Tunnil, mil Stefanos hukatakse, näeb ta taevalikku ilmutust (Ap 7:55–60): «Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: «Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.» Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks, ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: «Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!» Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: «Issand, ära pane seda neile patuks!» Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.»

Ka Psalmis 63 on sarnane lohutav ilmutus. Palvetajat kiusatakse taga, tema aga vaatab Jumala poole ja näeb Teda (taevases) pühakojas (Ps 63:2–4): «Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust. Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.»

«Sinu heldus on parem kui elu.» Need on õiged sõnad sureva märtri suust. Stefanos on veendunud, et Jeesuses Kristuses on saanud nähtavaks Jumala arm. Sellepärast julgeb ta usaldada oma hinge halastaja Päästja kätte. Ta teab, et ta pääseb. Sellepärast ei häbene ta tunnistada Jumala meelevallast (Ps 63:5–9): «Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud. Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil, kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata. Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.» Stefanos klammerdub kogu oma jõuga Jeesuse külge. Ta teab, et Temalt saab ta abi.

Psalmis kerkib esile kristliku ülestõusmisusu lootus. Keset kitsikust ja surmahirmu paneb kristlane oma lootuse Jumala peale. Talle on abiks ülestõusnud Issand, surma võitja. Usust rääkiv peatükk Kirjas heebrealastele lõpeb ülestõusmislootusega (Hb 11:35–40): «Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist. Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes. Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust, sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.»

Kirjutaja viitab sellele, et Vanas Testamendis alles oodati täitumust, ülestõusmise lootust. Jeesuse võiduga on see ilmutatud ning sellega on Vana Testamendi tekstid asetunud õigesse valgusse. Psalm 63 räägib ülestõusmise lootusest: «Sinu heldus on parem kui elu.»

Psalm lõpeb Jumala õiglase kohtumõistmise ülistusega (Ps 63:10–12): «Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse. Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks. Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.»

Uue Testamendi järgi toimub kohtumõistmine Jeesuse tagasitulekul. Ilmutusraamatus räägitakse hoorast, kes vaenab kristlasi (Ilm 17:5–6): «Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema! Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.»

Hoora antikristlik maailmavõim hävitatakse, kui Jumal mõistab maailma üle õiglast kohut (Ilm 18:21–24): «Ja üks võimas ingel tõstis kivi otsekui suure veskikivi ning viskas selle merre, hüüdes: «Nõnda visatakse suur linn Paabel äkitselt ära ning teda ei leita enam! Ja kandlemängijate ja pillimeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ei kuulda sinu sees enam ja ühtegi mis tahes käsitöömeistrit ei leita enam sinu seest ning veskikivide mürinat ei kuulda enam sinu sees, ja lambi valgust ei paista sinu sees enam ning peigmehe ja mõrsja häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid ilmamaa ülikud ja sinu nõidusega on eksitatud kõik paganad, ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal.»

Psalmi lugedes võib kristlane meenutada Taavetit, kelle Psalm valmis raskel hetkel, kui ta pidi oma poja Absalomi eest põgenema Juuda kõrbesse (2Sm 15:23–30): «Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas. Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga – need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud. Ja kuningas ütles Saadokile: «Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika. Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!» Ja kuningas ütles preester Saadokile: «Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega! Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.» Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna. Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.»

Taavet ei ihalda võitu, vaid usaldab end Jumala kätte. Ta teab, et Jumala tahe võib olla, et ta ei saa enam jätkata kuningana. Samamoodi annab Stefanos ennast Jeesuse kätte, olles valmis surema. Kristlane saab järgida Taaveti ja Stefanose eeskuju.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015