Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 09 Veebruar 2025

Mida kujutavad endast usutunnistuskirjad ja milline on nende koht luterliku kiriku elus?

Mis on luterliku kiriku usutunnistuskirjad?

Luterliku kiriku usku ja õpetust siduvalt väljendavad usutunnistuslikud kirjutised on koondatud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae), mis ilmus saksa keeles 1580 ja ladina keeles 1584. Sellesse kuuluvad järgmised teosed:

  • Apostlik, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiuse usutunnistus (vana kiriku ajast)
  • Augsburgi usutunnistus (Philipp Melanchthon, 1530)
  • Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Philipp Melanchthon, 1531)
  • Schmalkaldeni artiklid (Martin Luther, 1537)
  • Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Philipp Melanchthon, 1537)
  • Väike ja Suur Katekismus (Martin Luther, 1529)
  • Konkordiavormel (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt, 1577)

Lisaks neile n-ö kanoonilistele kirjutistele on usutunnistuskirjade erinevatesse väljaannetesse võetud Martin Lutheri «Lühike pihimanitsus» (Suure Katekismuse lisana) ja «Tunnistuste kataloog» (Catalogus testimoniorum – kirikuisade tsitaatide kogumik), mis ei leidu Konkordiaraamatu 1580. ja 1584. aasta väljaandes. Väikese Katekismuse osadena on käsitletud Lutheri laulatus- ja ristimisraamatukest, mis sisaldab vastavate talituste korda.

Pühakirja ja usutunnistuskirjade autoriteedist

Usutunnistuskirjad ei seisa Piiblist kõrgemal või autoriteedi mõttes võrdsena Jumala sõna kõrval – vastupidi, Konkordiavormelis deklareeritakse: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid…»

Kolm vanakiriklikku usutunnistust paigutati Konkordiaraamatu algusesse selleks, et rõhutada – luterlased ei ole sekt, vaid nad tunnistavad ja järgivad puhast ja ortodoksset kristlikku usku: «Ja kuna kohe pärast apostlite aega ja isegi veel nende elu ajal ilmus valeõpetajaid ja ketsereid ning nende vastu koostati vanas kirikus symbola’id, s.t. lühikesi ja kokkuvõtlikke usutunnistusi, mida peeti õigeuskliku ja tõelise kiriku üksmeelseks, ühiseks kristlikuks usuks ning usutunnistuseks, nagu näiteks Apostlik usutunnistus, Nikaia usutunnistus ja Athanasiuse usutunnistus, siis me tunnistame neid usutunnistusi ja mõistame sellega hukka igasuguse ketserluse ja õpetuse, mis on usutunnistuste vastaselt Jumala kirikus kehtestatud.»

Luterlaste peamine usutunnistus on Augbsurgi usutunnistus (ladina k. Confessio Augustana), «meie praeguse aja symbolum», mille esitasid 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäeval Augsburgi linnas keiser Karl V-ndale luterlikud vürstid ja riigilinnad. Ka selles rõhutatakse, et luterlased järgivad katoolset usku ning lükkavad tagasi üksnes teatud uuendused katoliku kirikus: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» ja «…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (vt XXI ja XXVII artikli lõpuosa).

Vastuseks paavsti teoloogide esitatud vastulausele (Confutatio), millega luterlaste usutunnistus ümber lükati, kirjutas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse apoloogia, mis kujutab endast Augustana põhjendust ja seletust.

1536. aastal paluti Martin Lutheril kirja panna luterlaste positsiooni kokku võtvad artiklid, esitamiseks paavsti poolt välja kuulutatud oikumeenilisele kirikukogule. 1537. aasta alguses Schmalkaldenisse liidupäevale kogunenud evangeelsete vürstide toetust see Lutheri kirjatöö siiski ei pälvinud, kuid artiklitele kirjutas alla seitse teoloogi, nende seas Philipp Melanchthon, kes küll paavsti osas esitas oma eriarvamuse. Melanchthon koostas traktaadi Rooma paavsti primaadi ja piiskoppide võimu küsimusest, mis sai Schmalkaldeni liidupäeva heakskiidu.

Martin Lutheri mõlemad katekismused (ilmusid juba 1529, veel enne Augustana esitamist) ei ole otseselt usutunnistuslikud, vaid kristliku usu õpetamiseks mõeldud katehheetilised teosed. Sellegipoolest on nad võetud Konkordiaraamatu koosseisu.

Pärast Lutheri surma 1546. aastal tekkis luterlaste seas erinevaid teoloogilisi vaidlusi. Üksmeele (millele viitab ladinakeelne mõiste concordia) saavutamiseks koostas 1577. aastal kokku tulnud juhtivate luterlike teoloogide rühm (Jacob Andreae, Martin Chemnitz jt) teoloogilise dokumendi, mis sai nimeks «Konkordiavormel» (ladina k. Formula concordiae), kus tõmmatakse selged eraldusjooned ühelt poolt katoliikluse ning teiselt poolt kalvinismi ja muude sektidega. Konkordiavormel jaguneb kaheks – sissejuhatavaks kokkuvõtteks (Epitome) ja teoloogiliste vaidlusküsimuste põhjalikumaks käsitluseks (Solida declaratio).

Luterlike usutunnistuskirjade kujunemine jõudis lõpule 1580. aastal, kui Augsburgi usutunnistuse esitamise 50. aastapäevaks anti saksa keeles välja usutunnistuskirjade kogumik pealkirjaga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Selles nähti vana kiriku õige, puhta kristliku usu väljendust ja juhist ning selle vahekord Pühakirja ehk Jumala sõnaga määratleti järgmiselt:

«Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev. Niimoodi säilitatakse erinevus Vana ja Uue Testamendi pühakirja ja kõigi teiste kirjutiste vahel ning pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed. Teised usutunnistused ja nimetatud kirjutised ei ole aga kohtunikud nagu pühakiri, vaid nad kujutavad endast ainult usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Niisiis kujutavad luterlikud usutunnistuskirjad endast usu tunnistust ja selgitust, küll kirikule ja tema ametikandjatele siduval kombel, ent Jumala sõna kui kõrgeima normi ja kohtuniku all. Teoloogiliselt väljendatakse seda vahekorda mõistetega norma normans (normeeriv norm, s.t Jumala sõna) ja norma normata (normeeritud norm – Jumala sõnale allutatud usutunnistuskirjad). Luterlikus konfessionalismis on Konkordiaraamatu siduvust kirjeldatud ladinakeelse väljendiga quia («sest see on Jumala sõna õige väljendus») ja mitte tingimusliku väljendiga quatenus («sedavõrd, kui see on Jumala sõna õige väljendus»).

Konkordiaraamatu tunnustamine

Luterlastel puudus keskne organ – üldine evangeelne kirikukogu või kirikuvalitsus –, kus usutunnistuslikke tekste arutada ja heaks kiita; tegutseti erinevates riikides erinevate valitsejate all. Augustana esitati ametlikult mõnede vürstide ja linnade poolt Püha Rooma riigi riigipäevale, mis polnud kiriklik organ. Viiskümmend aastat hiljem kirjutas luterlaste teoloogilisele üksmeelele alla samuti terve rida keisririigi võimukandjaid, kelle seast leiame koguni kaks katoliku piiskoppi – Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Lisaks koguti kokku rohkem kui 8000 luterliku teoloogi, pastori ja koolmeistri toetusallkirjad, mis lisati Konkordiaraamatule.

Esmapilgul on üllatav, et mõned luterlikud kirikud, näiteks Taani ja Norra kirik, ei ole Konkordiaraamatut tervikuna oma õpetuse alusena tunnustanud, kuid on sellele vaatamata tunnustatud ajalooliste luterlike kirikutena. Taani-Norra kuningriik ei kuulunud Püha Rooma keisririigi koosseisu ning sealsed teoloogilised vaidlused, mille klaarimisega 1577. aasta Konkordiavormel tegeleb, ei olnud taani-norra luterlaste jaoks aktuaalsed. Samas sai Taani juba 1537. aastal luterliku kirikuseaduse.

Ka Rootsi kuningriik ei kuulunud Püha Rooma riigi koosseisu ning Rootsi kirik võttis Augsburgi usutunnistuse ametlikult omaks alles 1593. aastal Uppsala sinodil. Luterliku ortodoksia süvenedes tunnustati ka kogu Konkordiaraamatut. 1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis hakkas kehtima ka Eesti alal, sätestati kuningliku korraldusena: «Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»

Niisamuti puudutas luterlikku kirikut Eestis 1832. aasta Venemaa keiserlik kirikuseadus luterlastele, mis sätestas: «Evangeelne-luterlik kirik tunnistab õpetust, mis põhineb vana ja uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ning peab sümboliraamatuteks, mis neid seletavad, Apostliku, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust, Augsburgi muutmata usutunnistust ja teiste kirjutiste kogu, mida tuntakse Konkordiaraamatuna.»

Tänapäeva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kehtivas põhikirjas (2004) on õpetuse aluste paragrahv sõnastatud järgmiselt: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.»

Niisiis on Konkordiaraamatul meie kirikus ametlikult Pühakirja seletav funktsioon. Usutunnistuskirjade õpetus on siduv ja ordinatsioonil tõotab tulevane EELK vaimulik oma ametis järgida üksnes seda õpetust: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse» (EELK preestri ametivande 2006. aasta redaktsioon).

 

 

Usutunnistuskirjad eesti keeles

Usutunnistuskirjad – täpsemalt mitte Konkordiaraamatu esmatrüki, vaid selle koostisosade tõlge ilma 1580. aasta eessõnata – anti tervikuna eesti keeles välja alles 2014. aastal EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas, kuid enamik Konkordiaraamatu üksikuid osi oli ilmunud juba varem.

Augsburgi usutunnistus ilmus maakeeles Tartu Ülikooli usuteaduskonna väljaandena juba 1830. aastal, kui täitus 300 aastat selle esitamisest, pealkirja all «Usso tunnistus Üllema Wallitseja Keiser Kaarle Vma kätte antud Augsburgi linnas petud Rigikoggodusses, aastal 1530», tõlkijaks Arnold Friedrich Johann Knüpffer, ja taas kord 1844. aastal (tõlkija W. Schultz, loetav veebis). Hilisematest väljaannetest tasub mainida F. W. Ederbergi tõlget «Augsburi usutunnistus. Saksa ja ladina keelest ümber pandud», mis ilmus 1891 Riias (vt veebis), Harald Põllu tõlgitud ja eessõnaga varustatud «Augsburgi usutunnistus, esitatud Rooma keisrile Karl V 25. juunil 1530. Tõlge saksa ja ladina keelest», ilmus Tallinnas 1930 (400. juubel), ning 1980. aastal (450. juubel) Stockholmis välja antud «Augbsurgi usutunnistus (1530–1980)», eessõna pagulaskiriku peapiiskopilt Konrad Veemilt.

Schmalkaldeni artiklite tõlge anti välja 1894. aastal Riias peakirja all «Ristiusu õpetustükid, mis oleksid pidanud meie poolt ülesantama kiriku kogule Mantuas, ehk kus seda mujal oleks saanud, ja mis meie wõiksime heaks wõtta ehk järele anda, wõi mitte, kirjutanud Dr. Martin Luther 1537 aastal. Saksa ja ladina keelest ümber pandud [J. Kerg]» (vt veebis).

Martin Lutheri Väike Katekismuse väljaandeid ei jõua loendadagi, see on usulise õpetuse baastekstina olnud enim levinud eestikeelne trükis läbi aegade. Suur Katekismus on ilmunud kahel korral – 1894. aastal pealkirja all «Dr. Martin Lutheruse Suur Katekismus 1529. Saksa keelest ümber pandud» (vt veebis) ja 1996. aastal Elmar Salumaa tõlkes.

Konkordiavormelit ei olnud eesti keeles varem välja antud, see esmakordselt ilmus alles 2014. aastal SA Ajaleht Eesti Kirik ja EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes «Luterlikud usutunnistuskirjad», mis on samuti kättesaadav veebis (kus on võrreldes trükiväljaandega mõningad erinevusi).

Kas Konkordiaraamat on ajaloolise või aktuaalse iseloomuga?

Kõik kristliku kiriku ususümbolid on tekkinud konkreetses ajaloolises situatsioonis, vastavalt vajadusele. Teisiti ei ole see ka luterlike usutunnistuskirjadega. Kuid sellele vaatamata ei kujuta nad endast tolmunud dogmadeloolist fossiili, vaid – Konkordiavormeli väljenduse kohaselt – «usu tunnistust ja selgitust, mis näitavad, kuidas eri aegadel elanud inimesed on Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.»

Usutunnistuskirjad ei mõista ennast luterliku konfessiooni partikulaarse usuavaldusena, vaid apelleerivad Jumala tõelise kiriku õigele, puhtale õpetusele. Sellisena peaks neil olema üldkristlik tähendus. Aga jäägu viimane sõna piiskop Jobst Schönele, kes on kirjutanud: «Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. … Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.»

Kirjutas Iguumenja Filareta Avaldatud: 03 Veebruar 2025

Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostri ülema iguumenja Filareta Kalatšova sõnul tahavad kirikute ja koguduste seaduse muudatuste väljatöötajad sundida kloostrit üle minema teise patriarhaadi alluvusse, mida klooster omal algatusel ja kanoonilist korda rikkumata eha ei saa. Selle tulemusena jääb võimudel üle vaid klooster sulgeda.

Austatud ministrid, austatud riigikogu esimees, lugupeetud riigikogu liikmed!

Pöördume teie poole pärast Eesti Vabariigi kirikute ja koguduste seadusesse muudatuste sisseviimise seaduseelnõu läbilugemist.

Meie jaoks on seaduseelnõu eesmärk selge – seadusemuudatus sunnib MPEÕK-d vahetama jurisdiktsiooni ning minema üle Konstantinoopoli eestkoste alla. Meie korduvaid selgitusi, et klooster ei saa omal algatusel algatada ja loobuda jurisdiktsioonist, pole ikkagi kuulda võetud.

Dokumendi juriidilise poolega tegelevad juristid. Me oleme lihtsad nunnad, me pole kunagi maist võimu tüssanud ja praegugi räägime teile ja avalikkusele sedasama – oleme ausad nii Jumala kui ka inimeste ees.

1990. aastatel loobus klooster täielikult kogu oma varast, andes kõik ilma kompromisside ja pretensioonideta üle riigile, säilitamaks vaimset sidet emakirikuga. Oleme alati täitnud tookord sõlmitud lepingu tingimusi.

Kahtlemata mõistate te suurepäraselt – seaduse muudatusi kinnitades kuulutate te kloostri väljaspool seadust olevaks, jättes võimaluse valida vaid kahe variandi vahel: kas jurisdiktsiooni vahetus või sundlikvideerimine – te saate ju suurepäraselt aru, et oma tegevusega panete faktiliselt kloostri kinni. Kas te tahate tõesti jääda ajalukku kui saadikud, kes lõpetasid vägivaldselt üle saja aasta Eestis tegutsenud õigeusu nunnakloostri eksistentsi?

Imestust tekitab ka riigi seisukoht, mis paneb kloostri elanikud vastutama poliitikute tehtud otsuste eest. Oleme eemaldunud maisest ilmast, oleme poliitilistest probleemidest kaugel, elame väljaspool poliitikat, teenides Jumalat palvete ja tööga. Meid aga sõna otseses mõttes tiritakse poliitika keskmesse ja süüdistatakse selles, et me ei soovi dialoogi pidada.

Tahame meenutada Vanast Testamendist paljukannatanud Iiobi lugu, kes elas vaga elu Jumala palge ees ning Jumal armastas teda. Aga inimkonna vaenlane hakkas tundma kadedust ja rääkima, et Iiob on jumalakartlik ainult sellepärast, et Jumal armastab teda ja annab talle kõike. Kui ta aga kaotaks kõik, siis hakkaks ta Jumalat teotama. Selle peale andis Jumal saatanale võimu teha Iiobiga kõike, mida soovib, kuid ühel tingimusel – tema hinge ei tohtinud ta puutuda. Hing kuulub ainult ja ainult Jumalale. Mõelge selle üle…

Seaduseelnõu algatajad sunnivad meid sooritama kanoonilist kuritegu, motiveerides seda sellega, et nad püüavad kaitsta kloostrit probleemide eest. Vastame Vana-Kreeka filosoofi Sokratese sõnadega: «Platon on armas, kuid veel armsam on TÕDE» (Amicus Plato, sed magis amica veritas).

Kogu vale kohta meie püha ja armastatud kloostri suhtes vastame meie, kloostri elanikud, alandlikult: olgu JUMAL teile KOHTUNIKUKS!

Lugupidamisega,
iguumenja Filareta Kalatšova

Kirjutas Illimar Toomet Avaldatud: 02 Veebruar 2025

Enam kui pool Eesti Vabaõhumuuseumi küünlapäeva kavast on pühendatud seksielule ning seksuaal- ja soovähemustele.

Paar nädalat tagasi kirjutasin Objektiivis, et ERR-i aastavahetuseprogrammis nähtu polnud juhus:

«Kõik, mis võiks olla lootustandev, ülesehitav ja õilistav, peab saama viljastatud lavaaugust kerkiva tegelase poolt ning muutuma samanäoliseks selle satanistliku orgia kõigi eelnevate ja järgnevate vaatustega.»

