lõpus (Ps 148:13): «Kiitku nad Issanda nime, sest tema nimi üksi on kõrge; tema aulisus ulatub üle maa ja taeva!» Issanda nimi on kõrge, sellepärast kuulub Talle kogu kiitus ja au. Kristlased nägid selles Jumala halastust, mille Ta Jeesust läkitades kinkis kogu maailmale. Paulus tsiteerib hümni Jeesuse alandumisest inimeseks saades ja Tema uuesti ülendamisest. Hümnis antakse Talle kõikidest teistest nimedest kõrgem nimi (Fl 2:6–11): «Kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.»
Hümn tugineb Jesaja raamatu prohveteeringule, mille järgi üksnes Jumal saab päästa ning sellepärast peavad kõik au andma Talle (Js 45:23–24): «Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande. Üksnes Issandas – nõnda öeldakse minu kohta – on õigus ja jõud, tema juurde tulevad häbenedes kõik, kes on olnud tema peale vihased.» Kui Jesaja raamatus räägitakse Iisraeli Jumalast Jahvest, siis kristlikus hümnis kohandati tekst Jeesuse Kristusega. Talle on Jumal andnud nime, kelle ees peavad nõtkuma kõik põlved. Sellepärast lauldakse kristlikus koguduses ülistust Jeesuse nimele. Psalm 148 on ülistuslaul Jeesusele ja Tema nimele.
Psalm kutsub loodut ülistama Issandat ja Tema nime. Miks räägib Paulus siis kogu loodu ägamisest patu all (Rm 8:19–25): «Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.» Paulus selgitab patu põhjustatud hävingut, sellest räägitakse ka Vanas Testamendis. Jeremija peab kogu loodu kannatust Iisraeli rahva pattude tagajärjeks (Jr 4:23–28): «Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust. Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid. Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud. Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees. Sest Issand ütleb nõnda: Kõik maa peab saama lagedaks. Ometi ma ei tee lõppu. Seepärast leinab maa ja taevas ülal läheb mustaks.»
Loodu ägamine ei välista seda, et ta ei saaks koos Issanda omadega laulda kiituslaulu Jumala auks. Kristlik kogudus kutsub kõiki looduid laulma tänulaulu Psalmi 148 sõnadega, sest Kristus on päästnud inimkonna kaduvuse alt. Üks puudutavamaid üleskutseid loodule laulda tänulaulu Issandale on Taanieli kolme sõbra tänulaul tulises ahjus. Tänulaul on Septuagintas ning see on leitav Vana Testamendi apokrüüfides (Lisad Taanieli raamatule, Trl 3:51–90) Koos kolme mehega oli tulises ahjus Jumala Poeg (Tn 3:24–25): «Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tõusis kähku üles, kostis ja ütles oma nõuandjaile: «Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?» Nad kostsid ja ütlesid kuningale: «Tõepoolest, kuningas!» Tema kostis ja ütles: «Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.» Kristus on enda omadega ka keset kannatust ning sellepärast saavad kristlased ka sellises olukorras laulda tänulaulu Jumalale (Ilm 7:10): «Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015