Meie Kiriku toimetus soovib käesoleva jutustusega kõigile lugejatele õnnistatud ülestõusmispühi!

«Pärast neidsinaseid asju ilmus Jeesus jüngritele veel Tiberia järve ääres.

Aga Ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks Tema jüngritest olid seal koos, Siimon Peetrus ütleb neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlevad talle: «Meie tuleme sinuga kaasa.» Nad väljusid ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.

Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.

Jeesus ütleb siis neile: «Lapsed, ega teil ei ole midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid Talle: «Ei ole!» Tema aga ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate.» Nad heitsidki, ja ei jaksanud enam tõmmata seda kalade hulga tõttu.

Nüüd ütleb jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: «See on Issand!» Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid venega – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja lohistasid noota kaladega.

Kui nad nüüd tulid mäele, silmasid nad valmis lõket ja kala selle peal ja leiba. Jeesus ütleb neile: «Tooge neist kaladest, mida te praegu püüdsite.» Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei kärisenud katki, kuigi neid oli nii palju.

Jeesus ütleb neile: «Tulge ja einestage!» Ükski jüngritest ei julgenud Temalt uurida: «Kes Sina oled?», sest nad teadsid, et Ta on Issand. Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kala.

See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.»

Johannese 21:1–14.

Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tõlkinud Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn: Olion, 1990.

Siimon Joona täna
mulle vastus anna:
Armastad sa mind?
Kas sul meelde jäänud
kuis ma surma läinud,
mis ma sulle teind?
Minule käi järele
mööda armastuse okkaid,
hoia minu lambaid!
KLPR 242:1

«Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud [ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.» Mt 11:28

Ma olen juba alguses öelnud, et nende sõnadega kutsutakse meid söömaajale, risti juurde ja puhkama. Söömaajale kutsutakse meid suurel neljapäeval, risti juurde suurel reedel, puhkama aga vaiksel laupäeval. See hingamispäev on hingamispäevade hingamispäev. Mida tahes maailma algusest peale on kõneldud hingamispäeva pidamisest, seda on kõneldud puhkamisest. Peale kõige loomist puhkas Issand seitsmendal päeval. Psalmis loeme: «Seepärast rõõmustab mu süda ja ülistab mu keel ja mu ihu puhkab lootuses» (Ps 16:9); ja teisal: «Rahus ma heidan maha ja puhkan» (Ps 4:9); samas veel: «Sina üksi, Issand, oled lootuses mind tugevdanud» (Ps 4:9); teisal: «Sina ei jäta mu hinge surma kätte...» (Ps 16:10). Kuna see [hingamispäeva] puhkus sarnaneb loomisloole, öeldakse, et «Issand puhkas seitsmendal päeval ning õnnistas ja pühitses seda» (1Ms 2:2–3). Kuigi on tõsi, et Issand töötas asjade loomise kallal kuus päeva ja seitsmendal puhkas, avaldub tõde sügavamal moel just uueksloomisega seoses, sest Issand töötas kuus ajastut, aga seitsmendal puhkas. Kristus oli sündides vaene ja «nägi vaeva oma noorpõlvest saati» (Ps 88:16). Tema vaevad hakkasid aga iseäranis peale kuus päeva enne ristilöömist, mil ta tegi end avalikuks, kui ta tuli Betaaniasse ja kuulutas. Seitsmendal päeval kannatamise algusest asetati ta hauda ja ta puhkas. Tänasel päeval on Kristuse kõige õnnistatum hing viinud kõik pühade hinged endaga ühes igavese rõõmu karjamaale, et nad saaksid õndsas nägemises puhata. Meidki kutsutakse sellele hingamisele ja me peame selle üles leidma [siinses] elus. Kogu vaev on ju puhkamise nimel ja kogu liikumine igavese puhkamise pärast. On neli asja, mille kaudu inimene jõuab sellesse hingamisse: esimene on harjutamine, teine kibedas kahetsuses ägamine, kolmas kontemplatsiooni rahu, neljas igavese tasu saamine. Esimeses alustatakse puhkamist, teises edendatakse, kolmandas täiustatakse ja neljandas põlistatakse.

Niisiis, esiteks peame otsima puhkamist heade tegude harjutamise kaudu, mille kohta teises Moosese raamatus öeldakse: «Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval pühitse Issanda, sinu Jumala, hingamispäeva» (2Ms 20:9). Kuus päeva tee oma töid, see tähendab kuue vooruse harjutamist, mille kohta öeldakse Psalmis: «Kes võib elada sinu tabernaaklis või kes puhata sinu pühal mäel? Kes läheb sisse veatult ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames ja kelle keelel pole valskust ning kes ei tee ligimesele kurja. Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat» (Ps 15:1–4). Siin nimetatakse kuut [viisi], milles hing peab end õiguse suhtes harjutama, nimelt vooruse, pühaduse, õiguse ja tõe kujul, mille kohta käivad sõnad: «Kes iganes veatuna sisse läheb ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames...» See on mõeldud inimese sisemiseks puhastumiseks. Aga edasi peab inimene õiguse kaudu laienema oma ligimeseni, sest voorus sillutab teed tõe valgusele. Tõel aga on olemine ainult siis, kui inimene laiendab end ligimeseni, tahtmata teha oma ligimesele halba ega tema õnnetusest rõõmu tunda, mille kohta öeldakse: «Süütu kätelt [ja puhas südamelt]» (Ps 24:4), ehk teisisõnu, et inimene harjutab laitmatust ja suhtub nii ka oma ligimesesse, mille kohta öeldakse: «Ei tee oma ligimesele kurja ega laima oma ligimest» (Ps 15:3). Peale seda jääb üle vaid omada armastust, mille kohta öeldi: «Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat». Kardab aga Issandat see, kes «ei tunne rõõmu ülekohtust», mis saab teisele osaks, vaid kes «rõõmustab tõest» (1Kr 13:6). Kuuendaks peab inimene endas harjutama täielikku halastust, et mitte üheski asjas ei oleks valskust, mille kohta öeldakse: «Kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet, kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nõnda teeb, see ei kõigu eal» (Ps 15:4–5). See psalm puudutas hingamist. Õpetussõnades öeldakse nende asjade kohta: «Kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata» (Õp 1:33). Kes aga ei taha Issandale kuuletuda, see ei leia rahu ka iseendas, seetõttu öeldakse psalmis: «Täna, kui te kuulete ta häält, ärge siis tehke kõvaks oma südant» (Ps 95:7). Edasi öeldakse: «Nad ei pääse minu hingamisse» (Hb 4:3,5,11), mis tähendab voorust, pühadust, õigust ja tõde, süütust ja ligimesearmastust, mille kaudu jõutakse puhkamiseni, kuhu Apostel meid kutsub, öeldes: «Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse» (Hb 4:11), see tähendab, vooruslike tegude kaudu, mistõttu ütleb Koguja: «Mida su käsi suudab korda saata, tee seda nüüdsama» (Kg 9:10). Ka psalm lausub nende vooruste teede kohta: «Sina annad mulle teada elu teeraja» (Ps 16:11). Iisraeli pojad ei pääsenud tõotatud maale, sest nad ei harjutanud end vooruste teedel. Niisiis on selge, mismoodi me vooruslike tegude harjutamise kaudu hingamiseni jõuame.

