Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi poolt Varssavisse saadetud suursaadiku sõnul on inim- ja LGBTI õigused tähtsamad kui katoliku usk ning Poola seadused, kuid ta keeldus täpsustamast, kuidas samasooliste abielu inimõigustesse puutub. «Mis puudub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel,» teatas USA suursaadik poolakatele.

Pühapäeval, 27. septembril, üllitas Varssavi USA saatkond Poola LGBT aktiviste toetava avaliku kirja, millele kirjutasid alla viiekümne riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni saadikud Poolas. Avaliku kirja koordinaator oli Belgia kuningriigi Poola saatkond, vahendab uudisteportaal ReMix.

Saadikute avalik kiri põhjustas Poolas märkimisväärse «arusaamatuse», kuna tegemist on otsese sekkumisega Poola siseasjadesse.

Poola uudisteportaal Wirtualna Polska palus USA saadik Georgette Mosbacheril selgitada, miks ta sellisele kirjale allkirja andis. Mosbacheri sõnul saadab Poolat «seksuaalvähemuste suhtes ebasõbraliku riigi» kuulsus, mis omakorda avaldab negatiivset mõju nii investeerimis- kui sõjalistele otsustele.

Saadik rõhutas, et suurem osa USA poliitikuid, sealhulgas Donald Trump ja Joe Biden, on LGBT küsimustes ühel meelel.

Uudisteportaali ajakirjanik Marcin Makowski osutas, et Poolas on seksuaalvähemustel täpselt samasugused õigused kui inimestel, kes elavad registreerimata suhtes; et poolakatele väga ei meeldi, kui välisriigid hakkavad neile seadusi ette kirjutama ja peale suruma, kuidas tuleb määratleda abielu.

Mosbacher vastas, et «ta ei tahtnud [oma allkirjaga] arutleda seadusandlike küsimuste üle, kuna see on Poola siseasi».

«Mis puutub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel. Ma räägin progressist, milleni on kõigele vaatamata jõutud,» teatas Mosbacher poolakatele.

Saadik rõhutas veel, et kuigi ta austab katoliku usku, on inimõigused siiski sellest tähtsamad. Kui tema käest küsiti, kuidas ta defineerib inimõigusi ja kas samasooliste abielu on inimõigus, keeldus Mosbacher sellele vastamast.

Saadik tunnistas, et LGBT teemad mõjutavad USA Poolat puudutavaid diplomaatilisi ja sõjalisi otsuseid.

«See pole saladus, et paljude Kongressi liikmete jaoks on LGBT teemad väga olulised. Minu arvamus siinkohal ei loe – nemad teevad seadusi ja jagavad raha,» rääkis Mosbacher.

Tema käest uuriti ka kuidas ta kommenteerib endise Poola välisministri ja tänase Europarlamendi saadiku Witold Waszczykowski arvamust, et vastavalt Viini konventsioonile pole välisriikide saadikutel õigust sekkuda sihtriigi siseasjadesse. Diplomaadi sõnul on ta küll Waszczykowskiga nõus, kuid antud küsimus ei puuduta poliitikat ega ideoloogiat.

«Ühelgi saadikul pole õigust mõjutada iseseisva riigi poliitikat, kuid inimõigused pole ei poliitika ega ideoloogia. Selles osas me kompromisse ei tee ja nimetatud põhjusel me avaldamise ka oma kirja,» selgitas Mosbacher. Ta lisas, et kirja algataja oli Belgia saadik ja tema sisusse ei sekkunud.

Balti riikidest on kirjale alla kirjutanud Läti ja Leedu saadikud, kuid Eesti saadiku allkirja seal mingil põhjusel ei ole. Visegradi riikidest on kirjale alla kirjutanud Tšehhi vabariigi saadik.

Poola on olnud LGBT küsimustes olnud väga kindlameelne vähemalt viimased viis aastat. Millest hoolimata on Poolas märkimisväärselt suurendatud USA vägede kohalolu ja USA sõjatööstus Lockheed Martin ning Poola sõjatööstuskompleks WZL1 sõlmisid septembri alguses kokkuleppe, mille alusel valmib 2021. aastal Poolas tehas, kus hakatakse tootma ühe maailma parima õhutõrjesüsteemi Patriot komponente.

2019. aastal keelas president Trump USA saatkondadel üle maailma lehvitada saatkondade lipuvarrastel ja -mastides LGBT vikerkaarelippe.

Saadik Mosbacher on sündinud 1947. aastal ja on kolm korda lahutatud. Ta on alates 1990. aastatest kaasa löönud USA vabariiklaste poliitikas ja on olnud vabariiklase John McCaini senati- ning presidendikampaania üks juhtidest ning George W. Bushi presidendikampaania üks olulistest rahakogujatest.

Artikkel (toim. Karol Kallas) ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee

30. septembril möödub 1600 aastat kirikuisa, kirikukirjaniku ja piiblitõlkija Püha Hieronymuse surmast. Kiriku doktori tiitliga pärjatud Hieronymus on üks neljast suurest ladina kirikuisast Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure kõrval. Neist kaks esimest olid tema kaasaegsed. Hieronymusele kui autoriteetsele kristlikule autorile viitavad ka luterlikud usutunnistuskirjad.

Eusebius Hieronymus sündis 347. aasta paiku väikeses Dalmaatia linnakeses Stridonis (tänapäeva Sloveenias). Tema vanemad olid jõukad, orje pidavad kristlased. Juba 12-aastaselt hakkas ta Roomas õppima grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Ilmar  Vene on Hieronymuse õpinguaastate kohta öelnud järgmist: «Ajal, mil keiser Julianus pidas endamisi pingsalt aru, kuidas kultuuritut kristlast kreeka iidse kultuuri juurest eemale tõrjuda, õppis noor Hieronymus maailma pealinnas Donatuse juures retoorikat… Reetorite koolis õppis tulevane suurus seitset järeldamisviisi ja luges Platonit, Diogenes Laertiost, Kleitomachost, Karneadest, Poseidoniost ja paljusid teisi.» Juba kooliajal pani ta aluse suurele raamatukogule, mis teda hiljem ka reisidel saatis.

Kuigi tema vanemad olid kristlased, võttis Hieronymus «Kristuse rüü» vastu ilmselt alles 366. aasta paiku, saades ristitud arvatavasti paavst Liberiuse poolt.

Elanud vahepeal Trieris (tollase nimega Treveris), reisis ta 373. aasta paiku koos mõnede sõpradega tänapäeva Põhja-Süüria aladele ning peatus pikemalt Antiookias. Teda oli haaranud huvi munkluse ja askeetliku elu vastu. Paastuajal aastal 375 sai talle raskelt haigena osaks nägemus, milles ta seisis Jumala palge ees ning kuulis süüdistust, et on paganast Cicero ja mitte Kristuse jünger. Nimelt köitis ta südant Roomas ülima hoole ja vaevaga soetatud raamatukogu, mis sisaldas hulganisti paganlikke teoseid. Ilmar Vene tõlkes (vt Akadeemia 8/1992) kõlab see seik Hieronymuse elust tema enda kirjeldusena järgmiselt:

«Et ma pimedate silmadega valgust ei näinud, siis arvasin, et süüdi pole silmad, vaid päike! Muistselt maolt niimoodi petta saades pidin paastu keskel oma kurnatud kehaga vastu võtma palaviku, mis vähimatki kergendust võimaldamata – lihtsalt uskumatu asi! – kurnas nõnda mu õnnetuid liikmeid, et luud jäid vaevu kokku. Juba valmistuti matusteks, kogu mu keha muutus külmaks, hinge elujõud võbeles veel vaid leiges rinnas, kui mind äkki kisti vaimus Kohtumõistja laua ette; seal oli säärane ümberseisjatest kiirgav valgusesära, et langesin põrmu, julgemata vaadata ülespoole. Küsitakse, kes olen; vastan, et kristlane. Seepeale Kohtumõistja: «Valetad, oled cicerolane, mitte kristlane. Sest kus sinu varandus on, seal on ka su süda.» … Siis hakkasin karjuma ja anuma: «Halasta mulle, Issand, halasta mulle!» … Äärmisse hätta tõugatuna olin ma valmis lubama rohkematki; andsin tõotuse, kutsudes teda tunnistajaks, ning ütlesin: «Issand, kui mul kunagi peaksid käes olema ilmalikud raamatud, kui peaksin neid lugema, siis olen sind ära salanud.» Nende sõnade peale lastakse mul minna; pöördun maapealsete juurde tagasi, teen kõigi imestuseks lahti silmad, mis on pisaraist märjad, et mu valu paneb uskuma ka uskmatud.»

Aastatel 375–377 elas Hieronymus eremiidina oma sõbra piiskop Euagriose maavalduses Maronias, umbes 45 kilomeetri kaugusel Antiookiast. Seal hakkas ta ühe ristiusku pöördunud juudi juhatusel õppima heebrea keelt ning õppis samuti kreeka keelt. Heebrea keele oskus avas Hieronymusele tee Vana Testamendi algteksti ja juudi autorite kirjutiste juurde. 378. aastal võttis ta vastu preestripühitsuse. 380. aastate algul õppis ta Konstantinoopolis kreeka eksegeesi tuntud kirikuisa Nazianzose Gregoriose juures. Sel perioodil tõlkis ta ladina keelde Origenese jutlusi Vana Testamendi raamatute üle ning samuti Eusebiuse kirikuajaloo.

Aastatel 382–385 teenis Hieronymus paavst Damasus I sekretärina Roomas. Ta sai paavstilt ülesande revideerida nelja evangeeliumi tõlget kreekakeelse originaali järgi ning ta jätkas psaltri tõlkega. Ta muutus kiiresti populaarseks rikaste lesknaiste seas ja leidis endale eluaegse sõbra lesk Paula näol. Paraku tekkisid tal Roomas ka tõsised konfliktid, sest tema range askeesi vaimust kantud vaated ja samuti kriitika vaimulike aadressil tõi talle vaenlasi nii ilmikute kui vaimulike seas. Pärast Damasuse surma lahkuski Hieronymus 385. aastal Roomast Pühale maale. Järgmisel aastal asust ta elama Jeesuse sünnilinna Petlemma ning mõned aastad hiljem sai temast seal kloostriülem.

