Tark ja suur kirriko-õppetaia nimmega Augustin tahtis jummala nou ning keik sallaiad seädused omma moistussega äraselletada. Ösel ta wois mitte maggada, ja päwal unustas temma sömist ja joomist ärra, sest temma mõtles ikka nende asjade peäle.
Kui temma sel wisil üks kord merre äres käis ja jälle nende asjade peäle mõtles, näggi temma emalt, et üks pissoke poisikenne olli ennesele aukokenne liiwa sisse teinud, ja wallas ikka lusikaga wet merrest senna sisse.
Augustin küssis temmalt: Mis sa seäl teed? Poisikenne kostis: ma tahhaksin hea meelega keik wessi merre seest siin sisse tõsta.
Augustin ütles: olled sa jams? Sa nääd jo kül, kuida suur merri ja se arwamatta wessi, mis seäl on, kuidas tahhad sa sedda selle pissokesse auko sisse tõsta?
Laps kostis: ehk sa isse jams olled, sest sinna tahhat Jummalat, temma nou ja keik temma seädused omma moistussega ärraselletada, mis ommeti ka wägga pissoke on, jummala tarkusse wasto.
Siis ärkas se Õppetaia nenda kui unnest ülles, ja nägi, et temma mõistus ei läbbeb kül ühtegit jummala tarkusse wasto. Pissoke poisikenne kaddis temma silmade eest ärra ja Õppetaia jättis ommad mõtted mahha.
Õppetus.
Et üks jummal on, sedda tunneme meie ommas süddames; meie näme omma silmadega temma teggudest sedda tõssi ollewad. Kes on taewad, tähhed ja maad loonud? Agga pühhakirri ütleb weel selgem, et üks jummal on, agga kolm temma aino ollemisse sees. Sedda teame meie ka, et jummal on keigewäggewam, keige teädaw, keigetargem, keigepühham ja keige armolissem. Agga mis ta ommas ollemisses, ja mil wisil temma keik asjad seädab, ja kuida temma taewat ja maad on loonud, se on meitele warjule pantud. Sepärrast peame meie Paulussega küssendama: oh sedda jummala rikkuse ja tarkusse ja tundmisse süggawust! kuis ärraarwamatta on temma kohtomoistmissed, ja ärramoistmatta temma wisid! kes on Issanda meele tunnud? Ehk kes on temmale midagi enne annud, et sedda peaks temmale jälle tassutama? Sest temma seest, ja temma läbbi, ja temma sisse on keik asjad; temmale olgo au iggaweste, Amen!
Saateks
Kuramaal sündinud kirikuõpetaja ja viljakas kirjamees Friedrich Wilhelm Willmann (1746–1819) õppis teoloogiat Göttingenis ja Königsbergis, kuulates teiste seas ka Immanuel Kanti loenguid. Kant oli muuseas seisukohal, et puhta mõistusega ei saa Jumalat tunnetada. Alates 1772. aastast teenis Willmann Saaremaal Karja kogudust. 1782. aastal ilmus tema sulest eestikeelne jutukogumik «Juttud ja Teggud», kust pärineb ka ülaltoodud lugu (pealkirja all «Kirriko Õppetaia») Augustinusest ja väikesest poisikesest mere ääres.
Püha Augustinus (354–430) on mõjukamaid lääne kirikuisasid, kelle teoloogiliste kirjutiste hulka kuulub teos «Kolmainsusest». Willmanni jutustatud lugu läheb tagasi 13. sajandil koostatud pühakute elulugude kogumikuni, mis kannab pealkirja «Legenda aurea» («Kuldne legend»). Loo järgi jalutas Augustinus Jumala kolmainsuse üle mõtiskledes mööda mereranda ja nägi seal poisikest, kes valas parasjagu merevett liivasse kaevatud auku. Kui Augustinus ütles talle, et auk on liiga väike selleks, et merd ära mahutada, vastas poisike, et ennemini õnnestub temal täita auk kogu mereveega kui Augustinusel lahendada kolmainsuse müsteeriumit.
