Augustinuse tõlgenduse kohaselt on palvetaja selles psalmis ahistuses elav kristlane, kes palub Jumalalt kiusatuses abi. Vastased salmis 5 on kurjad vaimud: «Et mu vaenlane ei ütleks: «Ma sain võimust ta üle!» ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.» Kirjas efeslastele õpetatakse, et armuajal on kristlase peamiseks vastaseks pimeduse meelevald (Ef 6:12): «Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.» Jeesus õpetas Meie Isa palves lootma Jumala peale ning palvetama: «Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.» Kiusatus või katsumus Jeesuse palves on eriti lõpuaega puudustav ahistus. Jumal päästab enda omad kõigest hädast.

Jaakobuse kirjas õpetatakse kiusatuste ehk katsumuste kohta, et Jumal tahab nendes kristlast vaimulikult tugevdada. Jumal ei kiusa kedagi ning just sellepärast võib kristlane pöörduda Jumala poole ja paluda Temalt abi (Jk 1:12–15): «Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: «Jumal kiusab mind!» Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.»

Ka Paulus õpetab kiusatuste kohta sama. Jumala hea kavatsus on õpetada kristlasi tundma Jumala armu väge, et nad võiksid oma elus kirgastada Jumala head tahet. Kiusatustes saab kristlane alati loota Jumala abile (1Kr 10:13): «Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.»

Vaimulikus ahistuses paneb kristlane oma lootuse Jumala peale (Ps 13:6): «Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.» Ka Athanasios julgustab Marcellinust uskuma, et kui tahes kaua kiusatus ka ei kestaks, ei ole Jumal teda maha jätnud. Kristlane ei tohi lootust kaotada, ta palvetab (Ps 13:2): «Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?» Aga ta palub oma ellu ka Jumala valgust (Ps 13:4): «Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale.» Kartes suikumist vaimuliku surma unne kordab kristlane mõttes Jeesuse sõna: «Valvake!» Jeesuse ootamine ei ole asjatu (Mk 13:33–37): «Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!»

Jumal kinnitab kristlast oma sõnaga (Ps 119:105): «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.» Johannese evangeeliumi kommentaaris ütleb Origenes Psalmi 13 kohta, et Jumal valgustab kristlase mõistust oma valgusega. Kiusatuses ei pea jääma üksi, saab tulla teiste kristlaste juurde ja koos nendega uurida Jumala sõna. Sõna tunnistab Jumala ustavusest ja armastusest. Jumal ei jäta maha.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015