Kõik, kelle jaoks taoline väide tundus tugeva liialdusena, võivad tutvuda Eesti Vabaõhumuuseumi 2. veebruari sündmuse «Küünlapäev – naiste püha» kavaga. Enam kui pool sündmusel ettekanneteks ja aruteludeks kavandatud ajast käsitleb seksi teemat. Tunnike eestlaste seksielust regilauludes ning teine tunnike sama valdkonna värvikast kõrvalharust ehk seksuaal- ja soovähemustest Eestis.

Ma ei suuda kokku lugeda, kui palju kordi olen kuulnud ilkumist, kuidas traditsioonilise perekonnakäsituse toetajad tahavad naise aheldada pliidi külge.

Revolutsioon vabastab naise! – aga mitte ahelatest.

Pliidi asemel aheldab revolutsioon naise voodi külge. Tõe huvides tuleb märkida, et ahelates pole ta üksi, koos temaga kannavad samu ahelaid veel 71 erinevat sooidentiteeti. Selleks, et kirjeldada, mis toimub järgnevalt, ei piisa 50 hallist ega ka 50 vikervärvilisest varjundist.

Kirikukalendri kohaselt tuletati küünlapäeval meelde Jeesuse esimest viimist Jeruusalemma templisse või Maarja rituaalset puhastamist pärast sünnitust. Küünlapäeval oli naistel voli käia külas ja kõrtsis, kodused tööd olid sel päeval meeste teha.

Vabaõhumuuseumi arengukava 2025–2029 kohaselt on muuseumi väärtuseks mh eesmärgistatus – «Meie tegevus on läbimõeldud ja mõtestatud, omame selget sihti ning suudame eristada olulist ebaolulisest.»

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.

Kirjutas Sven-Olav Paavel Avaldatud: 26 Jaanuar 2025

Iga aasta alguses täituvad raamatuletid ja elektrooniline inforuum kõikvõimalike ennustustega saabuva aasta kohta. Pühakirja järgi tuleb seesugusest ebausust hoiduda nii ennustamise enda, selle järgi oma elu korraldamise ning isegi passiivse tarbimise seisukohalt (Js 8:19; Js 8:19; Ap 8:9-25). 2020. aasta Eesti usuelu uuringu andmetel usuvad siiski 30% Eesti kristlastest, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede seis (vt ülevaadet Usuteaduslik ajakiri, 2024/2). Kuna see protsent ei erine mittekristlastest vastanute omast, siis võib oletada, et selles ei nähta erilist vastuolu kristliku usuga. Aquino Thomas käsitles tuleviku ennustamist ja üldse ebausuga seonduvaid küsimusi kõikides oma suuremates töödes ning pühendas astroloogiale isegi ühe väiksema eraldi kirjatöö (De iudiciis astrorum). Vaatame järgnevalt tema kolme küsimust: 1) kas tuleviku ettenägemine on põhimõtteliselt võimalik, 2) kas taevakehad mõjutavad meid, 3) kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda.

Kas tuleviku ettenägemine on üldse võimalik?

Täpsemalt, kas meie intellekt on võimeline tulevikku ette nägema? Thomas ütleb, et tulevikku võib tunnetada kaheti: esiteks iseendas (per seipsum), teiseks põhjuste kaudu (in suis causis). Esimesel viisil mõistetuna on tulevik presentne praegusega, ent tulevikku on niiviisi võimeline tunnetama ja nägema oma igavikus ainuüksi Jumal — inimesed, ka inglid mitte (ST I q57 a3). Inimene aga saab tunnetada tulevikku põhjuslikkuse kaudu ja see tunnetus annab vähem või rohkem kindla teadmise tuleviku kohta. Näiteks astronoom arvutab välja päikesevarjutuse ja tema teadmine tuleviku kohta on kindel ning see omab demonstratiivse (st teadusliku) teadmise iseloomu (ST II-II q95 a1; ST I 1 q86 a4).

Seega, kui küsida, kas inimesed saavad tuleviku kohta üht-teist (ette) teada, siis ei pea ilmtingimata vastama eitavalt, sest põhjuslikkuse kaudu saab tulevikku mingi tõenäosusega «ette teada». Thomas kasutab sellel puhul sihilikult sõna praenosco, eristamaks seda tuleviku «ettekuulutamisest» (praenuntiatio futurorum) ja ennustamisest (divinatio), mis on ebausu (superstitio) vormid (ST II-II q95 a2).

Tuleviku etteteadmise tõsikindlus põhineb kas põhjus-tagajärje korral või induktiivsel järeldusel. Näiteks lause: Päike tõuseb homme idast, sest Päike on alati idast tõusnud. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et see homme nii ei ole. Kuulsaim filosoof, kes induktiivse järelduse probleemi välja tõi, oli David Hume (1711–1776 ). Näiteks kui kanad on igal hommikul saanud perenaise käest teri, siis neil on ilmselt tekkinud ootus ka homse suhtes, aga homme tuleb perenaine hoovi hoopis nuga peos (parafraseerides Bertrand Russellit). Ent inimestel on küllaltki põhjendatud ootus, et Päike tõuseb endistviisi idast ka homme ning igapäevaelus tehakse väga palju induktiivseid järeldusi tuleviku kohta, kuigi need võib-olla teoreetiliselt jäävad lõplikult põhjendamata. Ka astronoomi arvutust päikesevarjutuse kohta võib pidada piisavalt kindlaks teadmiseks tuleviku kohta, sest see teadmine tuleneb universaalsest põhjuslikkuse seaduspärast, mis võimaldab tulevikku teatud määral ette teada.

Kas taevakehad mõjutavad meid?

Kas kristlane, kes lükkab kõrvale horoskoobid, ennustamised ja muu seesuguse ebausu, võib kevadel kuu faaside järgi aias toimetada või kas metsaomanik võib selle järgi metsast ehituspuitu välja vedada? Sest eks seegi ole teatud määral tunnistamine, et taevakehadel on meie igapäevaelu üle mõju. Kust läheb piir, millal see muutub ebausuks? Thomas ütleb, et taevakehade mõju ulatub maiste kehadeni, seega ka meieni. Ta lükkab aga otsustavalt tagasi taevakehade mõju meie mõistusele ja tahtele (ST II-II q95 a5).

Thomas kirjutab: «Seega, kui keegi peaks tähtede järgi otsustama kehaliste mõjude, näiteks tormi või tuulevaikse ilma, keha tervise või haigusseisundi, saagi rohkuse või vähesuse jms üle, mis sõltuvad kehalistest ja looduslikest põhjustest, ei tundu tähtede poole pöördumine olema teps mitte patune (nullum uidetur esse peccatum)». Thomas loetleb terve rida eluvaldkondi, kus tähtede poole pöördumine on igati õigustatud: «Teatud määral kasutavad kõik inimesed taevakehade vaatlemist. Näiteks põllumehed külvavad ja lõikavad teatud aegadel vastavalt päikese liikumisele; meremehed väldivad reisimist nii täiskuu kui ka kuu loomise ajal; arstid jälgivad kriitilisi päevi, mille nad määravad päikese ja kuu mõju järgi» (De iudiciis astrorum).

Kuigi Thomas peab tähtede mõju arvestamist meie elutegevusele teatud määral põhjendatuks, oli inimestel juba tollal ilmselt raske vahet teha, kus jookseb sellise tegevuse mõistlikkuse piir. Tähtede seisu arvutati astrolaabi abil. Seda seadeldist mäletab ehk mõni Umberto Eco «Roosi nime» romaani põhjal valminud filmis teadmishimulise Willian Baskerwille’i käes (film on Youtubis vabalt vaatatav, vt astrolaabi stseenid: https://youtu.be/H-lkhh52hMw?t=386 ja https://youtu.be/H-lkhh52hMw?t=1214). Thomas näib taunivat tähtede mõju liigselt iga elutegevusega seostamist. Näiteks paastumise küsimusega seoses ütleb ta: «Söömise tunni teadasaamiseks ei ole vaja astrolaabi poole pöörduda» (4 Sent. d15 q3 a4).

Thomas välistab taevakehade mõju mõistusele kahel põhjusel. Esiteks võtaks see ära vaba tahte, millega kaoks inimesel vastutus oma süütegude eest ning ka võimalus teenete (meritum) eest  tasu saada. Thomas ütleb: «Seetõttu peab iga kristlane püsima kindlal seisukohal, et inimese tahtest sõltuv, nagu kõik inimlikud teod, ei allu vääramatult tähtedele» (non ex necessitate astris subduntur). Thomas nimetab tahte ja mõistusega seostamist tähtede mõjuga «sügavaks patuks» (grave peccatum), sest see on «deemonitega sõlmitud kokkulepe» (pactum vel societatem cum demonibus), millest iga kristlane peab hoiduma, nagu öeldakse esimeses kirjas korintlastele: «Ma ei taha, et teil oleks mingit tegemist deemonitega» (1Kr 10:20).

Teine põhjus, miks välised kehad ei saa Thomast järgi mõjutada inimese mõistust ja tahet, tuleneb tema aristotellikust filosoofiast. Nimelt väline mõju saab inimesse tulla primaarselt meeltest, st meeleorganite kaudu. Mõistus on hingevõime, mis ei ole seotud aga ühegi kehalise organiga (ST I q75 a2). Tuleb tähele panna, et siin käib jutt otsesest mõjust, taevakehade kaudset mõju, mis tuleb meelte vahendusel, Thomase siiski möönab (ST I-II q9 a5).

Üks vastuväide, mida Thomas endale esitab, et seoses lovesse langemisega ja unes ennustamisega, st sellise olukorraga, kus inimene on «meeltest kaugenenud» (alienatur a sensibus) ja sedaviisi justkui tunnetab vahetult tuleviku kohta midagi, mida tavapärases ärkvelolekus meelte kaudu tunnetada ei saa. Thomas ütleb, et selline «tunnetusviis ei ole meie mõistusele loomuomane» (connaturalis intellectui nostro). «See seisukoht oleks õigustatud, kui eeldaksime, et hing saab oma teadmised ideedest osasaamise kaudu, nagu Platoni järgijad ette kujutasid. Sest nii tunnetaks hing oma loomuse järgi kõigi tagajärgede universaalseid põhjuseid, kui keha teda ei takista,» ütleb Thomas.

Thomas on muidugi sunnitud möönma, et teatud üleloomulik tunnetus on olemas, vastasel juhul ei saaks seletada ka Pühakirja prohvetikuulutusi ja ilmutusi. Thomas ütleb, et selline tunnetus leiab aset «pigem mingite kõrgemate vaimsete ja kehaliste põhjuste mõjul» (sed magis per impressionem aliquarum causarum superiorum spiritualium et corporalium) (ST I q86 a4 ad2). Need olukorrad ei ole aga võrreldavad sellega, et oraakel või šamaan viib end iseenda või kellegi soovil transsi, vaid see toimub inimese tahtest sõltumata (ST II-II q171 a2); vrd: «Ühtki prohvetikuulutust pole iial lausutud inimese tahtel» (2Pt 1:21).

Kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda?

Kolmas küsimus, millel Thomas ebausu ja eksiarvamustega seoses mitmes töös peatub, on jumaliku ettemääratus ja see, kas palved saavad muuta universaalset põhjuslikku korda.

Thomase kriitika on suunatud nelja tüüpi väärarusaama vastu, mille esindajatena ta toob välja esiteks epikuurlased, kes eitasid täielikult jumalikku ettehooldust, teiseks peripateetikud, kes eitasid jumalikku ettehooldust inimtegevusega seoses, kolmandaks stoikud, kes arvasid, et kõik ettehooldusele alluvad asjad leiavad aset paratamatult. Neljandana nimetab Thomas «egiptlasi», kes arvasid, et jumalikku ettehooldust saab mingite palvete või loitsudega muuta (SCG III, 96; CT II, 6).

Peamine küsimus, mida Thomast filosoofina huvitab, on see, kas Jumala poolt seatud põhjuslikus korras saab toimuda muutusi ja kuidas Jumala tahte muutumatus haakub kristliku palvega. Näiteks Vanas Testamendis räägitakse mitmel puhul, et Jumal «kahetseb» või «pöördub» (Js 38:1–5; Jr 18:7–8; Jl 2:13–14). Thomas ütleb, et need kirjakohad viivad pealiskaudsel lugemisel kolmele eksijäreldusele: 1) Jumala tahe on muutlik, 2) selle toimub midagi aja jooksul, 3) teatud asjad, mis loodud olenditega ajaliselt aset leiavad, on põhjuseks, et midagi juhtub ka Jumalas. Nagu jumalatõestuste puhul, nii käsitleb ka Thomas seda küsimust oma töödest kõige põhjalikumalt «Summas paganate vastu», mida tasuks seetõttu pikemalt tsiteerida.

«Kui aga nüüd öeldut hoolikalt vaagida, võib näha, et iga neis esinev viga tuleb sellest, et ei võeta arvesse universaalse ja partikulaarse korra erinevust. Sest kuna kõik toimed on üksteise suhtes järjestatud vastavalt sellele, kuidas nad ühest põhjusest tulenevad, peab olema seda üldisem kord, mida universaalsem on põhjus. Seetõttu peab universaalsest põhjusest, milleks on Jumal, tulenev kord tingimata hõlmama kõike. Miski ei takista aga mõnd partikulaarset korda kas palve kaudu või mingil muul moel muutmast, sest väljaspool seda korda on midagi, mis võib seda muuta.  Seetõttu pole ka imestada, et egiptlased, kes taandasid inimliku asjade korralduse taevakehadele, arvasid, et tähtedest lähtuvat saatust saab mõningate palvete ja riitustega pöörata, sest väljaspool taevakehasid ja nende kohal on Jumal, kes võib pärssida taevakehade toimet, millele siin all maailmas on mõju.

Ent väljaspool kõiki asju hõlmavat korda ei saa oletada midagi, mille abil saaks universaalsest põhjusest tulenevat korda väärata. Seetõttu leidsid stoikud, kes taandasid asjade korra Jumalale kui kõige universaalsemale põhjusele, et Jumala kehtestatud korda ei saa ühelgi põhjusel muuta. Kuid nad kaldusid jälle kõrvale universaalse korra käsitlusest selles osas, et nad leidsid, et palvetest pole kasu, kuivõrd nad arvasid, et inimeste tahe ja soovid, millest palved lähtuvad, ei kuulu selle universaalse korra alla. Sest kui nad ütlevad, et olenemata sellest, kas palvetatakse või mitte, asjade universaalset korda see ei mõjuta, siis ilmselgelt välistavad nad palvetajate soovid sellest universaalsest korrast. Sest kui palvesoovid sellesse korda kaasata, on nende kaudu jumaliku korra tulemuseks teatud tagajärjed, nagu on ka muude põhjuste puhul. Järelikult on sama, kui välistada palve mõju või kõigi muude põhjuste mõju. Kui aga muude põhjuste puhul ei välista muutumatus jumaliku korra mõju, siis ei võta seda ära ka palved. Seetõttu on palved kasulikud, mitte et nad muudaksid seda, kuidas igavene kord on paika pandud, vaid need justkui eksisteerivad ise selle korra all. Miski aga ei takista palvete mõjul mistahes madalamast põhjusest tingitud partikulaarse korra muutmist, sest selle muutuse viib ellu Jumal, kes ületab kõik põhjused ja kes ei kuulu seetõttu ise ühegi põhjusest tuleneva korra paratamatuse alla. Pigem vastupidi: iga madalama korra paratamatus allub talle, justkui tema poolt kehtestatuna. Kuna palvega muudetakse midagi Jumala seatud põhjuste madalamas korras, siis öeldakse, et jumalakartlike palvete tõttu Jumal «pöördub» või «muudab meelt» — mitte seepärast, et tema igavene korraldus muutuks, vaid sellepärast, et mõnda selle toimet muudetakse» (SCG III, 96).

Thomas viitab oma arutluskäigus Gregorius Suure tuntud mõttele: «Jumal ei muuda oma korraldust, kuigi mõnikord muudab ta oma avaldust» (non mutat Deus consilium, etsi quandoque mutet sententiam) (Gregorius, Moralia XVI, 10; PL 76, col. 1127). Jumala kavatsus või plaan (consilium) ei ole seesama, mis tema avaldatud otsus (sententia). Jumala plaan on muutumatu, ent tema avaldatud otsus ehk verdikt võib plaaniga kattuda, ent võib ka muutuda, kuna see sõltub madalamatest põhjustest. Thomas lisab: «Sellise otsuse muutmist nimetatakse ülekantud tähenduses «Jumala kahetsuseks», kuivõrd Jumal on kahetseja sarnane, kes peab muutma, mida ta oli teinud. Sel viisil öeldakse ka metafooriliselt, et ta on vihane, kuna karistades mõjub ta sellena, kes on vihane» (SCG III, 96).

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 22 Jaanuar 2025

Siseministeeriumis, mida juhib sotsialist Lauri Läänemets, algatati möödunud sügisel kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu, et luua õiguslik alus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku sundkorras lahti sidumisele oma emakirikust. Nagu tavaliselt, läbib eelnõu ministeeriumide kooskõlastusringi.