Aga kuna inimene vahel ka komistab või rajalt kaldub, on vajalik veel teine tee, nimelt puhkamise saavutamine kibedas kahetsuses ägamises. Sest kõik «meie õigus on nagu menstruatsiooni[vere]lapp» (Js 64:6). Vaevalt leidub kedagi, kellel poleks piisavalt põhjust oma pattude pärast silmavett valada, mistõttu ütleb ka psalm: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Tuvil on laulu asemel ägamine ja see sümboliseerib inimest, kes pingutab kahetsuses ägamisega, kellest prohvet Jesaja räägib: «Nagu pääsupoeg, nõnda ma hüüan, kudrutan otsekui tuvi» (Js 38:14). Tuvi, kes leidis õlipuuoksa, lendas tagasi Noa laeva, see tähendab, kotta, sest selles on puhkus. Selle kohta öeldakse Matteuse evangeeliumis: «Maailmas leiate te ahistuse, minus aga rahu» (Jh 16:33). Hing on tuvi, kes ei leia asu väljaspool Noa laeva, ja seepärast on öeldud sellele, kes peab klammerduma maiste tegevuste külge: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Kui sa tahad hingamiseni jõuda, peab sul olema kuus tiiba, mis on: häbi, hirm, valu, nutt, karmus, tulihingelisus. Häbi peab olema pattude meenutamises, hirm tulevase kohtupäeva üle mõtisklemises, valu kaotatu hoomamises, nutt pääste anumises, karmus enda vaevamises, ja tulihingelisus igatsevas püüdlemises, millele siis järgneb uni ja puhkus. Seega ma ütlen, et esimene tiib, mis peab tulema, on häbi pattude meenutamisest, et inimene tunneks piinlikkust oma pattude pärast. Mõned küll ei häbene, kelle kohta ütleb Jeremia: «Sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene» (Jr 3:3). Nende vastu lausutakse: «Ma olen segaduses ja ei punasta, sest ma kannan oma noorpõlve teotust» (Jr 31:19). Teine tiib on hirm, mis valdab, kui mõeldakse saabuvale kohtupäevale, mil kõige üle peab aru andma, samuti sellele, mis on kirjutatud: [«Kõik me astume Kristuse kohtujärje ette» (Rm 14:10)], «kui juba õige pääseb vaevu» (1Pt 4:18), ja Iiob lausub: «Ma tundsin hirmu kõigi oma tegude pärast, teades, et sa ei halasta õelatele...» (Ii 9:28). Kolmas tiib on valu tundmine sooritatud kahju pärast, kui inimene mõistab, et ta on pillanud oma aega ja Püha Vaimu armu ning et ta on Jumalat solvanud. Kas ta ei peaks siis tundma suurt valu? Sel põhjusel öeldakse: «Väänle ja vaevle, Siioni tütar» (Mi 4:10). Neljas tiib on see, kui palves hüütakse ja anutakse parandava abi järele. Psalm ütleb: «Ma oigan oma südame ägamise pärast» (Ps 38:9), ja teisal: «Issand, ma kisendan päeval...» (Ps 88:2). Siin peab inimene endale vastu rinda lööma. Viies tiib on karmus enda vaevamises. Psalm ütleb: «Ma olen valmis vastu võtma hoope...» (Ps 38:18). Kuues tiib on tulihingeline püüdlemine saavutada Püha Vaimu and. Püha Vaim ilmus tuvi kujul ja Püha Vaim on tuli. Kui kellelgi on need kuus tiiba, varjab Püha Vaim teda pattude leegi eest, et ta saab öelda: «Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3). Kui inimene põgeneb pattude kuumuse eest ja tuleb Jumala juurde, siis ta puhkab, kui kuuleb: «Sinu patud on sulle andeks antud» (Mt 9:2). See on teine viis jõuda hingamiseni. Ärge niisiis põgenege hingamise leidmise teelt. Mõnikord läheb inimene «rasket teerada» (Ps 16:4), et leida hea puhkease. Puhkease on aga südametunnistus. Mõned küll lesivad heal asemel, kuid ometi tundub neile, nagu lamaksid nad ilmalike asjade pärast muretsemise ja ärevuse tõttu okastel.

Kolmas viis hingamiseni jõuda on pühendunud kontemplatsiooni rahu kaudu. Selle kohta öeldakse viiendas Moosese raamatus: «Benjamin, Issanda lemmik, elab julgesti otsekui pruudikambris, ta viibib seal päeva otsa ja puhkab tema õlgade vahel» (5Ms 33:12). Benjamin, parema käe poeg, kelle sünnitusel Raahel suri, sümboliseerib seda, kes on kontemplatsiooni kaudu vaimses ekstaasis. Ta elab lootusrikkalt ja puhkab tänu tarkuse kontemplatsioonile. Teda peame jäljendama, kontempleerides igavese tarkuse üle, et meiegi võiksime leida hingamise. Seepärast võrdleb tark Jeesus Siiraki raamatus tarkust hõbedaga, sest seda on lähedal leida, öeldes: «Vaata oma silmaga, et ma olen pisut vaeva näinud ja leidnud endale [palju] hingamist» (Srk 51:35 Vlg). Jaakobi kohta öeldakse, et «Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, kuna ta teda armastas» (1Ms 29:20). Seepärast öeldakse Ülemlaulus: «Kui mees annaks armastuse eest kogu oma koja vara, siis ta peaks seda justkui eimillekski» (Ül 8:7). Seega peab inimene seitse aastat vaeva nägema, et hingamiseni jõuda. Need aastad on seitse kontemplatsiooni astet, mida õnnis Bernard ühel, Saint-Victori Richard teisel, ja teised pühad ühel või teisel moel on väljendanud. Kuid üks ilmikvend, kellele kolmekümne aasta jooksul oli antud vaimse ekstaasi armu ja kes oli ülimalt laitmatu ja karske ning kolmas vend peale õndsat Franciscust, ütles nii, et pühendunud kontemplatsiooni seitse astet on järgmised: tuli, võidmine, ekstaas, kontemplatsioon, maitsmine, lohutus, hingamine, ning kaheksandana kirkus. Ma saan sellest nii aru, et kontemplatiivne hing, püüdes jõuda hingamiseni, peaks läbima need teed: esiteks peaks ta põlema ja läbima «leegitseva ja pöörleva mõõga» (1Ms 3:24), ja [tegema] seda palavaima ihaga Jumala armastuse järele ning ennast unustades. Selle mõõgaga eraldab ta end maisest. See on kõigi teiste leviv printsiip ja on kõige tugevam. Teine aste on see, kui talle saab osaks Püha Vaimu sissevoolamine ja see on võidmine ning see võidmine on siis, kui tuline hing tunneb endasse voolavat Püha Vaimu lohutust. Kolmas aste on see, kui inimene tunneb end Püha Vaimu võidmisest üdini täidetud olevat. Seejärel eemaldutakse, mida kutsutakse ekstaasiks, mis on eemaldumine meelelisest ja kõigest sellest, mis on väljaspool iseend ning iseenda sees on teisenenud. Neljas aste on see, kui hing, kes on sedaviisi eemaldunud, on tagasi pöördunud iseendasse ja on meelepiltidest eemaldununa saanud võimeliseks igavest valgust kaema. Viies aste on see, et kui ta on kaenud igavest valgust, siis ta saab maitsta lohutust. Selle kohta öeldakse teises Moosese raamatus: «Need vaatasid Issandat, Iisraeli Jumalat, ja sõid» (2Ms 24:11) ning said kosutust. Kuues aste on embamine. Nähes, et «temaga on hea olla» (Õp 31:18), püüab ta teda hoida ja emmata, öeldes: «Tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3), «Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti» (Ül 3:4). Ja siis ta saab ütelda: «Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi embab mind» (Ül 2:6). «Kuningas on mind viinud oma veinikotta ja armastus valitseb minus. Kosutage mind õitega, turgutage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige» (Ül 2:4–5). Siis talle anti asu ja ta uinus. Millele järgneb: «Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede nimel, et te ei ärataks ega ärgitaks armastust, enne kui see ise tahab» (Ül 2:7). Madalamaid hingevõimeid nimetatakse gasellideks, mida valitsetakse igavese valguse poolt kõrgemate hingevõimete kaudu. Gasellidel on terav nägemine, ent hirved hüppavad kõrgele ja nad on väledad loomad, mis kujutab seda, et hing peaks innukalt mõtisklema taevase Peiu üle, teda igatsema ja teda teravdatud pilguga vaatama. Kuid teie, lihtsad, ärge heitke meelt, kui te seda kuulete, sest lihtsail ei saa neid asju olla, ent teil saab neid olema hiljem. Meil pole vaja öelda midagi muud, kui seda, et kui hingel on need kuus, siis ta on valmis nägema kirkust. See ongi hingamine, mida me peame otsima. Igavene tarkus ütleb: «Kõiges olen ma otsinud hingamist ja jään elama Issanda pärisossa» (Srk 24:12). Kui sa tahad olla Issanda tarkuse tabernaakel, siis püüa sel viisil end ette valmistada. Kui inimene ka ei taha sellele täiusele jõuda, on ikkagi suur asi, et kristlikus [käsu]seaduses selliseid inimesi on olemas. Kõigile teistele peale kristlaste ei ole see arm kättesaadav. Seega kolmandaks jõutakse hingamiseni pühendunud kontemplatsiooni innuga.