Petlemmas mööduski Hieronymuse ülejäänud elu, tervelt 34 aastat. 390. aastal alustas ta Vana Testamendi tõlkimist heebrea keelest. Ta jõudis selle tööga lõpule umbes 17 aastat hiljem, ent mõnede raamatute tõlked valmisid uskumatu kiirusega. Näiteks Õpetussõnad, Koguja ja Ülemlaulu olevat ta tõlkinud kõigest kolme päevaga, Taanieli raamatu ühe ööga. Ilmar Vene ütleb nonde aastate kohta: «Pole kahtlust, et Petlemmas leidis ta oma loomusele kõige kohasema eluviisi. See polnud kõrveelaniku eraldatus, kuid samas ei meenutanud miski ka tavalist linnaelu; pühamees elas erakute, see tähendab kloostrielanike vahetus läheduses, jäädes nende õpetajaks ja suunajaks…»

Hieronymus suri Petlemmas 30. septembril 420 (mõningatel andmetel 419). Viimastel eluaastatel sai talle osaks mitmeid katsumusi. Aastal 416 tungisid barbarid Petlemma ja Hieronymuse klooster rüüstati, hävis kloostri raamatukogu. Peatselt suri talle lähedane inimene, lesk Paula tütar.

Gutenbergi Piibel - Vulgata esmatrükk. Foto: Wikimedia Commons

 Hieronymuse kirjalik pärand on tohutusuur – trükituna 11 foolioköidet. On koguni küsitud: «Kes meist suudaks nii palju lugeda, kui palju too õnnis mees Hieronymus on kirjutanud?» Kaalukaimaks panuseks on kahtlemata tema ladinakeelne piiblitõlge, mis on saanud tuntuks Vulgata nime all. Siiski pääses see mõjule alles mitusada aastat hiljem. 1546. aastal kinnitas Trento kirikukogu Vulgata normatiivse piibliväljaandena.

Augustiinlane Martin Luther ei hinnanud Hieronymust kuigi kõrgelt, mistõttu on tema pärand meil palju vähem tuntud. Lutheri meelest ei olevat Hieronymus mõistnud Pauluse õpetust armust. Sellele vaatamata viitavad luterlikud usutunnistuskirjad korduvalt ka Hieronymusele; teda tsiteeritakse autoriteetse kristliku õpetajana.

Eesti keeles on Hieronymuselt ilmunud kirjutised «Kuulsatest meestest» (Uku Masingu tõlkes ja Marju Lepajõe kommentaaridega, 2007) – see kujutab endast leksikoni 135 varakristliku kirjaniku kohta – ja «Õndsa Pauluse, Teeba munga elu» (tõlkinud ja kommenteerinud Marju Lepajõe, Vikerkaar 1–2/2013), kuid samuti kiri «Paulinusele» (Ilmar Vene tõlkes, Akadeemia 9/1992).

Osundagem veel kord Ilmar Venet, kes on öelnud: «Augustinusele, ristiusu dogmaatika suurimale arendajale, kuulub kindlasti esikoht, kuid niisama kindel on seegi, et Hieronymus, Vulgata, ladinakeelse piiblitõlke looja, tuleb keskaja kultuuri seisukohalt teisena.»

Marju Lepajõe on Hieronymuse teeneid kristliku hariduse ja mõtte edendamisel hinnanud nii: «Hieronymus oli suur vahendaja, kes tegi kreeka ja heebrea hariduse viljad maitstavaks ladinakeelsele maailmale, tegi klassikalise antiigi hariduse kristliku teaduse aluseks ning ühendas kristliku kirjakultuuri omakorda askeesi ja munklusega. Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu.»

Koostanud Veiko Vihuri

«Taevas süttis sõda: Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega. Ka Lohe ja tema inglid sõdisid, ent ei saanud võimust. Neile ei olnud enam aset taevas ja nad heideti välja – see suur Lohe, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – too heideti maa peale ja ta inglid koos temaga.» Ilm 12:7–9

PALVE. Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest. «Jumal sõidelgu teda,» palume hardalt. Sina aga, taevase võitlusväe juht, tõuka põrgusse Saatan ja teised kurjad vaimud, kes mööda maailma hulguvad hingede hukatuseks. Aamen.

Sancte Michael Archangele, defende nos in proelio, contra nequitiam et insidias diaboli esto praesidium. Imperet illi Deus, supplices deprecamur: tuque, Princeps militiae caelestis, Satanam aliosque spiritus malignos, qui ad perditionem animarum pervagantur in mundo, divina virtute, in infernum detrude. Amen.

Lääne Elu peatoimetaja ja meedias sageli sõna võttev kommentaator Andrus Karnau leiab Postimehe veergudel, et kristlastel on küll sõnavabadus nagu teistelgi, kuid usklikud ei tohi avalikult korrutada neid piibli seisukohti, mis võivad kedagi alandada, häbimärgistada ja haiget teha. Karnau peab eeskätt silmas homoseksuaale, kellele ei meeldi, et nende käitumist ja eluviisi piiblile viidates taunitakse.

Viidates Urmas Viilma artiklile abielureferendumi teemal, kirjutab Karnau: «Ma ei tea, kas see on vihakõne, aga kui kõrvale panna peapiiskopi varasem tõdemus, et homoseksuaalsus on patt, siis kõlab see kogumina kui üleskutse piirata seksuaalvähemusele kooseluseadusega lubatud õigusi.»

Niisiis on ka Eestis hakanud järjest pealetükkivamalt kõlama arusaamad, mis ühiskondliku normina kehtivad juba nii mõneski lääneriigis – kristlased ei või kritiseerida jumalatuid eluviise, sest patustajatele see ei meeldi. Näiteks Suurbritannias kimbutab politsei juba ammu tänavajutlustajaid, kes söandavad tsiteerida teatud piiblisalme. Soomes aga on peaprokuröri käsul algatatud ulatuslik uurimine kristlasest rahvasaadiku Päivi Räsäneni suhtes, kes samuti on tsiteerinud piiblikohti, mis kõnelevad abielust ja seksuaalsuhetest.

Kristlased peavad seega olema tolerantsed ilmalike väärtuste ja inimeste eluvalikute suhtes ega tohi avalikult piibliga vastuolus olevaid nähteid taunida. Ehk nagu Karnau ütleb, «põhiseadus seisab üle piibli ja kui esimene keelab diskrimineerimise, siis ei õigusta seda isegi pühakiri.»

Samas on kristlus ja kristlikud tavad ahistavate minevikuiganditena kritiseeritavad. Uriiniga täidetud purk, millesse on pandud krutsifiks, viiakse kunstiliselt originaalse ja sotsiaalselt julge kultuuriteona näitusele. Kuid kui keegi peaks rüvetama vikerkaarelippu, alustab politsei tõenäoliselt vihakuriteo tunnustel uurimist.

Sõnavabaduse printsiip kasvas lääne kultuuriruumis välja püüdlusest murda kiriku või ühe usutunnistuse domineerimine. See on saavutatud. Nüüd aga püütakse juba vihakõne ja diskrimineerimisega võitlemise ettekäändel kristlaste häält vaigistada. Sisuliselt tahetakse ühiskonnas läbi suruda põhimõtet: meil on küll sõnavabadus, aga progressi ja liberaalsete väärtuste suhtes kriitiline arvamus ei ole lubatud.

Kui abordi vastustamine rikub naiste õigusi, abielu pidamine mehe ja naise liiduks seksuaalvähemuste õigusi, immigratsiooni kritiseerimine migrantide inimõigusi, islami varjukülgedele osutamine moslemite õigusi, siis millest üldse tohib veel vabalt kõneleda ja kes selle üle otsustab?

Tegelikult ei ole kellegi eluviisi või väärtushoiakute kritiseerimine ei diskrimineerimine ega vihakõne. Kui ilmalikul elunautlejal on õigus öelda, et Jumalasse uskumine on lauslollus ja usulised eeskirjad ei pea määrama tema elu, peab kristlastel olema õigus öelda, et hooramine või homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt. Kui üks ütleb, et hoitagu usk ja kirik riigist lahus, peab teisel olema õigus öelda, et hoitagu LGBT-ideoloogia riigist lahus.

Eesti kristlaskond peab tähelepanelikult jälgima sõnavabaduse olukorda siin riigis. Kord juba ära võetud sõna ei saa enam nii hõlpsasti tagasi.

Avaldame taas kord Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeima organi – kirikukogu – toetusavalduse 24. aprillist 2018 Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamisele abielu kui mehe ja naise liidu määratlemise küsimuses.

EELK Kirikukogu otsustab:

Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Seletuskiri

Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele.

Dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum» (Konsistoorium, 2005) sedastab:

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.

Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse.

Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.

3. novembril 2020. aastal valitakse USAs presidenti. 57 aastat pärast riigi ajaloo ainsa katoliiklasest presidendi surma on üks kahest peamisest presidendikandidaadist Joe Biden, mees, kes on ristitud katoliiklasena, abiellus katoliiklikul tseremoonial, käib regulaarselt Missal ja on muuhulgas öelnud: «Minu usk on mu elu nurgakivi: see on mind lohutanud kaotuses ja kurbuses ning aidanud säilitada alandlikkust võidus ja rõõmus. Ning sellel meie riigi jaoks süngel ajal, nii paljude ameeriklaste jaoks valu, lahutatuse ja haiguse ajal, on mu usk olnud valgustavaks teejuhiks ja katkematuks meeldetuletuseks, et Jumal on meile kõigile andnud fundamentaalse väärikuse ja inimsuse.»  

Aga armastuse apostel Johannes manitseb meid, et me ei armastaks sõna ja keelega, vaid teoga ja tõega (1Jh 3:18). Vaatame lähemalt Bideni suhet viimase kahega.

Kuigi Biden ütleb, et nunnad õpetasid talle tema nooruses «kohustust üksteisest hoolida», kavatseb ta presidendiks saades sundida üht nunnade kongregatsiooni vastu nende südametunnistust jagama rasestumisvastaseid vahendeid ja abortatiive.

Bideni sõber Warren Rudman meenutab, kuidas ta kohtus 1992. aastal Bideniga raudteejaamas, samal päeval, kui USA Ülemkohus oli otsustanud üheainsa hääleenamusega, et abort on peaaegu alati konstitutsiooniline õigus: «Algul ei näinud ma Joed; siis märkasin ma teda lehvitamas kaugemalt perroonilt. Me hakkasime üksteise poole läbi rahva jooksma, ning kui me kohtusime, me embasime, naersime ja nutsime.»

