Kirjas roomlastele räägib Paulus inimkonna kõikehõlmavast kurjusest. Psalm 14 ja selle kolmas salm on tema jaoks üks Vana Testamendi võtmetekstidest (Rm 3:10–12): «Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.» Paulus jätkab inimkonna allakäigu kirjeldust, tsiteerides valitud kohti Vanast Testamendist (Rm 3:13–18): «Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huulte all on maomürk. Nende suu on täis sajatamist ja kibedust, nende jalad on nobedad valama verd, nende teedel on purustus ja viletsus ja rahu teed nad ei tunne, ei ole Jumala kartust nende silme ees.» Septuaginta nn Aleksandria koodeksis on Pauluse tekst tervikuna liidetud Psalmi 14 tekstiga. Varases kirikus peeti seda psalmi kirjelduseks Jumalast taganenud maailma allakäigust ja kurjusest. Psalm algab (Ps 14:1): «Meeletu ütleb oma südames: «Jumalat ei ole!» Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.»

Elava Jumala salgamine viib ühiskondliku elu allakäiguni. Paljud kristlased on seda isiklikult kogenud, õppides ristimiskoolis loobuma jumalatutest eluviisidest ning kohustudes elama Jumala tahte kohaselt. Paulus tuletab Korintose koguduse liikmetele ristimisõpetust meelde (1Kr 6:9–11): «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» Kristlane on ristimises pestud puhtaks kogu patust ning kohustunud elama Jumala tahte kohaselt.

Sarnaselt õpetatakse Kirjas Tiitusele – Jumala salgamine toob kaasa allakäigu (Tt 1:16–17): «Nad väidavad end tundvat Jumalat, aga tegudega salgavad tema, sest nad on jäledad ja sõnakuulmatud ega ole ühelegi heale teole kõlblikud.»

Psalmi lõpus lohutatakse Jumala omasid. Jumal kannab nende eest hoolt ning kaitseb vaenlase meelevalla eest (Ps 14:5–6): «Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas. Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.» Psalm lõpeb lohutava sooviga: «Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist!» Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.» Paulus nägi siin lootust, et aegade lõpul pöördub juudi rahvas Jumala Poja Jeesuse Kristuse poole. Kirjas roomlastele 9.–11. peatükis õpetab Paulus jumalikku saladust: miks nii paljud juudid lükkasid Jeesuse kui Messia tagasi? Ta jõuab järeldusele, et juudid on paadutatud selle hetkeni, kui Jumal oma Vaimu kaudu äratab neis usu (Rm 11:25–27): «Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.»»

Kristlasel tuleb oma elus puutuda kokku jumalapilkajatega. Psalm toob nende silmade ette lohutava tegelikkuse. Jumal tunneb selliste inimeste mõtteid. Jumalatute inimeste välispidised sõnad on märk sisemisest rahutusest või vihast Jumala vastu. Nad võivad teha palju kurja, aga Jumala omadel on rahu (Ps 14:6): «Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.» Kristlane saab seda psalmi lugedes paluda Jumalalt, et tema südames valitseks alati hingamine ja rahu Jumalalt: «Mul rahu ja puhkus Jeesuses on, sest Jeesuse surmast elu ma sain.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015