Neljandaks jõutakse hingamiseni igavese tasu kaudu ja see hingamine algab siis, kui hing kehast lahkub. Seepärast öeldakse Ilmutuseraamatus: «Ma kuulsin häält taevast ütlevat: Kirjuta: Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas» (Ilm 14:13). See hingamine läheb täide ülestõusmises. Sest hing igatseb keha järele ja hinge ei kanta täielikult taevasse enne, kui see on kehaga ühendatud. Araabia filosoofid kahtlesid, kas hing on ikka keha tõeline täiuslikkus, kuid on tõsi, et hing ja keha on üks kuju [species] ning hing on kehale omane vorm ja oma olemuselt kaldub [hing] keha poole nagu omane teokstehtus omase mateeria suhtes, sest hing on kehale omane teokstehtus. Seetõttu on vajalik, et igas kehas oleks hing selle õige vormina, mis kaldub keha poole ja on individuaalne vastavalt keha individuatsioonile. Nõnda on hinge õnnistatud täiusliku õndsusega vaid seoses kehaga. Ja see leiab aset üldises ülestõusmises. Jeremija ütleb selle õndsuse kohta: «Mu rahvas asub rahu ilus» (Js 32:18), sest rahu ja ilu saab seal olema nii palju, et seal pole midagi, mis poleks nägus; «usalduse tabernaaklites», sest keegi ei hälbi seal [teelt]; «külluslikus hingamises» sest see saab olema niivõrd tulvil naudingut, mis läheb täide ülestõusmises. See on õndsus. Seetõttu on Püha Vaim nii korraldanud, et hingamispäeva järgi tähistatakse alati Issanda päeva. Juudid aga keskenduvad loomistegudele, mitte uueksloomisele, ja kuna laupäev või sabatipäev oli seitsmes päev loomise päevast alates, peavad nad sabatipäeva pühaks. Palugem Issandat, et ta juhiks meid sellesse hingamisse. Aamen.

[Jutlus on peetus 1267. aasta 16. aprillil Pariisis]

Tõlge: Sven-Olav Paavel

Püha Bonaventura. Kolmesest teest. Tallinn, Maarjamaa, 2025, lk 51–61; 82–87.

«Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.» Lk 23:44j

Kolm esimest evangeeliumi mainivad, et Jeesuse surres kärises Jeruusalemma templis keskelt lõhki vahevaip või eesriie, mis varjas pühakoja kõige pühamat paika. Sellesse ruumi tohtis minna vaid ülempreester üks kord aastas, lepituspäeval. Seal piserdas ta patuohvri verd iseenda ja rahva pattude lepitamiseks. Selleks toiminguks pidi ülempreester olema rituaalselt täiesti puhas ning vältima juhuslikku roojastumist.

Kirjas heebrealastele, milles viidatakse templile eelnenud kogudusetelgile, on öeldud: «Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse «kõige pühamaks paigaks», kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad; selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas» (Hb 9:3–4). Vahevaip varjas niisiis Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu ja lepituse sümboleid.

Tänapäeva inimesele tundub vahevaiba lõhkikärisemine kõrvalise, tähtsusetu seigana. Ka evangelistid ei peatu sellel pikemalt. Kui aga süveneda templiteenistuse olemusse, siis pole raske mõista juhtunu täielikku sümboolset tähendust. Matteus ja Markus ütlevad, et templi vahevaip kärises «ülalt alla kaheks», Luukase järgi see «kärises keskelt lõhki». «Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» kirjutab Matteus. «Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» jutustab Markus. Väljend ülalt alla näitab, et tegemist oli jumaliku sekkumisega. Jumal ise rebis maha eesriide kõige pühama paiga eest, et anda kõigile teada: nüüdsest peale on vana lepingu kultus kõrvale heidetud ning Kristuse igavese ohvri kaudu on avatud lunastuse väravad osadusse püha Jumalaga.

Umbes tuhat aastat oli Iisraeli kogudusel olnud tempel, kus toodi vastavalt Moosese Seaduse eeskirjadele lepitus- ja tänuohvreid Jumalale. Ohvri abil lepitati patune inimene püha Jumalaga. Üks usupuhastajatest, Philippe Melanchthon, selgitab ohverdamise tähendust oma kirjatöös «Augsburgi usutunnistuse apoloogia»: «Ohvreid on kahte liiki, mitte rohkem. Üks on lepitusohver, s.o hüvitav toiming süü või karistuse eest, et lepitada Jumalat või leevendada Jumala viha või teenida ära pattude andeksandmine. Teine liik on tänuohver … mida sooritavad Jumalaga lepitatud, et Jumalat tänada ja talle andekssaadud pattude ja muude saadud hüvede eest tänu avaldada» (XXIV).

Kristlased on algusest peale mõistnud Jeesuse ristisurma ohvrina meie pattude eest. Kuid Jeesus ei olnud üksnes ohver, vaid ühtlasi ka ohverdaja ehk ülempreester. Osundagem taas Kirja heebrealastele: «Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse» (Hb 9:11–12).

Nagu näeme, kannab see näiliselt kõrvaline märkus templi vahevaiba kohta tohutu kaaluga usutõde. Meie pääste ja osadus Jumalaga ei sõltu enam sikkude ja vasikate verest, mis vana lepingu eeskirjade kohaselt patuste eest lepituseks ära valati, vaid ainult Kristusest. «…on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära,» ütleb Heebrea kirja autor (10:4). Selle asemel on meid kõiki lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega,» nagu ütleb Peetrus (1Pt 1:19).

Kuid Kristuse ohver Kolgatal ei lepita üksnes järeltulevaid põlvi, vaid toimib ka ettehaaravalt, vana lepingu kultuse kaudu. «Tegelikult on maailmas olnud ainult üks lepitusohver, see on Kristuse surm,» selgitab «Augsburgi usutunnistuse apoloogia» (XXIV).

Jeruusalemma tempel hävis Rooma-vastase ülestõusu käigus aastal 70, umbes nelikümmend aastat pärast Kristuse ristilöömist. Kui Jeesusele näidati vaimustusega selle toreda sakraalse rajatise hooneid, kostis Ta: «Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» (Mt 24:2). Kui Rooma kindral ja hilisem keiser Titus vallutas linna, tõmbasid tema sõdurid vahevaiba maha, et mässida sellesse templist röövitud kuldnõusid.

