Kristlane näeb psalmis ennustust tulevasest armuajast. Selle 11. salmis öeldakse: «heldus (hesed) ja tõde (‘emet) saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud”. Septuagintas on need heebreakeelsed sõnad tõlgitud sõnadega eleos (arm) ja aletheia (tõde). Heebrea mõiste «ustavus» tähendab ka tõde. Kreeka mõiste «tõde» kuulub seega heebrea sõna tõlgendusvälja. Kreeka eleos ja sellele vastav mõiste kharis tähendavad omakorda Jumala armu.
Johannese evangeeliumi alguses tõdetakse, et arm ja tõde on saanud avalikuks Jeesuses Kristuses (Jh 1:15–18): «Johannes tunnistas temast ja hüüdis valjusti: «Tema ongi see, kelle kohta mina ütlesin: See, kes tuleb pärast mind, on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.» Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale. Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.»
Kui Mooses oli palvetanud oma rahva eest, sai ta näha Jumala kirkust. Kui Jumal läks Moosese eest läbi, kattis Ta Moosese palge kinni (2Ms 33:20): «Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!» Jumal ilmutab Moosesele, kes Ta on ehk milline Jumal Ta on (2Ms 34:6–7): «Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: «Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest (hesed) ning tõest (‘emet), kes säilitab (nôtser) heldust (hesed) tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!»»
Need Issanda sõnad on taustaks Johannese evangeeliumi sissejuhatusele (Jh 1:1–18), mis räägib Jeesuse inimesekssaamisest. Johannes võrdleb Moosest ja Jeesust. Ainusündinud Poeg on saanud näha palgest palgesse Jumala kirkust ning sellepärast saab Ta teha maailma teatavaks «armu ja tõe» (hesed ja ‘emet). Jumala armulist olemust kirjeldab eriti heebrea verb nôtser «tema, kes hoiab, talletab (armu)». Sõna algus (st nûn-täht) on juudi käsikirjades kirjutatud teistest tähtedest erinevalt suurtähega, kuna selles arvatakse peituvat «messiaanlik» saladus. Johannese evangeeliumi sissejuhatuses tunnistatakse sellest saladusest, öeldes et Jeesus on tulnud ja ilmutanud Jumala kirkuse tõelist olemust. Ta on kirgastanud maailmale armu ja tõde.
On võimalik, et kristlased mõistsid juba varakult sõna nôtser viitena Jeesuse elukohale, Naatsaretile. Johannese evangeeliumi alguses tunnistab Filippus Naatanaelile (Jh 1:45): «Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: «Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.»» Filippus märgib eraldi, et Jeesus tuleb Naatsaretist ning saab Naatanaelilt vastuseks kõhkleva küsimuse: «Mis võib küll Naatsaretist head tulla?» Filippuse järgi on Jeesus Naatsaretlasest ennustatud Moosese seaduses ja prohvetite raamatutes. Viiteks Jeesuse kodulinnale on peetud Jesaja messia-prohveteeringus (Js 11:1) olevat sõna «võsu, võrse» (netser). Eespool tsiteeritud Moosese raamatu kohas (2Ms 34:7) on sõna nôtser võinud olla Moosese seaduse tunnistuseks Jeesuse kodulinnast.
Psalmi sõnum räägib Jumala meelemuutusest. Ta teeb midagi otsustavalt uut, nõnda et rahva eksimused antakse andeks. Psalm algab (Ps 85:2–4): «Issand, sul on olnud hea meel oma maast, sa oled pööranud Jaakobi vangipõlve. Sa oled andnud andeks oma rahva pahateo ja oled katnud kinni kõik nende patud. Sa oled koristanud kõik oma raevu, sa oled pöördunud oma tulisest vihast.»
Jumala meelemuutusest räägib kristlaste jutlustatud evangeelium. Oma surmaga on Kristus Jumala lepitanud ning nüüd tahab Jumal lepitust maailmaga. Psalmis esitatakse liturgiline küsimus (Ps 85:5–8): «Taasta meid, meie pääste Jumal, ja lõpeta oma meelepaha meie vastu! Kas sa oled meie peale tige igavesti ja jätkad oma viha põlvest põlve? Kas sa meid ei elustaks taas, et su rahvas rõõmustuks sinus? Issand, näita meile oma heldust ja anna meile oma abi!»
Liturgilisele küsimusele vastatakse. Jumala meelemuutus põhineb Tema armuteol (Ps 85:9–14): «Ma tahan kuulda, mida Jumal, Issand, räägib. Sest tema kuulutab rahu oma rahvale ja ütleb oma vagadele, et nad ei pöörduks alpuse poole. Tõepoolest, tema pääste on ligi neile, kes kardavad teda, et meie maal au elaks, heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud, ustavus võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast. Issand annab head ja meie maa annab oma lõikuse. Õigus käib tema eel ja järgib tema samme.»
Psalm lõpeb meeldetuletusega, et Issanda eel käib teerajaja. Kristlased näevad selles viidet Ristija Johannese tegevusele. Tema kuulutuses saab nähtavaks Jumala õigus (Mk 1:1–8): «Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: «Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed. Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!», nii sündis, et Ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks. Ja tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões. Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta niuete ümber oli nahkvöö ning ta sõi rohutirtse ja metsmett. Ja ta kuulutas: «Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga.»»
Psalm tuletab kristlastele meelde Jumala päästeplaani, millesse kuulus maailma patu lepitamine. Psalmi võib näha viitena Ristija Johannesele ja Jeesuse toodud päästele.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015