Kristina Kallase (Eesti 200) juhitud haridus- ja teadusministeerium esitas ettepaneku lisada seadusesse täies ulatuses karistusseadustiku paragrahv 151 (vaenuõhutamise keeld), et takistada «vaenuliku ideoloogia levitamist usuorganisatsioonides». Vaenuliku ideoloogia all peab haridusministeerium silmas vastuseisu sisserändele, islamiseerimisele, abordiõigusele ja LGBT-õigustele, laiemalt «liberaalsetele läänelikele väärtustele». Ministeeriumi hinnangul on viimasel aastakümnendil hakanud Euroopa poliitilist maastikku hakanud iseloomustama religioosse ekstremismi tõus.

Oma ettepanekut õigustas haridusministeerium eelnõu seletuskirja kirja pandud väitega, et «usu-, ja veendumusvabadus, ühinemisvabadus ning sõna- ja väljendusvabadus ei ole absoluutsed ning veenvatel ühiskondlikel kaalutlustel ja õiguspärasel viisil on neid võimalik piirata» (siinkirjutaja rõhutus).

«Sedasi oleks edaspidi võimalik ennetada ühiskondlikult ebasoovitavaid arenguid usuühingutes ja usulistes ühendustes ka laiemas plaanis,» avaldas ministeerium lootust.

Kui haridusministeeriumi soov oleks rahuldatud, oleks ühe konkreetse kiriku vastu suunatud eelnõu (mis on sellisenagi karjuvalt skandaalne) sujuvalt muutunud kõigi kirikute ja muude usuorganisatsioonide suukorvistamise seaduseks.

Praeguse seisuga ei ole haridusministeeriumi ettepanekut arvesse võetud, kuid Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop Urmas Viilma sõnul «näitab see, et meie sügisesed hirmud olid põhjendatud».

«Kui juba üks ministeerium tahab kirikute koguduste seadusesse sisse kirjutada viha- või vaenukõne punkte, siis see näitabki, et ühel momendil need õpetuslikud seisukohad, mida kirikud on esindamas, ei pruugi enam ühiskonnale sobida. Ja juba ongi laual ettepanekud muuta seaduseid nõnda, et sulgeda kirikute suu,» märkis Viilma ERRile antud usutluses.

Tegelikult on see skandaalide skandaal, et valitsusasutus – nagu haridusministeerium seda on – teeb ettepaneku usuorganisatsioonide vastupanu n-ö progressiivsetele väärtustele võimupositsioonilt, s.o seaduse abil maha suruda.

Haridusministeerium on üks nn kultuurisõja ministeeriumitest, mille abil viiakse Eesti ühiskonnas maksumaksja raha eest ellu radikaalset kultuurirevolutsiooni. Kui keegi arvab, et Revolutsioon ta rahule jätab, siis ta eksib. Pogressivismiideoloogia on totaalne ja ei tunnista kompromisse. Sellele demokraatia- ja vabaduste vastasele liikumisele tuleb vastu astuda ühiskondlik-poliitiliste vahenditega, vastasel korral leiavad kirikud ja teised usuorganisatsioonid end taas kord getost, just nagu nõukogude ajal.

Haridusministeeriumi seisukoht täismahus:

Haridus- ja Teadusministeerium

Märkus puudutab eelnõu punkte 2 ja 3 ning potentsiaalselt punkti 8.

Eelnõust ja selle seletuskirjast tuleneb KiKoS-i muutmine teravnenud väliste julgeolekuriskide valguses, eesmärgiga tõsta riigi siseturvalisust. Eelnõus toodud peamised muudatused seisnevad usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele kehtestavates täiendavates nõuetes seoses juhindumisega välisriigis asuvast isikust, institutsioonist või ühendusest, kes kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist agressiooni, kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Vastavasisulised täiendused on toodud eelnõu punktides 2 ja 3.

Seletuskirja kohaselt on eelnõu punkti 2 eesmärgiks välistada olukord, kus usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult seotud isikuga, kes toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Sätte sõnastamisel on lähtutud karistusseadustiku (KarS) regulatsioonist, st eelnõus toodud loetelu on loogilises vastavuses nende tegudega, mis on KarS kohaselt süüteona kvalifitseeritavad:

- sõjalise agressiooni toetamine (KarS §-d 911 ja 931);

- sõjale üleskutsumine (KarS § 92);

- terrorikuriteole üleskutsumine (KarS § 2372);

- muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine (KarS § 92);

- vägivallale üleskutsumine (KarS § 151).

Seletuskiri täpsustab, et eelnõu väljatöötamisel on juhindutud mh Välisluureameti aastaraamatus välja toodust osas, mis puudutab Vene Õigeusu Kiriku kohaolu välisriikides, kuna selle näol on tegu seni sanktsioneerimata Vene režiimi mõjutushoobadega. Lisaks viidatakse Vladimir Putini Russki Mir ideoloogia jätkuvale laiapinnalisele levitamisele, mille üheks oluliseks tööriistaks on saanud Vene Õigeusu Kirik ning peapatriarh Kirill. Kolmanda olulise aspektina on võimalik seletuskirjast välja  osundada viited Eestis jõudsamalt kanda kinnitavale islamikogukonnale, milles esinevad suureneval määral mõningad negatiivsed arengusoodumused.

Lisaks on seletuskirjas teostatud kontekstist lähtuvalt põhjalik proportsionaalsuse analüüs, kuivõrd usu-, ja veendumusvabadus, ühinemisvabadus ning sõna- ja väljendusvabadus ei ole absoluutsed ning veenvatel ühiskondlikel kaalutlustel ja õiguspärasel viisil on neid võimalik piirata. Eelnõu praegusel kujul on reageeriva iseloomuga, s.t peamiselt sihtmärgistatud Vene Õigeusu Kirikust tuleneva Eesti-sisese ohu kaardistamiseks ning kõrvaldamiseks. Samas oleks juba kirja pandud analüüsile tuginedes võimalik laiendada kavandatud muudatusi hõlmamaks eelnõu puntkides 2 ja 3 vaenu õhutamise keeldu (KarS § 151) täies ulatuses, erinevalt praegusest ettepanekust, mis viitab vaid paragrahvi sellele osale, mis keelustab üleskutsed vägivallale. Sedasi oleks edaspidi võimalik ennetada ühiskondlikult ebasoovitavaid arenguid usuühingutes ja usulistes ühendustes ka laiemas plaanis.

Viimasel aastakümnendil on Euroopa poliitilist maastikku hakanud iseloomustama religioosse ekstremismi tõus, „püha sõja“ õigustamine ning vastusseis „liberaalsetele lääne väärtustele“ Russki Mir ideoloogia toel. Kuid näited leidub mujaltki, kus valitsevad poliitilised jõud näivad aina enam põimunud oma riigi usuliste organisatsioonidega, õigustades seeläbi erinevaid poliitilisi huve teenivaid jutupunkte, sh tugev vastuseis sisserändele ja „islamisatsioonile“, naiste abordiõigustele, LGBT-õigustele jms.1 Paraku on seetõttu hakanud ka sageli esinema poliitilisest toetusest innustunute vaimulike sõnavõtte, mis liigituvad vihakõne üldtunnustatud definitsiooni alla ning õigustavad juba aset leidnud, kuid seeläbi kaudselt ka tulevasi vägivallaakte erinevate (vähemus)kogukondade vastu.2

Seletuskirjas leidub ka argument subjektiivsete õiguste rikkumise või õigushüve kahjustumise ärahoidmiseks, mis samuti tugevdaks KarS §-i 151 täiemahulist kohaldamist eelnõusse: „Oht avalikule korrale on defineeritud KorS-s. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt on korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.“ Kausaalne seos vaenukõne ning sellele järgnevate vägivallaaktide (sh just religioosses kontekstis) vahel on teadvustatud EL, ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide poolt,3 mistõttu oleks adekvaatne kaaluda eelnõu ennetava dimensiooni laiendamist.

„Palume eeltoodu põhjal kaaluda eelnõuga vaenuliku ideoloogia levitamist usuorganisatsoonides täiendavalt piirata KarS §-i 151 täieliku inkorporeerimise abil.“

1 Lo Mascolo, Gionathan. The Christian Right in Europe: Movements, Networks, and Denominations, Bielefeld: transcript Verlag, 2023. https://doi.org/10.1515/9783839460382

2 Ibid, p 82: No public condemnation by the Church hierarchy was faced by archbishop Marek Jędraszewski, who in 2019 publicly called the LGBTIQA+ community organizing a Pride demonstration a plague worse than the Red Army, right after the unprecedented violence against the first LGBTIQA+ Pride (in Polish “Equality Parade”, parada równości) in Bialystok

3 Tutvu näiteks: Report of the Special Rapporteur on freedom of religion or belief, Heiner Bielefeldt, https://documents.un.org/doc/undoc/gen/g14/250/87/pdf/g1425087.pdf ning Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni materjalid: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and-intolerance/hate-speech-and-violence

Kirjutas Harald Põld Avaldatud: 19 Jaanuar 2025

«Mis pean ma tegema, et ma õndsaks saan?» Ap. t. 16, 30

«Mis pean ma tegema, et ma igavese elu päriksin?» Luuk. 10, 25; 18, 18

Vastus sellele küsimusele ehk näidatav tee igavesse ellu ehk õndsusesse on esimene alus, millel põhjeneb ja mille ümber koondub iga usu kogu õpetus.

See on aga vaid üks alus. Teist on veel tarvis. Sest ei ole ükskõik, kes meile õndsuse tee kätte juhatab, vaid meil peab olema kindel ja täiesti usaldatav juhataja, kellele tee tuttav on ja kes meid oskab juhtida sihile ilma kõrvalekaldumisteta ja meile teab rääkida neist asjust, mis on taevas ehk igaveses elus. Seda aga suudab üksnes see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg (Joh. 3, 12, 13) Jeesus Kristus, kes on meie usu ülim saatja ja lõpetaja (Hebr. 12, 2) ja kes ennast ise nimetab ainsaks teeks Isa juurde (Joh. 14, 6). Temaga ühenduses läheme õndsusesse; tema on meie teejuht, meie valgus, kes meie eel käib ja oma järelkäijad (Joh. 8, 12) viib igavesse ellu. Temaga aga saame kokku ja võime teda jälgida pühas Kirjas, mida meie uurime, nagu ta ju ise ütleb: «Teie uurite pühi kirju, sest et teie arvate neis olevat igavese elu, ja need on (ju), mis tunnistavad minust.» (Joh. 5, 39). Pühakiri meie käes on see juhatus, mis meile näitab tee õndsusesse. Sellepärast on pühakiri ehk piibliraamat teiseks aluseks, millel põhjeneb piibli- ehk luteriusk.

Nii on luteriusu kogudusel kaks alussammast, nagu Saalomoni templi eeskoja ees oli kaks vasksammast (1. Kun. 7, 21; 2. Aja 3,17) – Jaakin (= tema kinnitab) ja Boas (= temas on vägi), mis küll millelegi nähtavale ehitisosale ei olnud aluseks, küll aga suundasid igavesele templile, mis ei ole kätega tehtud. Sama mõte peitub ju selleski, kui mõnele ristiusu kirikule on ehitatud kaks ühesugust kõrvuti püstitatud torni (näit. Tallinna Kaarli ja Rapla kirikul).

Õndsuse tee ehk esimese põhialuse sisuks aga on õpetus, et inimene saab õigeks Jumala ees usu läbi Issandasse Jeesusesse Kristusesse Jumala enese armust. Teise aluse sisuks on, nagu teame, Jumala sõna.

Mis on luteriusu kaks peaõpetust?

1. Et inimene saab õigeks usust ilma käsutegudeta; ja

2. et pühakiri on kõige usuõpetuse ainuke allikas ja juhtnöör.

Harald Põld, Luteriusu alustest ja tunnustest, Tallinn, 1936, lk 9–11 (lühendatult)

+ + +

LISA. Peaõpetused usutunnistuskirjades

Siin on esimeseks ja tähtsaimaks artikliks järgmine.

Et Jeesus Kristus, meie Jumal ja Issand, «loovutati meie vääratuste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast» [Rm 4:25], ainult tema on «Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu» [Jh 1:29] ja «Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale» [Js 53:6], ja: «kõik on ju pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusohvriks» jne [Rm 3:23jj].

Aga kuna seda kõike peab uskuma ja sellest on võimatu muul viisil, ühegi teo, seaduse või teene kaudu kinni haarata või seda kätte saada, siis on selge ja kindel, et ainult selline usk teeb meid õigeks, nagu ütleb püha Paulus, Rm 3[:28]: «Mina ju arvan, et inimene mõistetakse õigeks usu tõttu, Seaduse tegudest sõltumata.» Ning: «Et Tema ise oleks õige ja see, kes teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.» [Rm 3:26]

Sellest artiklist ei ole võimalik taganeda ega järeleandmisi teha, varisegu taevas ja maa või kõik, mis püsima ei jää, kokku. «Sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meil saaks olla pääsemist,» ütleb Peetrus, Ap 4[:12]. «Ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud» [Js 53:5].

Sellel artiklil seisab kõik, mida me paavsti, kuradi ja maailma vastu õpetame ning elame. Sellepärast me peamegi selles täiesti kindlad olema ja mitte kahtlema. Vastasel juhul on kõik kadunud ning paavstile, kuradile ja kõigile, kes meie vastu on, jääb võit ning õigus.

Martin Luther, Schmalkaldia artiklid

Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad, nagu on kirjutatud: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» Ps 119[:105]. Ja püha Paulus: «Aga kui ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud − see olgu ära neetud!», Gl 1[:8].

Ülejäänud, nii endisaegseid kui ka uusi, mis iganes nime kandvaid õpetajate kirjutisi ei tohi aga pühakirjaga võrdseks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kuidas ja kus kohas prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega on säilinud.

Konkordiavormel, Epitome

Kirjutas Varro Vooglaid Avaldatud: 15 Jaanuar 2025

Kõigi eelduste kohaselt toob Vabariigi Valitsus peagi Riigikokku kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise seaduse eelnõu, mis lähtub eesmärgist luua sotside esimehest siseminister Lauri Läänemetsale seaduslik toetuspunkt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) ja Pühtitsa kloostri tegevuse sundlõpetamiseks.

Hiljuti räägiti sellest (ootuspäraselt kriitikavabalt) ka «Aktuaalses kaameras».

Läänemetsa jutt, et ettevõtmine lähtub eesmärgist lõpetada ära Moskva Patriarhaadi mõju MPEÕK-le ja Pühtitsa kloostrile, ei kannata vähimatki kriitikat – ainuüksi põhjusel, et see, mis on või ei ole nimetatud organisatsioonide põhikirjades kirjas, ei oma mõju säilimise või lõppemisega seonduvalt mingit tähtsust.

Aga milles see väidetav suur mõju ülepea seisneb?

Jutt sellest, nagu oleks MPEÕK ja Pühtitsa klooster Eesti ühiskonnas Venemaa mõjutustegevuse elluviimise instrumendid, on just samuti täiesti põhistamata ja sellisena sisutühi, sest siiani pole avalikkusele esitatud mitte ainsatki tõendit, millest niisuguse süüdistuse paikapidavus nähtuks.

Teatavasti on Läänemets ise tunnistanud, et ei MPEÕK ega Pühtitsa klooster pole teinud midagi seadusevastast, ja sedasama on teinud Läänemetsa parteikaaslane Jaak Aab (vt väljavõtet Riigikogu istungilt).

Heaks näiteks sellest, millise udujutuga Läänemets oma süüdistusi põhistab, on tema poolt AK-s öeldu: «Tegemist on mõjutustegevusega, aga seal pole võimalik otseselt näidata, et vaadake, siit sündis mingisugune agitatsioon – aga sõnadega on võimalik nii-öelda väga palju muuta.»

Et siis mida?! Mis jutt see selline on? Et see siis ongi kogu tõenditepagas, millele tuginedes arvatakse end saavat usuühenduste sundlõpetamist taotledes tugineda? Naeruväärne.

Aga kuidas siis see skeem täpsemalt välja näeb, millele tuginedes püüab Läänemets jõuda MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseni? Skeem näeb ette kirikute ja koguduste seaduse muutmise nii, et siseminister saaks pöörduda MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseks vastavasisulise taotlusega kohtu poole.

Juba praegu kehtiv KiKoS ütleb paragrahv 16 lg 3 p-s 1, et siseminister «taotleb kohtult usulise ühenduse sundlõpetamist, kui usulise ühenduse tegevus või põhikiri on vastuolus seaduse või põhiseadusega».

Läänemetsa «häda» seisneb aga selles, et ei MPEÕK ega ka Pühtitsa kloostri tegevus ega põhikiri ei ole reaalselt seaduse ega ka põhiseadusega vastuolus – pole ühtegi fakti, mis põhistaks vastupidist järeldust ning seetõttu ta ka ei saa nimetatud usuühenduste lõpetamist kohtult taotleda ilma, et see taotlus kukuks läbi ja Läänemets ise jääks narriks.

Et seda olukorda muuta, selleks soovitaksegi ettevalmistatud eelnõuga täiendada KiKoS-i paragrahvi 3 lõikega 2 ülamärkega 1, mis sätestaks muu hulgas, et «kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust, institutsioonist või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult temaga seotud, kui see isik, institutsioon või ühendus toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale».

