Kõike seda silmas pidades kujutab Usukultusasjade Nõukogu koos oma volinikevõrguga mitte niivõrd vahendusorganit riigi ja kiriku vahel, kuivõrd riiklikku järelevalve-organit kirikute tegemiste üle. Ja kuigi meie avalikkuses ja samuti välismaailma ees korduvalt on toonitatud, et Nõukogude riigis riigivõim mingil kombel ei sekku kiriku asjadesse, viitab juba säärase asutise olemasolu kui mitte muule, siis vähemalt võimalusele, et riigivõim siiski selle kaudu suunavalt püüab seda teha. Kuni püsib praegune ideoloogilise põhisuund kiriku suhtes, siis on selle lõppeesmärk enam kui selge ja selle teostamine sõltub üheltpoolt ajast, teisalt aga ka vahenditest, milliseid selleks rakendatakse.  Seepärast on üsna tabav see arvamus, mida mõnikord teadlikemais kirikuringides selle asutise tegevuse kohta kuulda võib: volinik polevat keegi muu, kui vaid kiriku «vaikse ning viisaka» likvideerimise komisjoni esimees! […]

Kõigepealt teostab volinik üsnagi ranget ning üksikasjalist järelevalvet kiriku tegevuse kohta. Selleks on iga koguduse õpetaja kohustatud temale Konsistooriumi kaudu esitama kuu-, kvartali- ja aastaaruanded vastava koguduse tegevuse kohta. […] Ei ole teada, kuidas volinik ja tema asutis neid andmeid kasutavad, kuid kindel näib olevat, et need just selle asutise kaudu kasutamist leiavad ka usuvastase propaganda aparatuuri poolt: märgatakse kusagil koguduses mingit elavnemist – vastavad arvud peegeldavad seda küllaltki hästi – siis koondatakse sinna ka vastasrinde turmtuli ja häda sellele vaimulikule, kes selle alla satub! […]

Kuid veel enam: sama asutis sekkub tunduval määral ka vahetult ja administratiivselt kiriku töösse. Kõigepealt puudutab see vaimulikul kutsealal tööloa andmist. Vastava määruse kohaselt tohib kirik aktiivselt oma teenistusse rakendada ainult neid isikuid, kes selleks volinikult on hankinud sellekohase tööloa. Nii ei saa kirik ühtegi ametikandjat tööle paigutada ilma eelneva voliniku nõusolekuta… Teisi sõnu: voliniku büroo kujutab endast meie kiriku «kaadriosakonda», kelle seisukohta kirikul tuleb alati kõige tõsisemalt arvestada.

Elmar Salumaa, Kirik ajavahemikul 1940–1962, lk 27–28 (käsikiri).

+ + +

Mul on alati olnud piinlik olla tunnistajaks, kui alandlikult meie peapiiskopid kõnelevad usuvolinikuga, isegi telefonikõnede puhul oli seda märgata. Kui volinik välja kutsus, siis tuli kiiresti sinna tõtata! Kui kirikujuht on nii sõltuv parteist ja valitsusest, siis on meil tegelikult riigi poolt juhitav kirik, kus ametikandjatel on vaid kuuletumise ja käsutäitmise õigus. Ja kui kord mag. Salumaa naasis Soome kirikupäevadelt, siis ütles ta oma aruandes, et «Moskva oli meiega rahul…» See oli peaasi! – Kuid kas Jumal oli rahul? Olen lugenud, kuidas omaaegne Soome peapiiskop Gustaf Johannson, kes Soome rahva esindajana oli saadetud pärast 1905. aastat keiser Nikolai II juurde rahvale õigust nõudma, keeldus keisrit õnnistamast, kui see oma pead tema ees nõtkutas… Venelased olid teinud tema rahvale liiga palju kurja ja peapiiskop ei kartnud oma seisukohta keisrile näidata. Peapiiskop Johannson langes keisri ees küll ebasoosingusse, kuid Soome rahvas hindas seda.

Alanduse, järeleandmise ja liigse kuulekusega ei saavutata peaaegu midagi. Venelased ise ütlevad: tuleb nõuda! Metodistid ja baptistid saavutasid kategooriliste nõudmistega oma usuühingutele enam vabadust kui meie suur luteriusu kirik liigse järeleandmisega.

