Psalm 10 on õndsa inimese appihüüd Jumala poole tagakiusu ajal. Ka Athanasios õpetab, et kristlast tuleb juhatada tagakiusamise ajal selle psalmi sõnadega kõnelema. Pärast tagakiusu lõppemist kutsub ta üles Jumalat ka ülistama, ilmselt psalmi lõpu sõnadega (Ps 10:16–18): «Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt. Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele, et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.» Neis salmides kinnitatakse, et Jumal valitseb ka rasketel aegadel ning päästab enda omad kõigest hädast: «Issand on kuningas ikka ja igavesti!» Sama veendumust väljendab Ilmutusraamat, rääkides Võitu ehk Jumala Poja igavesest valitsusest (Ilm 11:15): «Seitsmes ingel puhus pasunat, ja taevas kostsid valjud hääled: «Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti.»» Kristlasi on alati julgustatud jääma kindlaks usus, et Jumal kannab nende eest hoolt. Nõnda toimis näiteks apostel Barnabas Antiookias (Ap 11:23): «Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks.»
Psalm kirjeldab kurjade inimeste loomust. Ükskõiksena Jumala või Tema tahte vastu otsivad nad eelkõige omakasu, rõhudes viletsaid ja vaeseid. Paulus tsiteerib kirjas roomlastele psalmi 7. salmi: «Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.» Pauluse tõlgenduses kirjeldab see salm iga inimese sünnipärast loomust (Rm 3:9): «Me oleme juba esitanud süüdistuse, et nii juudid kui kreeklased on kõik patu võimu all.» Nagu Paulus ütleb, tegelikult inimesed ei tunne Jumalat ega taha anda Talle au. Kui nende üle Jumala sõna alusel kohut mõistetakse (Rm 3:4): «Kindel on, et Jumal on tõemeelne, aga iga inimene valelik, nagu on kirjutatud: «...selleks, et sind tunnistataks õigeks su sõnades ja sa võidaksid, kui sinuga käidaks kohut,»» siis Jumala õnnistamise ja Tema austamise asemel «nende suu on täis sajatamist ja kibedust» (Rm 3:14).
Psalm 10 lohutab iga kristlast – mitte keegi ei jää Jumala ees varjatuks. Ta tuleb iga hädasolija juurde ning aitab neid, kellele teised on selja pööranud (Ps 10:14): «Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.» Psalm lõpeb lohutusega (Ps 10:18): «[Su kõrv paneb neid tähele,] et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.» Jaakobus tuletab kristlastele meelde, et tõeline Jumala tundmine on tegutsemine Jumala tahte kohaselt. See tähendab ka hoolekandmist nõrgemate eest (Jk 1:27): «Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.» Sellist teenimisvalmidust õpetas ka Jeesus. Kristlane ei tohi jumalatute inimeste eeskujul taotleda võimu teiste üle (Ps 10:5,10), vaid peab olema kõikide teiste teenija (Mt 20:25–28): «Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: «Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!»»
Psalm õpetab kristlasele, et ta saab kõiges loota üksnes Jumala peale ning paluda kõigis olukordades Temalt abi (Ps 10:12): «Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015