Kuna maikuus kuulutati Riigikogu otsusega Moskva Patriarhaat just nimelt Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks, siis ongi justkui ring täis – (a) Riigikogu otsuse kohaselt on Moskva Patriarhaat sõjalist agressiooni teotav organisatsioon, samal ajal kui (b) uuendatud KiKoS-i kohaselt ei tohi aga Eesti tegutsev kirik ega klooster olla põhikirjaliselt sellise organisatsiooniga seotud, mistõttu (c) saabki siseminister (uuendatud KiKoS-ile tuginedes) taotleda kohtult MPEÕK ja Pühtitsa kloostri sundlõpetamist – ilma et need oleks teinud midagi ebaseaduslikku ning ka ilma, et need kujutaks endast Eesti ühiskonnale reaalset ohtu.

Seda skeemi saaks kritiseerida pikemalt, aga selle põhiliseks nõrkuseks on asjaolu, et seaduse sihiteadlik muutmine nii, et luua teatud poliitilistele avaldustele tuginevalt eeldused konkreetsete ja seejuures täiesti seaduskuulekalt tegutsenud organisatsioonide sundlõpetamiseks, on lepitamatus vastuolus õigusriikluse põhimõttega. Õigusriikluse põhimõtte kohaselt on seaduste mõtteks kehtestada kõigile subjektidele kohalduvad üldised põhimõtted, mitte kasutada seaduste muutmist vahendina valitsuse ebaõiglastele ja õigusvastastele korraldustele mittealluvate konkreetsete organisatsioonide lõpetamiseks. Niisugusena on KiKoS-i muutmise seadus selgelt põhiseadusega vastuolus ning õiguskantsler ja president peaks selle vastuvõtmise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kui nad seda ei tee (sest kumbki ei taha saada endale külge «venkude» kaitsmise templit), on rohkelt põhjust vaidlustada kõnealustele seadusemuudatustele tuginevad siseministri sammud läbi terve Eesti kohtusüsteemi ja sealt edasi ka Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Tähelepanuväärne on seegi, et siiani on kõik siseminister Läänemetsa poolt MPEÕK-le ja Pühtitsa kloostrile esitatud nõudmised põhikirjade muutmiseks olnud täiesti õigusvastased, sest ei vabariigi valitsusel ega selle liikmetel ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada usuühendustele ette, millised kanoonilised sidemed neil võivad või ei või olla – tegu on olnud põhiseaduse §-ga 40 tagatud usuvabaduse ühemõttelise ja seejuures jultunud rikkumisega. Just samuti oli õigusvastane MPEÕK metropoliidi Eugeni Eestist väljasaatmine, tuginedes valelikule etteheitele, nagu oleks tema jätkuv Eestis viibimine ohuks Eesti julgeolekule.

Kahjuks osutavad kõnealuse kaasuse asjaolud järeldusele, et Eesti Vabariigist on saanud väike ja tige (ning seejuures reaalse omariikluse sisulised tunnused minetanud) riigikene, mis täiesti varjamatult kiusab valitsuses olevatele jõududele (ning neile ideoloogilist ja poliitilist programmi dikteerivatele võimuringkondadele) ebameeldivaid organisatsioone taga, ilmselt õigusriikluse põhimõtet rikkudes ja muretsedes vaid selle pärast, kuidas säilitada vastupidist illusiooni.

Kui pigistame niisuguse reaalsuse suhtes silmad kinni – nagu suur osa ühiskonnast seda teeb, sest keegi ei taha usuvabaduse põhimõtet kaitstes saada Kremli huvide esindamise ebaõiglase süüdistuse adressaadiks –, siis jääb üle vaid oodata, kuni niisugune õigusriikluse põhimõttele vilistav tagakiusamine jõuab ka meie endini. Kui jõuab, siis on hilja appi karjuda. Ennekõike on see mõttekoht kõnealuses küsimuses nö madalat profiili hoidnud või koguni tagakiusamisega kaasa läinud konservatiividele.

Artikkel ilmus algselt riigikogu liikme Varro Vooglaiu blogis.

Kirjutas Thomas Hopko Avaldatud: 13 Jaanuar 2025

Isa Thomas Hopko (1930–2015) tegi oma elutöö New Yorki Püha Vladimiri õigeusu teoloogilise seminari õppejõu ja rektorina

Piibli juhiseid pühade kirjade lugemisest

Vanas Testamendis

Mõtisklust Piibli lugemisest võime alustada Piibli endaga. Vanas Testamendis on arvukalt kohti, kus räägitakse, kuidas Jumala rahvast kutsuti üles vajutama Seaduse sõnad oma südamesse ja hinge, hoidma neid jätkuvalt silma ees, kirjutama need seintele ja uksepiitadele ning hoolikalt õpetama oma lastele (vrd 5Ms 11:18). Vanast Testamendist rääkides tuleb kindlasti nimetada psalme, milles ülistatakse Issanda käske. Need rõhutavad ka Jumala päästetegude meelespidamise olulisust Vana Testamendi jumalarahva vaimulikus elus. Eriti psalm 119 on liigutav ja kaunis «Seaduse ülistus».

«Kuidas ma armastan sinu Seadust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda. Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal. Anna mulle arusaamist panna tähele su Seadust ja seda pidada kõigest südamest! Seadus su huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat. Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm. Tänu olgu sulle, Issand! Õpeta mulle oma määrusi!»

Uues Testamendis

Uut Testamenti uurides võime saada mingi ettekujutuse pühade kirjade tähendusest Kristuse ja esimeste kristlaste elus ning ennekõike sellest, kuidas Jeesus ise suhtus pühadesse kirjadesse. Issand tundis kirju ja tsiteeris neid. Ta õpetas kirju ja ütles, et need räägivad Temast enesest. Pärast ülestõusmist selgitas Ta kirju oma jüngritele ja avas nende meeled neid mõistma, et nad teaksid, et kõik mida Moosese Seaduses, Prohvetites ja Psalmides on Temast kirjutatud, peab täide minema (Lk 24:27,44–45).

Jeesuse jüngrid tundsid pühi kirju hästi ning jutlustasid neist lähtudes. Piiblis on mitmeid väga mõjusaid näited sellest, kuidas apostlid õpetasid kirjadele tuginevalt, et Jeesus on Kristus. Sellega seoses meenub mulle lihtne aga kaalukas jutustus Filippusest ja Etioopia kojaülemast (Ap 8:26–40). Piibli lugemist ja selle üle mõtisklemist käsitledes on hea seda kirjakohta meeles pidada.

Apostel Pauluse kirjades tänatakse Timoteost selle eest, et ta armastas siiralt pühi kirju ja tundis neid hästi (2Tm 3:15). Sajandeid on Piibli olulisust kirikus ja kristlase elus põhjendades ja edendades viidatud just sellele Pauluse kirjakohale. Seepärast on kohane see ka siin esitada:

«Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.» (2Tm 3:14–17)

Piibli lugemine isade kirikus

Kristliku kiriku algusest peale on pühade kirjade lugemine kuulunud olemuslikult kristlaste ellu. Hiljem valis kirik need kirjad, millest pandi kokku Uus Testament ning liitis need Vana testamendi kirjadega. Nõnda sündis Piibel, mida me praegu teame. Me võime ajaloost näha, kuidas kristlased on Piiblit – Vana ja Uut Testamenti – kasutanud nii õpetuse ja jumalateenistuste allikana kui ka isiklikult Jumalaga osadusse kasvamiseks.

Piibel – tee osadusse Jumalaga

Kirik on alati pidanud Piibli lugemist üheks viisiks Jumalaga osaduse leidmisel. Kristlaste arusaama järgi on Piibel Jumala elav sõna, mis võib inimest puhastada ning juhtida ta osadusse Isaga. Lisaks sellele on nad uskunud, et Püha Vaim, kes on inspireerinud Piibli kirjutajaid, on seesama Vaim, kelle Kristus on Isa juurest läkitanud, et Ta elaks usklikes ning et nad suudaksid kirju mõista ning oleksid võimelised nende õpetusi oma elus teostama. Kristlaste kindel veendumus Püha Vaimu ligiolust ning sellest, et Püha Vaim õpetab neile kõik ning tuletab meelde kõik, mida Jeesus on neile öelnud, ning juhatab neid kogu tõesse (Jh 14:26; 16:13), pani neid kirju armastama. Ustav ja täiuslik armastus ajab välja kogu kartuse selle ees, et Piiblit lugedes võiks usklik isiklike kujutelmade tõttu sattuda eksiteele ja hukatusse. Püha Vaimu ligiolu kogeti iii kirikus kui üksikutes kristlastes. Selle kaudu oli Kristus nende seas ning ühendas nad Jumal Isaga. Kolmainu Jumala elav kogemine kirikus oli see, mille kaudu Piibel kõnetas kristlasi, kinnitas neid, juhatas neid usuteel ning innustas tegudele.

Iga kristlane tundis hästi Piiblit

Tuleb siiski meeles pidada, et vanasti oskasid lugeda vaid vähesed inimesed ning toona polnud ka meie ajale sarnast trükitehnikat. Seega võttis enamus usklikest Piibli sõna vastu kuulates, mitte lugedes. Sellest hoolimata saame olla päris kindlad, et enne trükikodade ajastut elanud kristlased olid Piibli pühadest kirjadest sügavalt puudutatud ja innustatud. Nad kuulasid Piibli tekste ja oskasid neid peast. See ei puuduta mitte ainult piiskoppe ja munki, kellele Piiblit tundmine oli kohustus. On ju teada, et paljud varakristliku aja piiskopid teadsid Piiblit peast ning munkadel tuli enne mungaks pühitsemist pähe õppida kogu Psalmide raamat. Aga rõhutatagu siinkohal, et ka päris tavaline kristlane, kiriku lihtliige tundis Piibli kirju. Piibli tundmist eeldati kõikidelt kiriku liikmetelt. Ajalooürikud tunnistavad, millist õpetust anti katekumeenidele ehk täiskasvanud ristimisõpilastele. Enne kui nad võeti kiriku liikmeks, pidid nad mitme aasta jooksul tutvuma Piibliga, nii Vana kui Uue Testamendiga. Üks tänapäeva õigeusu teoloog on märkinud, et vanasti tundsid katekumeenid Piiblit paremini ja olid sellele rohkem pühendunud kui tänapäevased ristimisõpilased ning isegi vaimuliku kutsumuseks valmistujad!

Naasen nüüd selle juurde, et isiklik piiblilugemine aitab kasvada osadusse Jumalaga. Püha Johannes Chrysostomos kirjutas 4. sajandi lõpul sellest nõnda:

«Teie, kes elate maailmas (s.t ei ole vaimulikud või mungad) ning kellel on naine ja lapsed, kuulake, kuidas püha apostel Paulus kutsub teid täiesti erilisel viisil lugema Piiblit. Ta ütleb: «Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas.» (Kl 3:16) Piibli lugemisse ei tohi suhtuda kergelt või hoolimatult, vaid seda tuleb lugeda väga pühendunult. Kuulge mu palvet: pangu igaüks teist tähele enda eluviisi kristlasena ja soetagu endale häid raamatuid hinge tervendamiseks. Kui teil pole võimalik soetada mingeid muid raamatuid, siis hankige endale vähemalt Uus Testament – epistlid, apostlite teod ja evangeeliumid – enda alaliseks õpetajaks. Kui sind tabab mure, süvene pühadesse kirjadesse ja otsi nendest otsekui arstikapist leevendust oma vaevale, on siis asi lähedase inimese lahkumises või mõnes õnnetuses. Või pigem: ära pelgalt süvene pühadesse kirjadesse, vaid tee need enda omaks, pea neid alati meeles, sest Piibli mittetundmine on kõige kurja algus.» (IX homiilia: kirjast koloslastele)

Piibli lugemine Vene kirikus

Vene õigeusklik kaldub sageli ütlema, et eraviisiline Piibli lugemine ei kuulu tema kiriku traditsiooni. Ta võib küll nõustuda sellega, et taoline praktika oli omal kohal möödunud aegadel, näiteks püha Johannes Kuldsuu ajal, aga ta võib üsna kahtlev, kas Pühal Venemaal seda vaja oleks. Kui me aga vaatame Vene kiriku ajalugu, selle suurimate pühakute ja usklike elu, on lihtne märgata, et Piiblil oli vene rahva vagaduses keskne roll: seda loeti ja selle üle mõtiskleti.

Vene õigeusk sai alguse Kiievist. Just vene vaimsusele oli omane terviklik piibellikkus. Teoloog G. P. Fedotov on märkinud: «Varase vene vaimsuse olulisim tunnus on evangeeliumi vahetu mõju vene pühade inimeste mõttemaailmale. Kahtlemata edendas kirikuslaavi keele kasutamine Piiblis ja jumalateenistustel vene vaimsuse omapära.» Sama teadlane on öelnud ka, et piibellik «evangeelne realism» oli vanakiievi-vene kristluse suurim vaimulik innustaja.

Radoneži vaga Sergi (+ 1392)

Vaadates keskaegset Venemaad näeme, et Venemaa kõige populaarsemaks pühakuks ning «Venemaa ehitajaks» peetav vaga Sergi Radonežist tahtis oma usuteed alustades kirglikult lugeda Piiblit. Epifanios kirjutab pühaku eluloos, kuidas Sergi palus lapsena Jumalalt suure igatsusega ühtainust asja: «Issand, lase mul mõista pühi kirju. Õpeta mind, Issand, valgusta mu mõistust ja juhi minu arusaamist.» On tähendusrikas, kuidas ühe püha vanakesega kohtudes, palus Sergi:

«Minu hing tahab ennekõike õppida tundma pühi kirju. Mind pandi õppima lugemist ja kirjutamist, aga nüüd olen ma kurb, kuna püüan õppida, aga siiski ei õpi. Aga teie, püha isa, paluge Jumalat minu pärast, et ma õpiksin kirju tundma.»

Vanake palvetas ja ütles: «Sina hakkad mõistma pühi kirju.»

Venemaa keskaegne vaimsus oli enamasti pidev mõtisklemine Piibli üle ja sellest elamine. Kirjade tundmine oli tarkuse algus ja ots. Püha Nil Sorski (+ 1508) kirjutas neile, kellel ei ole usuasjades oma õpetajat: «Lootke Piibli peale ja kuulake, mida Issand räägib. Uurige kirju ja te leiate neist igavese elu.»

Püha Tihhon Zadonskist (+ 1783)

Pühast Zadonski Tihhonist teame, et ta oskas peast nii Vana kui Uut Testamenti ning millest iganes ta ka ei rääkinud, oli tal alati tavaks tsiteerida tunnistusi pühast Piiblist. Üks Tihhoni eluloo kirjutaja ütleb: «Püha Piiblit armastas ta väga. Ta luges alatasa Vana Testamenti (peamiselt psalme ja prohveteid, kelle seast Jesaja oli tema lemmikprohvet), ning öösel luges ta kas üksi või oma teenija abiga Uut Testamenti.» Püha Tihhon kavatses Novgorodi piiskopile teha isegi ettepaneku tõlkida Piibel kirikuslaavi keelest vene keelde, et rahvas saaks Piibli sõnumit paremini mõista.

Saarovi vaga Serafim (+ 1833)

Eelmisest sajandist on säilinud ka võibolla et ühe suurima vene pühaku Saarovi Serafimi tunnistus Piibli imelisest tähendusest kristlase elus. Püha Serafim elas terve oma elu Piibli maailmas. Ta kandis alati evangeeliumiraamatut endal kotiga kaelas. Üksinduses elades, kui püha Serafimi elu oli ainult üks suur palve, pühade kirjade lugemine ja ihulik töö, andis ta oma ümbruskonna kohtadele piibellikud nimed: oja nimetas ta Kidroniks, jõge Jordaniks, mäge Taaboriks jne. Tema vaimulikku ellu kuulus kõigi nelja evangeeliumi algusest lõpuni läbi lugemine igal nädalal.

Vanake

Eelmise sajandi Venemaal oli veel üks, väliselt olemuselt püha Serafimi sarnane usuvõitleja, tundmatu vanake. Vanake, kelle isik jääbki igavesti mõistatuseks, oli lombakas ilmik, kelle naine ja lapsed olid surnud. Ta püüdles kristlasena kasvamise poole ning õppida lakkamatut palvet. Meie teema seisukohalt pakub meile huvi eelkõige tema suhe Piibliga.

Athose mäelt leiti 19. sajandil vanakese elust rääkiv käsikiri, mis kannab pealkirja «Vanakese jutustused». Vanakesel oli Piibel alati kotiga kaasas. Ta luges iga päev lisaks Piiblile ka Filokaliat, mis koosneb kiriku pühade õpetajate kirjutisest vaimuliku elu kohta. Need kaks olidki kogu tema lugemisvara. Vanakese jutustustes räägitakse sageli Piibli lugemisest ja sellest, milline tähendus oli sellel täiesti tavaliste vene usklike igapäevases elus. Kirjutisest saame näha, kuidas juba 19. sajandil paljude Vene õigeusklike lugemisoskus ja pürgimus pühadusele teostusid eelkõige Jumala sõna lugemises.

