Küsimus naiste ordineerimisest vaimuliku ametisse on veelahkmeks, mis toob esile paljude kristlaste suhte Piibliga. Praegu on kirikutes küll rohkem räägitud samasoolistest paaridest, kuid aruteluteemana on naasnud ka naiste toimimine karjaseametis. Peamine põhjus naisteordinatsiooni ning homoseksuaalsete suhete tunnustamisel on sama: kas Piibli juhiseid on vaja järgida, kui need jäävad mulle arusaamatuks?

Soomes on traditsioonilised ärkamisliikumised jäänud kindlaks apostlikule ametimõistmisele. Kuna Soome evangeelses-luterlikus kirikus edendatakse praegu ka homoseksuaalsete paarisuhete tunnustamist, on see traditsiooniliste ärkamisliikumiste hoiakuid vaid kinnistanud. Aja vaim esitab küsimuse: kas Piibli juhist peab järgima, kui see jääb mulle arusaamatuks? Sellepärast on taas muutunud aktiivsemaks ka arutelu naiste ordinatsiooni üle. Soovin öelda ka oma arvamuse, olles olnud 14 aastat naispastori abikaasa, kuni mu naine ametist loobus.

Praeguseni pole suudetud ümber lükata Piibli arusaama karjaseametist, mille kohaselt see kuulub meestele (1Tm 3:2). Muidugi on selle siduvuse kohta esitatud erinevaid tõlgendusi. Emeriitpiiskop John Vikström tahtis ära kaotada mehe ja naise vahelise võimete erinevuse, määratledes seda vana aja maailma seisukohana. Kui naine on sama võimekas kui mees, siis saab ta täita samu ülesandeid. Ka arheoloog-teoloog Eero Junkkaala jõuab Vikströmiga samale järeldusele, ehkki teistsuguste argumentidega. Junkkaala arvates peaksid kõik keskenduma kristluse põhisõnumile, jättes küsimuse vaimulikust ametist teisejärguliseks. Misjoniühenduse Sley kodumaise misjoni juht Juhana Tarvainen ühineb omakorda Vikströmi mõttekäiguga selles, et mehe ja naise võimekus ei ole kuidagi erinev, aga Piibli tõttu jääb ta ustavaks traditsioonilisele ametikäsitusele.

Tahan omalt poolt lisada mõistmist otsiva usu vaatenurga.

Karjaseamet on otsekui isaks olemine. Ema ja isa kutsumused on samavõrra olulised, aga need on erinevad. Ema on lapsele otsekui avatud süli, isa aga kutsub last avastama maailma. Ema armastus haarab lapse turvaliselt endasse, isa kutsub välja. Mõlemad ülesanded on vältimatult vajalikud ning need täiendavad teineteist. Suur osa isa juhtimisest seisneb selles, et a) last harjutatakse kaitsma elu, ja b) julgustatakse sirutuma üle seniõpitud oskuste piiride. Ema kohandub lapse vajadustega, isa omakorda kutsub last kohanduma ülesannetega, mis tal koos isaga ette tulevad.

Muidugi võib isa olla mõnikord ettevaatlik ning ema tormakas. Füsioloogiliselt on nende positsioon siiski selge. Emal on rinnad. Need pakuvad varajast sümbioosi. Isal on käsivarred, mis esindavad enamasti esimesi käsi, mis on ema sülest väljaspool. Me ei vaidle selle üle, kumb oskab asju paremini (vrd Vikström), vaid tunnustame ema ja ise teineteist täiendavat erinevust.

Kui lapsel puudub isa, on tal enamasti keerulisem omandada moraaliprintsiipe. Kui koos isaga võetakse ette põnevaid ja isegi ohtlikke asju, siis õpitakse praktika kaudu ka mängureegleid. Paadi kõigutaja kukub järve. Kõiki reegleid ei ole võimalik õppida kodusoojuses. Alati ei paku kodu ka selget rollijaotust, aga lapse hilisemas elus tuleb see vajadus üha selgemalt esile. Meeste maailma moraalne loogika on üsna üheselt mõistetav. Mida ohtlikumates tingimustes ja ohtlikumate asjadega tegemist on, seda vähem on ruumi reeglite üle tingimiseks. Sirkli teravik ei halasta. See läbistab kobakäpa või iseteadliku toimetaja sõrmed sõltumata sellest, mida mõeldi. Neis asjus on isa ja teised mehed poistele eriti vajalikud. Aga kuidas usueluga?

Kes määratleb Jumala ja Tema koguduse?

Kui Jumal on minunäoline, siis on see otsekui lõputu arutelu, kus puuduvate piiridega laps saab oma tahtmise kasvatajat lõputute läbirääkimistega ära väsitades. Aga Piibli järgi ei määratle Jumalat mitte inimene. Meie elu mõte on peegeldada Jumala palet ning Tema sõnas määratletud tahet. Selles on midagi sarnast isa/meeste antud mudelist. Kutse pühadusele on raske (võimatu), aga nii lapsel kui täiskasvanul tuleb sirutuda selle poole. Reegleid ei määra mitte laps/inimene, vaid isa/Jumal. Jumal on loonud inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks. Karjaseamet on mitmel moel isa ülesannetega sarnanev kutsumus, vaimulik isaksolemine.

Jumala koguduse ja selle korralduse määrab Tema ilmutus. Naisteordinatsiooni heaks kiitnud kirikud kaotavad usu praktiseerimisest vaimuliku isa olulise rollimudeli. Piibli sõna hakatakse lugema otsekui läbi rääkides, tehes järeleandmisi selle vastuvaidlematu loomuse arvel. Nende kirikute «isatute laste» nõudmised kurnavad vaimulikke kasvatajaid, kes kalduvad viimaks õnnistama samasoolisi paare, toetama soo «korrigeerimist», aborte, eutanaasiat jne. Need samad, kes edendasid naisteordinatsiooni, õõnestavad nüüd kristlikku peremudelit. Kui mingit vastuvaidlematut Piibli moraali enam ei ole, siis lakkab patt olemast patt ning Kristuse armu pole enam vaja. Järele jääb vaid lõputu ja kurnav arutelu, dialoog. Pärast naiste astumist karjaseametisse peab kristlaskond nüüd läbirääkimisi igasuguse avaliku patu sallimise üle kõigis liberaal-protestantlikes kirikutes!

Loomiskorra kõigutamine avaldab oma mõju kristluse tuumani välja. Jumala seadmistel on oma loomulikud tulemid ning nende väljaütlemist ei peaks kartma. Jeesus kutsus panema tähele puu vilju (Mt 7:16–20). Kes ei järgi Jumala loomiskorra põhimõtteid ja seaduspärasid, pöörab vältimatult ära Pühast Jumalast, pöörab ära kristlikust usust. See lahutab üksteisest ka sugulasi ja pereliikmeid, tuues kaasa üha süveneva ilmalikustumise ning paganliku uusreligioossuse. Saame seda juba praegu endi ümber tähele panna. Siiski pakub traditsiooniline piibellik kristlus selles pimenevas maailmas alternatiivi. Hoidkem sellest kinni kodus, töökohal ja koguduses.