August Arumäe. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn, 2005, lk 456–457.

Elmar Salumaa (1908–1996) ja August Arumäe (1895–1976) olid EELK vaimulikud.

Avalik rõõmusõnum Eesti kirjanike liidu liikmetele.

Esiteks.

«Mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.» (Luuka 16:15.)

Millega tegeleb tänapäeva ilmalik kirjandus? Kirjeldab pattu. Ja uhkeldab sellega. Paraku üldjuhul ilma patukahetsuseta ja meeleparanduseta. Pimedus on suur.

Kes taipavad, mis meid kuradi kummardamise korral ees ootab, lõpetavad ilmaliku kultuuriga tegelemise. Ja paluvad Jeesuselt armu. Näiteks Arvo Pärt ja Jaan Tooming. Ennasttäis intellektuaal naerab selle peale. Paraku see naer on üürike, järgnev piin aga igavene.

Teiseks.

«Isegi kui sa meeletumat tambiksid nuiaga uhmris liivaterade seas, ei lahkuks temast rumalus!» (Õpetussõnad 27:22.)

Eesti kirjanike liidu liige üldjuhul kristlike teemadega, väärtustega ja ammugi Jeesusega ei tegele. (Kui kirjutab, siis mõnitavalt.) Tiivad ei kanna ja tarkust pole. Ja mõistagi on ta selle üle uhke.

Minu 2022. aasta sügisel pakutud mõte – valida Toomas Paul kirjanike liidu auliikmeks – pühiti vaiba alla. Aprillis 2023 hääletati hoopiski stalinist Juhan Smuuli bareljeefi poolt.

Nimetage mulle mõni kirjanike liidu liikme eestikeelne kristlik/vaimulik teos... (Liidul on 354 liiget ja siinkohal on kandev paus.) Avo Üpruse «Ingeldus» (2018) vaikiti maha. Mari Saadi «Lasnamäe lunastaja» (2008) ja Katrin Lauri «Tunnistaja» (2022) pälvisid preemiad. Ja kas ongi kõik?

Eraldi tõstan kilbile oma lemmiku – Kalle Kasemaa jidiši keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri «Patukahetseja» (1995), mille peategelane põgeneb moodsa maailma mürgi eest.

Tänu Jeesusele on meil Uku Masingu, Arved Pauli, Albert Ruutsoo, Peeter Singi, Jaan Toominga jt. kristlik luule. Tänu Jumalale võime lugeda Árpád Arderi, Harri Haameri, Rudolf Kallase, Ain Kalmuse, Olav Marani, Uku Masingu, Toomas Pauli, Vello Salo, Fanny de Siversi, Jaan Toominga, Osvald Tärgi jt. vaimulikke raamatuid.

Ja kolmandaks.

«Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!» (Johannese 15:5.)

Ilma Jeesuseta inimene on metslane ja invaliid. Olin minagi. Tarkuse ja valguse toob üksnes Kristus. Enne laiub pilkane pimedus. Arvo Pärt on selle oma tintinnabuliga veenvalt ära tõestanud. Ja tõestas ka Georgi Malenkov, kellest sai pärast komparteist välja heitmist pühendunud kristlane. Alati on võimalik nägu valguse poole pöörata ning pimedus, kurjad teod ja sõnniku sonkimine seljataha jätta. KAHETSEDA PATTU JA PARANDADA MEELT. Igal inimesel. Isegi Eesti kirjanikul.

Jeesuse juures pole ilmaliku ilukirjandusega – sealhulgas ka ebajumalate Betti Alveri, Artur Alliksaare ja Juhan Viidingu värssidega, samuti Eesti kurva ajalooga ja lohiseva mõttelooga – mitte midagi teha. Hiljemalt kohtupäeval mõistab seda iga kirjanik. Ainult Jeesuse valimiseks on siis juba liiga hilja.

Jeesus koputab sinu südamele TÄNA. On viimane aeg Ta sisse lasta.

«[Õnnistegija] tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid.» (1 Timoteuse 2:4.)

Olgu Jumal meile armuline!