Püha õiglane Johannes Kroonlinnast (+ 1908)

Ma ei kirjeldaks õigesti Piibli lugemist vene usklike elus, kui ma käesolevas lühikeses kirjutises 20. sajandini jõudes jätaksin rääkimata pühast preestrist ja «kogu Venemaa karjasest» isa Kroonlinna Johannesest. Isa Johannes, kelle elu oli väga piibellik, rääkis oma aja tavalistele inimestele Piibli lugemisest:

«Kui loed ilmalikke ajakirju ja ajalehti ning saad neist endale mingit kasu kui kodanik, kristlane ja oma perekonna liige, siis peaksid üha sagedamini lugema evangeeliumi ning pühade isade kirjutisi. Sest see on patt, kui kristlane loeb ilmalikke kirjutisi, aga ei loe Jumala inspireeritud kirjutisi.»

«Kas tänapäeval on veel mõnda kodu, kus loetaks Psalmide raamatut, mis istutab inimese hinge vankumatu usu Jumalasse, kindla usalduse Jumala vastu õnnetuste, haiguste ja leina puhul ning süütab temas palava armastuse Jumala vastu? Miks kristlased siis ei loe Jumala inspireeritud psalme, mis olid meie esiisade lemmiklugemisvara, mitte üksnes rahva, vaid ka aadelkonna ja suurvürstide lemmiklugemine? Tänapäeval ei loe inimesed enam psalme ning sellepärast paljud ei usu ega looda Jumala peale ega suuda armastada Jumalat ega ligimest. Sellepärast on nad uskmatud ja lootuseta, nad vihkavad teisi inimesi, neil ei ole tuliseid palveid ega meelte puhtust, ei meeleparanduse ega vagaduse vaimu ega ka õigust, rahu ja rõõmu Pühas Vaimus.»

Piibli vaga lugemise püha traditsioon siirdus õigeusklikult Venemaalt Ameerika kirikusse. Siiski on kurb, nagu isa Johannes oma kirjutises ütles, et Piibli vaga lugemine paistab praegu olevat täiesti kadumas. Toon ühe näite. Üsna hiljuti maeti ühes Ohio kirikus kaks väga vana inimest, kes olid kogu oma elu elanud väga lähedases suhtes Piibli, Jumala sõnaga. Üks neist oli mees, kes alates 21. eluaastast oli igal ööl lugenud läbi kogu Psalmide raamatu, niikaua kuni ta oma kõrge vanuse tõttu ei suutnud seda enam teha. Teine oli naine, kes ei õppinudki kunagi lugema, aga kes mäletas pikki piiblilõike peast: tema mees – nõnda see naine rääkis –, oskas lugeda ning suure paastu ajal istusid nad pärast iga õhtusööki koos ja mees luges talle häälega ette evangeeliume ja psalme. On väga kurb näha, et taoline vagaduselu tundub õigeusu kirikust kadumas olevat.

Suhtumine Piibli lugemisse

Kartus Piibli lugemise ees

Nimetasin juba eespool, et paljud tänapäeva õigeusklikud tunduvad kartvat Piiblit ning parema meelega ei võta seda isegi kätte. Nagu juba enne püüdsin näidata, on taoline hoiak väär ning õigeusu kiriku vaimsusele võõras. See on patt Jumala, meie Isa vastu: Ta on ennast meile ilmutanud ning andnud Piibli meile rahu leidmiseks ja lohutuseks. Taoline hoiak on patt Kristuse, meie Issanda, Lunastaja ja Venna vastu, kellest Piibel tervikuna räägib ning kelle pärast on Piibel ka kirjutatud. See on patt Püha Vaimu, meie Trööstija ja Tõe Vaimu vastu, kes inspireeris Piibli kirjutajaid ning kes elab meie seas ning valgustab ja juhatab meid kirikus Piiblit õigest mõistma. Piibli kartmine ja soovimatus seda lugeda on tõesti patt igasuguse usu ja usalduse vastu, mis meil Jumala vastu on. See on patt Piibli enda vastu, kuna me ei usalda seda täielikult, ehkki selles selgelt öeldakse, et kogu Piibel on sündinud Jumala inspireerituna päästeks usu kaudu Kristusesse Jeesusesse, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole (vrd 2Tm 3:15–17). Ja viimaks: Piiblis kahtlemine on patt kogu õigeusu traditsiooni vastu, kõigi tuntud ja tundmatute pühakute vastu, kes on saanud pühaks Piibli lugemise kaudu ning kes kutsuvad meid Piiblis oleva Jumala sõna elava kohtumise kaudu osadusse Jumalaga.

Lühidalt: Piibli lugemise kartmine, selle vajalikkuse eitamine ja uskliku inimese südamele toodava tõelise rõõmu ja innustuse eitamine on risti vastupidine kogu kristlikule vaimulikule kogemusele, selle tagasilükkamine. See on vastandumine kirikule, pühakutele ning kõigeväelisele Jumalale – Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.

Vastuvõtlik vaim on vältimatult vajalik

Paljud inimesed võtavad Piibli kätte vaimulikult kibestununa. Nad otsivad sellest raskeid kohti, arvavad sellest leidvat vastuolusid, arusaamatut ajalugu ja nähtuste ebateaduslikke seletusi. Nad eeldavad, et Piibli lugemine tekitab neis lootusetut segadust ning on juba ette selle sõnumi suhtes umbusklikud. Kui nad ei usu, siis ei otsi nad usku ka Piiblist. Kui neil aga on mingisugune usk, siis ei püüa nad sellele kindlaks jääda. Kui keegi Piiblisse nõnda suhtub ning selle kätte võtab, siis loomulikult ta saabki sealt seda, mida ta ootab. Nad veenduvad selles, et nende kartused või ootused olidki õigustatud. Taolistel puhkudel – ja neid on palju – ei ole siiski viga Piiblis, vaid lugeja meelelaadis, sest see toobki endaga just selle tagajärje, mida oodati.

Taolise olukorra vältimiseks on vältimatu võtta Piibel kätte õige meelsusega. Tegelikult on õigel vaimsel hoiakul ning meelelaadil väga suur mõju kõigil elualadel ning ükskõik millise probleemi lahendamisel. Pole kahtlust, et hoiak, millega suhtume mingisse probleemi, mõjutab seda, millise lahenduseni jõuame. Küsimus, mille mingis olukorras esitame, määrab ära, millise vastuse me sellele leiame.

Vildaka vaatenurga ning vale hoiaku, negatiivse eelarvamusega või mõttetult esitatud küsimuse tagajärjeks võib olla see, et me ei leiagi positiivset lahendust, ükskõik millise probleemi või eluvaldkonnaga meil tegemist on.

Õige hoiak

Milline siis on õige hoiak ning kuidas me peaksime Piibli kätte võtma, et meie kohtumine oleks viljakas ja annaks positiivseid tulemusi? Loetlen vaid mõned seda teemat käsitlevad kohad kiriku traditsioonist.

1. Enne, kui teeme Piibliga lähemat tutvust, tuleb meil aru saada, mis Piibel on ja mida see ei ole. Väga lihtsalt öeldes on Piibel erinevate kirjutiste kogumik: selle kirjutajad olid vana ja uue lepingu Jumala rahva liikmed. See on valminud inspireerituna Püha Vaimu poolt. Pühast Vaimust inspireerituna on kirik valinud ja kogunud selle kirjutised. Seesama Püha Vaim inspireerib ka usklikku, Piiblisse positiivselt suhtuvat lugejat mõistma seda, mida ta loeb ning toidab teda vaimulikult.

Piiblis on erinevaid kirjutisi: seadusi, ajalugu, palveid, prohveteeringuid, sümboolseid kirjutisi jne. Tänapäeva ajaloo- ja loodusteaduse kõrgetasemeliste ja matemaatiliselt täpsete definitsioonide valguses tundub suur osa Piiblist ebaajaloolisena ja ebateaduslikuna. Õnneks on inimesed hakanud siiski aimama, et ajalooline ja «teaduslik» tõde ei ole ainuke võimalik tõde ega tee tühiseks seda, mis on inimesele oluline kogu tema maise elu jooksul.

Piibel väljendab tõde sellest, mis on Jumala tahtmine Tema loodu jaoks, millised on Tema plaanid inimeste ja kogu maailma jaoks. See räägib tõde Jumala päästvast ilmumisest Jeesuses Kristuses, Tema ainsas Pojas. Piibli sõnum keskendub Jeesusele Kristusele. Piibli kõik osad oma erinevate väljendusviisidega tunnistavad Kristusest ning neid tuleb mõista suhtes Kristusesse. Sellepärast tuleb meil Piiblit lugedes olla neist asjust teadlik. Seda teades ei saa me langeda kiusatusse mõelda, et Piibel on «taevast kukkunud raamat», milles iga mingil moel «tõde» kirjeldav sõna on tõsi ja kus iga osa vaimulik ja jumalik tähendus on samasugune. Piibel on sama palju inimeste looming, kui see on jumaliku inspiratsiooni looming. See kehtib täielikult ka selle kohta, mida Piibel kuulutab maailmale. Piibel ei ole naiivselt realistlik ajalooteaduse tõendusmaterjal ega ka arheoloogia, bioloogia, paleontoloogia või mõne muu loodusteaduse õpik. Piibel on erilisel viisil usuline raamat selles mõttes, et selle mõte ja eesmärk on kuulutada, mis on Jumala eesmärk Tema loodu, inimeste ja kogu nähtava maailma jaoks. Piibel on Jumala kirjutatud ilmutus, mille ülesanne on juhatada inimesed jumalikku tõesse.

2. Kui me nõustume eelmises punktis öelduga, võime minna edasi, et mõista – Piibli koostamine on seotud kiriku jätkuva ajaloo ja kogemusega. See on Jumala rahva raamat, millel lahus selle rahva elust ei ole mõttekat kasutust. See on läbi ajastute kestnud elu, mida me nimetame pühaks Traditsiooniks, see on Jumala Vaimu kestvast ligiolust inspireeritud ja juhitud kristlik elu. Sellepärast tuleb Piiblit lugeda ning püüda mõista ja hinnata ühenduses kogu kiriku elu ja kogemusega. Raamatust endast ei piisa, seda ei saa lugeda lahus kiriku osadusest.

Praktikas tähendab see, et Piibli lugemine peab olema laiema ning mitmekülgsema vaimuliku tegelikkuse üks, aga samas olemuslik ja asendamatu osa. See peab olema selle täiusliku ja tervikliku kristliku elu osa, mis algab ristimisest ja mürriga võidmisest ning väljendub mitmel eri viisil ning mis kasvab kiriku euharistia (armulaua) pühitsemise ümber. Teisisõnu, Piibel eeldab meilt osavõtmist jumalateenistustest ja kiriku sakramentaalsest osadusest, isiklikku palvetamist, alalist patukahetsust, vaimulikku võitlust ning kristlikku teenimist ja eneseohverdamist.

3. Oleme sedastanud, et Piibli lugemine on vaid üks osa kristliku elu tervikust. Sellele lisandub eeldus, et Piiblit käsitletakse alati tervikliku kristliku vooruse kaudu. Apostel Pauluse kolme suurima vooruse eeskujul võime öelda, et Piiblit tuleb lugeda usus, lootuses ja armastuses. Meil tuleb uskuda, et Issand tuleb meie juurde ning väljendab ennast Piiblis. Meil tuleb loota, et Ta ei tee meid nõutuks ega jäta meid ka oma ettekujutuste meelevalda. Meil peab olema täiuslikku armastust, mis ajab välja kartuse, ei otsi omakasu, tahab tunda tõde kes alandliku avatuse ja puhtusega suhtub kõigesse, mis on tõene ja hea ning võib meid juhtida Jumala tõelisse nägemisse.

See, kuidas me isiklikult suhtume Piiblisse ning mille pärast me hakkame seda lugema, määrab ära, mida me Piiblist leiame, mida me selles näeme ja kuuleme. Taas nimetan Kristuse sõnade olulisust. Ta püüab oma küsimustega osutada tõsiasjale, et meie vastus Tema ligiolule ja tegudele sõltub meie endi vabast tahtest. Sest kui me seisame Tema ees ja tunnistame Talle oma pettumusi ja ükskõiksust, kuuleme Tema kurbi sõnu: «Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles?» (Mk 8:17–18)

Abiks Piibli lugejale

Liigume nüüd kõige praktilisemale tasandile ning vaatame mõnda Piibli lugemist puudutavat nõuannet, mis põhinevad kiriku kogemusel. Need juhised leiame pühade isade kirjutistest.

1. Regulaarselt Piiblit lugedes ära jäta hooletusse kristliku elu teisi külgi. Võta sageli osa jumalateenistustest ja eriti jumalikust liturgiast. Käi võimalikult tihti pühal armulaual. Palveta ja loe lisaks Piiblile ka teisi häid raamatuid. Eelkõige püüa jätkuvalt oma igapäevases elus täita võimalikult hästi Kristuse käske! Armasta oma ligimest, ole kaastundlik ja sõbralik, ära mõista kohut, ära võrdle teisi endaga, ära räägi teisi taga. Kiriku isad õpetavad, et inimene, kes võtab Piibli ja loeb seda, ilma et tahaks siiralt ja tõsise meelega püüda Piibli juhiseid tõeks elada, ei jää mitte pelgalt ilma võimalikust kasust, vaid võib oma hingele ja vaimule teha suurt kahju.

2. Alusta Piibli lugemist alati neist kohtadest, mida sa kõige paremini mõistad. Praktikas tähendab see, et peaksid Piibli lugemist alustama evangeeliumidest, apostlite tegudest ja Johannese esimesest kirjast Uues Testamendis koos Vana Testamendi Psalmide, Õpetussõnade ja prohvet Jesaja raamatuga. Kui oled neist lugedes aru saanud, asu Esimese Moosese raamatu, Teise Moosese Raamatu ja Uue Testamendi kirjade juurde.

Enamasti võib Uut ja Vana Testamenti lugeda paralleelselt. Psalmid võib hõlpsasti liita igapäevaste palvetega ja tegelikult neid tulekski just nõnda kasutada. Prohvet Jesaja raamatut võib lugeda koos Matteuse või Johannese evangeeliumiga. Lugedes neid Vana ja Uue Testamendi raamatuid kõrvuti, võib märgata, et need on nii oma keelelt, väljenditelt kui teemadelt üsna sarnased.

Mitte kunagi ei soovitata lugemist alustada Piibli algusest, liikudes lehekülg lehekülje järel lõpu poole. Pole kuigi mõistlik alustada Ilmutuse raamatust, prohvet Hesekieli raamatust või mõnest veel mõistukõnelisemast lõpuaegu kirjeldavast raamatust. Nende kirjade juurde võiks asuda siis, kui Piibli lihtsamate ja selgemate osadega ollakse põhjalikult tuttav.

3. Piiblit lugedes on väga oluline meeles pidada, et «Uus Testament on peidetuna ja piltlikult olemas Vanas Testamendis ning kuulutab ja peegeldab Vana Testamenti». Sellesse püha Augustinuse ütlusesse on haaratud mõlemat testamenti käsitlev kiriku traditsioon.

Praktikas tähendab see, et meil tuleks lugeda Vana Testamenti Uue Testamendi rahvana, kes on osa saanud Kristusest ja Pühast Vaimust. Uue Testamendi kirjutisi lugedes peaksime pidama meeles, et Vana Testamendi sündmused ja sõnad valmistavad ja kirjeldavad ette Uue Testamendi sõnu ja sündmusi. Me peaksime lugema mõlemat Piibli osa ka sellepärast, et neil on side meie endi kogemustega tänapäeva kirikus.

Praktiliseks näiteks taolisest lugemisest võime võtta «ohver» mõiste. Me loeme Vanast Testamendist Aabrahamist, kes kavatses ohverdada Iisaki, Melkisedeki leiva- ja veiniohvrist, vanade patriarhide ohvritest, paljudest erinevatest ohvritest, mida preestrid Jeruusalemma templis toimetasid, ning paasatalle ohverdamisest. Need kõik on Kristuse, Jumala Poja, ristil teostatud täiusliku eneseohverduse eelkujud ja sümbolid. Siis me seostame sellega kõik, Vana Testamendi ettevalmistuse ja Uue Testamendi lõpuleviimise, oma ohvrikogemuse kirikus: jumaliku liturgia ohvri ja paljud teised vaimulikud ohvrid, mida meil kristlastena tuleb iga päev Jumalale tuua.

Taolisi selgelt õigeusu kiriku arusaama kohaseid kokkupuutepunkte on rohkelt. Iisraellaste sõjad on maised eelkujud Kristuse viimsele vaimulikule võitlusele. See võitlus on ka meie võitlus patu, kannatuste ja surmaga.

Iisraellaste põgenemine Egiptusest ja nende kõrberännak on Jeruusalemmas Kristuse teostatud vaimuliku exoduse, väljarändamise eelkuju. See on Tema poolt kõigile inimestele antud ajalooline eelkuju selle maailma orjusest, kurjast ja surmast vabanemisest. See on rännak Jumala tõotatud maale, uude taevasesse Jeruusalemma.

Loomisloo ja veeuputuse vesi, Punase mere vesi ja kaljust voolanud vesi ning Jordani jõe vesi seotakse alati Kristuse ristimise veega ja meie ristimisega kirikus.

Taolisi näiteid on väga palju. Vana Testamendi prohveteeringud, palved, isikud ja sündmused saavad oma täitumise Uues Testamendis ning teostuvad Kristuses ja Tema kirikus. Selleks, et loetavat vaimulikult õigesti mõista, tuleb Piibli lugejatel otsida Vana ja Uue Testamendi vahelist seost. See on vajalik, et Piiblit vaimulikult õigesti mõista ning kohaldada seda õigel viisil nii enda ellu kui ka ühisesse ellu kirikus ja maailmas.

