Kord tulid targad mehed üle maailma kokku ja hakkasid arutama: kumb oli enne, kas kana või muna? Paraku läksid arvamused juba kohe alguses lahku. Ühed kaitsesid kiivalt oma veendumust, et kana pidi olema enne, sest kana oli ju ainus, kes üldse sai muna muneda. Teised aga vaidlesid vastu, usutledes et kust mujalt sai see kana siis tulla kui mitte munast kooruda – nii et ikka muna pidi olema enne! Vaidlus paisus tüliks ja peagi läks ka verevalamiseks.

Vägivallast kohkununa leidsid tülitsejad lõpuks päästva lahenduse. Ah et millega tüli lõpetati? Kuna mõlemal vaidluspoolel oli piisavalt tarku ja rahumeelsed mehi, siis otsustati kompromissi kasuks: alguses oli tibu! See idee oli piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal kummalegi äärmusele: tibu on munast juba koorunud, aga uut muna pole ta võimeline veel munema. Kuigi selleks, et olla alguspunkt, oli tibu võimalikest variantidest kõige ebatõenäolisem, andis see siiski parima lahenduse kokkuleppe saavutamiseks. Mõlemad osapooled pidid sel puhul võrdselt oma algsete seisukohtade radikaalsusest loobuma.

Kas panite tähele!? Kuna võimaliku tõe jaoks oli olemas põhimõtteliselt kaks võrdväärset, kuid teineteisele risti vastu käivat loogilist seisukohta, siis oleks sõda võinud niimoodi jääda lõputuseni kestma. Rahu sai teha vaid selle läbi, et lepiti teadlikult ja meelega kokku ilmselges vales…

Tõde on kindlasti tähtis, ja tähtsad on ka riikide piirid – kuid seda ennekõike ikka elusate inimeste jaoks mõlemalt poolt piire, kuidas need ka ei nihkuks. Ilma inimesteta pole riigipiiridel enam mingit mõtet…

Tõe otsimine ja põhimõtteline vastuseis paljudes sarnastes küsimuses ei lõpe muidugi kunagi: inimkond sünnitab põlvkonniti jälle uusi nii muna- kui kanaversiooni poolehoidjaid. Bioloogid kalduvad küll evolutsiooniteooria alusel rohkem muna-versiooni poole, kuid igast seda munasemast munast hakkas arengu käigus kooruma ikka kanasem kana, nii et käesoleval hetkel on pooled võrdsustunud: ei ole muna ilma kanata, ja uus kana koorub jällegi munast. Sellepärast leiab ka inimkond end aina olukorrast, kus vaid õndsasti ringi keksiv valelik tibu saab olla rahutooja.

Rein Õunapuu, moraaliteoloog

Tuletan lühidalt meelde kristlikku kontseptsiooni õiglasest sõjast, mille peamiseks sõnastajaks läänekristluses on püha Aquino Thomas.

- Sõjal peab olema õiglane põhjus ja eesmärk – näiteks oma maa ja vabaduse kaitsmine, rahva säästmine hävitamise eest jne.

- Sõda peab olema seaduslikult välja kuulutatud legaalse võimu poolt.

- Sõja aluseks ei saa olla pelgalt soov tasuda kurja, vaid selleks peab olema kindel tahe saavutada head – näiteks päästa/säästa rahvast, saavutada püsivat rahu jne.

- Kõik teised (näiteks diplomaatilised) vahendid probleemi lahendamiseks on ammendatud.

- Sõda ei tohi põhjustada veelgi suuremat kurja ja kannatusi kui see, mida püütakse ära hoida.

- Sõja jätkamisel peab olema mõistlik lootus saavutada loodetud positiivne tulemus.

Kõiki neid punkte tuleb kaalutleda* jätkuvalt, ka sõja kestel, kusjuures mitte hetkekski ei tohi lasta silmast peamist eesmärki, milleks on rahu ja inimelude säilitamine. Viimase poole püüdlemine ei ole reetmine.

* Loosungite karjumine ja tugitoolisõdalaste praalimine taolise kaalutlemise mõõtu välja ei anna.

 

Kuidas pühitseda algavat paastuaega õigel viisil ja väärikalt? Jutlus Tartu Pauluse kirikus Tuhkapäeval, 5. märtsil AD 2025.

Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Mida ütleb luterlaste peamine usutunnistuslik tekst, Augsburgi usutunnistus, ihulike harjutuste, sealhulgas paastumise kohta? Lühidalt öeldes õpetab Augsburgi usutunnistuse kirik (ehk luterlik kirik), et ihulike harjutuste läbi tuleb pattu tõrjuda ja oma liha talitseda, ent neid ei sooritata Jumala armu ärateenimiseks.

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end talitsema ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused, et mitte anda põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegudega armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Lk 21[:34]: «Hoidke aga end, et teie meel ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega.» Ning: «Seesinane tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» [Mk 9:29]. Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks [1Kr 9:27]. Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi; rõhutused tekstis toimetajalt)

Kolm aastat tagasi, 24. veebruari hommikul, sõitsin Haapsalust Tallinna, kus kohtusin tuttavaga, kelle näol peegeldus sügav mure. Tema lähedased olid just Ukrainast põgenemas alanud sõja eest. Ukraina rahva jaoks oli see sõja ja sõjaga kaasnevate raskete katsumuste aja algus. Pommitamiste käigus said kahjustada ja hävinesid paljud pühakojad, inimesed pidid põgenema oma kodudest, jättes maha ka oma harjumuspärased kirikud ja kogudused. Ukraina Õigeusu Kirik seisis silmitsi mitte ainult kirikute füüsilise hävingu ja inimkaotustega, vaid ka kriisiga, kus nende usulised veendumused ja kiriklik identiteet said tõsiselt proovile pandud.

Meie, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikkonna ja koguduste liikmete jaoks märgib see samuti uue, keerulise ajastu algust. Meie Kirik on nende aastate jooksul seisnud silmitsi enneolematute väljakutsetega. Oleme korduvalt kinnitanud oma vastuseisu sõjale ja püüdnud aktiivselt aidata Ukraina põgenikke, kuid paraku on meie nimes sisalduv «MP» (Moskva Patriarhaat) muutunud markeriks, mis on toonud kaasa järjest kasvava surve. Tänapäeva poliitilises kontekstis on hakatud rakendama lihtsustatud mustvalget lähenemist, kus igasugune side Moskvaga, ka kanooniline side Moskva Patriarhaadiga, tõlgendatakse automaatselt ohuna, süvenemata tegelikesse sisulistesse küsimustesse. Selline lihtsustatud lähenemine ei arvesta aga Kiriku tegeliku olemuse ja kohaliku kogukonna vajadustega. Kirik ei ole pelgalt administratiivne üksus, vaid eelkõige vaimne kogukond, mille liikmed on osa Eesti ühiskonnast.

Meie koguduste liikmed on kohalikud elanikud, suures osas vene keelt kõnelevad inimesed, kes peavad Eestit oma koduks. Need on inimesed, kes on siin sündinud, kasvanud ja rajanud oma elu. Praeguseks on lisandunud ka arvestatav arv Ukraina põgenikke. Ja me kõik oleme pidanud kogema üha süvenevat umbusaldust. See väljendub nii praktilistes takistustes – Kiriku kantselei üürilepingu ülesütlemises, kindlustusfirmade keeldumises meiega koostööd tegemast või siis mitmekordsetes hinnatõusudes, riigipoolsete toetuste äravõtmises, aga ka sümboolsetes žestides: kui üritasime nime muuta nii, et kaotada sellest sõnaühend MP, siis sellest keeldutakse, kirikutes veel saame jutlustada, aga hommikumõtisklustest raadios oleme vaikimisi kõrvale jäetud.

2024. aasta mais võttis Riigikogu vastu avalduse, mis kuulutas ka meie Kiriku ja Kuremäe kloostri Moskva Patriarhaadi osana kollektiivselt agressiooni toetajateks, kuulamata ära meie selgitusi ja huvitumata meie seisukohtadest. See otsus on saanud aluseks järgnevatele sammudele ja negatiivse avaliku kuvandi tekitamisele, mis mõjutavad meie koguduste igapäevast elu ja tegevust. Siinkohal võiks meenutada president Alari Karise sõnu inimõiguste aastakonverentsil: «Inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.» Need sõnad peaksid panema meid kõiki mõtlema, kas praegused piirangud ja suhtumine teenivad tegelikult oma eesmärki.