Sellest peale ei ole juutidel enam templit olnud. Kuid templi otstarve – eesmärk, mille jaoks Jumal selle institutsiooni seadnud oli – lakkas olemast Jeesuse surmahetkel. Ajalugu kui täidesaatev jõud viis Jumala otsuse ellu omal ajal, kuid otsus jõustus otsekohe, kui Jeesus hinge heites ristil hüüdis: «See on lõpetatud!»

Jeesus Kristus on Jumala tahtel uus ja lõplik Tempel. Johannese evangeeliumis on talletatud Kristuse sõnad Jeruusalemma templi kohta: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» (Jh 2:19) Kahtlemata riivas öeldu juute, kes olid oma pühakoja toredusest vaimustatud. Evangelist Johannes täpsustab: «Aga tema mõtles «templi» all oma ihu». Kristus rääkis oma ihu templist, ristikogudusest, mis on rajatud Suure Neljapäeva, Suure Reede ja ülestõusmispüha hommiku sündmustele. Selles templis ei ole enam vahevaipa, mis eraldaks patuseid kõige pühamast.

Ja nii kutsubki Heebrea kirja autor Jeesuse rahvast üles usukülluses Jumala ette tulema, sest me oleme Jeesuse vere läbi puhtaks pestud ja kurjast puhastatud: «Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!» (Hb 10:19–22).

Saksa protestantlik teoloog Ethelbert Stauffer (1902–1979) avab allikate põhjal Naatsareti Jeesuse vastu algatatud ketseriprotsessi kulgu. Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Jeesus Naatsaretlase Jumala nimel ühel häälel surma. Jumala Poeg Jeesus Kristus suri kui juutide poolt usutaganejaks kuulutatud ja kogudusest välja heidetud nõiduja, taganemisele õhutaja ja Iisraeli eksitaja (יֵשׁוּ כִּישֵּׁף וְהֵסִית וְהִדִּיחַ אֶת יִשְׂרָאֵל).

Lahtiütlemine Toorast

Jeesuse tegevuse kõrgperioodil, mis algab tervekstegemisega hingamispäeval pärast Ristija vangistamist, on see kõik hoopis teisiti. Nüüd kuulutab Jeesus uut Jumala-sõnumit, uut religiooni ja uut moraali, mis põhimõtteliselt ei ole enam seotud Tooraga, põhimõtteliselt katkestab sidemed Ristija traditsiooniga ja millel Kumrani inimeste toorarigorismiga ei ole üldse tegemist.

Selle vaimuajaloolise pöördega langeb põhjalikult ja ajaliselt kokku üks pragmaatiline pöördepunkt. Täpselt koos Johannese 5. peatükiga, s.t koos Jeesuse uue ja otsustava tegevuse algusega, see aga tähendab omakorda täpselt koos esimese toorakonfliktiga algab Jeesuse kohtulik jälitamine, mis viimaks lõpeb tema surmamõistmise ja hukkamisega. Jeesust on jälitatud kui Toora rikkujat ja ärataganemisjutlustajat. Kui tuntakse juudi ketseriseadusi, siis võib panna imeks täpset kooskõla vanajuutlike õiguslike allikate kohtueeskirjade ja Jeesuse kohtuliku jälitamise vahel, nagu seda evangeeliumides kirjeldatakse. Juudi õigusdokumentide kavakindla läbitöötamisega saadakse täiesti uus alus evangeeliumide ajalooliseks hindamiseks, ühtlasi aga ka usaldusväärne juhis Jeesuse ajaloo pragmaatiliseks rekonstrueerimiseks, mis nüüdsest peale paljastab surmaga lõppenud möödapääsmatu konflikti dramaatilise arengu. Alles nüüd mõistetakse üksikuid etappe ja meetmeid, kiirendavaid, teravdavaid ja viivitavaid momente selles juriidilises draamas, alles nüüd mõistetakse Jeesuse varajast teadlikkust oma surmast, Juudase hoiakut, ema, vendade, jüngrite, kaugemal seisvate poolehoidjate hirmu, aga samuti Suure Süneedrioni [juutide kõrgeim kohtuorgan – toim] raudset järjekindlust.

Ajaloolase jaoks, nagu kohtuniku jaokski, peab paika vana lause: adiatur et altera pars – kas vastaspoolt tuleb kuulda võtta. Aeg on käes Jeesuse kohtuliku jälitamise ja surmamõistmise ajalooliseks rekonstruktsiooniks, mis töötab välja nii Jeesuse hoiaku kui Kaifase loogika ja dünaamika tahtega leida viimne objektiivsus. Selle püüdluse määrav lähtekoht on toorakonflikti arvessevõtmine, millega algab Jeesuse tegevus pärast Ristija Johannese vangistamist – ja määravaks abiks tolle püüdluse juures on ketseriseaduste tundmine, mis määrasid kindlaks Jeesuse kohtuliku jälitamise kõik sammud.

Jeesuse hävitamine on Jeruusalemma Suure Süneedrioni asi, kes on kompetentne kõigi religiooniseaduslike raskete protsesside suhtes ja seisab tookord ülempreester Kaifase eesistumise all. Kumrani inimesed eitasid seda meest ja kogu tema kohtukoda kui ebaseaduslikku. Nad olid võimetud emigrandid ja neil ei olnud Jeesuse protsessiga mingit tegemist. Kuid võib olla kindel, et kui nad oleksid tookord olnud võimul, siis oleksid nad Jeesuse mõistnud niisama kiiresti ja niisama halastamatult surma, nagu seda Kaifas tegi.

Jeesus kui ärataganemisjutlustaja

31. aasta paasapühade-aeg tähistab Jeesuse tegevuse kulminatsioonipunkti Galileas (Jh 6:14). Oma vastaste suureks pettumuseks (vrd Jh 7:1.11; 11:56) ei ole Jeesus paasapühadeks ilmunud Jeruusalemma. Seepeale ilmub Galileasse sünedriaalkomissaride uus sats. Kasvav vastuagitatsioon muutub tuntavaks. Kostavad hädakuulutused jumalateotaja kohta (Jh 6:60 skleros = kescha on õigusteoloogiline terminus technicus paadunud apostaadi teotavate sõnade kohta).

Jeesus jääb esialgu lühikeseks ajaks Kapernauma ümbruskonda (Jh 6:59). Aprillis muutuvad nisuväljad kollaseks. Tol korral tekitavad jüngrid viljapeade kitkumisega hingamispäeval pahameelt (Mk 2:13jj). Jeesus peab neid hoiatama. Kuid ta keeldub ja teeb ennast sellega süüdlaseks eksitamises, oma argumentatsiooniga aga jumalateotamises nagu varem Jh 5:9jj. Samal hingamispäeval passivad Kapernauma sünagoogis Jeesust kaks «varitsevat tunnistajat», kes ootavad (asjatult), et ta ise rikuks sabatit, ning teevad katset teda kõrvaldada Heroodes Agrippa justiitsvõimude abil (Mk 3:1jj). See nurjub Heroodese heatahtliku tagasihoidlikkuse tõttu (vrd Mk 6:14jj; Lk 9:9). Kuid kohe pärast seda algab Jeesuse õigusliku olukorra üldine teravnemine.

Jeesus on ärataganemisjutlustaja ja rahvas jookseb ikka veel hulgaliselt tema juurde kokku Kapernaumast, kogu Galileast ja Palestiinast, isegi Jeruusalemmast (Mk 3:7.20). Kas Kapernaum kuulutatakse eksitatud linnaks? Seda saavad teha ainult Suure Süneedrioni ametlikud saadikud.

Vastavad eeskirjad kõlavad järgmiselt: «Eksitatud linn» või külakogukond on see, kus ärataganemisjutlustaja agitatsiooni tõttu on tekkinud suureulatuslik ärataganemisliikumine. Jeruusalemma Suur Süneedrion peab ametlike saadikute kaudu korraldama kohapeal põhjaliku uurimise, et teha ärataganemisliikumise ulatus kindlaks ning rangelt lahutama algataja, ärataganejad ja süütud.