Märts 2025

Jüri Kaldmaa, kirjanike liidu liige 2005. aastast

P. S.

Albert Ruutsoo (1913–1999)
Raamatutest III

Mu ärapöörduv pilk ei ole tänamatus;
te kaudu terendus mu ees maailmakatus,

all varjus armastus ja meeleheit ja vaprus
ning hiilgavate mõtteehitiste haprus...

Miks kurta haihtuvinimlikke särapärgi?
Eks leita vahel tarudeski tühje kärgi!

Nii väldin vaid te prohvetlikku sõnamaagi,
ei enam oota, mida anda te ei saagi.

Mu teel te vaid kui peatused ja vahejaamad.
Mu ees on avatult nüüd Raamatute Raamat.

(A. Ruutsoo. Tunniskirjad (1998), lk. 62.)

«Tule, ma näitan sulle mõrsjat, Talle naist!» Ilm 21:9

Igal aastal märtsi keskel võib päikesepaistelise ilma korral näha Karja kiriku võidukaare põhjapoolsel skulptuurigrupil läbi roosakna vitraažide langeva valguse mängu. Mitmevärviline valguselaik liigub umbes poole tunni jooksul üle skulptuurigrupi, mis kujutab Püha Katariinat ja tema martüüriumi.

Aleksandria Katariina pühakuloo leiame 13. sajandi teisel poolel dominiiklase Jacobus de Voragine koostatud kogumikus «Legenda aurea» («Kuldlegend»), mis sisaldab rohkem kui sajaviiekümne pühaku elukäigu. Teos valmis veel enne praeguse Karja kiriku ehitamist 13. sajandi lõpukümnenditel või hiljemalt 14. sajandi alguses.

Keskajal armastatud pühakut Aleksandria Katariinat on peetud legendaarseks, ebaajalooliseks kujuks, ent ometi saab tema eluloo ja martüüriumi paigutada konkreetsesse ajastusse, mille juhatas sisse keiser Diocletianuse algatatud kristlaste tagakiusamine. Katariina oli öeldavasti kõrgest soost, tema isa oli (Küprose?) kuningas Costus. Pühaku kannatusloos etendab kurikaela osa türannist paganlik keiser Maxentius – täieliku nimega Marcus Aurelius Valerius Maxentius, kes oli õigupoolest üks Rooma impeeriumi kaaskeisritest aastatel 306–312. Ajalooline Maxentius osales küll tollases võimuvõitluses, kaotades ristiusu soosijast keiser Constantinusele (kes nägi oma võidu endena taevas risti ja kuulis sõnu: «Selle märgi all võidad!»), ent ta polnud kristlaste tagakiusaja ega hirmuvalitseja, millisena teda Katariina legendis kujutatakse.

Vaga pärimuse kohaselt olid Katariinas ühendatud kaunid omadused: väline ilu, kristlik vooruslikkus, imetlusväärne tarkus ja väärikus. Kõigest 18-aastasena tundis ta põhjalikult filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Katariina ristiti teismelisena ning ta pühendas oma elu Kristusele. Kui keiser Maxentius saabus Egiptuse suurlinna Aleksandriasse, nõudis ta kõigilt ohverdamist paganlikele jumalatele. Paljud kristlasedki tegid seda surmahirmu pärast. Katariina läks Maxentiuse juurde ja palus, et valitseja loobuks ebajumalate teenimisest. Keiser saatis temaga väitlema viiskümmend kõrgelt haritud paganlikku õpetlast, ent nood jäid targale neiule alla. Nördinud keiser lasi nad tulle heita.

Maxentius tegi nüüd Katariinale ettepaneku asuda tema paleesse, keisrinna kõrvale, kuid Katariina keeldus. «Ärge rääkige selliseid asju, sest on halb isegi nõnda mõtelda. Ma olen antud Jeesusele Kristusele ja olen temaga abielus. Ta on mu abikaasa, ta on mu au, ta on minu armastus ja mu arm – ei meelitused ega piinad ei või mind temast lahutada,» vastas Katariina Maxentiusele. Seepeale lasi «korvi saanud» türann neiu vangistada.