Eriti murettekitav on meediamaastikul valitsev ühepoolne narratiiv meie Kiriku suhtes. Avalikus ruumis domineerivad sageli põhjendamatud süüdistused ja hinnangud inimestelt, kes ei tunne meie koguduste tegelikku elu ega Kiriku olemust. Need üksikud julged hääled, kes on püüdnud pakkuda tasakaalustatumat vaadet või meie kaitsmiseks sõna võtta, on vaibunud üldise meediamüra taustal või on neid asutud lämmatama nii et paljud meie toetajad ja mõistjad ei julge avalikult oma seisukohti väljendada, kartes tagajärgi oma heaolule ja karjäärile Eestis. See hirm on inimlikult mõistetav – keegi ei taha end vabatahtlikult löögi alla seada. Kuid kas see on normaalne demokraatlikus ja vabas ühiskonnas, et inimesed kardavad avalikult oma arvamust avaldada?

Sellele vaatamata, et meie Kiriku kujund nii meedias kui ka avalikus ruumis on peaaegu eranditult negatiivne, tulevad ka praegu eri rahvustest inimesed – venelased, eestlased, ukrainlased ja teised - ning soovivad just meie Kirikuga liituda. See ongi tõeline usuvabadus – võimalus järgida oma südamekutset vaimuliku tee valikul, hoolimata välistest asjaoludest. Ja kiriku liikmetele on see ka vabadus püsida selles Kirikus, millesse nad on kunagi ristimise läbi saanud astuda. Kui koguduste tasemel oleme möödunud aastal küsinud, kas on kogudustel soov oma jurisdiktsiooni vahetada, saime vastuseks, et kõik kogudused soovivad püsida oma praeguses Kirikus. Demokraatlikus riigis peaks igal inimesel olema õigus järgida oma südametunnistust ja usku ilma, et riik sekkuks sellesse põhiõigusesse.

Oluline on rõhutada, et praegusel hetkel tegutseb meie Kirik täielikult Eesti Vabariigi seaduste raames ja selle põhiseaduslikku korda järgivalt – me ei ole rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi. Ometi, kui kirikute ja koguduste seaduse muudatus vastu võetakse, muutume me üleöö «ebaseaduslikuks», ilma et meie tegelikus tegevuses või põhimõtetes midagi muutunud oleks. Selline seadusandlik lähenemine tekitab küsimusi õigusriigi põhimõtete järgimise kohta. Kuna kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu ei ole veel teist lugemist Riigikogus läbinud, on meil viimane võimalus üheskoos leida tasakaalustatud lahendus, mis arvestaks nii julgeolekukaalutlusi kui ka usuvabaduse põhimõtteid. Usume, et ainult avatud dialoog ja vastastikune mõistmine võivad viia paremate lahendusteni, mitte aga kiirustades vastuvõetud piirangud ja nende elluviimist tagavad survestavad meetmed.

Tartu piiskop Daniel on MPEÕK Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop

Põhiseadus ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See tähendab, et riik peab austama vabaduse aadet, funktsioneerima õigusriigina ning hoiduma ülekohtust.

Riigikogus esimese lugemise läbinud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 SE on vastuolus kõigi kolme nimetatud printsiibiga. Riigil puudub õigus sekkuda usuliste ühenduste sisemisse korraldusse. Õigusriigis tuleb austada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi ning teostada riigivõimu üksnes kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ühe konkreetse grupi sihikule võtmine ja riikliku sunniga ähvardamine, tuues ettekäändeks riikliku julgeoleku vms argumendi, on kaugel õiglusest. Riik ei saa sundida südametunnistust.

Eesti riik ja rahvas on möödunud sajandil kannatanud kaua jumalatu võimu ülekohtu all. Jumala armust saime tagasi nii oma riigi kui vabaduse. Ärme tee nüüd teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks. Ärgu pangu meie riik kättemaksu- ja ärapanemise soovist toime ülekohut inimeste vastu, kes pole meile vähimatki kurja teinud.

Eesti kristlaskonnal tuleb ühe meie maal tegutseva kiriku kaitseks välja astuda. Meid kutsutakse pidevalt osalema erinevates ilmalikes kampaaniates ja ettevõtmistes, ent nüüd on küsimus löögi alla sattunud usuvendade ja -õdede aitamises. Peatame ülekohtu, ärme lase muuta kiusamist riigivalitsemise instrumendiks!

Riigikogu liikme Varro Vooglaiu (EKRE fraktsioon) kõne kirikute ja koguduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 SE esimesel lugemisel 19. veebruaril 2025. aastal.

Kõigepealt kaks põhimõttelist, sissejuhatavat tähelepanekut. Esiteks, me oleme kategooriliselt vastu kogu selle arutelu sellise raamistamisega, mis näitab, et eelnõu esitajad ja selle pooldajad on Eesti julgeoleku tagajad ja kõik, kes suhtuvad sellesse eelnõusse kriitiliselt, seisavad vastu Eesti julgeoleku tagamisele ja õõnestavad seda. Tõde on meie hinnangul risti vastupidine, aga sellest mõne hetke pärast lähemalt.

Teiseks, põhimõttelise tähtsusega on see, et me saaksime parlamendis ja üldse Eesti ühiskonnas üle sellisest refleksist, et nii, kui tuleb arutluse alla midagi, mis seondub Venemaaga või Moskvaga või ka religiooniga laiemalt, siis peaaju lülitub välja ja operatsioonid võtab üle seljaaju ja hakkab ainult selline tühjade loosungite loopimine, selle asemel et ratsionaalselt arutleda põhiseaduse aluspõhimõtetest ja ühise hüve taotlusest lähtuvalt. Ja mis ma edasi nüüd ütlen, püüab lähtuda ikkagi sellisest arutelust, mis opereerib peaaju, mitte seljaajuga.

Nüüd, selle eelnõuga seonduvaid probleeme üldistatult öeldes on kaks või kolm, sõltub kategoriseerimise alusest. Kui kaheks jagada, siis peamised probleemid on õiguslikud ja poliitilised, kui kolmeks jagada, siis võib õigusliku omakorda jagada kaheks, ehk siis esiteks seondub see usuvabadusega, teiseks õigusriiklusega, ja sellest kolmikjaotusest ma edaspidi siis lähtun. Esiteks, usuvabaduse rikkumine, teiseks, õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamine ja kolmandaks, mitte Eesti julgeoleku kaitsmine, vaid selle ohustamine.

Rääkides usuvabadusest, on ju täiesti ilmselge, et see eelnõu kujutab endast rünnakut usuvabaduse põhimõtte vastu. Ma mäletan, kui alguses diskussioonid algasid, siis siseminister Läänemets eitas, et üldse see kuidagi usuvabadust puudutab, nüüd enam seda ei eitata. Nüüd õigustatakse, et jah, on küll usuvabaduse riive, aga see ei ole põhiseadusega vastuolus. Jutud sellest, mida me siin täna oleme kuulnud, siin saalis, et tegelikult kaitstakse hoopis usuvabadust, on ju lihtsalt naeruväärselt valelikud.

Kuidas siis kaitstakse usuvabadust, kui põhimõtteliselt pannakse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku, Eesti suurima liikmeskonnaga kirik, ja Pühtitsa klooster kui Eesti suurim klooster, fakti ette: te kas katkestate oma kanoonilised sidemed, nagu me teilt nõuame, või me sundlõpetamine teid. Ei ole mõtet siin kogu aeg rääkida sellest, et oi, mis te siin ähvardate sundlõpetamisega – teie ähvardate sundlõpetamisega.

See ongi selline mafioosne lähenemisviis: te kas teete nii, nagu me ütleme, maksate meile, eks, mingi poeomaniku poole pöördudes näiteks, või lendab teie pood õhku. Ja siis öeldakse: ega selle poe õhku laskmine ei olegi meie eesmärk, noh, ärge külvake sellist paanikat, meie eesmärk on saavutada sõbralik kokkulepe, sõbralik teineteise mõistmine, aga need on teie kaks valikut: makske või juhtub see.

Põhiseaduse § 40 ei näe üldse sellist võimalust ette, et usuvabadust saaks piirata apelleerides julgeolekukaalutlusele. Põhiseadus ütleb täiesti selgelt, et usuvabadust saab piirata avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitsmise kaalutlusele tuginedes, ei ole sellist asja nagu julgeoleku tagamise kaalutlus. Ehk, põhimõtteliselt üldse põhiseaduses seaduslik alus selliseks piiranguks puudub.