Kaks meest olid kohtunike aborditoetuse üle nii keevaliselt rõõmsad, et nad praktiliselt tantsisid, ning pealtvaatajad pidid neid hulludeks pidama, aga Rudmani sõnul: «Me lihtsalt jätkasime naermist ja üksteise kaisutamist, sest mõnikord õnnelikud lõpud eksisteerivad.» Alles käesoleval aastal loobus Biden ka nõudmisest, et abortide toetamiseks ei tohi kasutada maksumaksjate raha – oma viimasest viigilehest väitele, et ta on abordi küsimuses «mõõdukas».

Asepresidendina laulatas Biden ainsas «pulmas», mille ta on kunagi läbi viinud, omavahel kaks meest. «Ma olen uhke, et laulatasin oma kodus Briani ja Joe. Ma ei saaks olla õnnelikum,» kirjutas Biden.

Pole vaja meelde tuletada, et kõik see on rängas vastuolus katekismusega. See ei peaks morjendama üksnes katoliiklasi, vaid kõiki potentsiaalseid Joe Bideni toetajaid. Kui usaldusväärne saab olla näiteks mees, kes sõnades ülistab teaduslikku maailmapilti, aga samal ajal lubab vähendada kõrghariduse rahastust homöopaatia arvelt? Ka need, kes jagavad Bideni maailmavaadet, peaksid tunnistama, et on ebaaus või lihtsalt rumal end samal ajal reklaamida katoliiklasena.

Ei aita spekuleerimine selle üle, et Biden võib olla esinduslik katoliiklane sisulistes küsimustes: uskuda kolmainsusesse, inkarnatsiooni, ülestõusmisesse ja risti lunastavasse väesse (kuigi me ei tea, mida ta neist asjadest arvab, kuna tema religiooniteemalised sõnavõtud on väga üldised ja horisontaalsed), aga lihtsalt nendes moraalsetes küsimustes ei nõustu Kiriku õpetusega. Kirik teeb väga selgeks, et need moraalialased küsimused on katoliiklaseks olemise seisukohalt väga sisulised ning kõikidelt liikmetelt on nõutav ühtne arusaam. Kanoonilise õiguse kohaselt on kõik, kes abordi teostavad, automaatselt ekskommunikeeritud (kaanon 1398), ning katekismus (2271) ütleb: «Alates esimesest sajandist on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ja see jääb muudetamatuks.» Vatikani II kirikukogu nimetas aborti kirjeldamatuks kuriteoks ning Johannes Paulus II sõnul on meil kõigil abordi küsimuses «vältimatu vastutus valida tingimusteta elu poolt olemine».

Kujutage ette, et keegi töötab tekstiilifirmas, mis loodi muuhulgas lootuses võidelda karusnaha kasutamise vastu. Firma põhikiri ütleb, et töötajatel on keelatud karusnahka kanda; igal aastal panustab firma karusnaha vastasesse võitlusesse ja firma juhid võtavad tihti sõna karusnaha vastu. Üks firma töötaja, kes väidab end olevat firma patrioot, on ühiskonnas positsioonil, kus tal oleks võimalik firma seisukohtade edendamiseks midagi teha, aga ta kannab nii ise karusnahka kui ka hääletab alati karusnahafarmide võimestamise poolt. Sõltumata sellest, mida me ise karusnahast arvame, peaksime seda inimest pidama silmakirjalikuks või lihtsalt rumalaks.

Kõik see ei tähenda, et Joe Biden ei oleks katoliiklane. C. S. Lewis tuletab meile «Lihtsalt kristluse» eessõnas meelde, et kõik kristlased ei ole alati head kristlased. Katoliiklaste jaoks on küsimus isegi kompromissitum: Kiriku silmis jäävad kõik katoliiklased alati katoliiklasteks. Jah, katoliiklane võib langeda hereesiasse või apostaasiasse ja saada ekskommunikeeritud, ta võib hakata moslemiks või võitlevaks ateistiks, aga mitte kunagi kedagi ei ristita ega võeta Kirikusse vastu teist korda. Kui katoliiklane on hakanud moslemiks, ateistiks või aborditoetajaks, siis on ta kui surnud rakk Kristuse ihus, aga siiski ihu liige. Absoluutses mõttes ei ole võimalik lõpetada katoliiklaseks olemist, kuigi on võimalik lämmatada oma suhe kirikuga. Sel juhul ei ole katoliiklaseks olemisest palju kasu, ilmselt oleks sellisele inimesele parem, kui ta ei oleks kunagi olnud katoliiklane. Ning kui ta samal ajal reklaamib end katoliiklasena, on see pigem veel üks lisapatt. «Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule» (Lk 17:2).

Keegi võib siinkohal juhtida tähelepanu sellele, kuidas Bidenile (väga üksikute eranditega) jagatakse Ameerika kirikutes alati armulauda. Tõepoolest, kui kogu eelnev info vastab tõele, siis kuidas on see võimalik, niivõrd kui armulauda võib jagada üksnes armu seisundis Kiriku liikmetele?

Lühike vastus on, et see ei peaks nii olema, ning selle toimumine on suur häbi. Aga põhjused selle taga vajavad natuke pikemat lahtiseletamist. Phil Lawler kirjutab leheküljel catholicculture.com, et ameerika piiskoppide armulaua-jagamise poliitika peamine arhitekt oli kardinal Theodor McCarrick, kes kahe aasta eest laitseeriti (jäeti ilma preestri õigustest) ja pagendati eraklusse, kuna ta mõisteti süüdi nii laste kui noorte seminaristide seksuaalses kuritarvitamises tervete aastakümnete vältel.

2004. aastal moodustati Ameerikas komitee uurimaks, kas aborti toetavaid poliitikuid tohib armulauale lubada, ning seda komiteed juhtis kardinal Theodor McCarrick. Komitee pöördus selle küsimusega Vatikani poole, ning neile vastas Joseph Ratzinger, kes oli sel ajal kardinal ja usudoktriini kongregatsiooni juht (hilisem paavst Benedictus XVI).

Vabatahtlikult ei avalikustanud McCarrick kunagi Ratzingeri kirja sisu. Kui piiskopid kogunesid, teatas McCarrick, et tema meelest ei oleks «pastoraalselt arukas» armulauda keelata, kuna see muudaks armulaua poliitilise võitluse osaks. Ta väitis, et kardinal Ratzinger toetab teda selles hinnangus. Ta ütles, et Ratzingeri sõnul «esineb olukordi, kus armulaua jagamisest võib keelduda, aga ta jätab meie kui pastorite otsustada, kas minna seda teed.»

Aga seda öeldes McCarrick valetas.

Lõpuks otsustas piiskoppide kogu, et individuaalsed piiskopid võivad selles küsimuses langetada «legitiimselt erinevaid otsuseid kõige arukama pastoraalse tegutsemise huvides». McCarricki komitee raport postitati ameerika piiskoppide konverentsi ametlikule veebileheküljele, kardinal Ratzingeri kirja aga üles ei pandud.

Kaks nädalat pärast seda sündmust lekkis internetti kardinal Ratzingeri täielik kiri, kus öeldakse, et kui katoliiklane on legaalse abordi tunnustatud toetaja ning jääb oma seisukoha juurde ka pärast seda, kui piiskop on teda privaatselt manitsenud, siis «Püha armulaua jagaja peab keelduma talle armulauda andmast.» Ajakiri The Tablet raporteeris: «Ameerika piiskopid otsustasid mitte järgida Vatikani juhiseid armualaua jagamise kohta aborti toetavatele poliitikutele».

Kas ameerika piiskopid oleksid läinud rangemat teed, kui nad oleksid kuulnud, mida tulevane paavst tegelikult ütles? Tänu Theodor McCarrickule ei saa me seda kunagi teada.

Artikkel ilmus esmalt blogis Katoliiklased.ee.

Kui ühiskondlikus arutelus tõuseb esile mõni traditsiooniliste väärtuste või moraaliga seotud küsimus, ilmuvad liberaalses meedias välja teatud (enamasti EELK taustaga) «valveteoloogid», kes hakkavad seletama, et kiriku traditsiooniline positsioon on tegelikult vaieldav ja ilmalikus ühiskonnas ei peaks sellega arvestama.

Nii üritab ERRi portaalis ilmunud artiklis, mis kannab pealkirja «Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!», sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein (EELK) Poola filosoofile Leszek Kolakowskile tuginedes näidata, et kristlike väärtuste seadustamine on üks paganlik asi. (Tõepoolest, selle argumendi taha tuleks lisada sulgudes rohkesti küsi- ja hüüumärke.)

«Olen Kolakowskist inspireerituna nõus, et veel arutluse all olevate usuliste seisukohtade raiumine põhiseadusse on paganlik ja ideoloogiline nõudmine,» kirjutab Jürgenstein, pidades silmas kavandatavat abieluteemalist rahvaküsitlust, mis aitaks sillutada teed põhiseaduse muutmisele. Jürgenstein nimelt usub, et «nii nagu pole õige seaduste kaudu keelata ühiskonnale abielu lahutamist, pole õige piirata ka samasooliste soovi abielluda.»

Sarnaselt Jürgensteinile argumenteerib Rostocki ülikooli eetika nooremprofessor Johann-Christian Põder (kes on ordineeritud EELK vaimulikuks), et kristlased ei peaks taotlema kristlike väärtuste kehtestamist seadusega. ERRi portaalis avaldatud artiklis «Abort, kristlus ja liberaalne riik» kirjutab ta: «Lõpuks olgu öeldud, et liberaalsel riigil on suur lähedus või haakuvus luterliku eetikaga. Luterliku eetika vaatenurgast ei peaks kristlased nõudma riigilt abordi keelustamist, vaid otsima lahendusi, millega ka teisitimõtlejad saaksid nõustuda. … Luterlikule eetikale on alati olnud tähtis isikliku südametunnistuse austamine ja vabadus, mis peegeldub juba Martin Lutheri nn kahe-riigi-õpetuses, vaimse ja maise valdkonna eristamises. Kristlane ei peaks niisiis riigilt nõudma, et see seaduse jõul usulisi tõlgendusi kõigile kehtivaks teeks ja abordid piiraks või karistuse alla seaks. Ta võib aga võimalusest aborti teha ise loobuda.»

Vahemärkuse korras: Martin Lutheri kahe-riigi-õpetuse eelduseks on ikkagi kristlik, mitte ilmalik-liberaalne ühiskond. Lutheri järgi lasub valitsejal kohustus kasutada mõõka kristliku elukorralduse kaitseks. Luterlikul eetikal ei ole seega liberaalse riigiga mingit erilist haakuvust – kui, siis ainult liberaalsete teoloogide unistustes.