Juba saabuvadki Kapernauma Jeruusalemma toorajuristid, et kohapeal uurida Jeesuse tegevust (Mk 3:22jj). Nende otsus kõlab: «Tema eksortsismid on tõsiasi. Aga tema ärataganemisjutlus on samuti tõsiasi. Järelikult on ta valeprohvet ja tema imeteod on deemonlikud imeteod.» Me teame juba, et seda otsust tunnistavad ja kinnitavad rabiinlikud originaaltekstid. Jeruusalemma mehed ei saa Jeesust Galileas ilma maaisanda abita vahistada ega kõrvaldada. Ilma Suure Süneedrioni otsuseta ei saa nad isegi surmaotsust tema üle langetada. Kuid nende otsus kätkeb äraneedmise või surmaotsuse võimalust.

Jeesus lehtmajadepühal

Nagu Jeesuse kõik sõnad, kutsuvad tema sõnad lehtmajadepühal esile kriisi ja eraldamise kuulajate hulgast (Jh 7:31jj.40jj). Suure Süneedrioni vangistamiskomando pöördub tagasi ilma Jeesuseta (Jh 7:46). Seepeale tahetakse teda in absentia (tagaselja) kuulutada «samaarlasena» ketseriks ning heita sellega juudi religiooniosadusest välja (Jh 8:48). Süüdistus on nüüd ilmselt suunatud peamiselt Jeesuse teofaanlike mina-sõnade vastu. Ettepanek ei läinud Nikodeemuse vastuseisu tõttu läbi, kes tuletas meelde protsessikorda (Jh 7:51). Kuid süüdistus «samaarlane» tungis rahva hulka ja sealgi muutuvad kriitilised hääled valjemaks. Ikka sagedamini on kuulda lauset: Jeesusel on kuri vaim (Jh 7:19; 8:48; vrd Jh 10:20). Kõik need süüdistused korduvad hiljem rabiinlikes originaaltekstides: Jeesus on maag, eksitaja, hull (vrd Mk 3:21), ketser, samaarlane, ebajumalateenija, polüteist (Šabbat 104b; 17a; Tertullianus, De Spectaculis 30).

Kuid konflikt teravneb veelgi pahemini. «Enne kui päev sündis, OLEN MINA,» ütleb Jumal Js 43:13 (ani hu) (eestikeelne tõlge on erinev – toim). Jh 8:58 aga kuulutab Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, OLEN MINA (ani hu)». Siin taipavad juudid, mida Jeesus tahab ütelda, mida Jeesus tahab olla. Fanaatikud, kes käivad jumalateotaja kannul, haaravad kive, et teda kohapeal hävitada. «Jeesus aga peitis enda ära ja väljus pühakojast» (Jh 8:59).

Esimene ekskommunikatsioon

Neljas evangeelium kõneleb veel kord konfliktist hingamispäeval (Jh 9:1jj). Jeesus teeb hingamispäeval terveks sündinud pimeda. Kuid ta ei tee teda terveks käsuga nagu näiteks halvatu Bethesda tiigi ääres või kuivanud käega mehe Kapernaumas (Jh 5:8; Mk 3:5). Ta teeb ta terveks terapeutilise manipulatsiooniga (valmistab muda), mis hingamispäeval on keelatud, kui haige elu ei ole ohus (vt 2015. a eestikeelset tõlget «Sabat» 22,6). «See inimene ei ole Jumalast, sest et ta ei pea hingamispäeva» (Jh 9:16). Süneedrion korraldab pika istungi ja jõuab lõpuks üksmeelse otsuseni ekskommunikeerida igaüks, kes hoolimata hoiatusest tunnistab end vaimuliku kohtu ees olevat Jeesuse Kristuse poolt. Tervekstehtud pime kutsutakse välja ja teda hoiatatakse, kuid ta ei ütle ennast tervekstegijast lahti ja seepeale ta ekskommunikeeritakse (Jh 9:34). Ekskommunikatsioon tehakse ametlikult teatavaks, et hoida kõikuvat rahvast tervendava hirmutamisega massilise ärataganemise eest (Jh 9:35). Pimedana sündinu on saanud nägijaks, aga ta on kaotanud oma religioosse kodumaa ja ta peab siirduma uue usu võõrale maale. Ta teeb seda kartuse ja värinaga.

Süneedrioni ametlik surmaotsus

Jh 11:46jj järgi oli Laatsaruse ime Suure Süneedrioni erakorralise istungi ajendiks. Selles teates nimetab evangelist esmakordselt ametisoleva ülempreestri Kaifase nime. Tõenäoliselt võtsid sellest mälestusväärsest istungist osa ka Gamaliel I, Sadok Paastuja, Johanan ben Zakkai, Nikodeemus ja Arimaatia Joosep. Võib-olla võttis senatiistungist osa vabakuulajana ka «talmudireferent» Saulus Tarsosest. Arutati poliitilist olukorda, mis pärast viimaste nädalate hingetõmbeaega oli tekkinud rahvahulkade uue kokkuvoolamisega Jeesuse juurde (Jh 11:48; vrd Josephus, Antiquitates Iudaicae 18,5,2,118). Situatsioon oli tõepoolest küllaltki mõtlemapanev. Kaifase ja tema kirikuvalitsuse poliitiline põhimõte viimase neljateistkümne aasta jooksul oli avaliku rahu säilitamine. Seepärast tuli Jeesus kõrvaldada enne kui oli liiga hilja. Suur Süneedrion oli seni korduvalt viivitanud ja kohkus nüüdki veel tagasi (Jh 7:20.51; 11:47). Lõppsõna aga oli Kaifase öelda (Jh 11:49). Seda nõudis Jeruusalemma senati asjaajamiskord: president tegi kokkuvõtte (Sanhedrin 4,2; Tosefta Sanhedrin 3,8; 7,2jj jm). Senati vanal kalal oli juba õigusteoloogiline vormel käepärast, mis isegi kõige enam kõhklevaid kolleege (Gamaliel, Johanan, Nikodeemus, Joosep?) veensid selles, et radikaalne lahendus ei ole siin ainuüksi vajalik, vaid ka õiguslik. «Teil on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub» (Jh 11:50). See on juudi kohtuõiguse tunnustatud juhtprintsiip olukorrale vastavas sõnastuses. Lõpptulemus oli Suure Süneedrioni põhimõtteline surmaotsus Jeesusele. Tema tagaotsimise määrus tehti teatavaks ja see tuletas igale tooraustavale juudile meelde tema kohust anda süüdlane üles. «Kes tema peatuspaika tunneb, andku teada, et nad ta kinni võtaksid» (Jh 11:57).

Väga suure tõenäosusega kõneleb samast määrusest ka üks vararabiinlik traditsioonikatke Sanhedrin 43a: «On öeldud: Paasa valmistuspäeval poodi Ješu Hannosri [Jeesus Naatsaretlane – toim]. Nelikümmend päeva enne seda läks heerold välja ja hüüdis: Ta tuleb kividega surnuks visata, sest ta on nõidunud ja eksitanud rahvast ja viinud Iisraeli ärataganemisele. Igaüks, kes teab midagi tema õigustuseks, tulgu ja põhjendagu seda. Aga tema jaoks ei leidunud ühtki õigustust, ja nii riputati ta üles paasa valmistuspäeval – Ulla ütles: Kas sa arvad siis, et ta oli seda väärt, et tema jaoks püüti leida õigustust? Ta oli ju eksitaja, ja Kõikhalastaja on ütelnud: Sa ei pea halastama ega tema süüd varjama (5Ms 13:9). Kuid Ješu Hannosriga oli erilugu, sest ta seisis valitsusele lähedal.»