Nüüd, isegi kui põhiseadus lubaks riigi julgeoleku kaalutlusel usuvabadust piirata, siis peaks see piirang olema selleks, et olla põhiseaduspärane, sobilik, vajalik ja mõõdukas, nagu juristid kõik teavad, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud. Sobilik ei ole see piirang sellepärast, et see põhimõtteliselt ei võimalda saavutada taotletud eesmärki: tagada Eesti Vabariigi julgeolekut läbi selle, et välistada Moskva patriarhaadi mõju.

Nüüd, kui see ei ole sobilik, siis ei ole vaja vaadata üldse, kas see on vajalik või mõõdukas. Ja ta ei ole sobilik, sellepärast et see, kas põhikirja on kirjutatud need kanoonilised sidemed või mitte, ei mõjuta mitte kuidagi seda, kas Moskva patriarhaadist saab reaalselt mingit mõju avaldada, kui seda soovitakse, või ei saa. Muidugi saab. Muidugi saab, inimlikud kontaktid säilivad, kanalid säilivad, kõike seda mõju saab osutada. Nii et, selle meetmega reaalselt ei ole sobiv, see ei ole sobilik meede.

Nüüd, isegi kui ta oleks sobilik, siis ta ei ole vajalik, sellepärast et sedasama eesmärki saaks saavutada oluliselt vähem põhiõigusi piiravate meetmetega. Karistusseadustikus teatavasti on olemas § 233, mis näeb ette välismaalase poolt toime pandud Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivallata tegevuse eest inimeste karistamist; § 234 sekunda: Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine; § 151, mis näeb ette üleskutsed vägivallale, eks, on karistatavad. Ehk, kõik õiguslikud instrumendid tagamaks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku või Pühtitsa kloostri kaudu ei saa tegutseda Eesti julgeoleku vastaselt, on juba kehtivas õiguses olemas.

Ja kolmandaks, loomulikult ei ole see ka mõõdukas, sellepärast et kahjustatud hüve, riivatud põhiseaduslik hüve on palju suurema kaaluga kui saavutatud hüve, mida tegelikult ju ei eksisteerigi, nagu ma juba selgitasin.

Nüüd, selle tõttu, loomulikult, president seaduse vastuvõtmisel ei tohiks seda seadust üldse välja kuulutadagi, ja vastupidi, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ja tõsiasi on ju see, et usuvabadus ei ilmne mitte seal, kus austatakse neid usuühendusi, mis avalikule võimule meeldivad, vaid seal, kus austatakse ka neid, kes ei meeldi. Seal ilmneb, kas austatakse usuvabadust või mitte.

Nüüd, aeg tiksub armutult, liigume kiiresti edasi. Õigusriikluse aspektist on karjuvalt ebanormaalne see, et karistatakse sundlõpetamisega, ähvardades usuühendusi mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid mida nad võivad tulevikus teha. See on õigusriikluse põhimõte, paroodia. Nii ei saa õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis asjad käia. Nii inimesi kui organisatsioone saab karistada ja sundlõpetamine on kõige rangem võimalik karistus juriidilise isiku suhtes selle eest, mida nad on teinud, mitte selle eest, mida nad võivad teha, vastasel juhul ei saagi ennast kaitsta.

Ja kolmandaks, mis on kõige rängem asi selles loos, on siis see julgeoleku aspekt. Reaalselt ei eksisteeri julgeolekuohtu, mida praegu lahendatakse, seda ju ei eitata siin tänagi, ministergi on korduvalt öelnud: ei ole, julgeolekuohtu ei ole. Räägitakse lihtsalt sellest, et see võib tulevikus tekkida, et julgeolekuohuks ongi see, et tulevikus võidakse kasutada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või Pühtitsa kloostrit Eesti julgeoleku vastaselt. Ehk, reaalset probleemi, mida lahendada, tänasel päeval ei eksisteeri. Küll aga tekitatakse täiesti reaalne julgeolekuoht.

Kujutage nüüd reaalselt ette, kui Venemaa meedias hakkavad ringlema lood sellest, et Eestis asuvaid Vene õigeusu kloostreid ähvardatakse sundlõpetamisega, kui nad ei allu nõudmisele katkestada kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga, mis on ebaseaduslik nõudmine, tõesti on Eesti põhiseaduse kohaselt. Ja kujutage nüüd ette, kui päriselt lähebki asi nii kaugele, et nad ei katkesta sidemeid Moskva patriarhaadiga ja valitsus peabki hakkama neid sundlõpetama, saadame siis politsei sinna, eriüksused, kiirreageerijad, tuleb hakata siis seda füüsiliselt sundlõpetama. Sellest lähevad kaadrid Venemaa meediasse, kus öeldakse: näete, kuidas meie omadega käiakse Eestis ümber, tuleb appi minna kaitsma kaasmaalasi.

Kes on selle olukorra tekitanud? Valitsus on ise selle olukorra tekitanud. Ja teiselt poolt me ründame ka Ameerika Ühendriikide administratsiooni tuumikväärtusi, milleks usuvabadus on, seda just Müncheni julgeolekukonverentsil deklareeriti, ehk teeme seda kõike ka viisil, mis võimaldab ameeriklastel öelda: kuulge, kui te ise provotseerite konflikti, rikkudes meie tuumikväärtusi, siis miks te arvate, et meie peaksime neile appi tulema. Nii et, ultimatiivselt on see eelnõu ise suureks julgeolekuohuks, mistõttu me kutsume üles seda mitte toetama ja oleme esitanud elektrooniliselt ka tagasilükkamise ettepaneku.

Pöördumist tutvustas Riigikogu õiguskomisjoni avalikul istungil 18. veebruaril 2025 Augsburgi Usutunnistuse Seltsi esindaja Veiko Vihuri.

Austatud Riigikogu õiguskomisjon!

Peame vajalikuks märkida seoses eelnõuga 570 SE järgmist.

I. VASTUOLU USUVABADUSEGA

Meie hinnangul on otseselt põhiseadusvastane taotlus lisada KiKoSi eelnõu § 3 lõikes 2 prim sisalduv ja mujalgi korratud säte, mis keelab Eestis tegutseval usulisel ühendusel omada formaalseid suhteid välismaal asuva juhi või keskusega, kui seda peetakse võimude poolt ohuks julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale jne.

Põhiseaduse § 40 näeb ette võimaluse piirata usutalituste täitmist – mille lahutamatuks osaks on kanooniliste (kirikuõiguslike) suhete viljelemine oma konfessiooni struktuuridega väljaspool Eestit – üksnes juhul, kui need kahjustavad avalikku korda, tervist ja kõlblust. Julgeolek sellesse loetuellu ei kuulu ja tulevikus realiseeruda võivad julgeolekuohud ei saa ka olla aluseks usuvabaduse piiramisele.

Tegemist on usuvabadust ja usulise ühenduse enesekorraldusõigust ebaproportsionaalselt riivava nõudega ka selles mõttes, et asetab välismaal asuvate usuliste juhtfiguuride ühiskondlik-poliitilised avaldused ja isiklikud sõnavõtud (näiteks Moskva patriarh Kirilli väljaütlemised) samale tasemele konfessiooni üldtunnustatud usureeglite ja traditsioonidega, mille järgimist riikide ülesed kanoonilised sidemed ennekõike tagavad.

Eelnõu esitajad ei varja, et seadusemuudatuste eesmärk on sundida Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut katkestama formaalsed suhted oma emakirikuga, Vene Õigeusu Kirikuga. Sellega aga sanktsioneeritakse õiguskuulekalt tegutsenud usulist ühendust, kellele siseminister Lauri Läänemetsa sõnul etteheited puuduvad.

Kõnealune säte annab seega riigivõimule aluse sekkuda õigustamatult usulise ühenduse enesekorraldusse, seades selle kanoonilistele suhetele poliitikast motiveeritud tingimusi. Just nõnda käitus pikka aega Hiina Rahvavabariik roomakatoliku kiriku suhtes. Tulenevalt asjaolust, et Eestis ei ole riigikirikut (EV põhiseadus, § 40), ei ole riigivõimul õigust usulistele ühendustele ette kirjutada, milliseid kanoonilisi suhteid nad tohivad omada.

II. VASTUOLU SÜDAMETUNNISTUSE VABADUSEGA

Peame vajalikuks märkida, et kanooniline kuuluvus on usulise enesemääratluse lahutamatu osa. Kanooniline kuuluvus on palju enam kui administratiivne alluvussuhe – tegemist on usklike usulise identiteedi ja usulise enesemääratluse osaga, mis on osa südametunnistuse vabadusest.