Mõlema teoloogi lähtekohaks on isikliku valikuvabaduse ja vaba eneseteostuse tunnustamine ülimusliku printsiibina. Jumalast vabastatud autonoomne inimene – selline on revolutsiooniline nägemus ühiskonnast. Sellest tulenevalt vastustavad nad kristlikest arusaamadest lähtuvate põhimõtete seadusesse kirjutamist, avaldades toetust ilmalikule, liberaalsele ühiskonnakorraldusele. Oma lähenemist toetatakse argumentidega nagu näiteks: Pühakiri ei ole üheselt mõistetav, kristlaste seas on eriarvamusi, mõned tuntud kristlikud mõtlejad näevad asja hoopis teisiti ja üleüldse ei peaks kristlased oma arusaamu ühiskonnale peale suruma.

Selle asemel, et väljendada julgelt ja selgelt kristluse põhivoolu kuuluvaid vaateid, mis on valdavas osas konfessiooniülesed (näiteks on seda arusaam abielust või suhtumine aborti), õõnestatakse kristlikku positsiooni selle relativeerimise või kahtluse alla seadmise teel. Kuuleme sama küsimuseasetust, mis kõlas juba paradiisiaias: «Kas Jumal on tõesti nii öelnud? Ei-ei, see pole kindlasti mitte nii!»

Loomulikult haarab liberaalne meedia dissidentlike teoloogide ja vaimulike mõtteavaldustest kinni ja tiražeerib neid (näiteks ERRi portaalis on Johann-Christian Põderilt ilmunud tänavu artikkel 19. aprillil, 7. juunil, 15. augustil ja 13. septembril). See on ju osa Revolutsiooni sajandite pikkusest võitlusest kristliku ühiskonna lammutamise nimel. Mis oleks veel magusam kui see, et ette astuvad mõned kristlaste hulgast ja ütlevad, et kiriku õpetust ei peaks kuulama ning kristlike arusaamadega ei peaks arvestama?

Toomas Jürgensteinile ja Johann-Christian Põderile peaks vastama ERRi portaali arvamusrubriigi veergudel, ent paraku on siinkirjutaja tunnistatud persona non grata’ks, kelle kaastööpakkumistele enam isegi ei vastata. Seega vahendab maksumaksja raha eest ülal peetav portaal dissidentlike teoloogide arvamusi (nõrgestamaks kristlikke positsioone), kuid teisele poolele sõna ei anta, vähemalt mitte võrdsetel alustel. Oleme oma liberaalse demokraatiaga jõudnud tagasi nõukogude ajast tuttavasse olukorda, kus usu ja kiriku vastu võis n-ö ametlikes väljaannetes vabalt sõna võtta, aga usklikud olid ühiskonnaelust kõrvale tõrjutud ja neile oli ette nähtud koht, kus nad võisid isekeskis, progressiivseid inimesi segamata, oma usulisi vajadusi rahuldada.

Kas tõesti haakub selline nägemus luterliku eetikaga?

Lõike paavst Leo XIII apostlikust ringkirjast «Libertas, praestantissimum» (1888), mis käsitleb inimese vabadust ja selle kuritarvitamist liberalismi poolt.

Liberalism – mäss Jumala vastu, täielik omavoli

Kui vabaduse teemal diskuteerides mõistetaks selle all ainult õiguslikku ja kõlbelist vabadust, nii nagu see meie käsitlusest ning asjade olemusest endast järeldub, ei julgeks keegi Kirikule ette heita, nagu äärmiselt ebaõiglasel viisil juhtub, et see olevat üksikisikute ja riigi vabaduse vaenlane. Kuid järgides Luciferi, kes tõi kuuldavale oma jumalateotusliku «Keeldun teenimast!», taotlevad paljud vabaduse sildi all täielikku ja absurdset omavoli. Need on laialt levinud ja mõjuka suuna esindajad, keda nimetatakse sõna libertas (vabadus) järgi liberaalideks.

Liberaalide naturalism ja ratsionalism

Asjade olemuse kohaselt kujutavad liberalismi pooldajad endast moraali ja ühiskondliku elu vallas sedasama, kes filosoofia vallas on naturalistid või ratsionalistid, sest nad kohaldavad naturalistide põhimõtteid järjekindlalt kõlblusele ja praktilisele elule.

Juba terve ratsionalismi juhtideeks on inimese mõistuse ülimuslikkus, mis ütleb lahti kuulekuse kohustusest jumalikule igavikulisele mõistusele ning ennast autonoomseks (sui generis) pidades seab end omaenda kõrgeimaks printsiibiks, igasuguse tõe allikaks ja kohtunikuks. Samamoodi eitavad liberalismi järgijad igasugust jumalikku autoriteeti, kellele nad oma elutegevuses kuuletuma peaksid, väites, et igaüks on iseendale seaduseks. Selles sünnib filosoofiline eetika, mida nad nimetavad sõltumatuks eetikaks ning mis vabaduse näivuse sildi all pöörab inimese tahte kõrvale Jumalale seadustele kuuletumisest ning juhib inimese absoluutse omavoli teele.

Ülimaks seaduseks enamuse tahe

Mis sellest kõigest eeskätt ühiskonna jaoks tuleneb, pole raske ette näha. Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks. Nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks.

«Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest.»

Vastuolu terve mõistusega

Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus. Eitada igasugust sidet üksikinimese ja ühiskonna ning Jumala, kõigi asjade Looja ja kõrgeima Seadusandja vahel on täielikult loomuvastane, ning mitte ainult inimloomuse, vaid kõigi loodud asjade loomuse vastane. Kõik loodud asjad peavad seisma hädavajalikult olemuslikus sidemes oma esmapõhjusega, millest nad pärinevad. Ning üldiseks seaduseks kõigile loomustele on see, et nad saavutavad oma täiuslikkuse ainult siis, kui nad võtavad looduses sisse selle koha ja astme, mida loomulik kord nõuab. See tähendab ka seda, et alam peab alluma ülemale ja talle kuuletuma.

Kahjulikkus inimesele ja riigile

Peale selle on selline õpetus äärmiselt kahjulik nii inimeste eraelule kui ka riigile. Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud. Sellisel kõlblusõpetusel pole loomulikult mingit jõudu tormakate kirgede tagasitõrjumiseks ja rahustamiseks ning tee eluviiside igakülgsele rikutusele on iseenesest valla. Mis puutub avalikku ellu, siis lahutab riigivõim end oma autoriteedi tõelisest ning loomulikust allikast, millel rajanes kogu tema vägi ühishüve teostamiseks. Seadus, mis määrab, mida teha ja midagi vältida, on jäetud üha arvukama enamuse tujude hoolde, mis tähendab türanniale tee sillutamist. Kui eitatakse Jumala kõikehaaravat valitsemist inimeste ja inimühiskondade üle, siis järeldub sellest, et pole olemas ka mingisugust avalikku religiooni ning kõik religioossed küsimused jäetakse ülimasse hooletusse. Toetudes väidetavale suveräänsusele, kalduvad rahvamassid kergesti rahutustele ja mässule. Kui kaob kohusetunne ja südametunnistus, jääb masside ohjas hoidmiseks ainult vägivald. Paljas vägivald üksi aga pole võimeline rahva kirgi tagasi hoidma. Seda tõestab igapäevane võitlus sotsialistide ja teiste mässuliste rühmade vastu, mis juba ammu plaanitsevad ühiskonda kuni tema vundamendini hävitada.

«Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud.»

Kes asja eelarvamusteta kaalub, hinnaku ja otsustagu, kas sellised õpetused toetuvad ja soodustavad tõelist ja inimväärset vabadust vi lükkavad selle pigem täielikult ümber ja hävitavad.

Loomuseadus ja ilmutatud seadus

On kindel, et mitte kõik liberalismi pooldajad ei jaga neid vaateid, kuna need on iseeneses niivõrd ennekuulmatud ja hirmuäratavad ja ilmselgelt valed ning põhjuseks suurimale kurjale. Tõe jõu poolt sunnituna ei häbene paljud neist tunnistada, tehes seda isegi avalikult, et see vabadus, mis tõe ja õigluse põlgamise tõttu järjekindlalt üha mõõdutundetumaks muutub, on vale vabadus, mis mandub lõpuks omavolisse. Seepärast peab vabadus seisma terve mõistuse juhtimise all ning sellest tuleneva hädavajaliku järeldusena alluma loomuõigusele ning igavesele õigusele. Seal aga arvavad nad, et neil on õigus peatuda: nad eitavad, et vaba inimene peab alluma ka sellistele seadustusele, mis Jumal on inimesele seadnud teisel, loomulikku mõistust ületaval viisil.

Kuid just seeläbi satuvad nad vastuolu iseendaga. Sest kui me (nagu nad ise seda tunnistavad ja midagi keegi õigusega eitada ei saa) peame alluma Jumalale, kõrgeimale seadusandjale – kuna inimene on täielikult Jumalast sõltuv ning püüdleb Jumala poole –, siis järeldub sellest, et keegi ei saa Tema seadusandlikule autoriteedile teha selle määra ja ulatuse kohta ettekirjutusi, ilma et sattutaks opositsiooni kuulekusega, mis me Talle võlgneme. Kui inimese mõistus omistab ülbelt endale õiguse ise määratleda, millised ja kui suured on Jumala õigused ning tema ülesanded, siis on tema aukartus Jumala käskude ees ainult näilik ja mitte tõeline, ning Jumala autoriteedi ja Ettehoolduse asemele astub inimese omavoli.

Seepärast tuleb igavene seadus vankumatu aukartusega tunnistada universaalseks elureegliks ning sellest tulenevalt ka kõik teised seadused, mis Jumal oma lõpmatus tarkuses ja väes on inimestele ükskõik millisel Tema poolt valitud viisil andnud ja mida me selgete ning igasugust kahtlust välistavate märkide kaudu ära tunda võime. See kehtib seda enam, et neil on sama päritolu ja sama autor kui igavesel seadusel ning et sedalaadi seadused on täielikus kooskõlas mõistusega ja täiustavad loomuseadust. Sellised seadused sisalavad nimelt Jumala enda otseselt antud õpetusi – Tema juhatab ja juhib ju meie vaimu ja tahet, et need ei eksiks. Jäägu siis pühalt ja rikkumatult ühendatuks see, mida lahutada ei saa ega tohi, ning et me kõigis asjades – vastavalt sellele, mida käsib meie loomulik mõistus – oleks Jumalale kõiges ennastohverdavalt kuulekad.