Autor Manu Ryösö on teoloogiamagister ning Misjonipiiskopkonna pastor Lappeenrannas

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet

Nikaia usutunnistus tõendab, et kristlus ei andnud järele ajastu valitseva filosoofia nõudmistele.

Presbüter Areiose õpetus 4. sajandil, et Kristus on Isast madalam, viis kiriku tõsisesse kriisi. Selle tulemusena nägi ilmavalgust kristluse olulisim usutunnistus, mis määratles kristliku kolmainuõpetuse ning tõrjus sellele vastanduvad valeõpetused.

Kustahes maailmas kirikusse astudes võid kuulda kohalikus keeles öeldavat: «Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse…» See, Nikaia usutunnistus, on kristlaskonna kõige olulisem õpetuslik dokument, mis ühendab nii ida kui lääne kirikut.

Usutunnistuse Isa ja Poega käsitlev algusosa kiideti heaks Nikaia esimesel oikumeenilisel kirikukogul aastal 325 pKr. Seega tähistame tänavu juubeliaastat, sest kontsiilist on möödunud 1700 aastat. Lõpliku sõnastuse sai Nikaia usutunnistus alles Konstantinoopoli kontsiilil aastal 381 pKr.

Presbüter Areios tekitas oma õpetusega kriisi

Vähesed teavad, millise teoloogilise pöörise keskel usutunnistus sündis.

Kõik sai alguse sellest, et aleksandrialane Areios (260–336 pKr) hakkas õpetama, et Kristus on Isast madalam, loodud olend. Areios oli presbüter ehk tänapäevases keeles tavaline preester, kelle ideed levisid väga laialt ning leidsid mõjukaid toetajaid.

Areiose mõttekäik tugines oma ajastu filosoofilistele vooludele, eriti platonismile, mis rõhutas Jumala absoluutset ainsust ja jagamatust. Platonistlik mõtlemine oli toona haritud inimeste seas valdav. Sellepärast oli Areiose ideede omaksvõtmine paljude inimeste jaoks lihtne.

Platoni filosoofiale tuginedes järeldas Areios, et Jumal on absoluutselt jagamatu. Platoni järgi oli kogu maailmakõiksusel vaid üks algus ja läte. Samas oli maailmakõiksus hierarhiliselt üles ehitatud nõnda, et selle tipus või otsas on absoluutne, jagamatu ning täiesti teispoolne üks, kellel olemuslikul tasandil ei olnud midagi ühist loodud tegelikkusega.

Platoni filosoofia tuuakse kristlikku teoloogiasse

Areios kohaldas seda arusaama kristliku teoloogiaga, väites et üksnes Isa on igavene ja jagamatu. Poeg ja Püha Vaim olid tema arvates madalamad loodud olendid, kellel ei olnud Isaga sama olemus. Isa ja Poeg olid seega olemuselt ja auväärsuselt erinevad. Teisisõnu – Poeg ei olnud osa Jumalast, vaid teatud madalam jumalolend.

Isa on Areiose teoloogias ainus, kellel ei ole algust ning kes ei ole osa loodust. Poeg on loodud olend, kellel on algus. Areiose järgi oli olnud aeg, kui Poega ei olnud olemas ning oli üksnes Isa oma suursuguses üksinduses. Seega ei oleks Poeg ka lõpmatu, vaid piiratud. Looduna on Poeg Areiose mõtteviisi kohaselt allutatud muutuvusele ja kaduvusele.

Areiose eksimus oli selles, et ta ei lähtu mitte kiriku õpetusest ja Piiblist, vaid täiesti erinevast tõlgendusest, millele tuginedes püüab ta mõista ja selgitada kogu kristlikku usku. See tõlgendus on Platoni filosoofiast üle võetud arusaam Jumala absoluutsest ainsusest. Seega ei lähtunud Areios mitte kristlikust sõnumist, mis räägib Jumala tegutsemisest ajaloos, vaid abstraktsest filosoofilisest printsiibist, millega määratles kogu kristliku õpetuse sisu.

Nikaia kontsiil lükkab ariaanluse tagasi

Areiose õpetus levis kiiresti ning tekitas kirikus tõsist muret. Olukord muutus nii teravaks, et keiser Konstantinus kutsus aastal 325 Nikaiasse kokku kirikukogu. Selle keskseks tegelaseks kerkis Athanasios Aleksandriast, kes kaitses jõuliselt arusaama Kristuse täielikust jumalikkusest. Tema arusaam põhines mitte valitseval filosoofilisel mõtteviisil, vaid kiriku õpetusel.

Nikaia kontsiilil lükati Areiose õpetused tagasi. Lahendus põhines kreeka terminil homoousios, mis tähendab «sama olemust olev». See termin rõhutas, et Poeg on sama jumalikku olemust nagu ka Isa. Poeg ei ole seega Isast madalam või Temast erineva olemusega, vaid Isal ja Pojal on sama jumalik olemus. Neil on ühine jumalik loomus.

Nikaia usutunnistus selgitab seda mitmel viisil. Usutunnistuses öeldakse, et Poeg on sündinud Isast enne aegade algust, mis lükkab tagasi ariaanluse väite, mille kohaselt oli olemas aeg, mil Poega ei olnud olemas. Lause «sündinud, mitte loodud» tühistab omakorda ariaanluse arusaama, et Kristus oli loodud olend ning sellepärast Isast madalam. «Jumal Jumalast ja valgus valgusest»-ütlused kinnitavad, et Isal ja Pojal ei ole olemuslikku erinevust.

Seega määratles kirik Isa ja Poja suhte Platoni filosoofiast oluliselt erineval viisil. Ajastu valitsev filosoofia ei saanud määratleda kristlikku jumalakäsitust. Sama probleem ähvardab kristlust kõikidel aegadel, s.t alati on oht, et mingi filosoofiline põhimõte või valitsev mõttelaad tõstetakse kõrgemale kui kristlik õpetus või Pühakiri.

* * *

Kust võib Piiblis leida kolmainuõpetuse?

Piiblis ei sisaldu otseselt sõna «kolmainuõpetus», küll aga räägib Piibel Jumalast kolmainsana ehk Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. Seega on kolmainuõpetus kristliku usu keskne piibellik osa.

Esiteks rõhutab Piibel, et Jumal on üksainus. See on Vana Testamendi keskne õpetus, aga samuti Uues Testamendis märgitakse Kirjas efeslastele (Ef 4:5) ja Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 8:6) üheselt, et on vaid üks Jumal. Mingit polüteismi [s.t paljusid jumalaid] on Piibli valguses võimatu ette kujutada.

Samas teeb Piibel avalikuks Jumala kolmainsuse: Ta on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Näiteks Matteuse evangeeliumis (Mt 28:18–20) käsib Jeesus jüngritel ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vastav kolmetisus ilmneb ka Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 12:4–6), kus üksteise järel olevates salmides räägitakse samal viisil Vaimust, Issandast ja Jumalast.