Näiteks ei saa olla roomakatoliiklane, olemata läbi kohaliku piiskopi kanooniliselt seotud Rooma paavstiga. Niisamuti ei tegutse õigeusklikud nagu protestantlik koguduste liit, vaid moodustavad kanoonilise struktuuri, mis on osaduses teiste õigeusklike ja õigeusukirikutega läbi oma kanoonilise piiskopi ja patriarhi. Seega riik ei saa legitiimselt sundida õigeusklikke vastu nende südametunnistust ja kanoonilisi norme oma kanoonilist kuuluvust vahetama.

III. VASTUOLU USULISTE ÜHENDUSTE AUTONOOMIA PÕHIMÕTTEGA

Juba eespool viitasime, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei ole riigikirikut, mistõttu ei saa riigivõim usulistele ühendustele ette kirjutada, kellega tohib kanoonilisi suhteid omada. See puudutab samuti vaimulikele esitatavaid tingimusi. Nimelt kavatsetakse KikoSi § 20 täiendada selliselt, et usulise ühenduse vaimulik ei saa olla isik, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud.

Võttes arvesse katseid muuta teatud usuliste seisukohtade avaldamine kuriteoks ja mõeldes näiteks Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola kaasusele naaberriigis Soomes, võib selle ettepaneku taga näha soovi kõrvaldada ametist poliitilisele võimule ebasobivad vaimulikud.

KOKKUVÕTTEKS

Riigikogule esitatud eelnõu 570 SE riivab ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult usu- ja südametunnistuse vabadust ega austa usuliste ühenduste autonoomiat, olles sellisena vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja usuvabadust käsitlevate rahvusvaheliste normidega.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku eelnõu menetlusest välja arvata.

Enn Auksmann, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Illimar Toomet, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Veiko Vihuri, Augsburgi Usutunnistuse Selts

Kas tänapäeval on veel ateiste? Sellel sõnal on suuresti minevikust kaasapäranduv tähendusväli. Ateismi kui jumalaeitust leidus juba vana-ajal, seda tuntakse Piiblis ning see võimendus maise tsivilisatsiooni eduga uusajal. Aegajalt öeldakse tänapäevalgi bravuurikalt: «Mina olen ateist!» Samal ajal on ilmunud mitmeid teoseid marksismi kui ateismi ühe pealevitaja kohta: hoolimata suurest kollapsist 20. sajandil näib see edasi elavat ning uusi võrseid ajavat. Kõigest hoolimata jätkub katse maailma ilmalikustada ja ateism.

Ateismi tõestamatus

Ateismi teoreetiliseks isaks on üldtunnustatult Ludwig Feuerbach, kelle argumentatsioonile toetuvad Marx, Engels, Freud, Nietzsche, Lenin ja teised nimekad ateistid. Kuid Feuerbachi argumentatsioon tundub nõrgana. Selle eelduseks on Kanti tunnetusteooria olemasolu, milles analüüsitakse suunaandvalt meie tunnetusprotsesse, ja Schleiermacheri religiooniteooria, kus kogu inimlik religioon seotakse lõpmatuse kaemusega ja sõltuvustundega, mis sellega kaasneb, kui inimene seisab hämmeldunult universumi ees.

Feuerbach lisab sellele käsitlusele arusaama inimese lõpmatusest, mille ta ekslikult endast välja projitseerib ja kujundab lõpmatu Jumala mõiste:

«Religioon on, üldiselt öeldes, lõpmatuse teadvus. Ta on seega ega saagi olla midagi muud kui inimese teadvus iseenda, ja nimelt mitte lõpliku, piiratud, vaid lõpmatu olemuse kohta. Tõeliselt lõplikul olevusel pole vähimatki aimu – kõnelemata teadvusest – lõpmatu ole­muse kohta, sest olemuse piir on ka teadvuse piir.»^[1]

Kas meie teadvus on ikka piiramatu? Mõeldud on teadvust koos alateadvusega ja üldse kogu inimese vaimset võimekust. Üldiselt tunnustatakse, et välismaailm jääb meist väljapoole, ehkki me kohtume temaga enda sees oma tunnetuse kaudu. Võib ainult oletada, kui palju on inimvaim suuteline tulevikus kõike haarama. Praegu jääb suurem osa universumist meie tunnetushaardest ja mõistmisvõimest väljapoole (95% tumeainet jne). Mida tähendab «lõpmatus» ja kuidas saaks seda lõpuni tunnetada, on raskesti kujutletav. Selge on see, et lõpmatuse all mõistetakse meiega mitte samastuvat väljaspoolset tegelikkust.

Kuidas peegeldatakse lõpmatu Jumal inimesest väljapoole? See toimub seeläbi, et inimesel on eneseteadvus, kus ta saab teadvusega endast oma teadvuse objektiks. «Inimene pole iialgi ilma objektita,» selgitab Feuerbach. «Kuid objekt, millega subjekt ennast olemuslikult paratamatult seob, ei ole midagi muud kui iseenda subjekti objektiveeritud olemus.»^[2] Sellises eneseteadvuses kätkeb juba tunnetuse subjekti ja objekti eristamine – tunnetusobjekti võidakse pidada «minast» erinevaks ja omaette olevaks välismaailmas. Kõik, mida me ette kujutleme, on meie sees, kuid võib muutuda projektsiooniks väljapoole.

«Jumalik olevus pole midagi muud kui inimlik olemus, ehk paremini: inimese olemus, [mis on] puhastatud, vabastatud indivi­duaalse inimese piiridest ning objektiveeritud, s.t kaemustatud ja kummardatud kellegi teisena, temast erineva omaette olevusena.»^[3]

Filosoof on veendunud: «Me oleme tõestanud, et religiooni sisu ja objekt on läbinisti inimlik,» kinnitab Feuerbach.^[4] Paljudele on jäänud sarnane mulje. Inimesele väljaspoolset tegelikkust Feuerbach muidugi ei eita. «Inimese sõltuvustunne on religiooni aluseks. Selle sõltuvustunde objektiks – selleks, millest inimene on sõltuv ja tunneb ennast sõltuvana –, ei ole aga algselt midagi muud kui loodus. Loodus on esimene ja algne religiooni objekt.»^[5] Loodus kujuneb sarnaseks üldmõisteks nagu mateeria jne.

Vähem on märgatud viga Feuerbachi tõestustes. Inimene ju ei projitseeri oma kujutlusi Jumalast loodusesse, maisesse universumisse, vaid üleloomulikku, vaimsesse maailma. Kui eeldatakse, et meie meelte ja maise tunnetuse taga on objektiivne maine universum, siis võib sama väita ka meie vaimse tunnetuse puhul, et jumalakogemuse ja lõpmatuse kaemuse taga ongi lõpmatus ja Jumal väljapool meid. Nii nagu inimese vaim on nähtamatu, on seda ka Jumal, olles lõpmatuna kõikjal. Nagu ütleb Thomas Aquinost: Jumal «ei eksisteeri» (non existens), vaid on «üle kõige eksisteeriva, sest ta on olemine ise» (supra omne existens, inquantum est suum esse).^[6] Jumal on lõpmatu (infinitus), kuid mitte suuruse poolest – sest siis oleks ta lõpliku vastand, seega mitte lõpmatu –, vaid olemuse (essentia) poolest.^[7] «Seepärast peab Jumal olema sisimalt kõikides asjades kohalolev.»^[8] Ta on Absoluut, kogu olemise alus ja sellisena paratamatult olemasolev, sest olematust või mitteolemist ei saa olla.

Feuerbach ainult väidab, et Jumal on inimese projektsioon, seda tõestamata. Kui ta nimetab maailmakõiksust looduseks, siis väljendab ta ainuüksi oma naturalistlikku või materialistlikku maailmavaadet, millest ta lähtub. Kuid võib järeldada ka vastupidi: nagu meie pilt maailmast on meie tunnetuse projektsioon, on meie peegelduseks ka meie pilt Jumalast. Nii nagu meie maise tunnetuse taga on olemas meist sõltumatu maailm, on meie vaimse tunnetuse taga olemas meist sõltumatu Jumal. See, et meie jumalakujutlused on inimese projektsioon, nii nagu meie kujutlused ümbritsevatest asjadest on piiratud meie tunnetusvõimega, ei vaja tõestamist, sest on täiesti tuntud kõikjal maailmareligioonides.