[Kokkuvõtteks]

Võtame nüüd selguse mõttes kogu jutu ja sellest tulenevad järeldused olemuslikes punktides lühidalt kokku. Aluspõhimõtteks on see, et iga inimene on ülimalt reaalselt ning pidevalt täielikult Jumala võimuses. Seepärast on inimese selline vabadus, mis ei oleks sõltumatu Jumalast ja poleks allutatud Tema tahtele, täiesti mõeldamatu. Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus.

Osundatud väljaandest: Libertas, praestantissimum. Paavst Leo XIII apostlik ringkiri inimese vabadusest, selle kasutamisest Jumala tahte kohaselt ning kuritarvitamisest liberalismi poolt, 20. juulil 1888. Kiriku õpetusameti dokumendid. Tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Kirjastus Maarjaläte, A.D. 2008.

12. septembril 1683 peatasid katoliiklaste väed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel moslemite pealetungi Euroopale, purustades Viini all mitu kuud linna piiranud ja selle alistamise veerel seisnud türklaste väed.

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjeldas 2007. aastal seda kristliku Euroopa jaoks üht kõige olulisemat lahingut järgnevalt:

«Türklased võinuks linna arvatavasti võtta tormijooksuga, ent taas segas vahele idamaine rahu: milleks laastata ilusat ja rikast linna, kui ta nagunii küpse õunana sülle kukub, kui on õige aeg? Türklaste arvestus oleks peaaegu õigeks osutunud. Asi läks põnevaks nagu Hollywoodi märulis: türklased olid kaevanud käike, mis ulatusid linnamüüri alla, ja tekitanud müüri juba laia lõhe. Et terve armeega sisse marssida, olnuks vaja veel üht korralikku pauku. Miin pandi paika ja käigusuu suleti, kuid austerlased olid asjast aru saanud ja ise vastukäigu kaevanud. Nad jõudsid miinini peaaegu et viimasel sekundil ja tegid selle kahjutuks. […]

Seni, kuni türklased kaevasid, lõi linna lähedasel Kahlenbergil (e.k. lage mägi) lehvima Poola punavalge lipp. Sobieski oli kohal, ühes temaga terve koalitsiooniarmee: 30 000 poolakat, 18 500 austerlast ja 28 000 sakslast eri riikidest, kes olid järginud paavsti kutset minna ühiselt sõtta ühise vaenlase vastu. […] Algas grandioosne lahing, milles esialgu valasid verd jalaväelased. Õhtu lähenedes mõistis Sobieski, et käes on otsustav hetk, ja paiskas lahingusse neli ratsaväeüksust (üks austria-saksa, teised kolm poola), kokku 20 000 meest. Rünnaku teraviku moodustasid 3000 raskelt relvastatud tiivulist poola ulaani, kelle eesotsas tormas võitlusse Sobieski ise. Kahtlemata oli see ülev hetk, poola ilu ja uhkus kuubis. Seda nähes tungis Viini garnison välja ja ründas türklasi teiselt poolt. Kristlaste võit oli täielik.

Türklastest jäid maha tohutud kohvivarud ning hulgaliselt suuri trumme, triangleid ja taldrikuid. Eurooplased võtsid kõik tänulikult vastu. Viini rajati esimene kohvik. Poolakad olid päästnud Euroopa. Teist korda tegid nad seda 1920. aastal Visla ääres. See oli ajaloo pööripäev. Nüüdsest hakati türklasi Euroopast tasahaaval välja suruma.»

Jan Matejko. Sobieski saadab paavstile võidusõnumi. Maal.

 

Paljude teiste seas on ka ajaloolane Miltiades Varvounis kirjutanud, et Viini lahing oli üks inimajaloo kõige dramaatilisematest ja otsustavamatest kokkupõrgetest ning see osutus kristliku lääne ja islami ligi tuhande-aastases võitluses pöördepunktiks.

«Tõtt-öelda algas sellest lahingust lääne taastumine, mis viis türklaste domineerimise lõpetamiseni Kagu-Euroopas. Teisisõnu oli tegu eepilise lahinguga, mis pani piiri üha laienevale ja kogu Euroopat ähvardavale islami pealetungile. Pärast seda ei ole sultani väed enam kunagi Euroopa väravaid ähvardanud.»

Tähelepanuväärselt palvetas Austria keiser Leopold I enne lahingut iga päev avalikult roosipärga. 15-päevase roosipärja-palvetsükli pidasid Roomas Võiduka Jumalaema kirikus karmeliidi mungad. Enne sõjakäigule asumist külastas Sobieski Jumalaema pühamut Częstochowas, et paluda seal Jumalaema abi. Ta kandis Roosipärga alati endaga kaasas ja palvetas seda iga päev. Lahingupäeva hommikul osales ta aga Pühal Missal ja teenis sellel ise ministrandina.

«Me tulime. Me nägime. Jumal võitis,» kirjutas kuningas Sobieski pärast lahingu võitmist paavst Innocentius XI-le. Aasta hiljem seadis paavst Rooma kalendrisse 12. septembril tähistamiseks sisse Neitsi Maarja Püha Nime püha, et mälestada sellega ajaloolist võitu ja anda au Pühimale Jumalaemale, kellelt võidu saavutamiseks eestkostet paluti.

Paljude ajaloolaste sõnul peetakse Jan III Sobieskit õigustatult kuningaks, kes päästis Euroopa moslemite ikke alla langemisest. Samuti peetakse teda üheks kõige suurejoonelisemaks kuningast väejuhuks Euroopa ajaloos – ta on läinud ajalukku nii oma erakordse vapruse, silmapaistvate militaarsete oskuste, tähelepanuväärsete kunstiliste annete kui ka sügava usu tõttu.

Artikkel ilmus esmalt Viini lahingu 335. aastapäeval (aastal 2018) portaalis Objektiiv.

Soome peapiiskop Tapio Luoma tunnistab, et surve muuta kiriku traditsioonilist, ametlikku arusaama abielust on tugev ja et see tuleb nii kiriku enda ridadest kui väljastpoolt. Luoma ise näeb kompromissi selles, et Soome kirik säilitab senise abielukäsituse, ent laseb soovijatel laulatada samasoolisi paare.

Ma ei tunne Soome olusid sedavõrd hästi, et hinnata, kui suur on kirikus toetus nn sooneutraalse abielu tunnustamisele. Minu mulje on, et see on viimase kümnendi jooksul tunduvalt kasvanud. Probleem on aga selles, et Jumala sõna on sama eile, täna ja igavesti. Jeesus rõhutab, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks ning seadnud elukestva abieluinstitutsiooni. Neid piiblikohti ei ole võimalik ära muuta.

Liberaalid ei lase end sellest häirida, vaid Piibli õpetuse ümbertõlgendamiseks lastakse käiku uued mõisted ja kontseptsioonid. Näiteks väidetakse, et Piibel ei kiida heaks diskrimineerimist ega halvustamist. Mõttekäigu loogika seisneb selles, et abielu pidamine mehe ja naise liiduks diskrimineerib samasoolisi paare ja on seega väär, sest diskrimineerimine on paha. Või et homoseksuaalse eluviisi nimetamine patuks pole muud kui ligimese halvustamine ja seega ise patt.

See on muidugi demagoogia, aga tänapäeva ideoloogilise diktatuuri õhkkonnas ei saa ka kirikus enam kasutada puhtteoloogilist argumenteerimist, sest süüdistus vähemuste diskrimineerimises või inimväärikuse alandamises sedavõrd tugeva kaaluga, et n-ö mõistlik inimene jääb lihtsalt vait. Muide, viis Soome piiskoppi olidki augustikuisel kirikukogul, kus arutati piiskoppide dokumenti abielu teemal, lihtsalt vait.

Tegelikult pole küsimus ainult ühe õpetusliku arusaama muutmises või ametliku õpetuse kõrval alternatiivse lähenemise võimaldamises. Inimesed, kes ütlevad lahti Piibli ühest ääretult selgest õpetusest, on hereetikud. Oma hereesiale eluõigust, tegelikult aga selle ainukehtivust nõueldes pööravad nad pea peale Kiriku usu.

Hereesia varjamiseks võib rääkida mida iganes – näiteks Piibli vastutustundlikust lugemisest või ühisest lugemisest, justkui Piibli paljukordne lugemine saaks viia mõttele, et see, mis seal selgesti kirjas on, ei tähendagi enam seda, kuidas seda kogu aeg on mõistetud. Osa kirikutegelasi ja teolooge siiski tunnistab, et tänapäeval on meie arusaamad muutunud ja me tõlgendame Piiblit teisiti.

Üks ametivend, kellega hiljuti sel teemal arutlesin, väljendas seisukohta, et tegemist on uue usuga, kuigi seda ei öelda välja. Taustal on see, et klassikalise kristluse ümbertõlgendajad ei usu enam põhilisi üldkristlikke õpetusi, näiteks seda, et Jeesus on tõeline Jumala Poeg, kes ilmutas Jumala tahet, vaid nad lähtuvad uutest, praeguse ajastu poolt dikteeritud eeldustest. Nad ei salga enamikke usutõdesid sõnades, küll aga tegudes.

Kui nii, siis on ketseritega kirikliku osaduse katkestamine vältimatu. Kui üks kirikuorganisatsioon aktsepteerib Jumala sõna ilmselget moonutamist, siis lakkab ta olemast Jeesus Kristuse kirik. Hereetilised piiskopid ja preestrid ei ole enam legitiimsed karjased, sest nad on end Jeesuse karjast välja arvanud. Nad levitavad ja kuulutavad teist õpetust, ehkki seda maskeeritakse piiblitsitaatide ja vagade fraasidega.

2009. aastal deklareeris Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeim organ: «Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Olles ise olnud seotud selle deklaratsiooni valmimisega ning samuti juhtinud kirikukogul seda menetlenud redaktsioonikomisjoni, võin öelda, et isegi selle suhteliselt leebe avalduse puhul oli tunda survet sõnastust pehmendada. Niisamuti on järgnevatel aastatel näha olnud, et sisuliselt on kirikukogu avaldusest mööda hiilitud. Mõeldakse ju nõnda: elu tahab elamist ja ega me ei saa siis lõpetada suhteid mõne olulise partnerkirikuga puhtalt sellepärast, et neil on mõnes asjas teistsugused usulised arusaamad. Kui ka edaspidi nii põhimõttekindel olla, siis oleme varsti osaduses ainult Läti ja Leedu luteri kirikuga.