Vanglas käisid Katariinat vaatamas keisrinna Faustina ja keisri ustav väeülem Porphyrios. Katariina kuulutas neile evangeeliumi ning nad võtsid vastu ristiusu. Raevunud keiser andis nüüd käsu Katariina kahele rattale tõmmata, et kõik tema luud-liikmed sõna otseses mõttes murda. Aga oh imet – tuli ingel ja purustas rattad. Meeletus vihas käskis Maxentius hukata nii oma abikaasa kui ustava väeülema ning lasi pea maha raiuda ka Katariinal. Legend kõneleb, et vere asemel voolas Katariina ihust piima.

+ + +

Karja kirikus näeme Katariinat võidukaare põhjapoolse skulptuurigrupi keskel. Inglid saadavad liiliakrooniga kroonitud Kristuse pruuti teel taevasse. Meenub kirjakoht: «Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse» (Ilm 19:7–8).

Tavaliselt on Katariina atribuutideks palmioks, ratas ja mõõk. Palmioks sümboliseerib võitu, ratas ja mõõk osutavad aga veretunnistusele. Taas ütleb Kiri: «Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.» (Ilm 7:9). Ja veel: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14).

Karja kiriku Katariinal on ootuspäraselt ühes käes palmioks, teises aga raamat – see on pühakiri, mida pühak hoiab aupaklikult mantlihõlma mässitult. Meenub Johannese nägemus: «Ma nägin teist inglit keset taevast lendavat; sellel oli igavene evangeelium, et kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal – kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele» (Ilm 14:6). Märtrite ja pühakute tunnistus kandis Jumala evangeeliumi ka paganlike saarlaste juurde.

Keisrinna Faustina, kes saab inglilt märtrikrooni, on haaranud Katariina mantlihõlmast, et koos pühakuga taevasse tõusta. Kristus ütleb: «Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis» (Mt 13:43).

Teisel pool põlvitab väeülem Porphyrios, keda on samuti kroonitud märtrikrooniga. Ta hukati koos kahesaja sõduriga. Sõna manitseb: «Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!» (Ilm 3:11).

Pühaku jalge all on irevil hammastega hirmuvalitseja Maxentius, keda kurat põrgusse tirib. «Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine,» ütleb Issand. Türann teeb käega alistumist väljendava žesti. Kompositsiooni sõnum on selgesti mõistetav – ristiusk, mida järgib vooruslik ja tark neitsi, võidab ära paganluse, mida kehastab keiser Maxentius. Ilmalik võimukandja, kes Jumalale vastu paneb ja Tema pühasid inimesi taga kiusab, leiab oma palga kuradi haardes. Olgu see hoiatuseks kõikidele jumalatutele hirmuvalitsejatele.

+ + +

Kas märtsikuu keskel aset leidev valgusemäng Katariina skulptuurigrupil on sellisena kavandatud kiriku ehitajate poolt? Raske öelda. Nähtus on tingitud sellest, et päikesevalgus langeb päevasel ajal (kella 14 paiku) just sobiva nurga alt läbi roosakna, valgustades ära kogu grupi. Vaatemäng kestab umbes pool tundi. Veel kümmekond päeva varem jääb osa grupist varju, sest päike «käib madalamalt».

Püha Katariina mälestuspäev on 25. novembril ehk mitu kuud varem. Siis me sellist vaatemängu ei näe. Kas see võiks olla seotud mõne teise kirikupühaga? Ajal, mil Karja kirik ehitati, algas õhtumaise ristirahva uus kalendriaasta 25. märtsil, paastumaarjapäeval, kuid seda arvestati Juliuse kalendri järgi.

Olgu sellega kuidas on, luterlastena juhindugem Augsburgi usutunnistuse õpetusest: «pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisele».

Kord tulid targad mehed üle maailma kokku ja hakkasid arutama: kumb oli enne, kas kana või muna? Paraku läksid arvamused juba kohe alguses lahku. Ühed kaitsesid kiivalt oma veendumust, et kana pidi olema enne, sest kana oli ju ainus, kes üldse sai muna muneda. Teised aga vaidlesid vastu, usutledes et kust mujalt sai see kana siis tulla kui mitte munast kooruda – nii et ikka muna pidi olema enne! Vaidlus paisus tüliks ja peagi läks ka verevalamiseks.