Me näeme, et ka siin tuntakse põhjuslikku seost imetegevuse ja surmaotsuse vahel, mida Jh 11:46j rõhutatakse. Talmud toob selle vanarabiinliku traditsioonikatke määrusest Jeesuse kohta juriidilise paradigmana ühe tooravaidluse raamides kohtuotsuse kiirendatud täideviimise üle (vrd Sanhedrin 11:3). Seetõttu ei tunta siin huvi endastmõistetava üleandmiskohustuse vastu (Jh 11:57), vaid otsuse täideviimise nädalatepikkuse edasilükkamise vastu sel erijuhul. «Valitsuse» (malkuth) all, millele Jeesus lähedal seisis, pole vist mõeldud ei Taaveti koda (Lk 2:4) ega rooma prokuraatori naist (Mt 27:19), vaid Jeesuse maaisandat ja seaduslikku kaitsjat, ikka veel äraarvamatut Heroodes Antipast (Lk 23:7j). Kui ümmargune ajaline teade (nelikümmend päeva enne paasat) peab ligikaudu paika, siis me leiame Sanhedrin 43a kaudu pidepunkti määruse dateerimiseks Jh 11:57: umbes 32. aasta veebruar.

Lõppvaatus

Pärast päikesetõusu toimus templimäel suure kohtukoja täiskogu ametlik istung. Jeesus seisis jälle Hannase saalis, sessamas, mille ta kolm aastat tagasi oli piitsaga tühjaks teinud, ja ülempreesterlik majaisand istus sees kohtuistmel, et tema üle kohtuotsus langetada. Sellest kujunes lühike ja formaalne istung, mille käigu me saame rekonstrueerida sünoptiliste märkmete (Mk 15:1; Mt 27:1; Lk 22:66; 23:1) ja juudi kohtukorralduse põhjal. Kaifas avas hääletuse ametliku vormeliga: «Langetagu härrased oma otsus» (Tanch Pekude 126a). Kohtuteenrid hüüdsid Suure Süneedrioni iga liiget nimepidi, alustades ametiealt noorimatest. Otsus oli iga kord ainult üks sõna, igakord seesama sõna: lammaweth, surma. Igal kohtuliikmel oli õigus tühistada oma senine otsus ning anda hääl õigeksmõistmise poolt. Keegi ei kasutanud seda õigust, sest Jeesus ise ei olnud protesti avaldanud. Viimasena hõigati presidendi nime. Lammaweth. Siis lasi Kaifas kaebealuse sisse tuua ning tegi kohtuotsuse teatavaks (vt Tosefta Sanhedrin 9,1jj; Sanhedrin 42a jm). Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Naatsareti Jeesuse surma Jumala nimel ühel häälel.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teosest «Jeesus. Kuju ja ajalugu» (1957; eestikeelne tõlge: käsikiri sine anno, sine loco, käesoleva artikli jaoks toimetatud)

Soome ülemkohus mõistis pärast seitse aastat kestnud menetlust ja protsessi läbi kahe kohtuastme kristliku poliitiku Päivi Räsäneni, luterliku piiskopi Juhana Pohjola ja Lutheri ühingu (Luther-säätiö) süüdi vaenu õhutamises inimrühma vastu seoses algselt 2004. aastal ilmunud brošüüriga «Ta lõi tema meheks ja naiseks», kus Räsänen nimetas homoseksuaalsust psühhoseksuaalse arengu häireks.

Ülemkohus jättis kõrvale muud süüdistused, mis puudutasid Räsäneni kriitilisi postitusi ja sõnavõtte 2019. aastal seoses luterliku kiriku toetusega Helsingi uhkuseparaadile, ning keskendus üksnes nimetatud kirjutises väljendatud seisukohtadele. Süüdistus puudutas kirjutise veebis avaldamist, mitte selle originaalset trükitud versiooni.

«Oma kirjutises väitis Räsänen muuhulgas, et homoseksuaalsus on psühhoseksuaalse arengu häire ning iseloomustas homoseksuaalsust seksuaalse hälbena. Ülemkohus leidis, et Räsäneni avaldused solvasid nendes aspektides homoseksuaale kui gruppi seksuaalse sättumuse alusel,» selgitatakse kohtu pressiteates.

Keskendumine üksnes Räsäneni kirjutisele ning selle avaldamisele võimaldas süüdi mõista kõik kolm osapoolt – nii kristliku poliitiku, konservatiivse vaimuliku ja konfessionaalse ühingu –, kes on olnud pinnuks silmas progressiivsete vaadetega osale Soome ühiskonnast ja luteri kirikust.

Süüdimõistmise poolt oli kolm ja vastu kaks kohtunikku.

Räsänen kui kirjutise autor ja Pohjola kui väljaandja peavad tasuma trahvi 20 päevamäära ulatuses (Räsäneni puhul teeb see 1800 eurot), Lutheri ühing aga kirjutise üllitamise eest 5000 eurot. Lisaks trahvidele kohustas ülemkohus süüdistatavaid eemaldama veebiväljaannetest need kirjutise osad, mida saab pidada homoseksuaale solvavaks – nagu arstiharidusega Räsäneni viide psühhoseksuaalsele arenguhäirele.

Ülemkohtu süüdimõistvat otsust peetakse ootamatuks, sest eelmised kohtuastmed olid süüdistatavad kõigis süüdistustes õigeks mõistnud. Prokuratuur aga ei jätnud jonni, vaid viis asja ülemkohtuni välja. Peaprokurör Ari-Pekka Koivisto väljendaski rahulolu kohtuotsusega.

Nii Räsänen kui Pohjola aga väljendasid otsusest kuuldes jahmatust ja nõutust.

«See oli minu jaoks šokk, olin valmis hoopis teistsuguseks otsuseks,» kommenteeris Päivi Räsänen, vihjates, et võib pärast juristidega konsulteerimist esitada kaebuse Euroopa kohtule.

«Pärast otsuse kättesaamist tunnen end ebareaalselt ja šokeeritult. See kohtuotsus tähendab lüüasaamist mitte ainult meile ja neile, kes järgivad traditsioonilisi kristlikke õpetusi, vaid ka neile, kes mõtlevad teisiti, sest sõna- ja usuvabaduse küsimus on kõigile ühine,» märkis piiskop Juhana Pohjola.

«Ülemkohus peab kõnelemist homoseksuaalsusest kui ebanormaalsusest solvavaks. Sel moel on see sügavalt vastuolus ka kristliku inimese ja abielu kontseptsiooni ning kristliku seksuaalharidusega. Seega piirab otsus usuvabadust,» leiab Pohjola.

«Me õpetame jätkuvalt, et iga inimene on Jumala näo järgi võrdne, kuid Piibli ilmutuse valguses on homoseksuaalsuse praktiseerimine eluviis, mis kaldub kõrvale Jumala loomiskorrast. Seda Piibli õpetust tuleb Soomes avalikult ja kartmatult õpetada ka tulevikus,» lisas Pohjola, kes kaalub samuti kaebuse esitamist Euroopa inimõiguste kohtule.

Loe lisaks:

Räsänen tutvustas oma kohtuasja USA esindajatekojas (5. veebruar 2026)

Räsänen mõisteti ka teises kohtuastmes õigeks (14. november 2023)

Helsingi kohus mõistis Räsäneni ja Pohjola õigeks (30. märts 2022)

Räsänen ja Pohjola saavad süüdistuse vaenuõhutamises (29. aprill 2021)

Piibel, Jumala sõna, õpetab selgesti, et tõeline Jumala rahvas ja Iisrael on Jeesus Kristuse kogudus, kelles täitub esiisa Aabrahamile antud tõotus.

