2009. aastal ilmus Norras (2010 Soomes) tähelepanu vääriv raamat, autoriks misjonär Espen Ottosen. Eesti keeles võiks raamatu peakirjaks olla «Minu homoseksuaalsed sõbrad». Teose kaante vahele on kogutud mitmete kristlaste lood sellest, kuidas nad seisid või seisavad tänagi silmitsi oma homoseksuaalsete tunnetega. Seejuures tunnustavad nad Piibli selgelt taunivat hoiakut homoseksuaalse eluviisi suhtes – ning on püüdnud sellele sõnumile ustavaks jääda.

2012. aastal tutvustas Ottosen oma raamatut teoloog Leif Nummela vestlussaates «Piiblikohvik». Arutelust selgub, et Piiblile toetuvatest ja homoseksuaalse kiusatusega võitlevatest kristlastest pole avalikkuses palju räägitud, samuti pole neid enamasti kaasatud kiriku sees toimuvatesse debattidesse. Nad on otsekui unustatud inimrühm, kõrvale jäetud vähemus.

Sellel võib olla kaks põhjust. Esmalt kiriku enda konservatiivsete liikmete hoiak, kus homoseksuaalidest kiputakse rääkima liiga ühekülgselt, neid ühtmoodi hukka mõistes. Teisalt tajuvad homotunnetega võitlevad kristlased geiliikumiste survet (ka kiriku sees), kelle sõnul on vastuseis homoseksuaalsusele väär, isegi lootusetu üritus. See üksnes lõhestab isiksust ning röövib inimeselt hingerahu ja elurõõmu.

Ottoseni raamatus üles astuvad mehed ja naised tunnistavad üksmeelselt, et elu Jumala Sõna järgi toob paratamatult kaasa võitlusi ja kannatusi. Ometigi pole see kõik. Võitluste keskel on nad vähemalt samapalju kogenud ka Jumala erilist ligiolu, õnnistust ja rahu. Mõned raamatu tegelastest jutustavad võimsa loo oma senise seksuaalse suuna muutumisest, teised aga tõdevad, et tunded pole küll kadunud, ent Jumalale toetudes ei pea nad neile alla vanduma. Mõned leidsid aastate jooksul tee heteroseksuaalsesse pereellu, teised jälle pidasid õigemaks valida tsölibaat. Nii võtab Ottosen oma raamatu sõnumi kokku: Piiblit, Jumala Sõna, tuleb usaldada, kuigi elu selle järele ei pruugi olla kerge ei hetero- ega homoseksuaalidele.

Ottosen sedastab, et raamatule «Minu homoseksuaalsed sõbrad» tehti Norras küll mõnevõrra kriitikat, ka geikogukondade poolt, kuid see jäi siiski üsna ettevaatlikuks. Kriitikud ei saanud mööda vaadata sellest, et raamat räägib tegelike inimeste tegelikest lugudest. Kui viiskümmend aastat homotunnetega silmitsi seisnud ja tsölibaadis elanud teoloog kinnitab lugejatele Jumala Sõna usaldusväärsust, siis on keeruline selle kogemuse vastu midagi öelda.

Milline võiks olla Ottoseni raamatu sõnum tänasel päeval? Esiteks lükkab see ümber väärarusaama, nagu moodustaksid homoseksuaalset kiusatust kogevad inimesed ühisrinde nende vastu, kes peavad samasooliste seksuaalelu Piiblile toetudes vääraks. Ilmneb, et ka homoseksuaalide hulgas on neid, kes ei kahtle Jumala Sõna õpetuses ja peavad seda oma tungist olulisemaks.

Teiseks julgustavad Ottoseni raamatu lood suhtuma oma homoseksuaalsust tunnistavatesse kristlastesse vennaliku armastusega. On väga tähtis, et leiduks keegi, kes neid kuulaks ja toetaks, koos nendega võitleks ja palvetaks. Koguduse toetus, nagu tõdeb Ottosen, oli neile, kes jagasid tema raamatus oma lugu, hindamatu väärtusega.