4. Väga oluline on lugeda Piiblit aeglaselt ja vähehaaval. Nii nagu palvetamise puhul, on ka Piibli lugemisel kasulikum lugeda pisut korraga, aga regulaarselt. Seepärast on palju parem lugeda iga päev vaid lühike piiblilõik, kasvõi mõned salmid mõne minuti jooksul, kui lugeda ühel päeval palju ja siis jätta mitu päeva vahele. Üldiselt võib öelda, et iga vaimuliku tegevuse kuldreegliks peaks olema regulaarsus ja mõõdukus.

Kõige paremini aitab seda reeglit teostada kirikukalender, millesse on märgitud igapäevaseks lugemiseks ettenähtud kohad. Loe need tekstid iga päev samal ajal, näiteks koos oma igapäevaste palvetega. Nõnda oleme jätkuvalt ühenduses Jumala sõnaga, mis on meie vaimuliku kasvamise jaoks vältimatu.

5. On väga hea, kui me Piiblit lugedes saame selleks preestri või mõne teise vaimulikes asjades koolitatud inimese juhatust. Piibli lugemisel saab ta olla meile abiks ning vastata lugemise ajal kerkinud küsimustele. Üldreegel on paluda juhatust siis, kui tekib probleeme – ning neid tuleb kindlasti ette –, aga kõige olulisem on pidada sel puhul meeles, et me ei teeks loetu põhjal rutakaid otsuseid või ekslikke järeldusi. Kui kogenud juhendajat ei ole või isegi, kui ta on olemas, on Piiblit lugedes hea, kui sa saad kasutada mõnda piiblikommentaari ehk selgitavat teost, millest saab otsida selgitusi ebaselgete kohtade jaoks. Taolisi kommentaare on olemas palju, osa neist üldised, aga ka kiriku pühakute kirjutatuid. Mõnedes uuemates Piiblites juba sisaldub väga õpetlikke ja teksti selgitavaid märkusi ja kommentaare.

6. Lugedes Piiblit oma vaimulikuks kasuks ei peaks me sellega taotlema isiklikke huve. Me ei tohiks lugedes koguda endale laskemoona, millega mõnda väidet kaitsta ning me ei peaks noppima sealt kohti oma eelarvamuste toetuseks. Ka selle puhul kehtib üldine põhimõte: meie motiivid – ka Piiblit lugedes – peavad olema puhtad ning nendega ei tohiks kaasneda mingeid tagamõtteid. Olgu meie ainsaks motiiviks tarkuse leidmine, Jumala tõe tundmine ja püüd jõuda Tema täielikku osadusse.

7. Me peaksime Piiblit lugema tõsiselt palvetades. Me ei tohiks kunagi unustada, et Piiblit lugedes oleme ühenduses Jumalaga ning see ühendus võib meile olla kas «süüdistuseks ja kohtumõistmiseks» või «pattude andeksandmiseks ja igaveseks eluks». Seepärast peaksime avama Piibli kartuse ja armastusega, alandlikult tunnistades oma vääritust. Meil tuleks püüda kõrvaldada endast igasugune roojasus, selleks et Jumal saaks kõneleda meiega südame sügavuses.

8. Lõpetuseks: Me teame, et meil tuleb väsimatult, üha uuesti ja uuesti pingutada, et oma ülesanne lõpule viia. Kui ihulik töö eeldab meilt väga palju jõupingutust ja asjade üle mõtlemine palju vaeva, siis kui palju nõudlikum on veel südame töö ja vaimu võitlus! Kui meil tuleb loodu, meie meeltele avaneva maailma, mõistmiseks tohutult pingutada, siis kui palju enam tuleb meil näha vaeva, kui püüame taibata Piiblis ilmutatud Sõna läbi olevaks saanud vaimulikku maailma ja jumalikku tegelikkust!

Kui pühitseja Saarovi Serafimilt küsiti, mis on vaimulikus võitluses kaotajaks jäänul puudu, vastas ta kohe: «Vaid üks: kindel otsustavus.» Sama küsimust käsitlenud õnnis venelane Feofan Erak (+ 1894) avaldas meile vaimuliku elu muutumatu seaduse: «Mitte ühelgi vaimuliku elu astmel ei saavuta sa midagi oma jõuga, kuid ometigi ei anna Jumal sulle mitte midagi, kui sa kogu oma jõuga tööd ei tee. See on muutumatu seadus.»

Milline võrratu raamat on Piibel!

Ülevaate lõpetuseks lisan epiloogina vene kirjanik Fjodor Dostojevski erakordselt kauni tunnistuse Piibli vägevusest. Dostojevski oli imeline ja kirglik inimene, kes üllatavalt hästi tundis inimhinge. Ta tõusis inimvaimu sügavusest ja tunnistas, et Kristus on kannatava maailma ainus tõde ja lootus.

Piiblist räägib Dostojevski oma raamatutes palju, pidades seda kauniks ja mõjusaks raamatuks. Arvatavasti ei ülista ta Piiblit kusagil mujal nõnda lootusrikkalt ja rõõmsa optimismiga, kui kirjeldades staarets Zosima elu oma teoses «Vennad Karamazovid». Lõpetan oma kirjutise staarets Zosima sõnadega:

«Oma lapsepõlvekodu mälestuste hulka arvan ka mälestused piiblilugudest, mida lapsena suure innuga oma vanemate kodus kuulsin. Mul oli toona raamat, piiblilugu, selles oli kauneid pilte ning sellest raamatust õppisin ma ka lugema. Aga juba enne, kui ma õppisin lugema, mäletan, kuidas esimene mingi ärkamine läbistas mu hinge. Ema viis mind kannatusnädala esmaspäeval Issanda templisse päeva jumalateenistusele. Päev oli kirgas ning nüüd seda meenutades näeksin seda otsekui uuesti, kuidas püha suits tõuseb suitsutusastjast ning kerkib vaikselt üles, aga ülevalt kupli kitsast aknast valguvad kirikusse meie peale jumalikud kiired. Mina liigutatult vaatan seda ja siis võtsin ma esimest korda elus oma hinge vastu Jumala sõna seemne. Siis ma äkki taipasin midagi sellest, mida Issanda templis loetakse.

Hea Looja, milline raamat see on ning millised õpetused selles on! Milline võrratu raamat on Püha Piibel, milline ime ja milline vägi on inimestele sellega antud! Otsekui voolitud kujuna on selles maailm ja inimene ja inimese iseloomujooned ning kõike on nimetatud nimepidi. Ja kui palju lahendusi ja väljauuritud saladusi.

Sõbrad ja õpetajad, olen sageli kuulnud, kuidas Jumala preestrid kaebavad, et nad ei saa enam rahvale Piiblit seleteda, kuna neil on nii väike palk. Aga on neil ju nädalas kasvõi üks tund aega ka Jumalat meeles pidada.

Kogugu nad kord nädalas enda juurde õhtujutuks kasvõi lapsi. Ava neile see raamat ja hakka lugema ilma targutamata ja hooplemata, ilma uhkuseta, vaid hoopis soojalt ja alandlikult, ja rõõmusta ise sellest, et loed neile ja et nad kuulavad ja mõistavad, armasta ise neid sõnu. Ära muretse, küll nad aru saavad, õigeusklik süda mõistab kõike. Üksnes rõõmust ma räägin seda, andke mulle andeks mu pisarad, sest ma armastan seda raamatut! Ja Jumala preester, ka tema nutku, ja ta näeb, et kuulajate südamed värisevad talle vastuseks. Rahvas läheb hukka ilma Jumala sõnata, sest ta hing januneb Sõna ja kõige kauni järele.»

* * *

«Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.» (Jesaja 55:10–11)

Kristlaseks kasvamine

Mõista Jumala armastust

  • Jumal armastab kogu maailma, Jh 3:16
  • Jeesus annab sulle üliküllusliku elu, Jh 10:10
  • Kristus on Jumala täiuslik ilmutus, Hb 1:1–3
  • Kristus on nähtamatu Jumala kuju, Kl 1:15
  • Kristus on kogu elu võti, Kl 2:3

Tunnista patu probleemi

  • Kõik on pattu teinud, Rm 3:23
  • Patu palk on surm, Rm 6.23

Jumal lahendas patu probleemi

  • Jumal armastas meid, kui olime alles patused, Rm 5:8
  • Kristus suri meie pattude eest, Rm 5:6–10
  • Kristus tuli meid päästma, 1Tm 1:15; Tt 3:4–7
  • Kristus – ainuke pääsetee, 1Tm 2:5; Jh 14:6–7
  • Kristus tõusis surnuist, Rm 4:25; 2Kr 5:19–21
  • Ilma Kristuseta me sureme oma pattudes, Jh 8:24

Saa aru oma pingutuste ebapiisavusest

  • Me oleme abitud, Rm 5:6
  • Me ei suuda täita Seadust, Gl 2:16

Mõista, mida Kristus kingib neile, kes Temasse usuvad

  • Tema annab uue elu, 2Kr 5:17
  • Tema annab meile igavese elu, 1Jh 5:11–12; Jh 5:24
  • Tema valgustab su teerada, Jh 8:12
  • Tema on Hea Karjane, Jh 10:14
  • Tema rahuldab meie nälja, Jh 6:35
  • Tema on Tõde, Jh 14:6; Jh 8:32
  • Tema teeb meid vabaks, Jh 8:36; Gl 5:1
  • Tema annab meile võidu surma üle, Jh 11:25–26
  • Tema annab rahu, Jh 14:27
  • Tema on meiega igavesti, Mt 28:20
  • Tema annab lootuse, Rm 15:4
  • Tema näitab suunda, Jh 15:16

Mida eeldab kristlasena kasvamine

  • Meil tuleb maha salata ja jätta oma elu, Lk 9:23–25
  • Meil tuleb kanda oma risti, Lk 9:23
  • Meil tuleb vabal tahtel järgida Kristust, Mt 19:16–22
  • Meil tuleb vajaduse olla valmis loobuma oma sõpradest ja perekonnast, Mt 10:34–39; Lk 14:25–33
  • Meil tuleb seada Jumala kuningriik oma elus esimesele kohale, Mt 6:33

Võta Kristus oma ellu

  • Kristuse vastuvõtmine tähendab uuestisündimist, Jh 3:3
  • Usu Kristusesse, Rm 3:21–26
  • Ole Kristuse tunnistaja, Rm 10:9–10
  • Võta Kristus vastu ja usu Temasse, Jh 1:12, Jh 3:16
  • Kutsu Teda oma ellu, Ilm 3:20
  • Palu Teda isiklikult enda Päästjaks, Rm 10:13; Ap 16:31

Kuidas saada kindlus

Kindluse alus

  • Jumal peab oma tõotusi, 1Kr 1:8–9; Hb 10:22–24; 2Ts 3:3; 1Jh 5:14–15
  • Jeesus palub Isa kanda meie eest hoolt, Jh 17:9–26
  • Püha Vaim juhib meid, Rm 5:1–5; 1Jh 2:27; 1Jh 3:24; Tt 3:4–7
  • Jumal on meid valinud, 2Ts 2:13–17; Jh 15:16
  • Me oleme koos Kristusega, 2Tm 1:13–14; 2Kr 1:19–22
  • Jeesus on igavene, Hb 7:23–25

Usu kindlatesse tõotustesse

  • Miski ei saa meid lahutada Jumalast, Rm 8:35–39; Hb 13:5–6
  • Meie päralt on julgustus ja lootus, Hb 6:18–19

Uuri usaldusväärsuse tõendusi

  • Lõppematu rõõm, Jh 16:21–22
  • Tema käskude täitmine, 1Jh 3:19–24; 1Jh 5:2
  • Püha Vaim elab meis, Rm 8:14–17; Ef 1:13–14; Ef 4:30; 2Kr 5:5; 1Jh 4:13
  • Me oleme Jumala lapsed, Gl 4:6–7; 1Jh 5:1–3
  • Sisemine rahu, Jh 14:27
  • Vägi igas olukorras, Fl 4:12–13; 1Pt 1:3–9

Astu julgelt vastu tulevikule

  • Kristus tõusis hauast, 1Kr 15:20–23
  • Me oleme taeva kodanikud, Fl 3:20–21

Kuidas lugeda ja uurida Piiblit

  • Mõista Piibli eesmärki, Jh 20:30–31
  • Usu Jumala sõna elustavasse väesse, Hb 4:12
  • Pööra Piibli lugemisele eriliselt tähelepanu, 1Tm 4:13
  • Otsi Piiblist tarkust, 2Tm 3:14–15
  • Usu, et Piibel on Jumala poolt inspireeritud, 2Tm 3:16–17
  • Uuri Piiblit iga päev, Ap 17:11
  • Loe Piiblit, kui satud kiusatusse, Lk 4:1–13

Kuidas palvetada

Palveta, kui

  • tunned vajadust palvetada, Ef 6:18–20; Fl 4:6
  • sul tuleb teha oluline otsus, Fl 4:6–7; Lk 6:12–13
  • oled üksi, Mk 1:35; Lk 5:16
  • oled koos sõpradega, Mt 18:19–20

Õige palve juurde kuulub

  • usk, Jk 5:13–15; Jh 15:7; Jh 16:23–24; Hb 10:19–25
  • sõltuvus Püha Vaimu väest, Jd 20–21
  • alandlikkus, Lk 18:9–14
  • Jeesuse nimi, Jh 14:12–14
  • ootamine, Mt 7:7–11; Mt 21:18–22
  • andestamine, Mk 11:24–26

Palveta

  • andeksandmise pärast, Mt 6:12–13
  • tarkuse saamise pärast, Jk 1:5–8
  • jõudu jääda kindlaks kiusatustes, Mt 6:13
  • armastuses kasvamise pärast, Fl 1:9–11

Oota palvevastuseid

  • Saad vastuse, 1Jh 5:14–15
  • Saad abi, Mt 15:21–28; Mt 17:19–21

Järgi Jeesuse õpetusi

  • Jeesus palvetab, Jh 17:1–26
  • Jeesus õpetab palvetama, Mt 6:5–15

Kuidas kasvada usus

  • Oodatavad omadused, 2Pt 1:3–9
  • Õnnistus, Mt 5:3–12
  • Vabadus, Gl 2:19–20
  • Abi teistele, Ap 14:21–23
  • Kindlus, Jh 10:28–30
  • Vägi, Jd 3; Hb 2:13–18; Hb 4:14–16

Otsusta kasvada

  • Sea endale eesmärk, Hb 5:11–6:3; Fl 3:12–14; Ef 6:10–20
  • Kasvata ennast järjepidevalt, Mt 16:24–28; 1Tm 4:6–8; 2Pt 3:18

Pinguta kasvamiseks

  • Palveta, Fl 4:6–7
  • Täida Jumala tahet, Fl 2:12–13; Kl 1:9–11; Mt 5:19–20
  • Ole Jumalale ligi, 2Tm 1:13–14; Jh 15:1–17; Kl 2:6–7; Kl 3:1–4
  • Vabane takistustest, Kl 3:8–11; Hb 12:1–6
  • Ole koos teiste usklikega, 1Ts 3:1–10
  • Ela usku tõeks, Jh 16:23; Hb 3:2–14
  • Alistu Jumala tahtele, Rm 12:1–2
  • Usalda Jumalat, Lk 12:22–31; Lk 17:5–6; Mt 6:24–34; Jh 3:36
  • Distsiplineeri ennast, 1Kr 9:23–27
  • Tegutse täna, 1Ts 1:2–10; 2Ts 1:11; Jk 2:14–26; Fl 4:8–9
  • Lase Pühal Vaimul ennast juhtida, Jh 14:15–17,25–26; Jh 15:26–27; Jh 16:13–14; Rm 8:1–17; Gl 5:16–26
  • Katsumused teevad sind tugevamaks, 1Pt 1:6–9; 2Kr 5:4–10
  • Pane tähele teiste usku, Hb 11:1–39; Mt 8:5–13; Mt 9:18–31; Mt 15:21–28

Pane oma lootus

  • Kristuse headusele, Fl 3:7–14
  • tulevasele abile, Kl 1:5–6; Mt 11:28–30

Mida arvata kirikust

Mõista Kristuse ja kiriku vahelist suhet

  • Kristus on kiriku pea, Kl 1:18
  • Kirik on Kristuse ihu, Ef 1:23
  • Kristus käis avalikel jumalateenistustel, Lk 4:16
  • Tema rajas kiriku, Mt 16:13–18
  • Tema ohverdas oma elu kiriku pärast, Ef 5:25; Ap 20:28
  • Tema annab kirikule ande, Jh 15:26

Järgi Kristuse esimeste jüngrite eeskuju

  • Nad tugevdasid kogudusi, Ap 15:41
  • Nad ehitasid Püha Vaimu abiga kirikut üles, Ap 9:31

