Septuagintas on selle psalmi laulujuhis tõlgitud sõnaga «kaheksa». Augustinus peab seda viiteks lõpuaegadele, nagu nägime ka Psalmi 6 puhul. Uue Testamendi järgi on Psalm 12 lõpuaja tekstiks täiesti sobiv. Lõpuaja tagakiusust rääkides lohutas Jeesus enda omasid nõnda (Mk 13:11): «Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim.» Psalm on otsekui Jeesuse sõnade tõlgendus. Kui jumalatud suurustavad ning punuvad kurjadest sõnadest kristlaste vastu võrku, tõotab Jumal enda omadele appi tulla (Ps 12:6): «Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,» ütleb Issand, «ma toon pääste sellele, kes hingeldab.»
Kristlane loodab Jumala sõna väele. See annab selguse, mis on õige ja mis vale. See on järele proovitud ning kes sellele loodab, sellel on elus ja surmas kindel alus (Ps 12:7–8): «Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud. Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.» Kirjas heebrealastele kirjeldatakse Jumala sõna terava mõõgana (Hb 4:12): «Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.» Ilmutusraamatus on Psalmi 12 ja Kirja heebrealastele kujundid Jumala sõnast ühendatud. Kristusel on elava Jumala sõna vägi, mis on puhastatud päikese ja seitsme tähe kirkuses (Ilm 1:16): «Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes.»
Psalmis vastandatakse Jumala ja inimese sõna. Selle kohta, kuidas Jumal inimese mõtted ja teod proovile paneb, kasutatakse Vanas Testamendis sageli hõbeda puhastamise kujundit (Õp 17:3): «Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.» Hõbeda puhastamiseks tinast asetatakse see tulle. Tuli kuumutab hõbedat, tina ühineb hapnikuga ning tekib tinaoksiid. Prohvetid kasutavad seda kujundit kirjeldades, kuidas Jumal tavaliselt oma rahvast puhastab. Jesaja ennustab Jeruusalemma kohta (Js 1:21–27): «Kuidas küll sai hooraks ustav linn? Ta oli täis õigust, õiglus asus seal. Aga nüüd – tapjad! Su hõbe on muutunud räbuks, su vein on veega lahjendatud. Su vürstid on tõrksad ja varaste seltsimehed: igaüks armastab meelehead ja himustab kingitusi. Vaeslapsele ei tee nad õigust ja lesknaise kohtuasi ei jõua nende ette. Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, Iisraeli Vägev: Ma tunnen rõõmu oma vastastest ja maksan kätte oma vaenlastele. Ma pööran su vastu oma käe ja puhastan su räbu otsekui leelisega ning eraldan sinust kõik tina. Siis ma annan sulle taas kohtumõistjaid nagu muistegi, ja nõuandjaid, nagu oli alguses. Seejärel hüütakse sind õigluse linnaks, ustavaks linnaks. Siion lunastatakse kohtu ja tema pöördunud õigluse läbi.» Sakarja räägib iisraellaste jäägist, mida puhastatakse põletusahjus (Sk 13:8–9): «Ja nõnda sünnib kogu maal, ütleb Issand, sealt hävitatakse ja hukkub kaks osa, aga kolmas osa jääb sinna järele. Ja ma viin kolmanda osa tulle ning sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime ja ma vastan temale. Mina ütlen: «See on minu rahvas.» Ja tema ütleb: «Issand, minu Jumal!»»
Klemensi kirjas kasutatakse Psalmi 12 koos teiste Vana Testamendi tekstidega (Js 29:13; Ps 31:19; 62:5; 78:36–37) kinnitusena sellest, et Jumal ei lase end valelikest sõnadest petta. Kristlane peaks osutuma inimeseks, kes taotleb koguduses rahu ega räägi sellest üksnes teeseldes (1Kl 15).
Psalm 12 õpetab kristlasele, et Jumala sõna on seitsmel korral pandud tules proovile. Kuna seda on nii palju järele proovitud, on see kindel ja usaldusväärne, see ei ole segatud mustusega. Kristlane võib Jumala sõnale loota igas hädas. Isegi tulle sattudes võib ta rõõmustada sellest, et Jumala sõna kaitseb teda, pidades vastu sulatusahju kuumusele (Tn 3:16–18): «Sadrak, Meesak ja Abednego kostsid ning ütlesid kuningale: «Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi. Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.»» Edaspidi räägitakse, kuidas tulise ahjus oli koos kolme mehega keegi, kes oli «välimuselt jumalate poja sarnane» (Tn 3:25). Johannese evangeeliumis nimetatakse tules olnud Jumala Poega Sõnaks (Jh 1:1–3). «Kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.» (Hb 4:15) «Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.» (Fl 2:8)
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015