Kuid hereesiaga on nii, et kui seda kohe ja otsustavalt välja ei lõika, antakse sellele võimalus levida ja mürgitada kogu organismi. Leebus ja loidus tähendavad seda, et haigus võtab maad ka meie seas. Sisuliselt tähendab soovimatus midagi ette võtta usu reetmist. Me ei saa teha õnnistusrikkalt jumalariigi tööd, teeseldes, et meil on hereetikutega sama usk.

Loomulikult võib veel mõnda aega teha nägu, et midagi pole juhtunud ja me lävime oma kaaskristlastega eriarvamustest hoolimata. Elevant on toas, aga meie rüüpame külalistega teed. Kui Soome kirik peaks oma abielukäsitust muutma või samasooliste paaride laulatamist ametlikult lubama, tuleb EELK-l siiski otsustada, kuidas sellele reageerida. Või reageerimata jätta.

Mäejutluses esitab Jeesus küsimuse: «Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?» Ja ta lisab: «Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.»

Kui me tõesti tahame sellest nakkusest pääseda, on meile jäänud ainult radikaalsed võtted.

Soome Rahvamisjoni päevade seminaril 6. juulil 2013 peetud ettekanne «Kristlasena ilmalikustunud ühiskonnas – väljakutse kristlikule inimesekäsitusele».

Kogudused müüvad kirikuhooneid! Eilse Iltalehti põhiartikkel rääkis arengust, mida oleme võinud viimastel aastatel näha teistes Euroopa riikides. Eelmisel aastal olin kutsutud kõnelejaks endise Konnunsuo vangla ruumide avamisel varjupaiga­taotlejate vastuvõtukeskusena. Sündmus oli minu jaoks eriti puudutav, sest elasin lapsepõlves selles külas ning pidulik sündmus korraldati minu endises lapsepõlve­kodus.

Muuseumiks muudetud vanglakirik oli muus osas samasugune, kantsel ja kirikupingid oma kohtadel ja ilusa värvkattega, aga altarilt oli kõrvaldatud rist. Äravõetud risti jälg oli pisut heledamana taustapinnal nähtav.

Mulle meenusid lapsepõlve jumalateenistused, kus vangid ja vanglapersonal kogunesid kuulama Jumala sõna. Muuseumiks muudetud kirikust kõrvaldatud rist viis mõtted varajase kristliku koguduse levikualadele, kus linnasiluetis domineerivad nüüd kirikutornide asemel minaretid – või need ateistlikud riigid, kus kirikud on muudetud ujulateks või teatriteks. Sarnane areng toimub praegu Euroopas ja Soomes, kus kirikute kasutatavus väheneb ning majandus­raskuste puhul pannakse kirikuhooned müüki.

Viimase kümnendi jooksul on soomlaste usk kristlikesse põhiõpetustesse dramaatiliselt vähenenud. Kiriku uurimis­keskuse uuringu kohaselt uskus 1999. aastal Jeesuse ülestõusmisse 69 protsenti soomlastest, 2011. aastal aga vaid 36 protsenti. Kui 1999. aastal uskus 77 protsenti soomlastest, et Jeesus on Jumala Poeg, siis 2011. aastal 41 protsenti. Kui väidet «Jeesus tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle» pidas 1999. aastal õigeks 60 protsenti soomlastest, siis kaks aastat tagasi oli neid 28 protsenti. Arvud annavad tunnistust, et meil tuleb üha enam liikuda vastuvoolu. Ehkki meie kirik on endiselt enamuskirik, ei kattu kristliku usu põhilised õpetused enam enamuse arusaamadega.

Kirikul ja kristlikel ühendustel on ühiskonna stabiilsusele, turvalisusele ja majandusele olnud palju suurem mõju, kui arvatakse. Lastekaitse, inimväärikuse ja inimõiguste austamine, samuti seadusandlus ja haridus on kindlalt rajatud ristiusuga toodud arusaamale inimesest. Ausus, töömoraal ja austus riigi vastu on eelduseks maksutulude kogumisele, mille abil peetakse ülal heaolu­ühiskonda. Püsivad perekonnad ja abielud ning vanemlik vastutus on eelduseks meie laste ja noorte arengule.

Elame praegu Soomes ja Euroopas ajajärgul, mil kasvab surve kristliku usu mõjust loobumiseks. Apostel Pauluse sõnad lõpuaja keerulistest aegadest Teises kirjas Timoteosele kirjeldavad tabavalt tänapäeva. Inimestel armastavad rohkem lõbu kui Jumalat, ehkki neil on jumalakartuse nägu (vrd 2Tm 3:1–5).

Naudingukultuur loob norme seksuaal­eetikale ja meelelahutus­maailmale ning hedonismi tipuks on narkosõltuvus, mis viimaks hävitab nii mõnegi noore elu. Naudingust on saanud meie aja üks populaarsemaid ebajumalaid, mille nimel ollakse valmis ohverdama isegi oma tervis ja elu. Ometigi ei loo naudingu seadmine kõrgeimaks väärtuseks ja elu mõtteks heaolu, vaid toob meie ühiskonda tohutult viletsust.

Hedonismi põhiline sõnum on see, et sul tuleb kuulata oma tundeid ning neid järgida. Hedonism on eriti hävituslik perekondadele ja abielule. Abielude olukorda kirjeldab asjaolu, et praegu sünnivad juba enam kui pooled esmasündinud lastest ja 40 protsenti kõigist lastest väljaspool abielu, peamiselt nn vabaabielus. Kui meie riigis sõlmitakse igal aastal 24 000 abielu, siis samal ajal lahutab 14 000 abielupaari.

Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus. Kasvanud on vajadus laste psühhiaatrilise ravi järele peamiselt depressiooni tõttu. Lastekodudesse ja kasuperedesse paigutamist vajavate laste hulk kasvab pidevalt. Parlamendi­komisjoni eksperdi hinnangu ei ohusta tänapäevase lapse heaolu mitte niivõrd vanemate tööeluga kaasnev, vaid vaba aja hedonistlikud valikud.

Lutheri teravad sõnad on tabavad ka meie aja kohta: «Mis kasu oleks sellest, kui me omaksime ja teeksime kõike muud ja oleksime otsekui pühakud, kui me jätaksime tegemata selle, mille pärast me peamiselt elame, nimelt hoole­kandmise noorsoo eest. Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.»

Väärtuste vaheline võitlus toimub suures osas keele abil, kui uue tähenduse andmisega kaaperdatakse mõisted, näiteks andes uue sisu armastusele, vabadusele või võrdsusele. Kas armastus on oma soovidest loobumine teise kasuks või oma soovide järgimine isegi siis, kui see tähendaks abikaasa hülgamist?

Kristliku inimesekäsituse alus on leitav Piibli esimestelt lehekülgedelt. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, mis tähendab iga inimese ainulaadset ja puutumatut inimväärikust ja õigust elule. Sellele rajaneb ka inimese elu eriline väärtuslikkus, elu pühadus keset muud loodut. Teiseks lõi Jumal inimese meheks ja naiseks ning rajas abielu, mis annab aluse tsivilisatsioonile, ühiskonna jätkuvusele ja uuenemisele. Kolmandaks räägib loomislugu armetust tegelikkusest, pattulangemisest, mis on Piibli inimesekäsituse olemuslik osa. Elame ajal, mil kahtluse alla on seatud kõik need kristliku inimesekäsituse lähtepunktid, inimelu eriline väärtus ja pühadus, abielu mehe ja naise vahelise liiduna ning patu tegelikkus inimese elus. Loomisloos väljenduv arusaam inimesest ulatub läbi kogu Piibli ning avaneb risti sõnumis. Jumal andis oma Poja meie eest surma ristil selle pärast, et me oleme jumalanäolistena Tema silmis väärtuslikud ning selle pärast, et me oleme patused.

Pärast meie noorima, viienda lapse sündi, kui olime uut pereliiget kogu perega imetlenud, küsis meie paariaastane tütar, kas meie pere võiks järgmiseks sünnitada kassi. Vastasin, et kahjuks ei ole see emal võimalik; siis aga küsis laps, kas isa võiks sünnitada kassi.

Tüdruk ei ole ilmselt ainuke, kelle jaoks arusaam inimesest on ebaselge. Piibli kirjelduse kohaselt sündinud inimene juhuslikult, vaid Jumal on ta loonud. Keset muud loodut on just inimene loodud Jumala ikooniks, ainulaadselt väärtuslikuks ning sellepärast on inimese elu püha.

Elu väärtuslikkust ja ühtlasi õigust elule vaidlustatakse kõige sagedamini siis, kui inimene on kõige nõrgem, elu alguses ja lõpus.

Abort on Soomes mahavaikitud tabuteema, otsekui Pandora laegas, mille avamise tagajärgi kardetakse. Ometigi puudutab see palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Pärast abordiseaduse jõustumist on tehtud enam kui pool miljonit aborti. Praegu katkestatakse 10 000 rasedust aastas ehk enam kui 30 iga päev. Meie hulgas on sadu tuhandeid naisi, kes on oma kehas kogenud aborti, sama palju isasid, kümneid tuhandeid abordis osalenud tervishoiu­töötajaid ning sadu seaduste loomise eest vastutavaid otsustajaid.

Aborditeemaga on seotud vastutuse veeretamine teistele, aga ka mahavaikitud lein ja süütunne. Üks 80-aastane naine, keda arstina vastu võtsin, rääkis südant­lõhestavalt, kuidas ta on üksi kandnud süükoormat ja selle raskeid tagajärgi juba noorpõlvest alates. Arstid ja õed teavad, mis abordi tegemisel toimub ja paljud neist teevad oma tööd vastuolus südametunnistusega.

Võrreldes loote sõeluuringute kulusid puudega inimeste ülalpidamis­kuludega mõõdetakse elu väärtust rahas. Leitud haigustele ei pakuta mitte tervendavat ravi, vaid juba alanud elu lõpetamist. Ehkki lootediagnostika puhul rõhutatakse pere oma valikuvabadust, antakse sõeluuringute korraldamisega sõnum, et  puudega inimesed ei ole meie keskele tingimusteta teretulnud.

Aborti lubavat seadust meie riigis ette valmistades esitati abordi toetuseks väite, et loode on lihtsalt pimesoole sarnane rakukogum naise ihus. Naisel peaks olema õigus otsustada oma keha üle.

Pärast viljastumist ei toimu inimese arengus ühtegi pöördelist sündmust, milles võiks tuvastada, et loode on saanud inimeseks. Esimesed märgid arenevast kesknärvi­süsteemist ilmnevad juba kolmandal elunädalal ning nädal hiljem hakkab süda lööma, ehk siis juba ammu enne abordi viimast ajalist piiri. On leitud, et seitsme­nädalase loote kesknärvi­süsteem saadab elundkonnale impulsse. Kaheksandal elunädalal on registreeritud elektroentsefalogramm ehk aju elektriline aktiivsus.