Jumala tõotus ja leping

Jumal tõotas Aabrahamile: «Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!» (1Ms 12:2j)

Siinai mäel ütles Jumal Moosese kaudu Iisraelile: «Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.» (2Ms 19:5jj)

Apostel Peetrus kõneles templis juutidele: «Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal sõlmis teie isadega, kui ta Aabrahamile ütles: «Ja sinu soos õnnistatakse kõiki maailma suguvõsasid.» Jumal on esmalt teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie juurde läkitanud teid õnnistama, kui te igaüks pöördute oma tigedusest.» [Toimetaja rõhutus.]

Nüüd aga on kristlased Jumala rahvas ja preesterkond

Apostel Peetrus kinnitas kristlastele: «Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust», kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.» (2Pt 2:9jj)

Apostel Johannes kristlikele kogudustele: «kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale – temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!» (Ilm 1:6)

Iisraeli kuuluvad need, kes usuvad ja on ristitud

Apostel Paulus õpetas: «Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased… See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.» (Rm 9:6jj)

«…need, kes on usust, on Aabrahami lapsed. Kuna aga Pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: «Sinus õnnistatakse kõiki paganaid.» Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga. … Aga tõotused on antud Aabrahamile ja tema soole. Ei öelda: «Ja sinu sugudele», otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: «Ja sinu soole», kes on Kristus. … Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.» (Gl 3:7jj, 16, 26jj)

Lõpuks pääseb kogu Iisrael

Apostel Paulus paganate ja juutide pöördumisest: «Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael.» (Rm 11:25–26)

Kristliku ühtsuskultuuri lagunemisega mitmel pool läänemaailmas on tema koha haaranud kummaline väärtusvaakum. Ühiskonna keskmesse on hiilinud nihilism.

See ei ilmuta end suurte filosoofiliste deklaratsioonidena, vaid argise hoiakuna, mille kohaselt ei tohi elul olla viimselt mõtet ega väärtustel kindlat alust. Kõiki püüdeid ehitada või kaitsta ühist moraalset vundamenti tõlgendatakse sellises õhkkonnas võimuhaaramisena või sildistatakse teisi hukkamõistvaks või tõrjuvaks.

Kui mitte millelgi ei tohi olla tähendust, tajutakse ohtlikuna kõike, mis midagi tähendab.

Väärtusvaakumis on tõe koha haaranud subjektiivsed kogemused. Inimese tundes või selle tõlgenduses ei tohi kahelda, sest see tähendab kohe solvamist, vägivalda või rõhumist. See ei tähenda sugugi, et kogemusi ei peakski kuulama, vaid et need on saanud puutumatuks ka siis, kui vajaksid kriitilist hindamist ja korrigeerimist. Kogemus on saanud pühaks, kriitika eest kaitstud autoriteediks. Keeld kogemust kritiseerida või tegelikkusega võrrelda  tähendab surma ratsionaalsele mõttevahetusele.

Eriti paljastav on viis, millega väärtustesse suhtutakse. Tugevaid moraalseid veendumusi tõlgendatakse ilma pikemata võimu kasutamisena. Religioosne usk või arusaam objektiivsest moraalist saab ohuks vabadusele ning sageli võrdsustatakse see autoritaarsuse või äärmuslusega.

Väärtuste puudumist esitletakse neutraalse ja turvalise vaatenurgana. Aga väärtuste puudumine ei ole neutraalne. See on väärtus iseeneses ning pealegi veel selline, mis ei talu konkurentsi. See tekitab omapärase olukorra, kus ühiskond, kes mõistab hukka hukkamõistmise, mõistab armu andmata hukka need, kes julgevad rääkida tõest ja tähendusest.

See saab nähtavaks ka moraalist rääkivas keeles. Sõnad «hea» ja «kuri» on tänapäeva inimese jaoks saanud liiga kangeks ja absoluutseks. Tasapisi on need asendatud terapeutilise sõnavaraga – asjad on probleemsed, ebaeetilised või sobimatud. Kurjast saab protsess, struktuur või kõrvalekalle, mille eest mitte keegi ei vastuta. Halba pannakse küll häälekalt pahaks, aga sellel puudub sügavam sisu. Kui kurja ei peeta enam isiklikuks moraalseks eksimuseks, vaid nimetuks nähtuseks või struktuurseks kõrvalekaldeks, vastutus hajub.

Kui kängub moraalist rääkiv keel, kängub ka võime näha patu tegelikkust ja tõsidust. Taolisel puhul on keeruline kutsuda inimest tõelisele meeleparandusele. See on kristlastele tõsine probleem, sest ärkamised on ajaloos tekkinud just patutundmisest ja meeleparandustegudest. Kristlus on alati rääkinud patust ja armust ning heast ja kurjast.

Kristlik usk on selles kultuurilises tohuvabohus tulejoonel, sest ta ei lepi sellega, et olla lihtsalt üks arvamus teiste hulgas. Ta kuulutab Kristust tee, tõe ja eluna. Julgust teha vahet tõel ja valel, õigel ja vääral, tajutakse küll ohtlikuna, aga ometigi on see ainuke lootus maailmale, kes juba on kaotanud võime neid teineteisest eristada.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kas juutidel õnnestub Jeruusalemmas tempel uuesti üles ehitada? Kaks templit on neil seal olnud, kuid ligi kaks tuhat aastat on nad oma usuelus pidanud läbi saama ilma templita. Koht, kus juutide tempel kunagi seisis, on juba sajandeid moslemite valduses.

Templiteenistus Jeruusalemmas

Templiteenistuse aeg kestis Iisraeli koguduses umbes tuhat aastat. Esimese templi püstitas kuningas Saalomon 960. aastatel enne Kristust ning see hävis aastal 586 või 587, kui kaldealased vallutasid Jeruusalemma ja viisid rahva «Paabeli vangipõlve». Esimene tempel püsis niisiis üle 370 aasta.

Teine tempel valmis aastal 516 eKr ja püsis ligi 600 aastat. Selle templi pühitses uuesti Juudas Makkabeus aastal 165 eKr – kolm aastat pärast seda, kui kuningas Antiochos IV Epiphanes rüvetas seda paganliku ohvriga. Kuningas Heroodes, kelle ajal sündis Jeesus, lasi templi uhkemaks ehitada. Kui selle templi toredusele juhiti Jeesuse tähelepanu sõnadega «Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!», vastas Ta: «Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» (Mk 13:1j). Tõepoolest, suurejoonelised ehitustööd lõppesid kõigest paar aastat enne templi hävingut aastal 70 pKr, mil roomlased vallutasid Jeruusalemma. Sellest ajast peale ei ole juutide seas templiteenistust enam olnud.

Uustestamentlik pärimus kõneleb, et Kristuse surres kärises templi vahevaip – mis varjas kõige pühamat paika – lõhki (Mt 27:51). Seda tuleb mõista kui preesterliku vahenduse vajaduse sümboolset lõppemist, sest Kristus sai uue lepingu ainsaks ja täiuslikuks ohvriks ning ühtlasi selle ohvri Jumalale toonud preestriks. Nagu on öeldud Kirjas heebrealastele (9:11j): «Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.»

Kolmas tempel?

Meie ajal, kui aastasadu eksiilis elanud juudid on hulgaliselt naasnud oma ajaloolisele kodumaale ning loonud seal ilmaliku Iisraeli riigi, on tekkinud küsimus, kas Jeruusalemma Templimäel oleks mõeldav taastada ka kunagine pühamu. Paljud usklikud juudid loodavad seda, peavad seda vajalikuks, palvetavad selle pärast ja valmistuvad selleks.