Mõista, et kirik on

  • üksikinimestest koosnev perekond, Ef 2:18–22
  • ühine elu ja sõprus, Ap 2:43–47; Ap 4:32–35; Jh 17:20–23; Ef 4:15–16
  • Kristuse ülestõusmise tunnistaja, Ap 4:33
  • teiste aitamine ja armastamine, Hb 10:24–25
  • üks, Ef 4:4–6; Rm 12:3–8, 1Kr 12:4–30; Jh 10:16
  • püha, Ef 5:25–27
  • katoolne, Mk 16:20
  • apostlik, Jh 15:8; Mt 28:19
  • armastuse tee, 1Kr 12:31–13:13
  • koht, kus tuntakse Püha Vaimu ande, 1Kr 14:1–2
  • koht, kus järgitakse korda, 1Kr 14:26–40
  • kasvamise koht, Kl 2:18–19
  • lunastav kogukond, Mt 18:15–17
  • «kuninglik preesterkond», 1Pt 2:9
  • «eriline preesterkond», Lk 6:12–13; Ap 14:23; Ap 20:17; Ap 20:28; Ap 15:6
  • tõe sammas ja alustugi, 1Tm 3:15

Kuidas järgida Kristuse eeskuju

Otsusta Teda järgida

  • Sea see enda eesmärgiks, Fl 3:12–14; Jh 21:20–22
  • Ära anna alla, Hb 12:1–4

Mõtle, miks sa Teda järgid

  • Kristus – tõelise inimsuse eeskuju, Jh 1:14; Jh 13:15–17; Fl 2:5–11; 1Pt 2:21–25
  • Temale rajaneb elu, 1Kr 3:11; Kl 2:2–3; Mt 7:24–27
  • Tahan olla Jumalale meelepärane, 1Tm 6:11–12; Ef 5:10–17; Jh 12:44–50
  • Me peame olema kuulekad, Mt 12:49–50; Mt 21:28–32; Jh 14:15–24
  • Tema on õige, 1Jh 2:29
  • Jeesus kõrvaldab meie patu, Jh 1:29; 1Jh 3:4–6
  • Ka teised on Talle järgnenud, Mt 4:18–22; Mt 8:18–22; Jh 12:25–26

Ole Kristuse järgija

  • Vaata Kristuse eeskujule, Fl 2:5–11
  • Unusta iseennast, Mt 16:24–26
  • Järgi Kristust, sest sa armastad Teda, Jh 21:15–19
  • Lase Pühal Vaimul ennast juhtida, Gl 5:16–25
  • Ela nõnda, nagu Jumal tahaks, et sa elad, Kl 1:10–14; 1Ts 4:1–8
  • Raja oma elu Temale, Kl 2:6–7; Jh 8:12
  • Ole alandlik, Jk 4:6–10; Mt 18:1–5; Mt 20:25–28; Jh 13:4–9,12–17

Mida Jeesusele järgnemine endaga kaasa toob

  • Me saame oma elusse jõudu, Fl 4:13
  • Me suudame arendada oma häid omadusi, Kl 3:12–17
  • Me anname teistele andeks, Ef 4:32
  • Me küpseme vaimulikult, Ef 4:14–16
  • Me armastame teisi inimesi, Jh 13:34–35
  • Me armastame nõrku inimesi, Ap 20:35
  • Me taipame tõde, Jh 8:31–32
  • Me hoidume kurjast, Kl 3:5–10
  • Jumala Vaim elab meis, 1Jh 3:24
  • Me palvetame sageli, Mk 1:35; Mk 6:46
  • Püha Vaim juhatab meid, Rm 8:5–11; Gl 5:16–26; Jh 16:12–15
  • Kristus juhib meid, Ef 5:1–2; Gl 2:20
  • Meil on jõudu, armastust ja enesevalitsust, 2Tm 1:7
  • Me teeme head, Ef 2:10; Jk 2:17–18
  • Me kasutame aega targalt, Ef 5:15–20
  • Me oleme teistele eeskujuks, 1Tm 4:12–13
  • Me aitame teisi, Hb 3:12–14
  • Me mõistame Isa tahet, Jh 4:34
  • Me elame jumalikku elu, Tt 2:11–14; Gl 5:22–26

Ole ise eeskujuks

  • Kanna hoolt nõrgemate vendade eest, 1Kr 8:9–13
  • Ära ahvatle oma käitumisega teisi patustama, Rm 14:13–21
  • Ole usuvõitluses eeskujuks, Gl 6:2–5
  • Ole teistele usklikele eeskujuks, 1Tm 4:12

Kuidas teenida Jumalat

Pea meeles, et Jumal on Vaim, Jh 4:23–24

Püha Vaim elab meis, 1Kr 3:16–17

Jumalateenistuse omadusi

  • Mõned ühise jumalateenistuse eripärad, 1Kr 14:26; Hb 12:28; Jh 4:23–24; 1Tm 2:1; Lk 2:37
  • Jumala Sõna vägi, Hb 1:3
  • Tänulikkus, Ef 1:3
  • Ülistus, Ef 5:19–20
  • Jumala suurus, Rm 11:33–36
  • Kristus ja rist, Gl 6:14

Tunneta jumalateenistust, Ap 16:11–15

Teeni Jumalat sakramentides

  • Sakramentide tähendus, Ef 1:9–10
  • Sakramendid on Jumala seatud, Jh 1:16–17
  • Ristimise sakrament, Mt 28:18–20; Mt 3:11; Ap 10:48; Ap 2:38; Rm 6:4; Jh 3:3; Tt 3:5
  • Mürriga võidmise sakrament, 2Kr 1:21–22; Ap 8:15–17; Ap 19:5–6; 1Jh 2:27
  • Püha euharistia sakrament, Jh 6:56; Jh 6:51; Mt 26:26–28; 1Kr 11:24–26; Jh 6:53; Lk 22:20; 1Kr 10:17; Hb 10:12
  • Patukahetsuse sakrament, Mt 4:17; Lk 24:27; Mt 16:19; Mt 18:18; Mt 9:6; 1Jh 1:9; Rm 6:18; Jh 20:22–23; Jk 5:16
  • Preesterluse sakrament, Mk 3:14; Jh 20:21–23; 2Tm 1:6–7; Ap 20:28; Ap 6:6; Ap 14:23; 1Tm 4:14; Tt 1:6–9; 1Tm 3:2–7; 1Tm 4:12

Kuidas õppida tundma oma ande ja neid kasutada

Mõista, kes on andide andja

  • Püha Vaim, 1Kr 2:14; 1Kr 12:4,7,11
  • Kristus teeb igaühe meist uueks isikuks, 2Kr 5:17
  • Kristuses oleme me vabad, Ef 1:7–10

Pane tähele andide mitmekülgsust

  • Mitmesugused annid, 1Kr 12:4–11
  • Mitte keegi ei saa kõiki ande, 1Kr 12:14–20; 1Kr 12:29–30
  • Igaüks saab mingi anni, 1Kr 7:7; Ef 4:7
  • Ande võib võrrelda inimkeha erinevate funktsioonidega, 1Kr 12:14–27; Rm 12:4–5

Mõista andide eesmärki

  • Kristuse ihu ehitamine, Rm 12:3–8; Ef 4:7
  • Hoolekandmine teiste eest, Ef 4:11–12
  • Kristuse täiusele vastava küpsuse saavutamine, Ef 4:13
  • Valeõpetuste eristamine, Ef 4:14–15

Arenda ja kasuta oma ande

  • Ära jäta oma ande hooletusse, 1Tm 4:4
  • Kasuta oma ande, 2Tm 1:6–7
  • Kasuta oma ande õigesti, 1Pt 4:10–11; 1Kr 14:1–40; Rm 12:6

Pane tähele, et keegi ei kasutaks oma ande vääralt

  • Näe teiste ainukordseid ande, 1Kr 12:12–27
  • Kõiki ande vajatakse, 1Kr 12:25–26
  • Ära põlga kõige olulisemat andi, 1Kr 12:31–13:3
  • Ära aja segamini ande ja maist vara, Lk 12:15

Ole valmis oma andidest aru andma, Mt 25:14–30

Kuidas me saame rahu tegijateks

Rahu allikas

  • Rahu on Kristuse and, Jh 14:27
  • Rahu saadakse Kristuse kaudu, Ef 2:13–18

Kasva rahu tegijaks

  • Ära püüa kätte maksta, Mt 5:38–42
  • Armasta oma vaenlasi, Mt 5:43–48
  • Tee teistele head, Rm 12:17–18
  • Aita teistel saada tugevamaks, Rm 14:19
  • Ole sõbralik ja andestav, Ef 4:31–32
  • Taotle rahu kõikidega, Hb 12:14
  • Õigus toob rahu, Jk 3:18

Hoidu rahu rikkuvatest asjadest

  • Tüli rikub rahu, 1Kr 1:10
  • Viha rikub rahu, Jk 1:19–20

Kuidas ma peaksin armastama oma ligimesi

Järgi armastuse käsku

  • Uus käsk, Jh 13:34–35
  • Suurim käsk, Mt 22:36–40
  • Armastus on olulisim and, 1Kr 13:1–13

Õpi mõistma, keda sa pead armastama

  • Armasta oma vaenlasi, Mt 5:43–48
  • Armasta teisi usklikke, 1Ts 4:9; 1Pt 3:8

Õpi armastama

  • Armasta siiralt ja südamlikult, Rm 12:9–10; 1Pt 4:8
  • Osuta armastust tegudega, 1Jh 3:18

Mida armastus korda saadab

  • Armastus on kõigi inimsuhete võti, Rm 13:8–19
  • Armastuse järgi tuntakse meis ära Kristuse järgijad, 1Jh 3:11–17
  • Armastus – võime ära tunda olulist, Fl 1:8–11
  • Armastus on teenimise alus, Gl 5:13–15

Väljenda Jumala armastust armastades teisi, 1Jh 4:7–21

Kuidas me tunnistame Kristusest ja elame Kristuses

Täida Kristuse käsku tunnistada Temast

  • Jeesus läkitab meid, Jh 20:21
  • Jeesus volitab meid Temast tunnistama, Mt 28:18–20
  • Jumal nimetas meid Tema tunnistajateks, 1Tm 1:11–12
  • Meie eesmärk on tunnistada, Ap 13:32–33
  • Teised sõltuvad meie tunnistusest, Rm 10:13–15

Tunnista oma elu üliküllusest

  • Olge maailma soolaks ja valguseks, Mt 5:13–16
  • Tunnistage oma usust avalikult, Mt 10:32–33
  • Rääkige, mida olete saanud, 1Kr 15:3–4
  • Rääkige, mida olete kogenud, Ap 4:20; Ap 5:32; 2Kr 4:5–6
  • Rääkige armastusest, 1Ts 2:8
  • Rääkige oma usust, 2Kr 4:13–14
  • Tunnistage heade majapidajatena, Mk 12:41–44; Lk 10:25–37; Mt 6:2; Mt 19:16–29; Ap 2:44–45; Ap 4:34–37; Ap 11:29; 1Kr 16:1–3; 2Kr 11:8–9; Jk 1:27; Jk 2:16; 1Jh 3:17–18

Valmistu tunnistama Kristusest

  • Otsi Jumala Vaimu andi, Jh 14:25–26; Ap 1:4–5,8
  • Ole paindlik, 1Kr 9:19–23
  • Õpi rääkima Jumala nimel, 2Kr 5:18–21
  • Palveta Jumalalt võimet tunnistada Temast, Kl 4:2–4
  • Arenda oma valmisolekut tunnistada, 1Pt 3:15–16

Ole tunnistades järjekindel

  • Tunnista igal pool, Mk 4:1–20
  • Tunnista alati, 2Tm 4:1–5

Kuidas peaksin suhtuma autoriteetidesse

Tunnista tõe autoriteeti, Jh 8:31–32

Mõtle õpetusele maisetest valitsejatest

  • Ole õigel viisil kuulekas Jumalale ja valitsejatele, Mk 12:13–17
  • Kuuletu valitsejatele, Rm 13:1–7
  • Juudi seadus on hea, kui seda kasutatakse õigesti, 1Tm 1:8
  • Kuuletu valitsejatele ja ole valmis tegema head, Tt 3:1–2
  • Järgi kiriku juhte ning aita neid täita oma ülesannet, Hb 13:17
  • Austa valitsejaid, 1Pt 2:13–17

Jumal on kõrgeim autoriteet, Ap 17–20

Kuidas tulla toime raskustega

Kristuse järgimisega kaasnevad kannatused

  • Apostel Paulus kannatas palju oma usu pärast, 2Kr 6:3–10
  • Me peaksime ootama, et saaksime kannatada Kristuse pärast, 2Tm 2:3–7
  • Meil tuleks rõõmuga osaleda Kristuse kannatustes, 1Pt 4:12–16

Otsi Jumalalt abi ja lohutust

  • Jeesus annab oma järgijatel hingamist, Mt 11:28–30
  • Kõik tuleb heaks sellele, kes usub, Rm 8:28
  • Kristus annab meile jõu tulla toime iga olukorraga, Fl 4:13

Kui on raske, siis tunnista

  • Jeesuse elu saab nähtavaks meie surelikus ihus, 2Kr 4:7–12
  • Uued olukorrad – uued võimalused tunnistada, Fl 1:12–14
  • Julgus tunnistada Kristusest, Fl 1:20–29
  • Aita teisi, kes on samas olukorras, Hb 3:12–13

Pea kannatusi inimese kasvatajaks

  • Raskused saavad õpetada meile püsivust ja lootust, Rm 5:3–4
  • Nõrkus teeb meid sõltuvaks Jumalast, 2Kr 12:7–10
  • Jumal tegi Jeesuse täiuslikuks läbi kannatuse, Hb 2:10
  • Keda Issand armastab, seda Ta karistab, Hb 12:3–13
  • Vaeva tasuks on tõeline elu, Jk 1:12–15
  • Meil tuleb alanduda ja lasta Jumalal teha meid täiuslikuks, 1Pt 5:6–11

Pea kannatust ettevalmistumiseks tulevase võidupärja jaoks, Hb 10:32–39; 1Pt 1:3–9

Kuidas suhtuda tulevikku

Ära päri tuleviku kohta

  • Jumal annab meile kõik, mida vajame, Mt 6:24–34
  • Jeesus on valmistanud meile eluaseme ning me võime palude Temalt kõike, Jh 14:1–14
  • Jeesus andis meile oma rahu, Jh 14:27–29
  • Kristus on kõikide maiste jõudude valitseja, Ef 1:21–23

Valmistu Kristuse peatseks tagasitulekuks

  • Kristus tuleb siis, kui me ei oota Tema tulekut, Lk 12:35–40; Mt 24:44
  • Issanda päev tuleb ootamatult, 1Ts 5:1–11

Oota suurt tulevikku koos Jumalaga

  • Nähtamatud vaimsed väärtused jäävad püsima, 2Kr 4:16–18
  • Neid, kes armastavad Jeesust, ootab õiguse pärg, 2Tm 4:6–8
  • Meil on elulootus, 1Pt 1:3–4
  • Pärast kannatusi teeb Jumal meid täiuslikuks, 1Pt 5:8–11
  • Jumal päästab jumalikud inimesed ja karistab jumalatuid, 2Pt 2:9–10
  • Viimaks saame me Kristuse sarnasteks, 1Jh 3:2–3

Kuidas tulla toime kurjaga

Suhtu küsimusse kurjast tõsiselt

  • Ära lase end ahvatleda, Mt 18:6–9
  • Kõlvatus on patt meie keha vastu, mis on Püha Vaimu tempel, 1Kr 6:9–20
  • Igaüks sureb ja astub kohtu ette, Hb 9:27–28
  • Saatan on otsekui möirgav lõukoer, kes otsib, keda neelata, 1Pt 5:8–11

Patt

  • Hea puu kannab head vilja, Mt 12:33–35
  • Patt tuleneb inimese südamest ja hoiakutest, Mt 15:10–20; Jk 1:12–21

Tõrju kiusatust

  • Meil tuleb pidada meeles oma kutsumust, Mt 4:1–11
  • Saame kurja võita heaga, Rm 12:21
  • Kiusatusi tuleb, aga me saame need tagasi lüüa, 1Kr 10:6–13
  • Halb seltskond teeb kahju, 1Kr 15:33–34
  • Väldi lähedasi suhteid uskmatutega, 2Kr 6:14–18
  • Ärge tehke vabadusest õigustust oma lihale, Gl 5:13–15
  • Kristlasel tuleb rõivastuda uue inimesega, Ef 4:20–32
  • Saame tõrjuda kurja varustades end Jumala sõjavarustusega, Ef 6:10–17
  • Hoidu rumalatest kirgedest ja vaidlustest, 2Tm 2:22–24
  • Väldi usu moonutajaid, 2Tm 3:1–9
  • Kristlane peab talitsema oma keelt, Jk 3:2–12
  • Ära kiida heaks selle maailma väärtusi, 1Jh 2:15–17

Pane oma lootus Jumala vägevusele ja mõistmisele

  • Jeesus palub meie eest, Jh 17:14–15; 1Jh 2:1–2
  • Jeesuse järgimine on parim ravim patu vastu, Ap 13:38–39, Gl 2:16–21, Hb 10:10
  • Ka Jeesust kiusati, seepärast saab Ta meid aidata, Hb 2:13–18; Hb 4:14–16
  • Meil tuleb alanduda Jumala ees ning tõrjuda kiusajaid, Jk 4:6–10
  • Kristus näitas meile eeskuju, kuidas kiusajaid tõrjuda, 1Pt 2:21–25