Kolmainuõpetuse järgi Jumala olemus ei jagune kolme persooni vahel otsekui kolmeks osaks, vaid kogu jumalus on jagamatult Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Kirjas koloslastele (Kl 2:9) öeldakse, et Kristuses elab kogu Jumala täius. Ka Apostlite tegude raamatus (Ap 5:3–4) kirjeldatakse Püha Vaimu Jumalana, rõhutades Püha Vaimu jumalikku olemust.

Piiblis põimuvad Isa, Poeg ja Püha Vaim sageli üksteisega nii tihedalt, et mõnikord on keeruline aru saada, kellest räägitakse. Näiteks Ilmutuse raamatus räägitakse Jumalast ja Tallest nõnda, et lugeja ei tarvitse isegi märgata, millal räägib tekst ühest, millal teisest. Vana Testamendi Jumalale viitavaid tekste kohaldatakse otse Jeesusele, mis rõhutab Jeesuse jumalikkust. Aga näiteks Apostlite tegude raamatu järgi valetavad Hananias ja Safiira Pühale Vaimule, mida tõlgendatakse valetamisena Jumalale enesele (Ap 5:3–4).

Jeesus ise rõhutab, et Isa ja Poja vaheline side on lahutamatu. Matteuse evangeeliumis (Mt 11:27) ütleb Ta, et mitte keegi ei tunne Isa ilma Pojata ega Poega ilma Isata. Sarnasel moel on Püha Vaim osa sellest sidemest: ilma Temata ei saa mitte keegi tunnistada Jeesus Issandaks (1Kr 12:3) või nimetada Jumalat enda Isaks (Rm 8:15). Püha Vaim juhatab meid kogu tõesse ning teeb meile Jeesuse kaudu nähtavaks Isa (Jh 16:13–15).

Teisalt on kolmainsuse persoonid üksteisest siiski eristatavad omavaheliste suhete kaudu. See saab nähtavaks näiteks siis, kui Jeesus ristitakse, Püha Vaim laskub taevast ning samas kostab Isa hääl: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!» Persoonid ei ole pelgalt Jumala maskid, mida Ta vajadusel vahetab, vaid nad on samaaegselt olemas ning toimivad üheskoos. Ei ole nõnda, et kõigepealt oli [maailmas] Isa aeg, siis Poja aeg ja viimaks Vaimu aeg.

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajalehe Uusi Tie loal

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja esimene artikkel:

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Möödunud nädalal lükkas Soome luterliku kiriku kirikukogu tagasi piiskoppide ettepaneku kehtestada traditsioonilise abielukäsituse kõrval veel teinegi – sooneutraalne abielu. Ettepanek ei saavutanud nõutavat 3/4 häälteenamust. Tulemuse üle väljendas pettumust peapiiskop Tapio Luoma (vahendan ajalehest Eesti Kirik, 14. mai 2025):

«Kirikuid, mis ei ole kunagi muutunud, ei ole olemas. Kui kirik ei võta maailma muutumist tõsiselt, ei suuda ta ka maailma ise muuta.»

Mis on selle mõtteavalduse puhul valesti?

1. On tõsi, et kristlik kirik on ajaloo vältel muutunud. Kuid mitte igasugune muutus ei ole õige ja heakskiidetav. Luterlik reformatsioon heitis õhtumaisele kirikule eesotsas Rooma paavstiga ette uute, inimlike õpetuste ja sääraste kiriklike praktikate lubamist, mis ei olnud Wittenbergi teoloogide hinnangul kooskõlas Pühakirjaga. Läbi ajaloo kerkib kiriku ette küsimus ustavaks jäämisest Jumala sõnale ja apostlite õpetusele.

2. Kirik võtab maailma muutumist tõsiselt. Piiblist loeme, et Jumala loodud maailm oli hea. Kuid siis langes inimkond Jumalast ära. Kirik kui koht, kus kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse sakramente, püüab olukorda parandada.

3. Viimaks tuleb küsida, mismoodi suudab maailma muuta kirik, mis võtab maailmast üle maailma mõtteviisi, antud juhul homoseksuaalsete suhete piibelliku abielumõistega samaväärseks pidamise? Kirik ei pea minema «progressiga» (tegelikult taandarenguga) kaasa.

Soome peapiiskopi sõnad esindavad progressiidee omaks võtnud moodsa inimese mõtteviisi, kes tahab, et kirik muutuks maailma järgi ja mitte maailm kiriku järgi.

On kahju, kui kiriku piiskopid ei saa enam aru, mis on nende funktsioon ja ülesanne. Osundagem Augsburgi usutunnistust: «Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises…»

Kui karjased ei tea enam õiget rada, siis võib juhtuda, et kari jookseb kuristikku. Antud juhul ei läinud kari piiskoppidega kaasa…

Tänavu juunis möödub 1700 aastat esimese üleilmse ehk oikumeenilise kirikukogu kogunemisest Nikaias. Sellel kirikukogul sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Väljaanne Meie Kirik tähistab seda kirikuajaloolist tähtpäeva artiklisarjaga.

Enamus inimestest usub, et kristliku usu olemusse kuulub arusaam heast eluviisist või ligimesearmastusest. Miks usutunnistused neist asjust vaikivad?

Dotsent Anni Maria Laato esitas ajakirja Perusta 2025. aasta teoloogilistel õppepäevadel küsimuse, kas peaksime kirjutama uusi usutunnistusi, milles võetakse arvesse vastutus loodu eest, heade tegude tegemine ja ligimesearmastus. Küsimusele vastamiseks tuleb uurida, miks varased kristlased üldse koostasid usutunnistusi.

Laato sõnul on teatud usutunnistused leitavad juba Uuest Testamendist, kus räägitakse usu avalikust tunnistamisest. Neis kristliku usu lühikestes kokkuvõtetes öeldakse, et Kristus tuli maailma, et päästa inimesi. Usku tunnistades ülistatakse Jumalat, kes Kristuse meile saatis. Need lühikesed tunnistused on aluseks hilisematele usutunnistustele.

Jeesus on Issand, kuuldavalt välja öelduna

Kirjas filiplastele sisalduv lause «Jeesus Kristus on Issand» on varajane usutunnistus, mis sisaldub ka Nikaia usutunnistuses. Varajastest märtrilugudest teame, et kristlastelt nõuti keisri tunnistamist Issandana. Need aga keeldusid ning ütlesid, et Kristus on Issand.

«Näiteks aastal 180 vangistatud Scilli linna kristlased ütlesid oma ülekuulajale, Rooma prokonsulile, et me maksame küll makse ning olema seaduskuulekad kodanikud, aga meie kuningas ja keiser on Kristus, mitte Rooma keiser,» rääkis Anni Maria Laato. «Usutunnistus ei ole pelgalt millegi tõeks pidamine, vaid kuuldavalt välja ütlemine, et Jeesus, Jumal ja inimene, on minu Issand.»

Kes Jeesus oli ja mida ta tegi?

