Jeesus pidas oma esimese avaliku jutluse sünagoogis Jesaja raamatu teksti järgi (Lk 4:16–22): «Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: «Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.» Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: «Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.» Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad.» Jesaja raamatu 61. peatükk algab lohutava ennustusega sellest, kuidas Jumal läkitab oma rahvale aitaja. Issanda võitu tuleb kannatajate, haigete ja rõhutute juurde neid päästma. Psalm räägib samast Jumala hoolitsusest (Ps 146:7–8): «Kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud. Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid.»

Kannatav ja tagakiusatud Jeruusalemma kogudus palub Jumalalt abi. Nad meenutavad endamisi, et Jumalal on kogu võim, nagu öeldakse ka psalmis (Ps 146:6): «Kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti.» Jumal on Looja ja Tema võib aidata igas hädas ja kannatuses (Ap 4:24–30): «Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees, kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: «Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu. Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima. Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.» Algkoguduse palve algab tsitaadiga Psalmist 146. Seejärel viidatakse Psalmile 2, mille järgi Jumal lööb tagasi paganate raevu Issanda ja Tema võitu vastu. Palve lõpus naastakse Psalmi 146 juurde. Nagu psalmiski, palutakse Jumalat kinnitada jutlustatud sõna imede ja tunnustähtedega. Jumal kannab hoolt kõigi rõhutute eest ja päästab nad.

Teine Apostlite tegude raamatu koht, kus psalmi tsiteeritakse, on Pauluse ja Barnaba imetegu (Ap 14:8–18): «Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud. Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud, hüüdis ta valju häälega: «Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!» Ja too hüppas püsti ja kõndis. Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: «Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.» Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet. Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada. Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes: «Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on, kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel, ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.» Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.» Pauluse tehtud ime pärast arvab rahvahulk, et tema ja Barnabas on inimkujulised kreeka jumalused, kellele tuleb ohverdada. Paulus lükkab selle tagasi tsitaadiga 146. psalmist. Ilmselt teab Paulus psalmi peast. Ta teab, et Jumal on ise tõotanud anda väe teha kogu maailmas suuri imesid ja tunnustähti. Just seda oli Paulus koos Barnabaga Jumala Vaimu väes teinud. Apostlid andsid au Jumalale. Psalmi järgi nad kuulutasid, et imeteod on Jumalalt, mitte inimestelt.

Kristlane saab psalmi lugedes rõõmustada – Jumalal on vägi teha imesid ning aidata hädasolevat kristlikku kogudust. Kristlase usutunnistus Jumalast kui Loojast tähendab, et Ta võib iga päev viia imeliselt ja väeliselt ellu oma tahet.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015