Vägivallast kohkununa leidsid tülitsejad lõpuks päästva lahenduse. Ah et millega tüli lõpetati? Kuna mõlemal vaidluspoolel oli piisavalt tarku ja rahumeelsed mehi, siis otsustati kompromissi kasuks: alguses oli tibu! See idee oli piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal kummalegi äärmusele: tibu on munast juba koorunud, aga uut muna pole ta võimeline veel munema. Kuigi selleks, et olla alguspunkt, oli tibu võimalikest variantidest kõige ebatõenäolisem, andis see siiski parima lahenduse kokkuleppe saavutamiseks. Mõlemad osapooled pidid sel puhul võrdselt oma algsete seisukohtade radikaalsusest loobuma.

Kas panite tähele!? Kuna võimaliku tõe jaoks oli olemas põhimõtteliselt kaks võrdväärset, kuid teineteisele risti vastu käivat loogilist seisukohta, siis oleks sõda võinud niimoodi jääda lõputuseni kestma. Rahu sai teha vaid selle läbi, et lepiti teadlikult ja meelega kokku ilmselges vales…

Tõde on kindlasti tähtis, ja tähtsad on ka riikide piirid – kuid seda ennekõike ikka elusate inimeste jaoks mõlemalt poolt piire, kuidas need ka ei nihkuks. Ilma inimesteta pole riigipiiridel enam mingit mõtet…

Tõe otsimine ja põhimõtteline vastuseis paljudes sarnastes küsimuses ei lõpe muidugi kunagi: inimkond sünnitab põlvkonniti jälle uusi nii muna- kui kanaversiooni poolehoidjaid. Bioloogid kalduvad küll evolutsiooniteooria alusel rohkem muna-versiooni poole, kuid igast seda munasemast munast hakkas arengu käigus kooruma ikka kanasem kana, nii et käesoleval hetkel on pooled võrdsustunud: ei ole muna ilma kanata, ja uus kana koorub jällegi munast. Sellepärast leiab ka inimkond end aina olukorrast, kus vaid õndsasti ringi keksiv valelik tibu saab olla rahutooja.

Rein Õunapuu, moraaliteoloog

Tuletan lühidalt meelde kristlikku kontseptsiooni õiglasest sõjast, mille peamiseks sõnastajaks läänekristluses on püha Aquino Thomas.

- Sõjal peab olema õiglane põhjus ja eesmärk – näiteks oma maa ja vabaduse kaitsmine, rahva säästmine hävitamise eest jne.

- Sõda peab olema seaduslikult välja kuulutatud legaalse võimu poolt.

- Sõja aluseks ei saa olla pelgalt soov tasuda kurja, vaid selleks peab olema kindel tahe saavutada head – näiteks päästa/säästa rahvast, saavutada püsivat rahu jne.

- Kõik teised (näiteks diplomaatilised) vahendid probleemi lahendamiseks on ammendatud.

- Sõda ei tohi põhjustada veelgi suuremat kurja ja kannatusi kui see, mida püütakse ära hoida.

- Sõja jätkamisel peab olema mõistlik lootus saavutada loodetud positiivne tulemus.

Kõiki neid punkte tuleb kaalutleda* jätkuvalt, ka sõja kestel, kusjuures mitte hetkekski ei tohi lasta silmast peamist eesmärki, milleks on rahu ja inimelude säilitamine. Viimase poole püüdlemine ei ole reetmine.

* Loosungite karjumine ja tugitoolisõdalaste praalimine taolise kaalutlemise mõõtu välja ei anna.

Kuidas pühitseda algavat paastuaega õigel viisil ja väärikalt? Jutlus Tartu Pauluse kirikus Tuhkapäeval, 5. märtsil AD 2025.

Tuhkapäevaga algab paastuaeg. Mida ütleb luterlaste peamine usutunnistuslik tekst, Augsburgi usutunnistus, ihulike harjutuste, sealhulgas paastumise kohta? Lühidalt öeldes õpetab Augsburgi usutunnistuse kirik (ehk luterlik kirik), et ihulike harjutuste läbi tuleb pattu tõrjuda ja oma liha talitseda, ent neid ei sooritata Jumala armu ärateenimiseks.