Seisa vastu kurjale

  • Jeesus mõistis kirjatundjad ja variserid nende silmakirjalikkuse pärast avalikult hukka, Mt 23:13–16
  • Jeesus ajas rahavahetajad templist välja, Jh 2:13–17
  • Paulus needis nõid Elümase, Ap 13:6–12
  • Paulus ajas tüdrukust välja kurja vaimu, Ap 16:16–18
  • Hoia eemale kristlasest, kes teeb teadlikult pattu, 1Kr 5:1–13
  • Tee kurjus avalikuks valgusega, Ef 5:3–17

Anna andeks neile, kes teevad sulle kurja

  • Anna andeks neile, kes sinu vastu patustavad, Mt 18:21–35
  • Anna andeks, et Jumal annaks sulle andeks, Mk 11:25–26
  • Kristlane peab aitama eksinu õigele teele, Gl 6:1–5

Kuidas suhtuda mittekristlikesse usunditesse

Uuri uusi ideid hoolikalt

  • Religiooni ei tohi hukka mõista pelgalt väliste asjade põhjal, Jh 7:14–24
  • Valeõpetajad paistavad sageli õpetavat tõde, 2Kr 11:13–15
  • Hinda õpetusi evangeeliumi valguses, 1Tm 4:1–5
  • Katsu vaimud järele, 1Jh 4:1–6
  • Ole ettevaatlik, et sa ei satuks eksitusse, 2Jh 7–8

Tunnista oma usust

  • Selgita, kuidas suhtub Jumal teistesse usunditesse, Ap 17:22–31
  • Ela uskudes ja kuulekana, 1Tm 6:3–16

Seisa vastu valeõpetustele

  • Ära sõbrusta valeõpetajatega, Rm 16:17–20
  • Käsi valeõpetuste õpetajaid lõpetada inimeste eksitamine, 1Tm 1:3–4

Kuidas suhtuda surma

Ära karda surma

  • Jeesuse järgijad tõusevad surnuist igavesse ellu Jh 5:28–29; Jh 6:40; Jh 10:28–30; Jh 11:25–27; 1Kr 15:12–20
  • Jeesus tõotas valmistada meile eluaseme, Jh 14:1–3
  • Kas me elame või sureme, me oleme Jumala omad, Rm 14:7–9
  • Ülestõusmisihu on tugev ja kaunis, 1Kr 15:43–57
  • Surm tähendab uskliku jaoks midagi paremat kui elu, Fl 1:21
  • Kristus on võitnud surma meelevalla, 2Tm 1:10
  • Kõik, kes jäävad usus püsima otsani, saavad rahu Jumala juures, Hb 4:1–11
  • Uues Jeruusalemmas ei ole valu ega leina, Ilm 21:3–4

Kuidas suhtuda lahkarvamustesse

Ole kindel selles, et Jumal armastab ja aitab sind

  • Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad, Rm 8:28
  • Jumal annab meile jõudu jääda püsima igas olukorras, Fl 4:12–13
  • Püha Vaim täidab meid armastuse ja väega, 2Tm 1:7
  • Jumal kannab meie eest hoolt, 1Pt 5:5–7

Ära püüa vältida kõiki lahkarvamusi

  • Variserid küsisid Jeesuselt maksude maksmise kohta, Mt 22:15–22
  • Jeesus küsis variseridelt Messia kohta, Mt 22:41–46
  • Ära häbene osaleda Kristuse kannatuses, 1Pt 4:12–16
  • Ära karda kannatusi, ole ustav, Ilm 2:10

Kasuta piibellikke mõisteid

  • Jeesus käsitleb kolme põhilist kiusatust, Mt 4:1–11
  • Vasta kurjale heaga, Mt 5:38–48; Lk 6:27–36

Selgita lahkarvamused teiste usklikega armastuse vaimus

  • Selgita lahkarvamusi vennalikult, Mt 5:21–26; 1Kr 6:1–8
  • Ärge mõistke kohut, Mt 7:1–6
  • Kui sa ei saa lahkarvamust vennaga lahendada omavahel, kutsu lisaks kaks tunnistajat, Mt 18:15–17
  • Jumal annab meile andeks, kui me anname üksteisele andeks, Mt 18:21–35
  • Meil tuleb vendadele andestada iga kord, kui nad meie vastu eksivad, Lk 17:3–4
  • Ära ole komistuseks nõrga kristlase usule, 1Kr 8:1–13
  • Jumal annab meile väge teisi raskustes aidata, 2Kr 1:4
  • Kandke üksteise koormaid, Gl 6:1–5
  • Hoidu asjatutest vaidlustest, 2Tm 2:14–26

Ole maise vara asjus ettevaatlik

  • Otsi ennekõike Jumala riiki, Mt 6:19–21,33–34
  • Rahahimu on kõige kurja juur, 1Tm 6:10

Kuidas tulla toime intellektuaalsete väljakutsetega

Küsi, tee algust, väldi silmakirjalikkust

  • Jeesuse vastab Tema meelevalda puudutavale küsimusele, Mt 21:23–27
  • Jeesus vastab kavalale küsimusele maksu maksmisest, Mt 22:15–22
  • Jeesus küsib variseridelt Messia kohta, Mt 22:41–46
  • Jeesus mõistab avalikult hukka mõnede usuliste juhtide silmakirjalikkuse, Mt 23:13–36

Selgita oma arusaamu ja kaitse neid

  • Paulus väitleb Ateena filosoofidega, Ap 17:16–34
  • Paulus selgitab ülestõusmist, 1Kr 15:35–39
  • Me saame purustada valeväited Jumala väega, 2Kr 10:3–6
  • Ära vaidle, vaid paranda südamlikult oma vastast, 2Tm 2:14–26
  • Ole alati valmis andma vastust lootusest sinu sees, 1Pt 3:15–16
  • Piiblis on mõnede kaasaegsete tunnistused Jeesusest, 2Pt 1:16–21

Ela õigesti

  • Inimese teod lisavad tema sõnadele usaldusväärsust, Jh 5:36; Jk 2:14–17
  • Õige eluviis vaigistab kriitika, 1Pt 2:11–12

Ole sõltuv Jumala abist

  • Jumal annab sulle mõtteid ja sõnu, Lk 21:12–19
  • Kristus, teadmise allikas, 1Kr 1:5
  • Rõivastu Jumala sõjavarustusega, Ef 6:10–17

Ära targuta usuasjade üle

  • Kui keegi tahab teada, kas Jeesus on tee, mida ta peaks järgima, Jh 7:16–18
  • Pääste on Jumala and, mida ilmutab Püha Vaim, 1Kr 1:18–2:5
  • Ära lase end inimlikust tarkusest eksitada, Kl 2:8–9
  • Ära lasku kasututesse aruteludesse, 1Tm 6:20–21

Õpi tarkust

  • Ära lase end ära kasutada, Ef 4:13–15
  • Meil tuleb kasvada tõelises teadmises, Kl 1:9; Fl 1:9–10; 2Pt 1:5–7

Kuidas suhtuda eelarvamustesse

  • Armasta vaenlasi; Jumal annab vihma ja päikesepaistet igale inimesele, Mt 5:43–48
  • Jumal õnnistab kõiki inimesi, Jh 1:16
  • Jeesuse eeskujul ületa kõik eelarvamuste lõhed, Jh 4:1–27
  • Ole innukas viima evangeeliumi igale inimesele, Ap 10:1–48; Rm 1:14–17
  • Võtke üksteist vastu, nagu Kristus on teid vastu võtnud, Rm 15:7
  • Purusta inimesi eraldavad müürid, Ef 2:11–19
  • Ära vaata isikule, Jk 2:1–4

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjutas Martin Luther Avaldatud: 08 Jaanuar 2025

Sest need on tõelikult kolm kuningat – Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Nad kõik kolm on koos, kui Kristus laseb end ristida. Kui Ta oleks tahtnud, siis oleks selline ilmutus sündinud kõrves või Jeruusalemma templis; aga see pidi sündima ristimise juures meile õpetuseks; nagu ma sageli olen ütelnud: hoidkem ristimist kõrgel ja kui oleme ristitud, siis pidagem end Issanda uuestisündinud pühadeks.

[Ristimises] pole üksnes vesi, vaid ka Jumala Sõna ja vägi, nagu siingi Kristuse ristimise juures on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. Seepärast pole see mitte ainuüksi vesi, vaid see on vesi, millega peseb end Jumala Poeg, mille üle lehvib Püha Vaim ja Jumal Isa üleval jutlustab. Nõnda pole ristimine mitte ainuüksi vesi, vaid armurikas vesi ja uue sünni pesemine, Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu pühitsetud. Just seepärast korraldab Kristus ristimise nõnda, et peab ristima Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.

Seepärast veel tänagi, kui last ristitakse, pühitseb seda ristimist Jumala Poeg oma ihuga, Püha Vaim oma juuresolekuga ja Jumal Isa oma häälega. Seepärast ei või kunagi ütelda, et see on ainuüksi vesi. On ju terve Kolmainsus seal! Nii ei tule ka ristimisele vaadata kui inimese teole. Sest kuigi inimene ristib, ei risti ta oma nimel, vaid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel: need on seal juures. Muidu ristimine ei saadaks seda korda, mida ta peab.

Kes tahab nüüd põlata Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu juuresolemist? Kes tahab niisugust vett nimetada ainult veeks? Kas me siis ei näe, millist vürtsi Jumal riputab sellesse vette? Kui vette riputatakse suhkrut, siis pole see enam vesi, vaid maitsev jook või midagi muud selletaolist. Miks tahame siis siin Sõna veest eraldada ja ütelda, see on paljas vesi; just nagu poleks Jumala Sõna, isegi mitte Jumal selle juures ja selles vees? Mitte nõnda! Sest siin on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim sellise vee juures, nagu seal Jordani ääres, kui Kristus seisis vees, Püha Vaim hõljus üleval ja Jumal Isa jutlustas.

Seepärast on ristimine niisugune vesi, mis võtab patu, surma ja kõik õnnetused, aitab meid taevasse ja igavesse ellu. Sellest on saanud maitsev suhkruvesi, lõhnav arstirohi, sest Jumal ise on end sellesse seganud. Jumal on aga elu Jumal. Kui Tema on selles vees, siis peab see olema ka õige eluvesi, mis ajab eemale surma ja põrgu ning teeb igavesti elavaks.

Nõnda peame ristimist õieti tundma õppima ja kõrgeks pidama. Sest ei ristita mitte ingli või inimese nimel, vaid Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel või – nagu seisab Apostlite tegudes 2,38 – Jeesuse nimel, mis on samaväärne. Sest kes tunnistab Jeesust Kristust, peab tunnistama ka Jumalat Isa ja Püha Vaimu. Kes nüüd südamest tunnistab Kristust, see ei pea oma Sõna valeks, vaid usub, et mitte üksnes Poeg pole tema juures, vaid ka Isa ja Püha Vaim, kuigi Isa ja Püha Vaimu ei nimetata nimepidi!

Pangem seda hästi tähele ja ärgem eraldagem Sõna pühast ristimisest või veest, millega ristitakse. Vaid tunnistagem ja ütelgem: See on Jumala seadmine, et meid Püha Vaimu läbi puhtaks teha pattudest ja igavesest surmast meie Issanda Kristuse pärast. Seepärast, kui sa tunnistad, et vastsündinud lapsukene on pattudes, siis too ta pühale ristimisele ja lase Jumalal teha oma tööd tema sees. Nõnda ütleb Tema Sõna, et vee ja Vaimu läbi peame uuesti sündima, ja kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks. Kui sa siis tunnistad, et su laps on surmakütkes, pese ta Kristuse käsul selle pesemise ehk ristimisega, see neelab surma. Ja sina, kes juba oled ristitud, mõtle ka nii, et sinu ristimine on sulle pitseriks ja kindlaks pandiks, et Jumal on sulle andeks andnud sinu patud. Seepärast olemegi ristitud; sest oleme ristitud selle lootusega Kristuse surmasse.

Ja kuigi oleme langenud pattu ja teinud ülekohut, siis jääb kindlaks ristimine ja mis meile on selles tõotatud. Meil tuleb vaid ümber pöörduda ja mitte jääda pattudesse. Sellest pole mingit kasu, kui sa igatsed pattude andeksandmist, kuid jääd siiski pattudesse ega taha nendest loobuda. Meelt peab parandama ja õiges usus ütlema: minu Issand Jumal tõotas mulle kõike armu, kui Ta mind istutas oma Poja ristimisse; selle armu juurde pöördun ma tagasi ja toetun sellele, et minu patud on minult ära võetud; mitte minu, mõne inimese või olendi pärast, vaid minu Issanda Kristuse pärast, kes on seda käskinud ja seadnud ning lasknud ennastki ristida nagu patune.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936 (katkend)

Kirjutas Illimar Toomet Avaldatud: 05 Jaanuar 2025

Venelastele näidati aastavahetusööl televiisorist… loomulikult muutinit. Meie rahvusringhääling andis väärilise vastulöögi ja näitas punni. Ning seda parimal võimalikul viisil, akadeemiliste üliõpilaste esituses rahvusteatri laval, näidendis «Identiteedikabaree». Meie rahvusringhääling edastas selle vaieldamatult kõrgkultuuri kuuluva lavastuse kümnetesse tuhandetesse eesti kodudesse aasta ühel vaadatumal teleõhtul.

Kui venelastel ajas muutin oma «asja» nagu ikka, siis meie punn ei jäänud alla, vaid ajas ka oma «asja». Ka mõõtmetelt ei jäänud me alla. Ühel pool väikest kasvu riigijuht, kes tahaks valitseda tervet maailma ning teisel pool lavategelane üleelusuuruses rollis, lausa suurem kui elu ise. 

Eestlastel on tänusõnad rasked üle huulte tulema, aga seekord ei tohiks me nendega koonerdada. Andkem oma siirad õnnesoovid ja tänusõnad otse ERRi juhatusele eesotsas Erik Roosega, nõukogule eesotsas Rein Veidemanniga ning elamussaadete toimetusele eesotsas Karmel Killandiga.

Saage aru minu irooniast. Tegelikult on asi tõsine.

 

Kuvatõmmis videokaadrist

 

Lastele on omane juba esimesest eluaastast peale katsetada piire. Vastus küsimusele, millal peaks sekkuma ei peitu pelgalt selles, mida vanemad on valmis seejuures taluma või millise piiri ületamine võib lapsele olla ohtlik. Niikaua, kui piire ei seata, jääbki laps neid otsima. 

Rahvusringhäälingu piirid on sätestatud põhiseadusega, mis eriliselt kaitseb lasterikkaid peresid (§ 28), rahvusringhäälingu seadusega, mis eelöeldu kinnitusena seab eesmärgiks väärtustada rahvuse kestmise tagatisi ning perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit (§ 4), samuti rahvusringhäälingu hea tavaga, mis välistab vulgaarsuse, labasuse ja seksuaalse käitumise üksikasjad, paneb kohustuse hoiduda põhjendamatu ebamugavustunde tekitamisest ning nõuab vastuolulise materjali avaldamisel arvestamist sobiva eetriajaga (p 5.1). Hea tava eeldab ka seda, et avalikkust võimalikult häiriva (eriti laste jaoks) materjali avaldamisel tuleb eelnevalt kasutada hoiatavaid teateid (p 5.2).

Telesaates nimetas «Identiteedikabaree» lavastaja Jüri Nael etendust hariduslikuks projektiks. Kuivõrd aastavahetuse teleprogrammis nähtu tekitas kindlasti küsimusi nii täiskasvanud kui väikestes televaatajates, kes saate ajal juhtusid teleri ees olema, annab see võimaluse otsida vastuseid.

Kui te neid ei leidnud, siis pöörduge julgesti eelnimetatud Erik Roose, Rein Veidemanni ja Karmel Killandi poole. Kindlasti oskavad nad vastata näiteks sellistele küsimustele: «Kuidas selgitada lastele ERR-i saates näidatud stiliseeritud suguühet?» ning «Kuidas selgitada lastele, sh väikelastele, kes ei mõista, et tegemist on nukkudega, ERR-i saates näidatud nn imikute korduvat loopimist?»

Niivõrd suurejooneline haridusprojekt on kindlasti põhjalikult läbi mõeldud ning ERR-i kõrget professionaalsust hinnates võib eeldada, et vastused neile küsimustele on läbi mõeldud enne, kui tehti otsus saade eetrisse anda.

Nimetasin eelnevalt mõningaid piire. Oma aastavahetuse teleprogrammiga on Eesti rahvusringhääling neid piire – kahjuks mitmuses ja kardetavasti teadlikult ületanud. Kui hea lugeja ei taha, et paljude meie elutubade igapäevane kaaslane jääkski neid piire otsima, siis tuleb talle sellest teada anda.

Kutsun teid üles pöörduma oma protestiga ERR-i juhatuse esimehe Erik Roose (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.), nõukogu esimehe Rein Veidemanni (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.) ja elamussaadete toimetuse juhi Karmel Killandi (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.) poole. Ärge jätke oma pöördumist ootele, vaid kirjutage see kohe.

Ning palun teid südamest: kasutage viisakamat keelt kui see, mis vana-aastaõhtul ERR-i saatest meile vastu vaatas.

Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv

Meie Kirik Facebookis

© Meie Kirik