Laato sõnul öeldakse usutunnistustes, kes Jeesus on ja mida Ta tegi. Rääkides Jeesuse tulemisest maailma, Tema surmast ja ülestõusmisest, sõnastatakse väga hoolikalt sõnum sellest, kes Ta on. Näiteks ütlus, et Jeesus sündis Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast, sisaldub kõigis usu lühikokkuvõtetes. Seega peeti seda kristliku usu keskmesse kuuluvaks seigaks.

«Distantsilt, ajaloolisest perspektiivist vaadates on usutunnistusse valitud just kõige olemuslikumad seigad: Jumal sünnib ise inimesena, sureb inimeste eest, tõuseb surnuist üles ja läheb taevasse. Loomulikult oleks võinud usutunnistusse lisada ka muid asju, aga sellega on kokku võetud kõige olulisem.»

Ühtlasi on usutunnistused alati ka ülistus. Ladina sõna confiteor tähendab usu tunnistamist, aga ka ülistamist. «Ka tänapäeval, kui me loeme jumalateenistusel üheskoos usutunnistust, me ülistame Jumalat Tema suurte tegude eest. Ülistamise ja Jumala kummardamise juurde ei kuulu inimese manitsemine,» ütleb Laato.

Usutunnistused abiks õpetusele

Usutunnistusi kasutati ka õpetamisel, sest need võtavad kokku kristluse kõige olulisemad aspektid. Algselt loodigi usutunnistused just ristimisõpetuseks ning ristimisel öeldi need kuuldavalt välja.

Ristimisõpetuse juurde kuulus nii usu sisu kui kristliku elu õpetamine, olulised olid mõlemad. Siiski ei võetud kristliku eluviisi juhtnööre usutunnistusse. «Eetikat ei jäetud usutunnistusest välja seepärast, et selle üle oleks vaieldud. Jah, varane kirik vaidles ka selle üle. Hieronymuse ajal vaieldi, milline on askeetlik elu,» selgitab Anni Maria Laato.

Õige usu piiride määratlemine

Lisaks õpetamisele määratles usutunnistus õige usu piirid. Usutunnistust kasutati lisaks õpetamisele «mõõtmiseks». Usu reeglite ja hilisemate usutunnistuste oluline ülesanne oli sõnastada õige arusaam sellest, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene ning välistada see, mis ei ole kristliku usuga kooskõlas.

«[Endine Tampere piiskop] Juha Pihkala on 4. sajandi usutunnistuste kohta väga hästi öelnud, et need otsekui raamistavad piirid või ehitavad tarad, mille sees kristliku õpetuse üle saab arutleda ja õpetada. Piirid on vajalikud seetõttu, et algusest peale on olnud vääraid või puudulikke viise rääkida sellest, kes Jeesus on ning kuidas inimesed saavad pääseda.» Valeõpetus moonutab kristlikku õpetust, seades ohtu inimese pääsemise. «Sellepärast on eksiõpetuslik väita, et Jeesus on loodud olend ning mitte Jumal, sest ükski tavaline inimene ei saa lepitada kõikide inimeste patte,» märkis Laato. «Usutunnistusi ei sõnastatud mingi konkreetse inimese, vaid vale õpetuse vastu.»

Olulised on nii usk kui eetika

Varases kirikus olid olulised nii usu sisu kui kristlik eetika, ristimisõpilastele õpetati mõlemat. «Siiski ei kuulunud eetika usutunnistusse. Usutunnistus oli eelkõige Jumala ülistamine ning Jumala suurte tegude meenutamine,» võttis Anni Maria Laato teema kokku. Usu puhul on määrava tähtsusega Kolmainu Jumala tundmine ning Tema peale lootmine.

«Oluline on see, kes on Jumal ning mida Tema on teinud. Eetikat soovivad usutunnistusse lisada sageli need inimesed, kelle arvates kristlik usk ongi eetika, näiteks Adolf von Harnack,» rääkis Laato.

Laato arvates kuulus eetika õpetamine kindlalt varase kiriku ristimisõpetusse. Selle eesmärk on, et kristlane, kes tunnistab oma usust ja lootusest Jumala peale ka kuulaks Teda ning tahaks elada Tema sõna kohaselt.

Eetikat õpetati jutlustes, aga sellest ei tehtud kõigi jaoks ühist kokkuvõtet, nagu usu sisu puhul. Õpetamises kasutati rohkelt evangeeliumite jutustusi, Jeesuse võrdumeid, mäejutlust ning pühade inimeste eeskuju. Ristimisõpetuses kasutati ka vooruste ja pahede loetelusid. Seega ei saa väita, et varane kirik ei oleks olnud eetikast huvitatud.

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal

Vatikani Püha Peetruse basiilika rõdult on taas kord kõlanud sõnad «Habemus papam». 8. mai õhtul astus rahva ette äsja Püha Peetruse järglaseks valitud paavst Leo XIV, 267. Rooma piiskop, kes on Ameerika Ühendriikidest pärit 69-aastane augustiinlane.

Sellest hetkest peale, kui uue paavsti isik saab teatavaks, võetakse luubi alla tema vaated, seisukohad ja varasemad teod ning püütakse neist välja lugeda uue pontifikaadi rõhasetusi ja suundumusi.

Ilmalikus meedias arutletakse peamiselt selle üle, kas uus paavst jätkab eelmise kurssi. Selle kohta on aga tabavalt öeldud, et paavst peab olema Püha Peetruse järglane, mitte oma eelkäija järglane.

Konservatiivsetele ringkondadele on oluline, et Kirikus lõppeks jesuiidist argentiinlase Jorge Mario Bergoglio ehk paavst Franciscuse ajal normiks kujunenud segaduse külvamine ning Kiriku doktriini kahtluse alla seadmine küsitava pastoraalse praktika ning sihilikult häguseks jäävate formuleeringute abil.

Konservatiivne katoliiklik veebileht LifeSiteNews toob välja mitu murettekitavat asjaolu seoses uueks paavstiks valitud Robert Prevostiga, nentides kõigepealt, et konklaav valis paavstiks USA presidendi Donald Trumpi uue administratsiooni immigratsioonipoliitika kriitiku.

Antitrumpism on poliitiliste eelistuste küsimus, ent Vatikani piiskoppide dikasteeriumi juhina mängis Prevost olulist rolli Texase konservatiivse piiskopi Joseph Stricklandi ametist kõrvaldamisel (paavst Franciscuse käsul) ja kardinal Robert McElroy määramisel Washingtoni peapiiskopiks.

Koroona ajal keelas Prevost jagada armulauda keelele, käskis pihti vastu võtta telefoni teel ning nimetas vaktsineerimist «armastuse aktiks».

Ta toetas ka jõuliselt paavst Franciscuse nägemust «sinodaalsest kirikust», mida on teravalt kritiseeritud konservatiivsetes ringkondades.