Abordiealine laps ei ole tundetu rakukogum, vaid isik, kes suudab tunda valu. Loomakaitseseadus kaitseb tapetavat looma paremini, kui abordiseadus sündimata last. Looma veristades ei tohi sellele teha valu, aga abordiga põhjustatavast valust ei julgeta isegi rääkida.

Aborti kaitstakse väitega, et loode ei ole inimisik, ehkki ta on alates viljastumisest bioloogiliselt inimene. Isiku kriteeriumideks on seatud teadlikkus iseendast, võime tajuda tulevikku ja minevikku ning suhtlemisvõime. Need omadused kirjeldavad küll inimliigile omaseid jooni, kuid inimeseks olemise eeldustena on need meelevaldsed. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed ega ka arengupuudega või dementsed täiskasvanud.

Lääne-Euroopa riikides ei ole üksnes Soomes ja Rootsis tervishoiu­töötajatel seadusega tagatud õigust veendumuste tõttu keelduda abordi tegemisest või väljendada sellekohast seisukohta. On võimatu kaitsta südame­tunnistuse vabadust väitega, et nõnda raskendataks abortide tegemist. Nõnda pole see üheski teises riigis.

Euroopa Nõukogu nõudis 2010. aastal, et kõik liikmes­riigid peavad tagama südametunnistuse vabaduse võimaldades meditsiini­personalil keelduda abordi või eutanaasia tegemisest. Seda toetavad nii maailma kui Soome arstide liidud.

Küsimus elu algusest on oluline ka kristliku inimesekäsituse aspektist, kuna inimelu pühadus põhineb sellel, et iga inimene on loodud jumala­näoliseks. Jumala Poja inimlikkus ei alanud mitte Tema sündimisega Petlemma sõimes, vaid üheksa kuud varem viljastumisega Maarja üsas. Kui Jumal pidas väikest loodet piisavaks, et saada inimeseks, kuidas saame me siis vaidlustada sündimata lapse õigust elule?

Sifra ja Puua, kaks julget iisraellasest naist olid Moosese sündimise ajal Egiptuses ämmaemandad. Egiptuse kuningas tahtis neid kaasata oma plaani tappa kõik iisraeli poisslapsed. Ämma­emandad kartsid aga Jumalat ning jätsid ka poisid ellu.

Abordist ei pea vaikima, aga sellest rääkides vajatakse eelkõige surma piiri ületavat andeksandmise ja armu sõnumit. Kristlasel on seejuures eesõigus tunnistada julgelt käsu ja evangeeliumi sõnumit ning ühtlasi kaitsta jumala­näoliseks loodud elu.

Peaaegu 80 protsenti soomlastest on väljendanud oma toetust eutanaasia­seadusele. Kas meile pole veel piisavalt seletatud viiendat käsku? Eutanaasia ei tähenda kasutu ravi lõpetamist, vaid patsiendi elu lõpetamist näiteks mürgisüstiga.

Palliatiivne ravi on praegusel ajal rohkem arenenud kui iial varem. Valu ja ängistust suudetakse vaos hoida ning vajadusel võidakse kannatav patsient uinutada, panna magama. Surma ei saa vaadelda üksnes inimese isikliku valiku aspektist. Surm on palju rohkem ühiskondlik asi. Enesetapp puudutab valusalt kümnete, võibolla isegi sadade inimese elu. Sama puudutab eutanaasiat, mida kaitstakse väitega, et inimesel peaks olema õigus otsustada oma surmahetke üle.

Arstipraktikal kohtasin eakat inimest, kes halvatuna ja depressioonis olles küsis arstilt: «Mis kasu meist kulunud vanainimestest enam on? Me võiksime pigem surra.» Ta sai vastuse: «Te täidate ühiskonna kõige olulisemat ülesannet, sest te õpetate meile, mis on ligimesearmastus.» Sain sellest sõnumist aru. Meie hoolitsusest sõltuvad ligimesed saavad oma abitusega tõsta esile ühiskonna need väärtused, mis on meie edu võtmeks. Ühiskond, mis rajaneb ligimese­armastusele, inimväärikuse austamisele ja omavahelisele hoolitsusele, jääb püsima ka rasketel aegadel. Ka ajalugu näitab, et ühiskond, mis need väärtused kaotab, variseb kokku – mõelgem kasvõi natside valitsetud Saksamaale.

Eutanaasia seadustamisega antaks puudega ja haigetele inimestele sõnum, et nad ei ole väärtuslikud. Hollandis on üks oluline eutanaasia palumise põhjus mitte valu, vaid üksindus ja kartus olla sõltuv teistest inimestest. Soov surra sisaldab sageli küsimust: «Kas mind on veel kellelegi vaja?» Küsimust ei peaks vastama surmasüstiga, vaid hoolimise ja kvaliteetse terminaal­hooldusega.

Eutanaasia nõudmine on meie ajastu väärtuste muutumise vili. Pinnapealne naudingu­kultuur sunnib inimesi elu piiratuse eest põgenema surma. Kui elu mõte lähtub naudingute saamisest, siis haiguse või puude seatavad piirid hävitavad elu mõtte täielikult. Tänapäeva inimesel on raske tunnistada, et nõrkus ja kannatused kuuluvad ellu.

«Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.» Selle ütlusega väljendas kirjanik Dostojevski jumala­suhte ja moraali vahelist seost. Tõeline eetika, õige ja vale eristamine lähtub sellest, et inimene vastutab oma tegude eest kõrgema autoriteedi, Looja ees. Kui Jumalat ei ole, siis jääb inimene ise oma moraali mõõdu­puuks ja määrajaks. Eetika muutub suhteliseks ja olukorrast sõltuvaks. Kes saab siis viimselt öelda, et inimese elu lõpetamine on vale, mõelgem näiteks terrori­rünnakutele, etnilisele puhastusele või raseduse katkestamisele?

Selles mõtteviisiga lõpuni minnes ei ole inimesel iseenesest mingit erilist moraalset positsiooni ning liigi tõttu loomariigis ei ole tema elul mingit erilist väärtust. Inimese väärtus põhineb peamiselt sellel, kui kvaliteetne või arenenud tema elu on ja kui väärtuslik on ta teistele inimestele.

Loomaõiguslaste «piiblis», kogu maailmas bestsellerina müüdud austraallase Peter Singeri teoses «Loomade vabastamine» [Animal liberation – tlk] nenditakse: «On olemas loomi, kelle hing on mistahes kriteeriumi kohaselt väärtuslikum kui mõnede inimeste oma. Näiteks on šimpansil, koeral ja seal suurem teadlikkus iseendast kui raske arengupuudega lapsel või eriti seniilseks jäänud vanuril.» Samast mõttekäigust lähtuvalt leiab Singer õigustuse vastsündinud puudega laste tapmisele, raseduse katkestamisele ja eutanaasiale, vähem väärtuslikuks peetud inimelu lõpetamisele.

Inimese elu on püha ning see peab olema puutumatu, kuna Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Universumi Looja on iga inimese elule andnud tohutult suure väärtuse. Mitte keegi ei ole oma elu ära teeninud. Elu on kingitus. Üksnes Jumalal, elu andjal, on õigus see kink ära võtta.

Elu pühadus avab ristiusu sõnumi tuuma kõige sügavamalt. Kui inimese elu ei ole püha ja inimväärikus ei ole tingimusteta, oleks sõnum ristist mõttetu. Jumal ei andnud oma Poega, kõige kallimat surma juhusliku arengu tulemusena sündinud olendite pärast, vaid ainulaadselt väärtuslike, Jumala näo järgi loodud inimeste pärast.

Tänavu sügisel saab Soome parlament tõenäoliselt arutamiseks rahvaalgatuse nn võrdõiguslikust abielust. Sooneutraalse abielu­seaduse olulisim praktiline tagajärg oleks samasoolistele paaridele lapsendamise õiguse andmine. Elame tähelepanu­väärsel ajal, kui inimkonna ajaloo kõige loomulikumat asja, emadust ja isadust tuleb kaitsta, otsekui oleks see mingi usuliste äärmuslaste väljamõeldis.

Kui parlamendis arutleti üksikute naiste ja naispaaride õiguse üle kunstlikule viljastamisele, jäi mulle meelde selle pooldajate esitatud küsimus: «Miks peaks naise emadust määrama mehe kaudu?» Emaduse ja isaduse vaheline seos on iseenesest mõistetav, bioloogiline fakt inimkonna ajaloo algusest peale. Paljudes asjades võivad mees ja naine teineteisest rohkem või vähem sõltuda, aga paljunemisel on see sõltuvus sajaprotsendiline.

Mehe ja naise vahelisest abielust on saanud poliitiliselt ebakorrektne mõiste. Ometigi on sooline erinevus, mehelikkus ja naiselikkus kristliku inimesekäsituse olemuslik osa. Abielul on kristlikus inimesekäsituses ainulaadne tähendus, sest see on ainuke inimeste­­ vaheline liit, mis on rajatud loomises. Selles mõttes elab lääne postkristlik maailm võrreldes kristliku koguduse ajalooga murrangulisel ajal.

Osalesin äsjavalitud rahvaesindajana 1995. aastal organisatsiooni Seksuaalne Võrdõiguslikkus (SETA) korraldatud diskussioonil parlamendis. Ühenduse esindaja rääkis strateegiast, millega suudetakse sooliselt neutraalse abielu programm ühiskonnas samm-sammult kehtestada. Eesmärgiks on samasooliste paarisuhte ametlikult tunnustamiselt kunstliku viljastamise kaudu liikuda esmalt peresisese lapsendamise ja seejärel perevälise lapsendamiseni, pärast mida saab jõustada sooneutraalse abielu. Programm on teostunud vastavalt plaanile.

Iga sammu vältimatust põhjendatakse eelmisega. Ametliku partnerlusseaduse poolt hääletades rääkisid rahvaesindajad, et nad toetavad ettepanekut üksnes eeldusel, et see ei puuduta lapsi. Naispaaride kunstliku viljastamise õigust nõuti sellepärast, et meil on juba ametlikult tunnustatud paare, kes soovisid last. Peresisest lapsendamist peeti vältimatuks, kuna naispaarid võivad nüüd kunstliku viljastamise abil saada ühiselt lapse, kellel ei ole juriidilist isa.

