Lääne Elu peatoimetaja ja meedias sageli sõna võttev kommentaator Andrus Karnau leiab Postimehe veergudel, et kristlastel on küll sõnavabadus nagu teistelgi, kuid usklikud ei tohi avalikult korrutada neid piibli seisukohti, mis võivad kedagi alandada, häbimärgistada ja haiget teha. Karnau peab eeskätt silmas homoseksuaale, kellele ei meeldi, et nende käitumist ja eluviisi piiblile viidates taunitakse.

Viidates Urmas Viilma artiklile abielureferendumi teemal, kirjutab Karnau: «Ma ei tea, kas see on vihakõne, aga kui kõrvale panna peapiiskopi varasem tõdemus, et homoseksuaalsus on patt, siis kõlab see kogumina kui üleskutse piirata seksuaalvähemusele kooseluseadusega lubatud õigusi.»

Niisiis on ka Eestis hakanud järjest pealetükkivamalt kõlama arusaamad, mis ühiskondliku normina kehtivad juba nii mõneski lääneriigis – kristlased ei või kritiseerida jumalatuid eluviise, sest patustajatele see ei meeldi. Näiteks Suurbritannias kimbutab politsei juba ammu tänavajutlustajaid, kes söandavad tsiteerida teatud piiblisalme. Soomes aga on peaprokuröri käsul algatatud ulatuslik uurimine kristlasest rahvasaadiku Päivi Räsäneni suhtes, kes samuti on tsiteerinud piiblikohti, mis kõnelevad abielust ja seksuaalsuhetest.

Kristlased peavad seega olema tolerantsed ilmalike väärtuste ja inimeste eluvalikute suhtes ega tohi avalikult piibliga vastuolus olevaid nähteid taunida. Ehk nagu Karnau ütleb, «põhiseadus seisab üle piibli ja kui esimene keelab diskrimineerimise, siis ei õigusta seda isegi pühakiri.»

Samas on kristlus ja kristlikud tavad ahistavate minevikuiganditena kritiseeritavad. Uriiniga täidetud purk, millesse on pandud krutsifiks, viiakse kunstiliselt originaalse ja sotsiaalselt julge kultuuriteona näitusele. Kuid kui keegi peaks rüvetama vikerkaarelippu, alustab politsei tõenäoliselt vihakuriteo tunnustel uurimist.

Sõnavabaduse printsiip kasvas lääne kultuuriruumis välja püüdlusest murda kiriku või ühe usutunnistuse domineerimine. See on saavutatud. Nüüd aga püütakse juba vihakõne ja diskrimineerimisega võitlemise ettekäändel kristlaste häält vaigistada. Sisuliselt tahetakse ühiskonnas läbi suruda põhimõtet: meil on küll sõnavabadus, aga progressi ja liberaalsete väärtuste suhtes kriitiline arvamus ei ole lubatud.

Kui abordi vastustamine rikub naiste õigusi, abielu pidamine mehe ja naise liiduks seksuaalvähemuste õigusi, immigratsiooni kritiseerimine migrantide inimõigusi, islami varjukülgedele osutamine moslemite õigusi, siis millest üldse tohib veel vabalt kõneleda ja kes selle üle otsustab?

Tegelikult ei ole kellegi eluviisi või väärtushoiakute kritiseerimine ei diskrimineerimine ega vihakõne. Kui ilmalikul elunautlejal on õigus öelda, et Jumalasse uskumine on lauslollus ja usulised eeskirjad ei pea määrama tema elu, peab kristlastel olema õigus öelda, et hooramine või homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt. Kui üks ütleb, et hoitagu usk ja kirik riigist lahus, peab teisel olema õigus öelda, et hoitagu LGBT-ideoloogia riigist lahus.

Eesti kristlaskond peab tähelepanelikult jälgima sõnavabaduse olukorda siin riigis. Kord juba ära võetud sõna ei saa enam nii hõlpsasti tagasi.