Psalm on Taaveti laul ajast, mil tal tuli võidelda mitmete vaenlastega. Sissejuhatuses viidatakse Taaveti võitudele ning need on loetletud ka Saamueli raamatutes (2Sm 8 ja 10). Sissejuhatus paneb arvama, et psalm on kantud rõõmust, sest Jumal on koos Taaveti ja tema sõjaväega ning kindlustab neile võidu. Tegelikkus on siiski teistsugune (Ps 60:3–5): «Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles! Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub! Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.»
Kristlane näeb siin maa peal võitleva koguduse eeskuju. Kogudus elab ahistatuna, ümbritsetuna vaenlastest, uskudes samas, et Jeesusele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal (Mt 28:18–20). Eriti õpetab seda kristlastele Ilmutusraamat.
Ilmutusraamatu misjonikirjad (Ilm 2–3) kõnetavad tõsiselt iga kogudust. Kristliku kiriku jäämine igaveseks mingisse piirkonda ei ole kaugeltki enesestmõistetav. Ehkki ülemaailmne kristlik kirik ei hävi iialgi, võib kohalik kogudus surra. Sellepärast on Jeesuse sõnad «Ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt» (Ilm 2:5) tõsine manitsus. Psalm 60 tuletab meelde, et Jumal võib enda omasid proovile panna. Kõrvalt vaadates ei lähe kristlikul kirikul siis hästi. Kogudus võib osutuda maailmasse kiindunud inimeste pilkeobjektiks või tema õpetust ja kristlikku eluviisi hakatakse kritiseerima kui valet ja kitsarinnalist. Taolises olukorras ei saa kirik loobuda oma ainsast aardest – Jumala elavast sõnast.
Nagu Psalm 60 räägib, ei näidanud Jumal mingil teadmata põhjusel oma väge ega andnud Taavetile võitu. Psalm annab mõista, et ometigi oli rahva seas Jumala ustavaid teenijaid. Jumal tahab nad päästa ning juhatada neid tundma Tema tahet (Ps 60:6–7): «Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!»
Vana Testamendi prohvetiraamatutes on sageli olukordi, kus Jumala omad kogevad rahva seas valitsevat seadusetust. Prohvetid kuulutavad, et Jumala kaitse võib rahva pealt lahkuda. Hesekieli raamatus on hoiatav kirjeldus Jumala kirkuse lahkumisest Jeruusalemma templist (Hs 8–11). Prohvet mõistab, et tempel hävitatakse, aga Jumal kaitseb enda omasid ka keset hävingut (Hs 9:4): «Mine läbi linna, läbi Jeruusalemma, ja tee märk nende laubale, kes ohkavad ja ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse!»
Psalmi järgi on rahva seas neid, kes paluvad Jumalalt abi ning tahavad elada Tema tahte kohaselt. Sellepärast kostabki pühakojast veel Jumala julgustav hääl. Ta kannab hoolt, et kõik kaotatud piirkonnad saadakse tagasi (Ps 60:8–9): «Jumal on rääkinud oma pühamus: «Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru. Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp.»» Rahvast julgustatakse lootma Jumala peale ka raskel ajal. Jumala rahvas saab endale uusi maid (Ps 60:10): «Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!» Ka kristlik kogudus peaks rasketel aegadel meeles pidama, et tema ülesanne on kuulutada evangeeliumi.
Jeesus ennustas võrdumis oma jüngrite lahkmeelt, nii nagu ükskord varem oli see toimunud Iisraeli seas (Mt 24:45–51): «Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma? Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: «Mu isand viibib,» ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.»
Taolisel puhul Jeesuse tõelised jüngrid ei põgene vastutuse eest. Nad jäävad Isanda majja pekstavaks, sest nad teavad, kes on maja peremees – mitte teenijad, vaid Issand Jeesus Kristus. Jeesuse võrdum kirjeldab üsna hästi kristliku koguduse olukorda, kui selles on võimul Jumala sõnast taganenud juhtkond. Kristlasel tuleb siis paluda Jumala abi, teades et Issand Jeesus Kristus ise on kiriku omanik (Ps 60:13–14): «Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi! Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.»
Kristlane loeb Psalmi 60 usus, et maailmas kogetud ahistus on Jumala poolt vaadatuna Kristuse koguduse otsustav võit. Kiriku Issand, uus Taavet saab võidu, nii nagu 2. Saamueli raamatu 8. ja 10. peatükk seda piltlikult ette kuulutavad.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015