Partnerlusseaduse, homolapsendamis­seaduse ja sooneutraalse abielu peamiseks eesmärgiks on mõjutada ühiskonna hoiakuid, et homoseksuaalset orientatsiooni tunnustataks heteroseksuaalse orientatsiooni kõrval võrdväärse seksuaalsuse teostamise viisina. Sellega püütakse kõrvaldada ühiskonna süüdistavad hoiakud ja homoseksuaalsusega kaasnev süütunne.

Kirik ei ole süüdi diskrimineerimises, kui ta söandab abieluväliste seksuaalsuhete kohta kasutada sõna patt. Seevastu on kirik süüdi homoseksuaalide diskrimineerimises, kui nad ei saa kuulda Jumala sõna kogu tõde, mis sisaldab nii seadust kui evangeeliumi. Jumal armastab homoseksuaalseid inimesi nõnda palju, et Ta tahab ka neid tõmmata oma Sõna kaudu osadusse Kristusega, et nad saaksid osa evangeeliumist. Ühtlasi peaks kogudustes olema rohkem ruumi ja armastust nende inimeste jaoks, keda rõhuvad homoseksuaalsed tunded või muu seksuaalne kõrvalekalle.

Arutelus on rõhutatud erinevust sotsiaalse ja bioloogilise soo (inglise k gender ja sex) – kogetud ja juriidilise soo vahel. Sisemist kogemust rõhutades on lahti öeldud bioloogilisest tegelikkusest.

Meie ajal on inimese sisemisest kogemusest saanud tegelikkuse mõõdupuu. Inimestel soovitatakse juhinduda oma sisemistest kogemustest, südame häälest. Õige ja vale vaheline piir tõmmatakse lähtuvalt subjektiivsest kogemusest. Inimese sisemine kogemus võiks olla õige ja vale vaheliseks eristajaks, kui meie inimesekäsitusest saaks välja jätta ühe keskse tõsiasja – pattulangemise.

Kristliku inimesekäsituse olemuslikuks osaks on see, et inimene on põhjani rikutud. Oleme väärtuslikud jumalanäolistena, aga oleme ka kurjad ja patused. See on kristliku inimesekäsituse turustamise suurim probleem. Inimene ei taha kuulda ega tunnistada, et ta on patune ja rikutud.

Mulle meenub mõne aasta tagune prostitutsiooni käsitlev paneelvestlus Helsingi Kallio linnaosa ühes kõrtsis. Olin kutsutud kohale ainsa prostitutsiooni vastasena. Vestlust juhtis meediast tuntud Wallu Valpio ning teised osalejad olid ühel või teisel viisil seadustatud prostitutsiooni toetajad. Kohal oli palju meedia esindajaid. Eelnevalt väljakuulutatud eriala professionaal, tänava­prostituut ei pääsenud õigeks ajaks vanglast ettenähtud puhkusele ning teda asendas kiirkorras kohale kutsutud kolleeg Iiris. Kallio tänavatel seksimisega paarkümmend aastat leiba teeninud Iiris lõi meid, paneliste, ja publiku pahviks. Ta ei hakanudki kaitsma prostituutide õigust pidada oma ametit, vaid rääkis, et on lõpetanud hooramise, mille kohta ta ütles, et see on läbinisti Jumala tahte vastane. Ta rääkis, et tuli hiljuti usule ning ütles: «Aga prostitutsioonist ei vabanenud ma mitte Moosese seaduse, vaid Jeesuse vere abil.»

Pisarsilmi rääkis Iiris, et ta kahetseb, et oli võrgutanud paljusid abielumehi ja pereisasid, ning võttis oma sõnumi kokku: «Ainuke õige koht seksi jaoks on abielu, millesse astutakse neitsina ja milles ollakse truud kuni surmani.»

Iirise sõnavõtt lõi paneeli korraldajate plaanid täiesti segamini. Saabus vaikus ning eestvedaja Wallu Valpio nentis, et selle peale ei jää muud üle, kui öelda «aamen». Õieti mitte keegi ei kaitsnud enam prostitutsiooni. Iirise sõnumina oli see kristliku abielu­eetika põhitees sada korda mõjuvam kui minu suus. Nimelt paljastas Iiris selle tõsiasja, et iga inimese südame­tunnistus tunnistab viimselt kristliku inimesekäsituse poolt. Ka need, kes ise kasutavad või müüvad seksiteenuseid, teavad sisimas, et nad teevad valesti, isegi kui nad vaigistavad oma südame­tunnistuse. Ning teisalt, alles ristilt avanevast evangeeliumist, armu sõnumist lähtudes võime ära tunda ja tunnistada oma patusust.

«Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21). Ristil toimunud õndsas vahetuses võttis Kristus enda vastutada kõik meie patud ja meie kurjuse ning nende karistuse – surma. Ühtlasi andis Ta meile oma patutuse, pühaduse ja õiguse, mille palgaks on igavene elu.

Sõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest on vägi, mis on kandnud kristlasi läbi sajandite, läbi raskuste ja tagakiusamise. Sõna ristist on motiveerinud paljusid minema kaugele, keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, et viia edasi evangeeliumi sõnumit. Sõna ristist on olnud nii armas, et paljud on seda tunnistades olnud valmis pigem surema, kui seda salgama. Kui kristlus muudetakse museaaliks nõnda, et rist kõrvaldatakse, siis ei ole tal enam tulevikku ulatuvat sõnumit. Apostel Pauluse sõnadega: «Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.»

Apostel Paulus kutsub Rm 12:2 üles: «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.» On hea uurida ja teadvustada, millised väärtused on mingil ajal vastuolus Jumala sõnaga, sest nii kerge on vooluga kaasa minna. Kristlikul kogudusel on tulnud kõikidel aegadel olla ühel või teisel viisil vastuolus ajastu vaimuga.

Ilmselt on meil kõigil olnud olukordi, kus oleme pidanud kaaluma, kas tegutseda vastupidiselt üldisele arvamusele või normile, rühma survele või mõnikord isegi seadusele, kui need on Jumala sõna vastased. Apostlite tegude raamatus räägitakse olukorrast, kus ametnikud keelasid apostlitel Jeesusest jutlustamise. Siis ütlesid apostel Paulus ja teised apostlid: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.» Nad jätkasid keelust hoolimata.

Martin Luther selgitas «Kodupostillis» Jeesuse õpetust sellest, et keisrile tuleb anda, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma: «Keiser ja maine võim on tõesti meie valitseja, kuid ta ei ole meie ainuke isand; meil on teinegi Isand, kes on suurem, nimelt Issand Jumal taevas. Kui siis üht neist isandatest tuleks vihastada, kui tuleb jätta kuuletumata kas Jumalale või siis keisrile, siis parem on, et keiser vihastub meie mittekuuletumise peale, kui et Jumal meie peale vihastab. Keisrina ei pea ma siin silmas mõnda konkreetset inimest, vaid üldiselt kõike maist võimu.» Nõnda väljendus Luther.

Õpetussõnade raamatus öeldakse: «Osta tõtt ja ära seda müü!» See räägib, et tõel on enamasti hind. Tõe järgimise, tunnistamise ja rääkimise eest tuleb sageli maksta. Inimesel on aga kiusatus tõde müüa, saada endale mingeid eeliseid järeleandmisega populaarsele eksiõpetusele või tõe moonutamisega. Aga Piibel julgustab: «Osta tõtt ja ära seda müü!»  

Martin Luther käsitles teemat «Usu tagajärg» tabavate sõnadega: «Kui usud, siis räägid. Kui räägid, siis pead sa kannatama. Sest usk, tunnistus ja rist kuuluvad kokku ja on õige kristlase saatus.»

Kui me seda õigust ei kasuta, siis jääb väljaütlemise ruum järjest kitsamaks. Mida rohkem me vaikime Piibli õpetustest tundlike aktuaalsete küsimuste kohta, seda tugevam on vastasseis. Kui lumetuisus ei ole suusarajal piisavalt suusatajaid, siis läheb lumehanges suusatamine raskeks. Vaja on eesliikujaid.

Hoiatades tessalooniklasi raskete aegade ja eksiõpetuste eest julgustas apostel Paulus (2Ts 2:15): «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.» Meie aeg kutsub meid üles juhinduma Jumala Sõnast, lasta selle käsul enda üle kohut mõista ning teisalt lasta selle võrratul evangeeliumil end vabastada. Eriti kutsutakse meid olema kindlad nendes Sõna kohtades, mis on vastuolus aja vaimuga.

Massiteabevahendites räägiti vanglaametnikust, kes oli unustanud rääkida vangile osaks saanud armuandmis­otsusest. Ametnik sai süüdistuse sellepärast, et vang pidi ettenähtust mõne päeva kauem kinni istuma, ehkki ta oli juba vabaks mõistetud. Kui palju olulisem ülesanne on igaühel, kes on Jeesuse oma, anda ühel või teisel viisil edasi sõnumit sellest, et patud on andeks antud, armuandmis­otsus on tehtud! Nii kaugel misjonimaades kui ka meie naabruses või töökohal elavad paljud inimesed süütunde vangistuses, ilma evangeeliumi vabaduseta ja igavese elu lootuseta.

Apostel Paulus kutsub meid kuulutama evangeeliumi sõna. Rääkides elust «keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast» (Fl 2:15–16) julgeb ta meid võrrelda lausa pimeduses säravate tähtedega. Kristlastena ei ole meil mingit valgust iseenesest, aga see, mis paistab pimeduses, on muutumatu Jumala Sõna valgus.

President Kyösti Kallio kutsus 1939. aasta jõulude raskel ajal soomlasi üles: «Meie esivanemad on sajandite jooksul nii hädas ja tagakiusus kui ka rahupäevadel ammendanud Piiblist elu, jõudu ja lohutust. Praegusel ajal vajab meie rahvas Jumala Sõna uueksloovat väge. Võtkem alandliku südameusuga vastu selle õnnistused. «Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.»»

Head sõbrad, see väljakutse on meile aktuaalne ka tänasel päeval. Soovin teile julgust ja tarkust anda edasi muutumatut sõnumit Jeesusest, kes mõjutab ja muudab nii üksikute inimeste kui tervete ühiskondade elu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Ilmunud esmalt väljaande Meie Kirik vanal võrgulehel, mis pole enam kättesaadav.

Päivi Räsänen (s 1959) on elukutselt arst, ettekande pidamise ajal oli ta Soome kristlike demokraatide erakonna esimees ja siseminister, praegu rahvasaadik.

© Meie Kirik