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end talitsema ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused, et mitte anda põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegudega armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Lk 21[:34]: «Hoidke aga end, et teie meel ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega.» Ning: «Seesinane tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» [Mk 9:29]. Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks [1Kr 9:27]. Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi; rõhutused tekstis toimetajalt)

Kolm aastat tagasi, 24. veebruari hommikul, sõitsin Haapsalust Tallinna, kus kohtusin tuttavaga, kelle näol peegeldus sügav mure. Tema lähedased olid just Ukrainast põgenemas alanud sõja eest. Ukraina rahva jaoks oli see sõja ja sõjaga kaasnevate raskete katsumuste aja algus. Pommitamiste käigus said kahjustada ja hävinesid paljud pühakojad, inimesed pidid põgenema oma kodudest, jättes maha ka oma harjumuspärased kirikud ja kogudused. Ukraina Õigeusu Kirik seisis silmitsi mitte ainult kirikute füüsilise hävingu ja inimkaotustega, vaid ka kriisiga, kus nende usulised veendumused ja kiriklik identiteet said tõsiselt proovile pandud.

Meie, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikkonna ja koguduste liikmete jaoks märgib see samuti uue, keerulise ajastu algust. Meie Kirik on nende aastate jooksul seisnud silmitsi enneolematute väljakutsetega. Oleme korduvalt kinnitanud oma vastuseisu sõjale ja püüdnud aktiivselt aidata Ukraina põgenikke, kuid paraku on meie nimes sisalduv «MP» (Moskva Patriarhaat) muutunud markeriks, mis on toonud kaasa järjest kasvava surve. Tänapäeva poliitilises kontekstis on hakatud rakendama lihtsustatud mustvalget lähenemist, kus igasugune side Moskvaga, ka kanooniline side Moskva Patriarhaadiga, tõlgendatakse automaatselt ohuna, süvenemata tegelikesse sisulistesse küsimustesse. Selline lihtsustatud lähenemine ei arvesta aga Kiriku tegeliku olemuse ja kohaliku kogukonna vajadustega. Kirik ei ole pelgalt administratiivne üksus, vaid eelkõige vaimne kogukond, mille liikmed on osa Eesti ühiskonnast.

Meie koguduste liikmed on kohalikud elanikud, suures osas vene keelt kõnelevad inimesed, kes peavad Eestit oma koduks. Need on inimesed, kes on siin sündinud, kasvanud ja rajanud oma elu. Praeguseks on lisandunud ka arvestatav arv Ukraina põgenikke. Ja me kõik oleme pidanud kogema üha süvenevat umbusaldust. See väljendub nii praktilistes takistustes – Kiriku kantselei üürilepingu ülesütlemises, kindlustusfirmade keeldumises meiega koostööd tegemast või siis mitmekordsetes hinnatõusudes, riigipoolsete toetuste äravõtmises, aga ka sümboolsetes žestides: kui üritasime nime muuta nii, et kaotada sellest sõnaühend MP, siis sellest keeldutakse, kirikutes veel saame jutlustada, aga hommikumõtisklustest raadios oleme vaikimisi kõrvale jäetud.

2024. aasta mais võttis Riigikogu vastu avalduse, mis kuulutas ka meie Kiriku ja Kuremäe kloostri Moskva Patriarhaadi osana kollektiivselt agressiooni toetajateks, kuulamata ära meie selgitusi ja huvitumata meie seisukohtadest. See otsus on saanud aluseks järgnevatele sammudele ja negatiivse avaliku kuvandi tekitamisele, mis mõjutavad meie koguduste igapäevast elu ja tegevust. Siinkohal võiks meenutada president Alari Karise sõnu inimõiguste aastakonverentsil: «Inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.» Need sõnad peaksid panema meid kõiki mõtlema, kas praegused piirangud ja suhtumine teenivad tegelikult oma eesmärki.