Tõestamatud on muudki levinud oletused – näiteks see, et religioon olevat tekkinud inimese jõuetusest loodusjõudude ees ehk teisisõnu meie hirmudest ja vajadustest. Hirmud ja vajadused ei pruugi ju olla väärad! Vastupidi, need võivad väljendada aimdust, et midagi tulebki karta ja et tasub temale loota. Samas on ka ateismi tuletatud hirmust Jumala ees, kes koputab süüd tundvale südametunnistusele. Ateistide arvamus, et Jumala olematus olevat ära tõestatud või et religioon surevat välja, on osutunud illusiooniks.^[9]

Materialismi viletsus

Ateism on enamasti seotud materialismiga, mis aga piirdub üldiselt mateeria postuleerimisega. Filosoofiliselt põhineb materialism nn naiivsel tunnetusteoreetilisel dogmatismil, et meeltega aistitav ja mõistetega väljendatav maailm on maailm ise. Nii kannab Vladimir Lenin mateeria mõiste otse üle maailmale: «Mateeria on filosoofiline kategooria objektiive reaalsuse tähistami­seks, mis on inimesele antud tema aistingutes, mida kopeerivad, fotografeerivad, peegeldavad meie aistingud, eksisteerides nendest sõltumatult.»^[10] Meie tunnetuse «taga» võib asuda varjatud tegelikkus, mille kohta mõiste «mateeria» ei sobi, kuid seda teispoolsust, tavatunnetuse piire ületavat tegelikkust eitatakse. Seda nimetatakse samuti mateeriaks, milline mõiste aga avardub nüüd palju kaugemale aistitavast maailmast.

Et kõik on ainult mateeria või loodus, siis üleloomulikku ehk Jumalat ei saa olla. Lenin toetub Feuerbachi teooriale, nii nagu tema eelkäija Karl Marx, kes lisas religiooni tekke selgitusse sotsiaalse elemendi. Religioosne inimene on Marxi sõnul «inimene, kes otsis taeva fantastilisest tegelikkusest mingit üleinimlikku olevust, aga kes leidis sealt ainult iseenda peegelduse.» Kogu religiooni põhjustajaks on maine viletsus. «Inimene loob religiooni, religioon ei loo inimest,» jätkab Marx. «Religioon on rõhutud olendi ohe, südametu maailma süda, just nagu ta on vaimu­lagedate olude vaim. Religioon on oopium rahvale.»^[11] Kui kaotada maine viletsus, siis kaob ka fantastilise maailma oletamine ehk religioon. Inimene saab kaineks ega vaja enam joovastavaid aineid. Lenin tõstis selle väite proletariaadivõitluse konteksti: «Usk on vaimne puskar, millesse kapitaliorjad uputavad oma inimväärikuse.»^[12]

Ateistide põhjendused võivad pöörduda iseenda vastu. See, et me peegeldame maailma endast lähtudes, ei näita, et maailma pole olemas. Nii ka see, et me kujutleme Jumalat endast lähtudes, ei tõenda, et kujutluse taga pole midagi. Vastu­pidiselt ateistidele, kes väidavad, et Jumal olevat inimese projektsioon, kinnitas George Berkeley, et hoopis maailm on n-ö Jumala projektsioon. Mitte ainult, et vaimu ei saa taandada mateeriale, võib eitada ka mateeriat kui asja iseeneses. Berkeley järeldas, et kuna me tunnetamisel ei pääse iialgi kaugemale kogemusobjektidest, siis eksisteerivad üksnes teadvused ning kogu tunnetatav maailm on meie või kellegi teise teadvuse projektsioon. Viimselt eksisteerib maailm Jumala Vaimu teadvuses – otsekui virtuaalmaailm, mida simuleeritakse arvuti või tehisaru abil, kuid reaalsena, nii nagu teleskoobid peegeldavad kosmosesaladusi virtuaalselt, ent tõepäraselt.

Loomulikult on «mateeria» endiselt olemas meie kogemuses, mistõttu elu jätkub endiselt. «Et oleks selge: minu arvamus on, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ma näen ja tunnen ning oma aistidega tajun,» kinnitab Berkeley.^[13] Kuid neid ei kanna substantsiaalne mateeria, vaid Jumal omas lõpmatus Vaimus:

«Aistilised asjad ei saa eksisteerida teisiti kui meeles või vaimus. Millest ma ei järelda, et neil pole reaalset eksistentsi, vaid et nähes, et nad ei sõltu minu mõttest ja et neil on minu poolt tajutud olemisest eristuv eksistents, peab leiduma mingi teine meel, milles nad eksisteerivad. Seega nii kindlasti, kui aistiline maailm reaalselt eksisteerib, nii kindlasti on olemas piiritu kõikjal kohalolev Vaim, kes kätkeb ja toetab seda.»^[14]

Paljud filosoofid on kinnitanud, et Berkeley argumentidele on endiselt ebamugav vastata, sest need kõnetavad ja tekitavad probleeme tänini.^[15]

Marksismi ja materialismi viletsusele on palju osutatud. «Materialism on kõige primitiivsem, kõige kergemini omandatav ja kõigile kõige jõukohasem filosoofia: see on usk asjadesse, kehadesse, materiaalsetesse hüvedesse kui ainsasse reaalsusse. Kui mateeria on olemise kõige madalam ja lihtsam aste, siis materialism on filosoofia madalaim ja lihtsaim tase,» ütleb Boriss Võšeslavtsev.^[16] Materialism taandab vaimu mateeriale, mis on «meist madalamal ja meile allutatud, ta on materjal ning muudetakse tootmisvahenditeks: me kasutame teda kuidas tahes ja milleks tahes. Kui on olemas ainult mateeria, siis seisame meie tema tipus, meie kohal ei ole mitte midagi ja meile on kõik lubatud.»^[17] See triviaalne pilt maailmast on abstraktsioon, millel ei ole muud paika kui seda uskuva inimese teadvus.

Religiooni sotsiaalse tingitusega on samuti keerulisem lugu. Ammu on täheldatud, et kui rahva heaolu kasvab, siis religioon taandub. Inimesed rahulduvad maiste asjadega ega soovi arvestada Jumalaga. Marksismil on õigus: kui viletus kaob, ei vajata enam religiooni oopiumi. Vähem märgatakse, et toimub mõnuaine vahetus. Mugav maine elu pakub uue joovastuse, mille suhtes Jumal jääb tülikaks segajaks. Et aga materialism ei põhine rangetel argumentidel, vaid innukal soovil, siis saab see aluseks jumalaeitusele.

Ateismi põhialuseks, nagu ütleb David Bentley Hart, on ilmalik elulaad, mis nõuab piirdumist maiste asjadega. Meile «ei jää seega muud üle, kui pühenduda järk-järgult, kuid järelejätmatult just transtsendentsete väärtuste likvideerimisele.» Ateism võlub oma triviaalsusega, mis ütleb: elu on pinnapealne ja olgu pealegi. «Ta on meelt lahutav alternatiiv sügavale mõtlemisele. Ta on uimasti. Religioonitus on meie aja – kasutagem kivisse raiutut – oopium rahvale, rõhutud ego ohe, paljulubavate mänguasjadega täidetud maa­ilma süda,» parafraseerib Hart Karl Marxi. Ateism «ei ole mitte filosoofia, vaid teraapia.» Materialism «ei põhine mitte tõendusmaterjalil või loogikal», vaid tegemist on «emotsionaalse rahustiga.»^[18] Inimene ohkab: Jumal tänatud, et Jumalat ei ole olemas! Võime elada rahus.

Õudus, jõledus ja hullumeelsus

Seoses religiooni ja ateismi kui «oopiumiga» kerkib mõlemate puhul esile emotsionaalne külg või isegi mõneti neurootiline iseloom. Religioossetele võib tunduda ateism õudsena, ateistidele religiooni ilmingud jõleda hullumeelsusena.

Tuntud on ateistide sarkastiline ja pilkav käitumine religiooni suhtes. Äärmistel juhtudel nad võivad ilmutada lausa kõrgendatud emotsionaalsust, kus minetatakse mõistus ja teaduslikkus, kui nad puutuvad kokku religiooniga. Samal ajal peavad materialistid ennast sageli rõhutatult ratsionaalseteks inimesteks. «Kui on aga tegu ülemeeleliste nähtustega, lubavad veendunud materialistid endal eirata tõendeid ja käituda ebaratsionaalselt ja ebateaduslikult, ise samal ajal väites, et seisavad teaduse ja arukuse eest. Nad kuritarvitavad teaduse autoriteeti ja rikuvad ratsionalismi mainet,» väidab Rupert Sheldrake.^[19]

Ka jumalaeitus pole kadunud. Tänapäeval me näeme «sõjaka ateismi taassündi. Seda 21. sajandi antireligioosset ristikäiku juhivad niinimetatud uued ateistid» (Daniel Dennet, Christopher Hitchens, Sam Harris, Richard Dawkins jt).^[20] Sellised inimesed tunnetavad religiooni jõledana ja võivad reageerida ägeda üleolekuga. Meil Eestis võib selline sõgestumine olla osalt NL-aegse ateismi­hariduse tagajärjeks: marksismi kahjustused mõjutavad jätkuvalt meie (ala)teadvust. Läänes aga, mis jäi ilma riiklikust marksistlikust ajupesust, toimub seesama sõgestumine nn uusmarksistlike suundumuste levikuga.

