+ BARTHOLOMEOS

Konstantinoopoli-Uue Rooma ülempiiskop Jumala armust ja oikumeeniline patriarh Kiriku hüvanguks

Olgu auhiilguses ülestõusnud Kristuse arm, rahu ja halastus teie kõikidega!

Auväärsed esikarjased ning armsad vennad ja õed Kristuses,

Kristuse ülestõusmise kogemus, elu kõikepäästev võit surma üle on usu, jumaliku teenimise ja eetose tuum ning Kristust armastava õigeuskliku jumalarahva kultuur. Usk ülestõusmisse toidab ja kasvatab ortodoksse uskliku elu selle igas väljendusvormis ja ilmingus. See on igapäevane paasa. See ei tähenda mitte Issanda ülestõusmise mälestamist, vaid iseenese pidevat uuenemist ja vankumatut usku kõikide ja kõige eshatoloogilisse täiuslikkusesse.

Õigeusu kirik tähistab pühapäevasel liturgial (mis on lahutamatult seotud ülestõusmise püha päevaga) esmajärjekorras olemuslikku osasaamist Kristuse ülestõusmisest ning kogemuslikku eelmaitset jumalariigi õnnistusest. Jumaliku euharistia elustav ja õnnis loomus on muljetavaldav. Selle atmosfäär on alati täidetud rõõmu ja heameelega. See kujutab kõige elava täielikku uuenemist, elu täiuslikkust, rõõmuga täitumist ning läheneva armastuse ja teadmise aimdust.

See kõneleb kaasaja päästvast nägemusest lõpuaja valguses ning jõulisest teekonnast jumalariigi poole. See kõneleb meie pääsemise ja eshatoloogilise loomuse ning kohaolu igavesest ühtepõimumisest ning maailma muutumisest Kristuses, mis annab vaimulikule elule jõudu ning usklikele tunnistust maailmas leiduvast headusest. Õigeusklikel on eriline põhjus ning ajend võidelda sotsiaalse ebaõiglusega, kuna me oleme vägagi teadlikud lõpuaegade ning ajaloosündmuste vastandlikkusest. Ortodokssest vaatevinklist kätkeb inimesearmastus, õdede ja vendade aitamine – Issanda sõnul „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Mt 25:40) ja tõeline samariitlik armastus (Lk 10:30-37), samuti nagu kirikuisa on öelnud: „sa pead kõiki abivajajaid pidama oma ligimesteks ning tundma end kutsutuna neid aitama“ (Isidoros Pelosionist) – endas Kiriku euharistliku eetose täiendust ja väljendust ning avaldust sellest, et armastus on ehe kristliku elu kogemus, nii praeguses elus kui taevases kuningriigis.

Samamoodi peaksime mõistma, et õigeusu kiriku liturgilist elu on tugevalt mõjutanud ühise pääste kogemused, ühise vabaduse ja ühise jumalariigi and, samuti ühise ülestõusmise ootus. Rõhuasetus on siin mõistel meie. Elav kogukond, koostöö, kooseksisteerimine, samuti pühitsev samastumine Kristusega läbi ohverdava ja austava armastuse. Selline on aukartustäratav sõnum surmavalda laskunud Kristuse ülestõusmise kirgastavalt pühakujult. Auhiilguse Issand laskus maa sügavustesse ning purustas surmavalla väravad ja ilmus hauast võiduka ning helendavana, mitte üksinda oma võidulippu kandes, vaid koos Aadama ja Eevaga, tõstes neid üles, hoides neid kindlalt ja toetades neid. Ja nende isikuis on üles tõstetud, hoitud ja kaitstud kogu inimkond.

Rõõmusõnum ülestõusmisest, see kõikide ühine püha, surma äravõitmine kõikvõimsa armastuse läbi kõlab täna ühiskonnas, mis on pilgeni täis ebaõiglust ja alandusi, maailmas, mis meenutab põgenike ja tuhandete süütute laste Kolgatat. See sõnum annab meile teada, et Jumala palge ees on inimese elul kaheldamatu väärtus. See kuulutab, et kannatustel ja ülekohtul, nii ristil kui Kolgatal, pole lõplikku sõna öelda. Ristilööjad ei päri võitu oma ohvrite üle. Õigeusu kirikus on rist kesksel kohal. Ometi pole see viimne reaalsus, mis määraks kirikuelu lõpliku suundumuse. Risti peamine tähendus seisneb selles, et see näitab teed ülestõusmisele, meie usu täielikkusele. Sellele toetudes kuulutavad õigeusklikud: „vaata, risti läbi tuli rõõm kogu maailmale“. On iseloomulik, et õigeusu kirikus suurel neljapäeval peetav 12 kannatusevangeeliumi teenistus ei ole rusuv, vaid selles on ühinenud nii rist kui ülestõusmine. Kannatusele lähenetakse ja seda kogetakse alati läbi ülestõusmise, mis on tasu meie kannatuste eest. Ortodoksse mõttemaailma jaoks on risti ja ülestõusmise igavene ühendus võrreldamatu esoteeriliste põgenemistega libamüstikasse või võltsvagadusega, mis jääb tavaliselt inimkonna ebaõnne ja kannatuste suhtes ükskõikseks.

Meie ajal esitab sõnum ristist ja ülestõusmisest väljakutse ilmalikus ja ratsionaalses maailmas elava inimese enesekesksusele ja kõrgile eneseaustamisele. Inimene, kes on veendunud teaduse ülimuslikkuses, on seotud maiste ja ajutiste asjade külge. Tal puudub igasugune igatsus igaviku järele. Samuti võitleb see sõnum iga katse vastu tõugata eemale lihaks saanud Sõna ja rääkida ristisündmustest kui kuulujutust Jumala ümberlükkamatu seletamatuse ja taevase ning maise ületamatu kauguse valguses.

Kallid esikarjased ning armsad vennad ja õed Kristuses. Kõigis neis asjus oleme meie, õigeusklikud, täidetud ülestõusmise valgustava kogemusega. Meie valgus pärineb kustumatult valguselt ning me anname tänu kõige eest, mis meil on. Hüüdes „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ on meil olemas taevane tõotus ning jumaliku armumajapidamise eshatoloogilise täitumise kindlus. Seepärast palume, et meie Issand, kes kannatas, maha maeti ja üles tõusis surnuist, võiks valgustada meie meeli, südameid ja kogu meie elu, juhatades meie samme heade tegude poole ja julgustades oma rahvast tunnistama armastuse sõnumit „ilmamaa äärteni“ (Ap 1.8) Tema auhiilguse nimel, mis on üle kõigist teistest.

+Konstantinoopoli Bartholomeos

Teie innukas eestpaluja ülestõusnud Kristuse ees

Fanar, Püha Paasa 2018