Teisalt tuuakse Püha Pius X Preestrite Vennaskonna ingliskeelsel veebilehel välja kardinal Prevosti seisukoht, et «naiste klerikaliseerimine» ei lahenda katoliku kiriku probleeme ja «apostlik traditsioon on midagi, mis väljendub väga selgesti, eriti kui me räägime naiste ordineerimisest preestriks.» (Franciscuse ajal võeti üles naisdiakonite küsimus, mis siiski kuhugi välja ei jõudnud.)

Samasooliste paaride õnnistamise osas on Prevost väljendunud segasemalt. (2023. aasta detsembris andis Vatikan paavsti heakskiidul välja dokumendi «Fiducia supplicans», mis võimaldab samasooliste paaride õnnistamist väljaspool liturgilist konteksti.)

Veel märgitakse, et suhteliselt kiire valimine (konklaavi teisel päeval) viitab sellele, et kardinal Prevost oli erinevate fraktsioonide eelistusi arvestades kompromisskandidaat ja tema paavstinime valik võib osutada soovile liikuda edasi Johannes XXIII-ga alanud (Vatikani II kirikukogu) ajajärgust.

Robert Prevost sai nii piiskopiks kui kardinaliks tänu paavst Franciscusele. Kuid lõppude lõpuks on igal paavstiks valitul võimalik kujundada oma ametiaja sihid vastavalt oma äranägemisele. Uue paavsti kavatsused saavad peagi selgemaks, kui ta asub täitma Vatikani juhtivaid ametikohti.

Palugem uuele paavstile Püha Vaimu juhtimist!

Eesti Raamatu Aasta puhul on Niguliste muuseumis avatud näitus, kus esitletakse eesti raamatuloo kõige haruldasemaid reliikviaid ning antakse ülevaade kirjakeele ja trükiste arengust 16.‒19. sajandini. Näitust tutvustavast tekstist saab lugeda:

«Esimesed teated eestikeelsest raamatust pärinevad 1525. aastast, millest möödub tänavu 500 aastat. Rahvakeelsele raamatule ja haridusele sillutas teed reformatsioon ning oma esimestel sajanditel olid eesti raamatud vaimulikud ja tõlgitud. Luulereadki ütlevad: «Kiri algab kirikust rahvas algab raamatust» (Hando Runnel). Näitusel on kokku võetud raamatukultuuri ja kirjasõna ajalugu selle algusest kuni rahvusliku ärkamisajani, kujundlikult – Kullamaa käsikirjast «Kalevipojani», lauluraamatust laulupeoni, aabitsast akadeemiani. Väljapanekul jutustakse harulduste ja tähtteoste kaudu eestlaste harimise ja kultuurrahvaks saamise lugu: kuidas õpiti jumalasõna, laulmist ja lugemist, hakati kirjutama ja luuletama ning edeneti haritud ja vabaks rahvaks.»

Näituse üks ikoonilisemaid eksponaate on Kullamaa käsikirjaline vakuraamat (leiti 1923), kuhu alates 1524. aastast on Saare-Lääne piiskopkonna Kullamaa preester Johannes Lelow ja tema ametijärglane Konderth Gunderth teinud eestikeelseid ülestähendusi, mille seas on ka meieisapalve («Isa mede»), maarjatervitus («Terviteud terve Maria, Issand su kaas») ja usutunnistus («Usume Jumala Isanda»). Vakuraamat ei ole kiriklik, vaid ilmalik abivahend, ent preestritel oli kohustus kontrollida vakustel talupoegade usulisi teadmisi. Tähtsamate kristlike palvete ja usutunnistuse maakeelsed tekstid näitavad, et katoliku kirik võttis talupoegade usulist harimist tõsiselt.

Olgu näitena esitatud Kullamaa käsikirja meieisapalve tekst:

Ysa+ +mede . ken ßynna olte taywas .
po[h]ulut on ßynnu nÿmmÿ .
kulkut [ßin] ßynnu rikus ßatku ßynnu tachtmuß taywas nynck [ma]eße
Anna meÿtte tennenÿ ycke+ +pewÿne leybp [...] .
nynck heytka andex meye wollkat : nÿnda kut meye Andex annama meÿtte wollalysth wasta .
elle ßättyt meyttyt kurÿa Ohachtuß erenes sattka meÿt kuryasth .
Amen

Vanim säilinud eestikeelne trükis on Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti ja Püha Vaimu kiriku pastori Johann Koelli katekismus aastast 1535, mida trükiti Wittenbergis lausa 1500 eksemplari, ent mille Tallinna raad lasi konfiskeerida arvatavasti sisulist laadi vigade tõttu. (On teada, et katekismuse koostas Simon Wanradt ja Johann Koell tõlkis selle eesti keelde.) Sellest on säilinud vaid katkendid, mis avastati juhuslikult kahe ilmasõja vahelisel ajal teise raamatu kaane täitematerjalina.

Käesoleva artikli tunnuspildil (vt ülal) nähtav eestikeelse katekismusekatkendi tekst on järgmine:

Synu tachmas sundküt kuth taywas / nynda kaes maa+ +peel .
Nynda muysta se kolmandes palwe /
Armas Issa era+ +keelda synu arman tachtman kaes / medy lehasen kuryan tachtman / Nynck sen kuryan suck[un] / [mea] meil sündnüt on /
Seysa kaes armas Issa sedda köh[e]nrettyd / ninck sedda ylma wasta / keyke+ +ses mea synu Jumalan auwu ninck tachtmas eb taha /
Mynck+ +perest meye emme wöy / ech meddy motlusten / ech tachtman kaes / meyst omast henest / mued / kuth synu tachtmad wasta ygkex seystma synd needma / [ninck] [era+] [+pölgkma] .

Välja on pandud Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri käsikirjalised jutlused 17. sajandi algusest. Need on tänuväärselt mõne aja eest trükis välja antud nii originaalteksti publikatsioonina kui paralleelse ümberpanekuna tänapäeva eesti keelde (Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007).

1632. aastal trükiti Riias Gerhard Schröderi trükikojas kaks pastor Joachim Rossihniuse koostatud kirikukäsiraamatut, mille pealkirjad kõlavad eesti keeles järgmiselt:

«Dr. Martin Lutheri katekismus koostatud kuues peatükis, nagu seda kristlikkudes kogudustes ja eriti armsa noorsoo seas tuleb õpetada. Ühes Lutheri küsimustega leina- ja ristimisraamatukese ning ühispalvetega tartueesti keelde pannud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre kirikhärra»;

«Evangeeliumid ja epistlid iga pühapäeva jaoks aasta läbi. Samuti tähtsamate pühade evangeeliumid ja epistlid ja meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse kannatamise ja surma lood. Liivimaa eesti keelde tõlkinud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre pastor».

Järvamaa praost ning pärastine Tallinna toomkiriku ülempastor ja Ingerimaa superintendent Heinrich Stahl andis aastatel 1632–38 välja neljaosalise teose «Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal», mis sisaldab Lutheri väikese katekismuse, 144 riimimata kirikulaulu, katkendeid evangeeliumidest ja epistlitest, liturgilisi tekste jm.