Eriti murettekitav on meediamaastikul valitsev ühepoolne narratiiv meie Kiriku suhtes. Avalikus ruumis domineerivad sageli põhjendamatud süüdistused ja hinnangud inimestelt, kes ei tunne meie koguduste tegelikku elu ega Kiriku olemust. Need üksikud julged hääled, kes on püüdnud pakkuda tasakaalustatumat vaadet või meie kaitsmiseks sõna võtta, on vaibunud üldise meediamüra taustal või on neid asutud lämmatama nii et paljud meie toetajad ja mõistjad ei julge avalikult oma seisukohti väljendada, kartes tagajärgi oma heaolule ja karjäärile Eestis. See hirm on inimlikult mõistetav – keegi ei taha end vabatahtlikult löögi alla seada. Kuid kas see on normaalne demokraatlikus ja vabas ühiskonnas, et inimesed kardavad avalikult oma arvamust avaldada?

Sellele vaatamata, et meie Kiriku kujund nii meedias kui ka avalikus ruumis on peaaegu eranditult negatiivne, tulevad ka praegu eri rahvustest inimesed – venelased, eestlased, ukrainlased ja teised - ning soovivad just meie Kirikuga liituda. See ongi tõeline usuvabadus – võimalus järgida oma südamekutset vaimuliku tee valikul, hoolimata välistest asjaoludest. Ja kiriku liikmetele on see ka vabadus püsida selles Kirikus, millesse nad on kunagi ristimise läbi saanud astuda. Kui koguduste tasemel oleme möödunud aastal küsinud, kas on kogudustel soov oma jurisdiktsiooni vahetada, saime vastuseks, et kõik kogudused soovivad püsida oma praeguses Kirikus. Demokraatlikus riigis peaks igal inimesel olema õigus järgida oma südametunnistust ja usku ilma, et riik sekkuks sellesse põhiõigusesse.

Oluline on rõhutada, et praegusel hetkel tegutseb meie Kirik täielikult Eesti Vabariigi seaduste raames ja selle põhiseaduslikku korda järgivalt – me ei ole rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi. Ometi, kui kirikute ja koguduste seaduse muudatus vastu võetakse, muutume me üleöö «ebaseaduslikuks», ilma et meie tegelikus tegevuses või põhimõtetes midagi muutunud oleks. Selline seadusandlik lähenemine tekitab küsimusi õigusriigi põhimõtete järgimise kohta. Kuna kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu ei ole veel teist lugemist Riigikogus läbinud, on meil viimane võimalus üheskoos leida tasakaalustatud lahendus, mis arvestaks nii julgeolekukaalutlusi kui ka usuvabaduse põhimõtteid. Usume, et ainult avatud dialoog ja vastastikune mõistmine võivad viia paremate lahendusteni, mitte aga kiirustades vastuvõetud piirangud ja nende elluviimist tagavad survestavad meetmed.

Tartu piiskop Daniel on MPEÕK Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop

Põhiseadus ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See tähendab, et riik peab austama vabaduse aadet, funktsioneerima õigusriigina ning hoiduma ülekohtust.

Riigikogus esimese lugemise läbinud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 SE on vastuolus kõigi kolme nimetatud printsiibiga. Riigil puudub õigus sekkuda usuliste ühenduste sisemisse korraldusse. Õigusriigis tuleb austada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi ning teostada riigivõimu üksnes kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ühe konkreetse grupi sihikule võtmine ja riikliku sunniga ähvardamine, tuues ettekäändeks riikliku julgeoleku vms argumendi, on kaugel õiglusest. Riik ei saa sundida südametunnistust.

Eesti riik ja rahvas on möödunud sajandil kannatanud kaua jumalatu võimu ülekohtu all. Jumala armust saime tagasi nii oma riigi kui vabaduse. Ärme tee nüüd teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks. Ärgu pangu meie riik kättemaksu- ja ärapanemise soovist toime ülekohut inimeste vastu, kes pole meile vähimatki kurja teinud.

Eesti kristlaskonnal tuleb ühe meie maal tegutseva kiriku kaitseks välja astuda. Meid kutsutakse pidevalt osalema erinevates ilmalikes kampaaniates ja ettevõtmistes, ent nüüd on küsimus löögi alla sattunud usuvendade ja -õdede aitamises. Peatame ülekohtu, ärme lase muuta kiusamist riigivalitsemise instrumendiks!