Religiooni hullusena tajuvate inimeste positsioonilt lähtub oma bakalaureusetöös Marietta Kadanik: «Antud töö peamine uurimisküsimus on – kas religioosset kogemust võib pidada vaimuhaiguseks või luuluks ning kuidas neid kaht eristada?» Luulu defineerib ta uskumusena, mis ei ole ümberlükatav isegi vasturääkivate tõendite valguses. «Religioosne luul – kinnistunud uskumus, mille sisuks on usulised või spirituaalsed teemad ning mis ei ole aktsepteeritud teiste subjektiga samas kultuuriruumis viibivate inimeste poolt.» Hallutsinatsioon ehk meelepete on tajuelamus ilma välise stiimulita. Autori kinnitusel «tekitavad religioosse kogemuse kirjeldused üldsuses paratamatult hullumeelsuse kahtlust.»^[21]

Religioosse või müstilise kogemuse sarnasuse tõttu psühhootiliste kogemusega on lihtne neid «patoloogia alla liigitada. Sellise lähenemise üks kuulsamaid pooldajaid oli näiteks Sigmund Freud.» Ses suhtes leidub aga mööndusi. «Esiteks tuleb otsida patoloogiat ka patsiendi teistes eluvaldkondades peale religioosse (tööl, kodus, sotsiaalsetes olukordades). Kui iseärasusi leidub ka teistes eluvaldkondades, on tegu tõenäoliselt patoloogiaga.» Teiseks tuleb jälgida, kas religioosne probleem on kultuuriliselt iseärane. «Luulu ja hallutsinatsiooni definitsioon keelab religioosse sisuga iseärasusi sümptomina diagnoosida, kui antud uskumust jagavad teised kultuuri või subkultuuri liikmed.» Teisisõnu ei ole vaimuhaiged need religioossed isikud, kes järgivad pärandunud religiooni vaateid ja evivad nende raames isiklikke müstilisi kogemusi. «Tugevaid uskumusi, mis on antud religioosses grupis tunnistatud, ei saa pidada religioosseks luuluks isegi psühhoosis oleva inimese puhul.»^[22]

Kolmandaks on religiooniilmingute klassikaliseks kontrollimeetodiks jälgida, kas nendel on positiivsed või negatiivsed tagajärjed. Puud tuntakse viljast: religioossed kogemused kannavad isiku elus head, hullumeelsus halba vilja. «Üheks suurimaks eristavaks faktoriks võib pidada psühhootiliste ja religioossete kogemuste tagajärgi. Religioossed kogemused peaksid inimesi positiivses suunas mõjutama või vähemalt inimese psüühikat mitte kahjustama. Sarnased psühhootilised kogemused viivad tihtilugu aga inimese sotsiaal- ja tundeelu taandumiseni.» Nii näiteks mõjutavad suurte maailmausundite rajajate religioossed kogemused isikuid ja kultuure «üldiselt positiivsemas mõttes. Seevastu seisab teisel pool psühhiootiline kogemus, mis pika­peale laastab inimest ja räsib tema identiteeti.»^[23]

Religioon võib paista jõleda hullusena neile, kes on religioonist kaugel. Tundmatu ja võõrastav tekitab õuduskogemusi ideoloogiate vastandumisel ka ilmalikus maailmas. Hullumeelsus võib seonduda kõikide eluvaldkondadega, sh religiooniga. Patoloogiakahtlustused kerkivad näiteks ka juhul, kui mõni kunstnik räägib veidral viisil oma erilistest üleloomulikest ilmutustest, olles samas psüühiliselt täiesti terve inimene. «Samuti võib religioosne kogemus paista patoloogiana, olemata seejuures vaimuhaigus.»^[24]

Ateistidele tundub endastmõistetav, et ollakse ateist. Kujutatakse ette, nagu inimkond olekski valdavalt ateistid. Vastavalt sellele nõutakse endale eripositsiooni usundite suhtes. On neid, kes ei talu üldse religioossete ilmingute lähedust ja nende reaktsioon jätab neurootilise mulje. On isegi kurdetud, et tänapäeval kiusavat religioonid ateismi taga. Nii kõlaski kümnekonna aasta eest survegrupilt IHEU (International Humanist and Ethical Union) väide, et ateistid olevat tagakiusatumaid inimgruppe maailmas.

Iga inimrühm on endale iseloomuliku mõttes eriline, kuid seda mitte teiste arvelt. Nagu kirjutab Heiki Suurkask. «Ateistidel on küll kombeks arvata, et nemad oleks igasugusest usklikkusest kõrgemal, aga ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on neil sama suur õigus eksisteerida kui igasugustel teistelgi usulistel maailmavaadetel: ’Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist’.»

Ateistide tagakiusamisega pole samuti ühesed lood. «Numbrid räägivad küll siiski teist keelt – ateistid ise on tapnud rohkem inimesi, kui on tapetud ateiste.» Tegelikust ateis­tide vaenamisest saabki rääkida ennekõike islamimaailmas. «Samas on suur osa maailmast kogenud vastupidist. Hiinas on näha hoopis seda, kuidas ateist­liku ideoloogia nimel represseeritakse kõiki sealseid usulisi vähemusi. Ka Nõukogude Liidu repressioonide uurimine on tuvastanud massilisi usklike tagakiusamisi ateismi nimel.  Probleem on nimelt selles, et isegi keskaegne inkvisitsioon ei saavutanud nii tohutuid mastaape ketserite tagakiusamisel kui just ateistlikule ideoloogiale raja­tud totalitaarsed režiimid usklike tagakiusamisel.»^[25] Kommunismiohvrite koguarvuks arvatakse 20. sajandi jooksul sada miljonit inimest.

Inimese transtsendentaalne konstitutsioon

Inimene ei pääse kohtumisest teispoolsega – sellega, mis jääb meie tavalise maailmakogemuse «taha» ja suundub lõpmatusse. Ateistlikku teispoolsust on kirjeldatud «tühja transtsendentsina», sest aimatav lõpmatus näib olevat tühjus. Selle kogemuse põhjal on esitatud (Aquino Thomase ja Immanuel Kanti filosoofiat avardades) käsitlus, et juba inimese konstitutsioon, mis on talle kaasa sündinud, avaneb lõpmatuse ja transtsendentsi suunas ehk teisisõnu on transtsendentaalne (ladina keeles «teisele poole minema, üle astuma»).^[26]

Vastavalt sellele on väidetud, et inimene on algusest peale Jumalale ehk meie jaoks lõpmatule teispoolsusele avatud olend. «Et inimlik subjektiivsus oma lõpmatus enesetranstsendentsis,» kirjutab Wolfhart Pannenberg, «alati juba lõpmatust eeldab teispool iseennast», siis pole see teispoolsus esiteks «paljalt psühholoogiline antus, vaid seda tuleb kirjeldada inimeseks-olemise ontoloogilise struktuurina.» Ja teiseks: «Feuerbachi vastu suunatult tähendab see, et inimene on küll olemuslikult suunatud lõp­matusse, kuid ta pole iialgi iseendas juba lõpmatu.»^[27] Seega tuleb eeldada vähemalt lõpmatu «tühja transtsendentsi» eksisteerimist. «Et seda tühja transtsendentsi kohatakse isikuna, Jumalana, see toimub religioonide ajaloos.»^[28] Seda ei saa vastaspool ümber lükata ega vastaspoolele ära tõestada.