Eestikeelse paganliku piksepalve «Woda Picker» («Võta, Pikker») on rahvasuust üles tähendanud Urvaste kiriku pastor Johann Gutslaff teoses, mille pealkirja on tõlgitud kui «Lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud Võhandu jõest Liivimaal...» (Tartu, 1644). Palve on järgmine:

Woda Picker / Herja anname palwus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn / kündi perrast / külwi perrast / Olje Wasck / terra Kuld . Toucko mujo musto pilwe suhre Soh / körken Kondo / laja Lahne pähle . Simmase ilm messi hohk meile kündjalle külwjalle . Pöha picken häja meye pöldo hüvva ölja allan / ninck hüvva päh otzan / ninck hüvva terri sissen .

Veel saab näitusel näha 1686. aastal Riias trükitud tartukeelset Wastset Testamenti, 1699. aastal trükitud eestikeelset jumalateenistuste käsiraamatut, erinevaid piibleid 18. sajandist, samuti kodu- ja kirikuraamatute väljaandeid ning palju muud.

Raamatuaastale pühendatud näitus jääb Niguliste kirikus avatuks kuni 26. oktoobrini, ent eksponaadid vahetuvad. Teemaga «Kirjasõna algus» seotud eksponaate saab näha kuni 25. maini.

Veiko Vihuri fotod

Jeruusalemma Patriarhaadi avaldus seoses Eestis vastu võetud usuvabadust mõjutava seadusega

«Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad!» Ps 133:1

Jeruusalemma Patriarhaat väljendab meie kiriku ühtsuse vaimus ja seda igatsedes muret seoses uue kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmisega Eesti parlamendis, Riigikogus, 9. aprillil, mis sunnib kirikuid katkestama oma sidemed Vene Õigeusu Kirikuga. See otsus puudutab lugematut hulka usklikke kirikutes ja kloostrites üle Eesti.

Jeruusalemma Patriarhaat seisab kindlalt õiguse eest turvaliselt ja vabalt Jumalat teenida. Oleme Jeruusalemmas lähedalt tuttavad piirangutega jumalateenistustel turvalisuse nimel, nagu me seda aasta-aastalt kogeme Püha Tule liturgial. Pole põhjust rahumeelsete inimeste religioosset veendumust ja praktikat sihikule võtta. Kutsume Eesti valitsust üles seda seadust kõigi Eesti usklike inimeste huvides uuesti läbi vaatama. Meie kiriku sees on see veel üheks näiteks tungivast vajadusest ühtsuse järele.

Maailm on konfliktidest väsinud ja praegu on ülimalt tähtis, et õigeusu kirik panustaks dialoogi ja tervenemisse. Oleme üks ihu, kuigi meid on palju, ja me peame tegema koostööd, et olla rahutegijad, mille järele inimkond igatseb. Me ei saa aga seda teha, kui meid vaevavad lahkhelid ja tülid. Jeruusalemma Patriarhaat näeb väljakutseid, valu ja lõhesid, mis eksisteerivad Euroopas ja kogu maailmas praegusel keerulisel ajal, ning me kordame oma üleskutset pidada vennalikke arutelusid, mis põhinevad dialoogil ja leppimisel.

Jeruusalemma Patriarhaat, mis juurdub sajandeid kestnud lepitus- ja rahupüüdlustes, pakub meie vendadele hea tahte ja vahendava käe. Tulgem kokku, et külvata rahu ja tervenemise seemneid, et saaksime teha lõpu kannatustele ja edendada tervenemist õigeusu perekonnas.

Tõlgitud ingliskeelse teksti järgi

Ei ole märke, et õigeusu kiriku kallal vägivallatsejad kavatseksid hoogu maha võtta, tulebki alustada Oskar Lutsu parafraseerimisega: Maailmakord on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Nüüd tahtvat Eesti Kristlik Õigeusu Kirik härrade kalkunite-tolkanite parve jõe põhja lasta.

Sama naeruväärsed on valitsuse ettekäänded, selgitused ja valed õigeusu kiriku ründamisel. Olen veendunud, et tegelikke põhjusi pole meile avaldatud, aga sellest tagapool.

Mu õpetaja Evald Saag ütles mulle kunagi: Kui tahad maailma paremaks muuta, õpeta häid inimesi, teistega ei ole mõtet aega raisata. Seepärast kirjutangi headele inimestele. Need, kes läksid Püha Vaimu vastu pattu tegema, hääletades kirikute ja koguste seaduse muutmise poolt, said sellega enda püsielukohta sissekirjutuse tehtud. Kahtlen, kas neile on mõtet veel midagi rääkida Jumala riigist või loota nende paadumuse lahtumisele. Kirjutan headele, sest lõhed ühiskonnas lähevad aina suuremaks ja konfliktid käärivad kangemaks, kirjutan selleks, et aidata katki tehtud ühiskonnas hoida selget meelt ning et «judisemaajav läilus» (1939. a. piiblitõlge «hävituse koletise» kohta Mt 24:15) teid ei hirmutaks. Mõned asjad võiks selgelt välja ütelda, sest vägivallatsejad püüavad tõsiasju hägustada või neile vastupidise tähenduse valetada. Piibel on siin hea kompass, see aitab määrata asukohta Jumala suhtes. Et maailmakord on sassis, näeme me sellest, et sodomiidid ja satanistid püüavad Kristuse kirikule vägivallaga ähvardades ütelda, kuidas ta peab elama.

Et keegi asjata ei solvuks, kirjutan Vana Testamendi prohvetite alusel lahti, mis on sodomiitlus või soodoma patt.

Sodomiidid on püüdnud aegade jooksul selle sõna tähendust muuta, andes sellele võika seksuaalse tähenduse, et siis ütelda: «Meie ei ole ju sellised, meie teeme kõike teie heaks!»

Soodomast teame piibli tekstidest, seega on piibel parim allikas nähtuse kirjeldamiseks. Prohvetite järgi ei ole soodoma patt seksuaalsusega seotud, moraalse vägivalla kasvades lihtsalt lisandub sellele lodevus, sest viimaks kujutatakse ette, et kõik on lubatud. Hs 16:49j – «Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud, vaid nad olid upsakad ja tegid mu ees jäledusi.»

Kui Jesaja võrdleb Jeruusalemma  Soodomaga, loetleb ta nende süütegusid: Js 1:23 – «Su vürstid on tõrksad ja varaste seltsimehed: igaüks armastab meelehead ja himustab kingitusi! Vaeselelapsele nad ei tee õigust ja lesknaise kohtuasi ei jõua nende ette!» (1968. a. tõlge).

