Apostel Paulus käsitles kirjas roomlastele 9.–11. peatükis küsimust, miks enamik tema juutidest rahvuskaaslastest ei võtnud vastu Jeesust kui Messiat, Kristust. Talle avanes Iisraeli rahvast puudutav Jumala saladus. Jumal paneb kõik inimesed kinni sõnakuulmatuse alla ja näitab igaühele, et pääste tuleb üksnes Jumalalt, üksnes armust. Paulus lõpetab oma arutelu Jumala tarkuse ülistusega (Rm 11:33–35): «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda?» Pauluse sõnad «ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!» on kohandatud käesoleva psalmi 20. salmist: «Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.»
Võib-olla on Paulus psalmile tuginedes oma rahvuskaalaste olukorda Jumala ees kaalunud isegi rohkem. Psalm algab ahistatu palvega Jumala poole (Ps 77:2–3): «Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks. Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.» Palvetaja on nõutu ja tema valu üha kasvab, kui ta mõtleb Jumala omandrahva käekäigule (Ps 77:4–11): «Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida. Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud. Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb: Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt? Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks? Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.» Psalmi palvetaja kahtlustab, et Jumal on plaani enda omandrahva jaoks täielikult muutnud.
Psalmile sarnanev kurbus on leitav Pauluse kirjast roomlastele 9.–11. peatükis. Paulus alustab kirjeldusega oma südame kitsikusest (Rm 9:1–2): «Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus, et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu.» Pauluse kurbust põhjustab oletus, et Jumal on enda omandrahva Iisraeli täielikult hüljanud (Rm 11:1–2): «Ma küsin siis: Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? Mitte sugugi! Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust. Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. Kas te siis ei tea, mida Pühakiri ütleb Eelija loos, kuidas ta kaebab Jumala ees Iisraeli peale.» Samamoodi küsitakse psalmis (Ps 77:10): «Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse?»
Paulus arutleb Vana Testamendi näidete põhjal, kas «Kõigekõrgema teod on muutunud» ning järeldab, et Iisraelis on alati olnud Jumalale lootev jääk. Ülejäänud on paadunud. Samamoodi arutleb psalmi palvetaja Jumala tegude üle ajaloos, saades neist lohutust (Ps 77:12–14): «Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid. Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?» Jumala sõna juhatab Pauluse lootusrikka nägemuseni. Talle avaneb Jumala saladus. Ükskord kannab Jumal hoolt, et juudid pöörduvad Messia Jeesuse poole (Rm 11:25–27): «Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.»» Psalmi käsitus Jumala saladusest rahustab Paulust. Ta süda saab vabaks, et palvetada Jumalalt halastust Tema rahvale Iisraelile (Rm 10:1): «Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid.»
Psalm lõpeb lootusrikka nägemusega, et Jumal on jätkuvalt ajaloos tegutsev Issand. Ta päästis ükskord oma rahva Egiptuse orjusest ning Ta võib uuesti päästa patu ja paadumuse orjusest (Ps 77:17–21): «Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid. Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna. Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises. Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda. Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.»
Kristlane saab psalmi lugedes palvetada omandrahva Iisraeli pärast ja meenutada Pauluse üleskutset jääda Jumala päästeplaanide üle mõtiskledes alandlikuks (Rm 11:13–24): «Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit – ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa. Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine? Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad. Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. Sina ehk ütled nüüd: «Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida.» Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa! Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha. Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida. Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015