Sellest lähtudes kinnitatakse, et ka ateism olevat usk ehk religioon. «Paljud ateistid väidavad: «Ma ei usu Jumalasse, sest mul pole tõendeid tema olemasolu kohta.» Aga kui te küsite neilt: «Millised tõendid teil on vastupidise kohta?», saavad nad esitada ainult oma hüpoteese, ilma tegelike tõenditeta,» seisab Pantokratorose kloostri veebilehel. «Nii et kui keegi ütleb: «Ma olen ateist», kuulutab ta tegelikult oma usku tõestamata väitesse, et «Jumalat pole olemas».  Ja see on tema oma loogika järgi sama tõestamatu kui eeldus, et «Jumal on olemas». Seega on ateism selgitamatu mõistuse ja loogikaga. See on lihtsalt üks teine religioon.»^[29] Jumala olemasolu poolt või vastu otsustatakse kogemuste olemasolu või puudumise põhjal. Kumbki pool ei tõesta teisele – seega on mõlemad religioonid.^[30]

Kas ateism on religioon? Ühest küljest ta seda on, olles omamoodi eitav suhe teispoolsusesse. Seega, kui ajada religioon uksest välja, tuleb ta akna kaudu tagasi. Teadvuse kultuurmaasikust välja tõrjudes ilmub ta alateadvuses, kandes metsikuid vilju. See, et ateism on tõestamatu, teeb asja veel hullemaks. «Kui järjekindel ateism on võimatu, siis kujutab ’ateismi religioon’ endast veel suuremat vasturääkivust. Ja ometi see vasturääkivus elab ja toimib. See on religioon ilma harduseta, ilma saladustundeta, ilma transtsendentseta, ilma väärtuste hierarhiata, ilma ’süda­meta’, ilma armastuseta,» kirjutab Boriss Võšeslavtsev. Teisalt aga «ei eksisteeri kultuuri, mille jaoks ’pole midagi püha’. Ka ateistlikul tsivilisatsioonil on omad väärtused ja pühadused.» Nii olid «kommunismi ateistlikul religioonil» on omad prohvetid, kirikuisad, ikoonid, reliikviad, pühakirjad, dogmad, ketserid ja ortodoksia.^[31]

Tänapäevased uurimused annavad sarnase tulemuse. Elu näitab, et ateistid, kes seisavad tühja transtsendentsi ees, ei jää püsima, vaid omandavad (teadmatult ja teiste nimede all) religiooni elemente. Atko Remmel meenutab sõna «ateism» tähendust eesti keele seletava sõnaraamatu järgi: tegu on «jumalat ja kõike üleloomulikku eitava maailmavaatega, usuvastasusega.» Kuid sellega ei lähe päriselu kokku: «Kui vaadata neid eestlasi, kes end sotsioloogilistes uuringutes ateistideks (identiteet) on nimetanud, siis tõepoolest, religioosseid praktikaid (jumalateenistusel käimine, palvetamine jms) nende puhul peaaegu ei esine, küll aga on neil tohutu hulk erinevaid uskumusi, mis viitavad otseselt või kaudselt teispoolsuse olemasolule. No mida näiteks arvata ateistist, kes usub sensitiividesse, hingede rändamisse ja inglitesse!? Aga enamik meie ateisti­dest ongi just sellised, ja lisaks on veel terve trobikond neid, kes nimetavad end ateistideks, kuid kinnitavad, et usuvad jumalat.»

Seega on ateismi tähendus «lahjenenud ja laienenud ning tähistab üldjoontes mittereligioosset või ilmalikku.» Selle all mõistetakse «eelkõige erinemist kristlikust kirikust (’usu möga meid ei köida’) kui religiooni peavoolust, sest hoolimata religiooni erakordselt vähesest silmatorka­vusest igapäevaelus on religioossuse ’standardiks’ siiski kristlus. Sel ja veel teistelgi põhjustel laialt levinud ’uue vaimsuse’ / new age’i konteksti kuuluvaid uskumusi ja praktikaid religiooni ega religioossusega ei seostata.» Nii ei tähenda ateism «mingil juhul, et inimestel puuduksid uskumused ja praktikad. Otse vastupidi, neid on tohutult, näiteks ’elujõudu või mingisse vaimu’ uskujate poolest oleme Euroopas hoopis üks esimestest. Seega, avalik ’ateism’ ja isiklikud uskumused on kaks täiesti erinevat asja.»^[32]

Ja Merit Maarits osundab, kuidas Suurbritannia uurimisprogrammi Understanding Unbelief raames intervjueeriti tuhandeid end ateistiks ja agnostikuks nimetavaid inimesi kuuest riigist – Brasiiliast, Hiinast, Taanist, Jaapanist, USA-st ja Ühendkuningriigist. «Hoolimata jumalasse mitteuskumisest usub enamik vähemalt ühte üleloomulikku nähtust». Nii usub ateistidest umbes 12 % taassündi ja peaaegu 20 % elusse pärast surma. 71 % ateistidest usuvad ühte või mitut sellist usku; agnostikute puhul on see näitaja 92 %. Ateistid ja agnostikud moodustavad umbes 37 % Ühendkuningriigi elanikkonnast, «nii et koos usklike inimestega tähendab see, et enamik elanikkonnast usub millessegi üleloomulikku.»^[33]

Sellist avaramas mõttes «ateismi», kus üleloomulikkus mõnel kujul säilib, kirjeldab ilmselt ka Sydney ülikooli religiooniteaduste professor Carole M. Cusack: «Taanis on meedias olnud arutelusid, kus paljud luteri vaimulikud tunnistavad avalikult, et nad on ateistid. Samas on nad ikka pastorid. Ma arvan, et Skandinaavias on küllaltki palju pastoreid, kes ei usugi jumalat. Aga nad ei tee seda raha pärast, nad on head vaimulikud. Aitavad kogukonda nagu terapeudid või sotsiaaltöötajad. Üle kümne aasta tagasi oli Taanis üks pastor, keda taheti töölt lahti lasta, kuna ta ei uskunud jumalasse. Kogudus ütles, et nemad ka ei usu, aga ta meeldib neile: ’Me ei taha, et te meie ateistist pastori lahti laseksite’.»^[34]

Kuidas edasi?

Tulevikust ei tahaks palju kõnelda. Liigsed prognoosid on ikka nurja läinud. Pigem võib igaüks ise edasi mõelda, mida on meil oodata või loota. Lugemismaterjali leidub. Religiooni ja ateismi, uususundite ja uusvaimsuse, parareligioonide ja kvaasireligioonide, usu ja ebausu erinevatest põimumisvormidest on üsna palju kirjutatud.^[35]

Kui keegi arvab veel tänapäeval, et Feuerbachi argumentatsioon on midagi tõestanud, siis on ta ajast maha jäänud ja sügavalt eksinud. Bravuurikas lause: «Mina olen ateist!» kõlab igatahes emotsionaalselt ja ebakompetentselt.

Tegelikult leidub n-ö puhtaid ateiste tühine vähemik ja nad ei kuulu suurimate mõtlejate hulka. Lucretius Carus, Marx, Nietzsche, Freud jt olid tagasihoidlikud filosoofid palju võimsamate mõtlejate seas, nagu Platon, Aristoteles, Descartes, Kant, Einstein, Planck jt, kes olid kas ise religioossed või oskasid jumalaküsimust hinnata.

See, et ateism ei jää püsima, vaid temas kerkivad uuesti religiooni elemendid, viitab sellele, et ta ei ole primaarne, vaid sekundaarne inimhinges. See on seisund, kus inimene tõrjub oma algset jumalaaimdust, mis aga ikka ja jälle tuleb ringiga tagasi filosoofide ja teadlaste mõtetesse ning kirjeldustesse maailma ja inimese kohta.

Ajalooliselt on selge ja tõestatud: primaarselt oli olemas religioon. Pole olnud ühtki inimrühma, kus ei olnuks suhtlemist üleloomulikuga. Sekundaarselt loodi ateism, mis aga on asjaosaliste usk ja tõestamata hüpotees. Seepärast pole imestada, et ateismi sisu väljendab pigem ilmalikku meelelaadi ja endise religiooni hülgamist.

Ammu on märgatud, et uusaegne ateism on õigupoolest vastandumine keskaegsele teismile ehk jumalausule (a = ei + teism = jumalausk). Teisisõnu suundub ateism läänemaailmas valitsenud kristluse ja juutluse vastu. Kristlikud teoloogid on tunnustanud ateismi puhastustööd algeliste ja aegunud jumalakujutluste kõrvaldamisel.

