Kristlaste pühakiri, Piibel, jaguneb kaheks osaks: Vanaks Testamendiks ja Uueks Testamendiks. Need osad on teineteisega lahutamatult seotud – Vana Testamenti läbib Lunastaja tulemise tõotus, Uus Testament kõneleb selle täitumisest. Tabavalt on öelnud kirikuisa Augustinus: «Uus Vanas peitub, Vana Uues täitub» (Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet).
Mahukam neist kahest testamendist on esimene, mille moodustavad juutide pühad kirjutised. Juudid jaotavad oma pühakirja kolmeks osaks: Seadus (Moosese raamatud), Prohvetid ja Kirjutised. Seda jaotust mainib ka Jeesus (vt allpool, tsiteeritud kirjakohad Luuka evangeeliumi 24. peatükist).
Kristlaste Piibli teine osa, Uus Testament, koosneb neljast evangeeliumist (Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi), Apostlite tegude raamatust, kirjadest (autoriteks Paulus, Jaakobus, Peetrus, Johannes ja Juudas) ning Johannese ilmutusest. Need teosed on valminud Jeesus Kristuse maapealsele elule järgnenud aastakümnetel.
Piibel on õigupoolest terve raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel – rohkem kui tuhande aasta jooksul! – ja erinevate autorite poolt kirja pandud teostest. Ja ometi on see terviklik teos, mille peateemaks on inimese lunastamine. Piibel ei ole inimeste raamat Jumalast, vaid Jumala raamat inimestest.
Kristlik traditsioon peab kogu Piiblit Jumala sõnaks. Näiteks esimese eestikeelse piibliväljaande (1739) tiitellehel selgitatakse lugejale:
«Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / Wanna Seäduse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka kele essite on ülleskirjotanud…»
+ + +
Kuid Jumala sõna ei ole üksnes Piibli kirjatäht. Johannese evangeelium nimetab Sõnaks (Logos) Jeesust kui Jumala ainusündinud Poega: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. … Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde» (Johannese 1:1.14).
Piibel kui Jumala sõna tunnistab esimesest peatükist kuni viimaseni Jumala igavesest Sõnast, Jeesus Kristusest. Piibli esimeses peatükis kõneleb Jumal-Isa meie-vormis koos oma igavese Poja ja Vaimuga: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks…» Piibli eelviimane lause on palvehüüd: «Tule, Issand Jeesus!» Kristus on seega Piibli A ja O, algus ja ots.
Usupuhastaja Martin Lutheri sõnul on kogu pühakiri puhas Kristus ning lihaks saanud Jumal (scriptura sacra est Deus incarnatus). Sellega on mõeldud, et kirja pandud sõna vahendab elavat Jumala Poega. Luther kutsub oma erinevates kirjutistes piiblilugejaid üles nägema, «kuidas kogu pühakiri Tema poole ajab» ja kuidas kõik «juhatab meid Poja juurde.»
Kuid mitte ainult teoloogide, vaid ka Jeesuse enda sõnul kõnelevad Temast pühad kirjad – nii Seadus, Prohvetid kui Laulud. Jeesus ütles juutidele: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. …kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust» (Johannese 5:39.46).
Luuka evangeeliumis on kirjutatud Ülestõusnu ilmumisest jüngritele Emmause teel: «Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Luuka 24:27). Jeesuse sõnul peab täide minema kõik, «mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Luuka 24:44). «Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: «Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist»» (Luuka 24:45–46).
+ + +
On öeldud, et kui Piiblit loeb kristlane, näeb ta seal Kristust, kui aga pühakirja loeb juut, leiab ta sealt toora ehk Moosese seaduse. Sellest on kirjutanud juba apostel Paulus: «Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära» (2. Korintose 3:14–16). Seega avab Kristuse-keskne piiblilugemine meie jaoks kogu pühakirja tähenduse.
On kokku loetud, et Vanas Testamendis on 456 ettekuulutust Kristuse kohta – 75 Moosese raamatutes, 243 prohvetites ja 138 psalmides. Mõned Vana Testamendi osad – eriti Psalm 22 ja Jesaja raamatu 53. peatükk – oleks justkui kirjutatud «Jeesuse risti all» (R. Santala).
Seega tuleks Piiblit avades otsida sealt Kristust kui tõotatud Päästjat ja lugeda kogu Kirja – mitte ainult evangeeliumeid – kui kuulutust päästest, mille Jumal valmistab oma Pojas, igaveses Sõnas. Martin Lutheri sõnadega: «Kellel on Poeg, selle jaoks on pühakiri avatud raamat; ja mida tugevamaks muutub tema usk Kristusesse, seda selgemini pühakirja valgus talle paistab.»
Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.