Nii on prohvetite sõnade valguses Eesti valitsuse ja valitsuskoalitsiooni teod soodoma patt. Leivaküllust jätkub, alles kadus selgituseta 2,4 miljardit maksumaksja raha ja kavatseti veel 2,6 miljardit hämaralt laiali jagada. Praegu võeti natuke hoogu maha, alustatakse 100 miljoniga. Aga vaene ja vilets sellise priiskamise juures? Lasterohkete perede rahade vähendamine, see on sodomiitlus; koduste emade ravikindlustuseta jätmine, see on sodomiitlus; lastepilastajatele seadusega rohelise tee tegemine laste juurde (kõige nõrgemate kaitseta jätmine), see on sodomiitlus, ka automaks, mis lööb lasterikkaid ja erivajadustega inimesi valusamalt, see on sodomiitlus. Kõik, kes vastavaid seadusi välja töötasid ja kõik, kes nende poolt hääletasid, on prohvetite sõnade valguses sodomiidid, sest röövivad ühiskonna toetust vajavaid liikmeid eriti jõhkralt.

Aja ja ruumi säästmiseks rohkem näiteid ei too. Et sodomiidid tahavad nüüd Kristuse kiriku elu korraldada, on üle võlli ülbe. Eriti jõhker on nendepoolne moraali lugemine, kuidas teisitimõtlejad on Vene agendid ja valitsus kaitseb usklikke. Selle kõrvale võrdluseks jääb vaid veel lisada nagu hooldekodus vanainimeste vägistamine oleks vanakeste endi kaitseks.

Satanismi osa suurt seletust ei vaja. Pole ammu saladus, et globalism on maailma ettevalmistamine antikristuse tulekuks. See algab abielu perverteerimise, loomuvastase ülistamise ja loomuliku häbistamisega, jätkub laste soosegaduse tekitamise ja nende sandistamisega ning jõuab välja lõpuks otsese kiriku ähvardamise ja ründamiseni. Seega on uskliku perspektiivist ja Vana Testamendi prohvetite sõnade valguses lihtne tõsiasi – sodomiidid ja satanistid ründavad praegu kirikut. Kristlasi on hoiatatud, et ennekõike panevad nad oma käed teie külge ja tagakius läheb nii julmaks, et ustavaid jääb järele vähe. Julgeoleku argument sel puhul on valitsuse propagandas eriti küüniline.

Ilmselt on rohkem neid inimesi Eestis, kellele piibel ei ole autoriteediks. Neile võiks meelekindluse säilitamiseks soovitada prantsuse kliinilise psühhiaatri, Marie-France Hirigoyen’i raamatut «Moraalne ahistamine ehk igapäevane perversne julmus», eesti keelde tõlgitud ja ka avaldatud korralik kirjeldus, kuidas toimub erinevates suhtealades moraalne vägivald. See on põhijoontes igal pool sarnaste tunnustega. Üheks iseloomulikuks tunnuseks on vägivallatseja poolt sõnade tavapärase tähenduse kaotamine nii, et ohver kunagi ei teaks, mida moraalne pervert parajasti ütleb, nii on igasugune rünnatava reageering  «vale», sest ründaja ütleb alati: ma mõtlesin tegelikult muud, sa ei saanud aru ja nüüd ründad mind! Kõige õnnestunum on moraalne ahistamine ründaja jaoks siis, kui ohvrid hakkavad isekeskis üksteist hävitama.

Sõnade tähenduse kaotamine on Eestis praeguse valitsuse ministrite ja valitsuse propaganda igapäevane praktika. Jutt on nii segane, et pole võimalik aru saada, mida tegelikult mõeldakse. Hiljutine Lauri Hussari jutt rahvatervisest Päevalehes on suurepärane näide – kas jutt on meelsuskontrollist, globalistlikust-satanistlikust ükstervisest või järgib Hussar Jaroslav Hašeki mõtet, et ümbritsevast idiootsusest saab üle olla vaid veel suurema idiootsusega? Valitsuse ja tema propagandistide massiivne valetamine on moraalne vägivald ja solvab iga arukalt mõtlevat inimest. Arvan, et enamik inimesi kogeb ja näeb moraalse vägivalla ulatust meie ühiskonnas. See julmus algab inimestest ja läbib kõiki riiklikke institutsioone tipust kuni koolivägivallani. See julmus on sedavõrd jõhker, et iga normaalne inimene satub sellega kohtudes segadusse ja kriisi, ta ei suuda uskuda, et niisugust külma kalkuleerivat kurjust on olemas. Praeguste politrukkide jutu jaburus on nii jahmatav, et paljudel vajuvad käed jõuetult rippu. Euroopa nõiaprotsesside ajaloo uurimisel jõudsid arheoloogid avastuseni, et tol ajal oli Euroopas rukis nakatunud laialdaselt tungalteraga, inimesed nägidki hallutsinatsioone, mida kohtus esitati tõenditena. Huvitav, mida teadlased hiljem praeguse aja kohta avastavad, mis võiks olla vabanduseks. Niisugust arukaotust ajaloost ei mäletagi.

Nähes, kuidas praegu Euroopa Liit rahastab Süüria kiriku füüsilist hävitamist, on mul kahtlus, et õigeusu kiriku ründamiseks Eestis on tulnud globalistlike satanistide juhised. Vanad kirikud on multipilastava agenda vastu ja need tuleb hävitada. Süürias on praegu veretunnistajate kirik. Eestis püütakse hävitada seni üht meelekindlamat kristlaste konfessiooni. Katoliku kirikut on nende vaimulike ulatuslike pedofiiliaskandaalide tõttu kerge vaikima käratada, paljud reformatsioonijärgsed kirikud on end homolaulatustega ise ära naernud, aga õigeusukirikust ei ole näha kristlike väärtuste kahesuguse tõlgenduse tulekut. Seega tuleb hävitada Eestis vene õigeusu kirik, küll siis teised on hirmunult vait. Nad on juba praegu vait. Mõned üksikud vaimulikud võtavad veel sõna, et kivid kisendama ei hakkaks.

Õnneks kristlased ei satu kurjuse rünnakust kriisi vaid kirgastuvad. Jään palvetama õigeusklike vendade ja õdede eest, et neil jätkuks meelekindlust püsida oma kutsumises. Minu arvates võiks Eesti Kristlik Õigeusu Kirik veel kord oma nime vahetada ja võtta uueks nimeks Eesti Kristlik Õigeusu Tunnistuskirik, nii nagu Saksamaal tekkis Kolmanda Riigi ajal Tunnistuskirik (Bekennende Kirche). Eesti riigi poliitikud pääseksid paljust piinavalt tühja jutu ajamisest. Mõelge, kui raske on tõlgil tõlkida juttu, milles ei ole sisu. Kristlikule maailmale oleks kohe selge, mis inimesed on meil praeguses valitsuses ja valitsusühisparteis.

Kaido Metsoja on EELK Valga praostkonna vikaardiakon

2024. aasta oktoobris langetas Austraalia ja Uus-Meremaa Luterlik Kirik (lüh. LCANZ) otsuse kõrvaldada oma alusdokumendist piirangud naiste ordineerimisele. 2025. aasta aprillis, palmipuudepühal, ordineeriti juba esimene naispastor (Maria Rudolph) ning pühapäeval, 27. aprillil, toimub järgmine naisterahva (Sue Westhorp) ordinatsioon.

Üks kirik – kaks praktikat?