Eriti häirib ateiste personaalne jumalausk ehk kujutlus «tavakeele jumalast, kes sekkub maailma asjadesse, sooritab imetegusid, loeb meie mõtteid, karistab pattude eest ja vastab palvetele,» nagu ütleb Richard Dawkins. Selline on Piibli Jumal, kelle kirjeldused mõjuvad naiivselt, sest ei arvestata sümboolset elementi. Kui Albert Einstein ütleb: «Tunda, et kogetava taga peitub midagi meie vaimule kättesaamatut, mille ilu ja ülevus jõuab meieni ainult vahendatult ja nõrga kumana – see on religioossus. Selles mõttes olen ma religioosne», siis on Dawkins temaga nõus. «Selles mõttes olen ka mina religioosne.» Siiski peab Dawkins end ateistiks: «Ma eelistan end mitte nimetada religioosseks, sest minu meelest on see eksitav. See on eksitav seetõttu, et väga suurele osale inimestele seostub religioon millegi üleloomulikuga.»^[36] Just üleloomulikku eitab Dawkins põhimõtteliselt veendunud ateistina.

Faktidele toetuva teaduse kohta kinnitab Dawkins: «Teadus ei ole religioon.» Kui aga teadus hakkab ateismi teenindama, siis muutub ta ometi teatavas mõttes religioosseks! Täiendada tuleb ka väidet: «Ma ei väljenda veendumust, et inimkonnal õnnestub kunagi vastata põhjapanevatele olemist puudutavatele küsimustele. Kuid ma olen päris kindel, et kui see õnnestub (võib-olla on see ebatõenäoline), siis pigem teadusliku kui religioosse mõtteviisi toel.»^[37] Pigemini võiks öelda, et religioon on intuitiivne eelaste sellele, mida ükskord intellekti abil selgitab teadus. Teekonna jooksul suhtleb religioon üleloomulikuga, mis teekonna lõpul saab loomulikuks – ja seal ka religiooni ning teaduse teed ristuvad.

Ateismi püsimatus näitab, et religioon on midagi ateismist rohkemat, sest mateeriasse mattunud inimene ei leia religioonist puhastunult rahuldust. Miski osutab endiselt Jumalale, ehkki meile taevalõpmatuses paistab avanevat ainult tühi transtsendents. Kuid nii nagu muiste, on taevas ka praegu ekraaniks nähtamatult teispoolsusele. Ateismi pinnalt kasvanud uute uskumuste puhul on märgatud sarnasust vanade uskumustega (hingede rändamine, väeusk, fetišism jne). Kas aga uued religiooniloojad on võimekamad maailmausundite rajajatest, seda näitab aeg. Kõikides valdkondades, samuti religioonis, kehtib lihtne põhimõte: viimselt jäävad peale need, kes läbi löövad ja läbilöömine näitab kvaliteeti.

Praegune pilt on järgmine: hinduism ja islam püsivad, juutlus ja kristlus jätkavad. Ateistid ning uusvaimsed pole suutnud läbi lüüa. Kõikidel nendel liikumistel on aga koht religiooniloos ja religioonilugu on inimkonna kõrgemale tõstmise lugu. Ilma lõpmatuse kaemuseta ning sellega tegelemiseta suunduks inimene loomade, mitte inglite suunas – ja see oleks risti vastupidine progressiusule, mida me kõik kuidagi usume.

 

Kirjandus:

Berkeley, George 1997. Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel. Skeptikute ja ateistide vastu (1713). – Akadeemia 1997, nr 8 (lk 1765–1789), 9 (lk 1983–2013), 10 (lk 2209–2237) ja 11 (lk 2433–2453).

Cusack, Carole M. 2019. Religiooniteadlane: Skandinaavias on küllaltki palju pastoreid, kes ei usugi jumalat. Reporter Madis Must. – Maaleht 16.07.2019: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/86852077/religiooniteadlane-skandinaavias-on-kullaltki-palju-pastoreid-kes-ei-usugi-jumalat.

Das irrationale atheistische Denken. Klooster Pantokratoros, Thessaloniki: https://www.impantokratoros.gr/DB41192B.de.aspx.

Dawkins, Richard 2021. Religiooniteadus. Teadusreligioon. Kaks loengut. – Akadeemia 2021, nr 1: lk 3–48.

Feuerbach, Ludwig 1841. Das Wesen des Christentums. Leipzig: Otto Wigand.

Feuerbach, Ludwig 1849. Das Wesen der Religion. Leipzig: Otto Wigand.

Filosoofia leksikon 1985. Tõlkijad: I. Gräzin, M. Lumi, H. Rebane, J. Rebane, J. Saar. Tallinn: Eesti Raamat.

Hart, David Bentley 2021. Jumalakogemus. Olemine, teadvus, õndsus. Tallinn: Postimehe Kirjastus.

Hiob, Arne 2011. Religioon minevikus ja tänapäeval. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2021. Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval. Tallinn: Gallus.

Kadanik, Marietta 2016. Religioosse kogemuse ja skisofreenia lõikepunktid värskema eriala­kirjanduse näitel. Bakalaureuse töö. Juhendaja: dr Roland Karo, lektor. Tartu: Tartu Ülikool Usuteaduskond.

Lenin, Vladimir 1946. Materialism ja empiriokrititsism. Tallinn: Poliitiline Kirjandus.

Maarits, Merit 2019. Enamik ateiste usub üleloomulikesse jõududesse. – ERR Novaator 05.06.2019: https://novaator.err.ee/949206/enamik-ateiste-usub-uleloomulikesse-joududesse.

Magee, Bryan 2000. Filosoofia lugu. Tallinn: Varrak.

Magee, Bryan 2022. Tähtsaimad küsimused. Tallinn: Postimehe Kirjastus.

Marx, Karl 1963. Hegeli õigusefilosoofia kriitikast. Sissejuhatus. – K. Marx ja F. Engels religioonist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 31–43.

Pannenberg, Wolfhart 1967. Typen des Atheismus und ihre theologische Bedeutung (1960). – Grundfragen systematischer Theologie. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 347–360.

Remmel, Atko 2015. «Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida.» – Müürileht 15.12.2015: https://www.muurileht.ee/eestlased-on-ateistid-usu-moga-meid-ei-koida/.

Riidma, J. 1950. Usundite tekkimine ja nende klassiolemus. – Kolhoosnik 25.07.1950: lk 3.

Sheldrake, Rupert 2014. Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine. Tallinn. Eesti Trans­personaalne Assotsiatsioon.

Suurkask, Heiki 2015. Kuidas selle ateistide üleilmse tagakiusamisega tegelikult lood on. – Delfi Forte (18.02.2015): http://forte.delfi.ee/news/maa/kuidas-selle-ateistide-uleilmse-tagakiusamisega-tegelikult-lood-on?id=70820519.

Thomas Aquinatus, Summa theologica. Deutsch-Lateinisch Ausgabe. 2. Aufl. Salzburg: Verlag Anton Pustet (aastaarvuta).

Vorgrimler, Herbert 2000. Neues Theologisches Wörterbuch. Freiburg: Herder.

Võšeslavtsev, Boriss 2025. Marksismi filosoofiline viletsus. Tartu: Ilmamaa.

 

 

[1] Feuerbach 1841: 2j.

[2] Feuerbach 1841: 6.

[3] Feuerbach 1841: 20.

[4] Feuerbach 1841: 369.

[5] Feuerbach 1849: 3.

[6] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,12,1: lk 208.

[7] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,7,1 ja 3: lk 125jj, 133.

[8] Thomas Aquinatus, Summa Theologica I,8,1: lk 142j.

[9] Hiob 2011: 97–102.

[10] Lenin 1946: 117; vrd Filosoofia leksikon 1985: 230j, 298j.

[11] Marx 1963: 31.

[12] Riidma 1950: 3

[13] Berkeley 1997: 2222j.

[14] Berkeley 1997: 2008.

[15] Magee 2000: 111; 2022: 28.

[16] Võšeslavtsev 2025: 17.

[17] Võšeslavtsev 2025: 107j.

[18] Hart 2021: 284j, 277.

[19] Sheldrake 2014: 361, 299.

[20] Sheldrake 2020: 22; vrd Hiob 2021: 49jj.

[21] Kadanik 2016: 8, 6, 12.

[22] Kadanik 2016: 14, 16, 18.

[23] Kadanik 2016: 21, 24j.

[24] Kadanik 2016: 26; vrd 22–25.

[25] Suurkask 2015.

[26] Vorgrimler 2000: 632.

[27] Pannenberg 1967: 353.

[28] Pannenberg 1967: 360.

[29] Das irrationale atheistische Denken.

[30] Hiob 2021: 65j.

[31] Võšeslavtsev 2025: 108, 105.

[32] Remmel 2015.

[33] Maarits 2019.

[34] Cusack 2019.

[35] Hiob 2021: 44–63.

[36] Dawkins 2021: 30, 32.

[37] Dawkins 2021: 48, 35.