Probleem on aga selles, et Templimägi on jätkuvalt moslemite kasutuses. Juutide kunagise templi kohal või selle läheduses asub pilkupüüdva kuldse kupliga Kaljumošee (ehitatud 691 pKr). Templimäel on veel teinegi oluline mošee – Al-Aqsa mošee. Pealegi on autoriteetsed rabid keelanud juutidele Templimäele minemise. Ollakse seisukohal, et templiteenistus taastatakse alles siis, kui Messias tuleb.

Rabi Eliezer Wolf loetleb tingimusi, mis peavad olema täidetud, enne kui alustatakse templi taastamist: rohkem kui pooled juudid peaksid elama Iisraelis; paljude arvates on vajalik, et Jeruusalemmas valitseks kuningas või prohvet; tuleb jõuda selgusele templi ehitamise eeskirjade tõlgendamises; välja selgitamist vajab altari täpne asukoht; templit ei saa ehitada rituaalse ebapuhtuse seisundis; preesterkond (kohanim) peab tõendatult põlvnema Aaronist.

Templiteenistuse taastamine on olulisel kohal ka kristliku sionismi ideoloogias, milles nähakse juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale ja ilmaliku Iisraeli riigi rajamist 1948. aastal piibellike ettekuulutuste täideminekuna ja ühtlasi märgina Jeesuse peatsest naasmisest.

Kristuse ihu on uus tempel

Kuidas peaksid kristlased suhtuma templi ja ohverdamise taastamisse Jeruusalemmas? Kas see muudab midagi Kristuse järgijate jaoks? Kristlastena usume, et Kristuse ristisurmast peale kehtib Jumala ja Tema rahva vahel uus leping, mis muudab vanatestamentliku kultuse ebavajalikuks. Johannese evangeeliumis on talletatud Kristuse sõnad: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» (Jh 2:19) Johannes täpsustab: «Aga tema mõtles «templi» all oma ihu».

Uues Testamendis räägitakse kristlikust kogudusest kui Kristuse ihust. Kristus pani aluse uuele templile – ristikogudusele ehk Kirikule, mis püsib maailmaajastu lõpuni. Inimkätega ehitatud tempel Jeruusalemmas hävis ja templiteenistus lakkas. Uus tempel on rajatud Kristuse ainukordsele ristiohvrile, mistõttu ei ole vana lepingu templiteenistus pattude lepitamiseks enam vajalik. «Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões,» ütles Jeesus Samaaria naisele, kes tõstatas küsimuse sellest, kas Jumalat tuleb teenida Jeruusalemmas või Samaarias (vt Jh 4).

Apostel Paulus rõhutab, et kristlaskond on uus, vaimulik tempel, «ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise … kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus» (Ef 2:20jj).

Judaistid võivad teha katse ehitada kunagine Jeruusalemma tempel jälle üles. Seda katset võivad saata apokalüptilise mastaabiga sündmused. Õndsuslooliselt puudub aga templi kui ohverdamispaiga järele vajadus, sest Jumala päästetöö toimub nüüd kristliku Kiriku kaudu. Kristuses täituvad Iisraelile antud tõotused. Näiteks prohvetite Jesaja ja Miika ettekuulutustes, mis kõnelevad paganate tulvamisest Issanda koja juurde aegade lõpul («Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde», Js 2:2), osutatakse rahvaste pöördumisele Kirikusse, mis on Kristuse ihu tempel, püsitatud Jeruusalemmas kolme päevaga inimkätega tehtud templi asemele.

Kaks Jumala templit on hävinud, kolmas – Jeesus Kristuse Kirik – püsib aegade lõpuni ja neljandat ei tule iialgi.

Loe lisaks:

Kirik on tõeline Iisrael

Judaism ja islam kui kaks väärõpetust

Kristluse ilmalikustumine ei alga tavaliselt Jumala eitamisest. Sagedamini algab see vastupidisest: kristluse tähendust laiendatakse nii, et seda tahetakse näha peaaegu kõiges. Lammutatakse piir usu ja maailma vahel, kõik tahetakse teha kristlikuks ning koos sellega tehakse kristlikust usust miski, mis ei eristu enam millestki.

Kui kõik kuulutatakse pühaks, kaotab pühadus tähenduse. Kui kristluse definitsioon venitatakse katma mida iganes, on tulemuseks kristliku usu tühistamine. Kristlust ei ole võimalik enam ära tunda ning see, mida ei ole võimalik enam millestki eristada, seda pole enam mitte millekski ka vaja. Piiride kaotamine ei tee kristlust mitte tugevamaks, vaid lõhub selle sisemise loogika.

Kui kogu tegelikkust nähakse juba ette Jumala kuningriigina, läheb kaotsi kristliku usu toodav vastuolu: piir püha ja argise, Jumala ja maailma, armu ja patu vahel.

Taoline usk pea kurja enam oma vastaseks ega pattu meie elu kõige ohtlikumaks asjaks. Sellepärast ei ole tal vaja ka Kristust Lunastajana. Jeesusest saab inspiratsiooniallikas, vaimne võimestaja ja moraalne eeskuju, aga mitte ristilöödud Issand, kes kutsub meeleparandusele ja usule. Kui kõik on juba ette päästetud, pole kuulutust ristist enam vaja.

Sageli seostub sellega nõue kiriku kaasajastamiseks, kuid harva öeldakse selgelt välja, mida sellega silmas peetakse. Piibellikus mõttes elab kristlane maailmas, aga mitte maailmast. Nüüd aga nõutakse kirikult elamist maailmas nõnda, et ta mitte kuidagi ei vastanduks maailmale. Viimselt on küsimus maailmaga mugandumises.

Ehkki taoline kristlus räägib palju vaeste ja rõhutute eest, vihjab see samas, et kirik ei tohi vastanduda domineeriva kultuuri moevoolude ja väärtustega. Teisisõnu eeldatakse kirikult kohanemist tugevate ja võitjate arusaamadega. Nõnda hakatakse nõrgemate asemel teenima võimukandjaid ning kaotatakse enda prohvetlikkus.

See tuleb esile näiteks Turu abipiiskopi Mari Leppäneni kolumnites ajalehes Helsingin Sanomat, milles kirik on ühte sulandunud riigi kõige mõjukama meedia väärtusruumiga. Taoliselt on evangeelse-luterliku kiriku juhtkond suuresti liitunud võimukandjate mõttemaailmaga. Sellesuunalise kriitika puudumine on otse silmatorkav.

Kirikus kardetakse jäämist ühiskonna äärealale. Kardetakse väiksust, nõrkust ja lahterdamist vanameelseks. Siiski näitab ajalugu, et kirik ei sure oma väiksuse pärast. Kirik sureb siis, kui ta lakkab olemast kirik. Ta sureb, kui ta loobub oma identiteedist.

Kartes osutuda tõrjutuks püüab kristlus jääda ellu, matkides oma keskkonda. Taoline enesekaitse on ennasthävitav. Kirik, mis püüab omandada oma keskkonna värve, kaotab just selle, mis teeb ta äratuntavaks, eristuvaks.

Kristlik usk ei säili mitte sulandudes, vaid tunnistades, mitte matkides, vaid eristudes, mitte kuulutades maailma juba ette pühaks, vaid kutsudes kõiki meeleparandusele ja usule.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Fotol Tudulinna kirikud: vana kirik on ehitatud aastal 1766, seda laiendati 1862; uus kirik valmis 1939. 1920. aastatel tekkis koguduses usuline lõhe, kui kogudust saabus teenima noor liberaalsete vaadetega kirikuõpetaja Voldemar Kuljus. Konservatiivne osa kogudusest eraldus, asutas 1927. aastal uue koguduse ning ehitas olemasoleva kõrvale uue kiriku, mis on pühakojaks jäänud tänini. Mõlemad kogudused liideti 1947. aastal. Vana kirik seisab kasutuseta.