Alates aastast 2000 on Austraalia luterlikus kirikus tehtud viis õpetusaluste muutmise katset, et võimaldada naispastorite ordineerimist, kuid seni ei õnnestunud saavutada üldsinodi või kirikukogu kahekolmandikulise enamuse toetust. Kuid juba aastal 2015 jõudis poolthäälte hulk üldsinodil 63 protsendini ning möödunud aasta 5. oktoobril osutus võimalikuks asi lõplikult ära vormistada.

Mõned kuud enne seda, 2024. aasta suvel, vastu võetud dokumendis «Way Forward Detailed Framework» deklareeriti, et erinevatele arusaamadele vaatamata ei tähenda naiste ordineerimise lubamine kiriku sisemise osaduse katkemist ja Austraalia luteri kirik jääb ühtseks. Dokumendis rõhutatakse teesi «üks kirik – kaks praktikat».

Olgu märgitud, et sarnast mudelit, kus ühe kiriku raames praktiseeritakse erinevad õpetuslikke arusaamu, püütakse praegu juurutada Soome luterlikus kirikus seoses uue, «sooneutraalse» abielukäsitusega. Soome kirikus soovitakse nimelt panna kõrvuti kehtima kaks erinevat arusaama, millest ühe kohaselt on abielu mehe ja naise vaheline liit ning teise järgi kahe isiku vaheline liit, sõltumata nende soost. Nii saaks iga pastor ja ilmik jääda oma arusaama juurde.

Austraalia konfessionaalsed luterlased on siiski loonud juba uue ühenduse nimega Luterlik Misjon – Austraalia (Lutheran Mission – Australia). Nad väidavad, et kuigi erimeelsused naiste ordineerimise küsimuses on nende kirikus kõige nähtavamal kohal, on tegu sümptomiga palju põhimõttelisemast erimeelsusest Piibli autoriteedi küsimuses.

Täisliikmest vaatlejaks konfessionaalsete luterlaste peres

LCANZ-i otsus tõi kaasa nende liikmestaatuse degradeerimise Rahvusvahelises Luterlikus Nõukogus (International Lutheran Council, lüh. ILC), mis on 1994. aastal asutatud konfessionaalsete luterlike kirikute ühendus – omamoodi konfessionaalsete luterlaste maailmaliit. Selle liikmed on näiteks USA-s tegutsev Missouri Sinod ja Saksamaa Iseseisev Evangeelne-Luterlik Kirik, meie naabritest aga Läti Evangeelne Luterlik Kirik, Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ning samuti Eesti luteri kirikust välja kasvanud Siberi Evangeelne Luterlik Kirik.

Käesoleva aasta 21. märtsil taandas Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu nii Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kiriku kui Jaapani luteri kiriku, mis otsustas naiste ordineerimise kasuks juba 2021. aastal, täisliikme staatusest vaatleja staatusesse.

«Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on varem väljendanud oma nördimust nii Luterlikule Kirikule Austraalias ja Uus-Meremaal kui ka Jaapani Luterlikule Kirikule nende otsuste pärast kalduda kõrvale Pühakirja selgest õpetusest ja ILC õpetusstandarditest, kiites heaks naiste ordinatsiooni,» märkis Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu peasekretär dr Klaus Detlev Schulz. «Sellest ajast peale oleme mitmel korral väljendanud soovi pidada selles küsimuses lugupidavat dialoogi ja julgustanud kõnealuseid kirikuid pöörduma tagasi Pühakirja ordinatsiooniõpetuse juurde. Kuid kirikud on selgelt öelnud, et neil pole kavatsust seda teha.»

Juba varem, möödunud aasta oktoobris, oli ILC peasekretär dr Klaus Detlev Schulz öelnud järgmist:

«Meid kurvastab Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kiriku otsus kalduda kõrvale Pühakirja selgest õpetusest ordinatsiooni kohta ja Kiriku ajaloolisest praktikast. Me palvetame nende eest, kes on paljude aastate jooksul sellele õpetuse muutmisele kindlameelselt vastu seisnud. Ja julgustame neid, kes on tagasi lükanud ajaloolise ordinatsioonipraktika, pöörduma tagasi Pühakirja õpetuse juurde.»

Veel enne Austraalia luterliku kiriku üldsinodi otsust, 17. septembril 2024, otsustas Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu oma ridadesse vastu võtta endisele usualusele kindlaks jääda soovinud ühenduse Luterlik Misjon – Austraalia.

Luterlik Maailmaliit tervitab Austraalia kiriku otsust

Sellal kui konfessionaalsed luterlased kurvastavad Austraalia luteri kiriku otsuse pärast, rõõmustab soolisele õiglusele (gender justice) ja muudele progressiivsetele poliitikatele keskendunud Luterlik Maailmaliit.

«Me tervitame seda sammu ja palvetame kõigi uute pastorite, nii naiste kui ka meeste eest, kes alustavad oma teenistust Austraalia kirikus,» vahendab ajaleht Eesti Kirik (nr 16, 23. aprill 2025) Luterliku Maailmaliidu Aasia regionaalsekretäri Rospita Siahaani sõnu.

Liikmeskirikute kannustamine naisvaimulike ametisse seadmisele on olnud pikka aega Luterliku Maailmaliidu teadlik poliitika. Selles nähakse 16. sajandi reformatsiooni jätkumist (näiteks üks dokument aastast 2008 on pealkirjastatud: «The Ongoing Reformation of the Church: The Witness of Ordained  Women Today»). Taolise vaate aluseks on arusaam reformatsioonist kui kestvast revolutsioonist ja progressist, mitte kui restauratsioonist – naasmisest Jumala Sõna ja apostlite õpetuse juurde.

Naiste ordineerimine ja uued lõhenemised

Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kirikuga osaduses olnud Kanada Luterlik Kirik on juba teatanud, et naisvaimulike ordineerimise otsus tähendab kirikuosaduse katkemist. Ilmselt vormistatakse see seisukoht Kanada konfessionaalsete luterlaste üldsinodil 2026. aastal.

«Kuna Kanada Luterlik Kirik ja Austraalia Luterlik Kirik ei ole enam ühel meelel selles küsimuses, mis puudutab kiriku teenimisametit, ei jää meil Kanada luterlikus kirikus muud võimalust kui tõdeda, et teie eilne tegevus on katkestanud meievahelise osadussideme. Samal ajal teeme kõik endast oleneva, et toetada ustavat jääki siin Austraalia luterlikus kirikus,» kõneles Kanada Luterliku Kiriku president Timothy Teuscher LCANZ-i üldsinodil järgmisel päeval pärast naiste ordineerimise kasuks otsustamist.

Ühenduse Luterlik Misjon – Austraalia juhi pastor Matt Ankeri sõnul kaalub praegu terve rida Austraalia Luterliku Kiriku kogudusi oma senisest kirikust lahkumist, mis tähendab, et Luterlik Misjon Austraalia võib kujuneda omaette kirikuks, mis pakub varjupaika Australia konfessionaalsetele luterlastele.