Kolmandaks lasub kirikul määratult suur vastutus nii homokristlaste kui tegelikult kõikide Jumala Sõna järgi elavate ja patuga võitlevate inimeste ees. Tuleb tunnistada, et need homoseksuaalid, kes peavad Piiblit usaldusväärseks ning tahavad kõigele vaatamata sellest juhinduda, satuvad tohutu välise surve alla. Läänemaailmas toimuv seksuaalrevolutsioon, mida pidevalt kajastab ja edendab meedia- ja meelelahutustööstus, samuti poliitika- ja haridusmaastik, paneb nende usu tõsiselt proovile. Tegelikult jääb neil loota vaid ühele kogukonnale – kirikule, kelle liikmeid ühendab «üks Issand, üks usk, üks ristimine» (Ef 4:5). Kui aga sealtki vaatab neile vastu pigem segadus kui selgus, pigem pühakirja autoriteedi hõrendamine kui selle kinnitamine, siis millele peaksid nad veel oma võitluses toetuma?

Võiksime vastata: las nad toetuvad Jumalale! Jah, küllap nad teevadki seda ega pea pettuma, ent millisesse seisu jääb taolisel juhul kirik ja kogudus, kes vähemalt nime poolest esindab Jeesuse Kristuse ihu? Jeesus ütleb: «Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!» (Mt 18:6-7).

Me ei oska öelda, kui palju on maailmas või ka Eestis neid «pisikesi» Jeesusesse uskujaid. Oma vähemuse ja peaaegu kuuldamatu hääle tõttu ei pruugi me neid märgatagi. Aga Jumal näeb neid ja hoolitseb nende eest – ja nõuab ühtlasi oma sulastelt aru Jumala riigi majapidamise üle (Mt 24:45–51). Seepärast: ärge võtke neilt lootust!

1. «Ma pühitsen ennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees.» (Jh 17:19)

Kas mul on tõsine soov ja tahtmine elada püha elu? Kas ma olen teadlik ja veendunud, et minu vaimuliku elu ja teenimistöö viljakus lähtub ja sõltub üksnes Jumalast ning et ma pean end Püha Vaimu armu abiga samastama Kristusega, olles valmis ennast kogu ihu ja hingega maailma eest ohvriks andma?

2. «See on minu Ihu.» (Mt 26:26)

Kas pühim Armulauasakrament on kogu mu vaimuliku elu keskpunkt? Kas ma valmistun seesmiselt selle andunud pühitsemiseks ja vastuvõtmiseks, kas ma võtan aega süveneda pärast sellest osasaamist tänulikus palves? Kas jumalateenistus kui Jumala armu ja helduse meenutamine, pühitsemine ja kuulutamine on mulle eluallikaks? Kas ma otsin ikka ja jälle pelgupaika Jumala juures, Tema halastuses ja pikas meeles, püüdes elada meeleparanduses ja katsudes heastada nii omaenda kui teiste inimeste patu tagajärgi?

3. «Püha viha Sinu koja pärast sööb mind ära!» (Jh 2:17)

Kas ma olen oma vaimulikus teenistuses ustav ja kuulekas? Kas ma kohtlen kirikut pühakojana, hoolitsen selle pühaduse, puhtuse ja korrasoleku eest? Kas ma käsitlen hoolikalt kõiki minu kätte usaldatud pühasid esemeid, nii raamatuid, armulauariistu, vaimulikurõivaid kui kõike muud? Kas ma mõistan, et vaimulikuna, eriti liturgilisi ülesandeid täites, tegutsen ma in persona Christi, andes maailma ees tunnistust Temast ja vastutades eeskätt Tema kui kiriku Pea ees?

4. «Jääge minu armastusse!» (Jh 15:9)

Kas ma tunnen rõõmu igast võimalusest jääda Kristuse ees, iseäranis Tema püha risti ja sakramentaalse kohaloleku ees vaikseks ja süüvida palvesse? Kas ma võtan selleks iga päev piisavalt aega? Kas Kristus on minu südame tõeline aare ja rõõm?

5. «Seleta meile tähendamissõna!» (Mt 13:36)

Kas ma võtan igapäevaselt aega Pühakirja lugemiseks, sellesse süvenemiseks ja selle üle mõtisklemiseks? Kas ma püüan hoiduda kõigest, mis võib mind eksitada, mu mõtted hajevile viia, mind Jumalast lahutada? Kas ma otsin innukalt Issandat nii Tema Pühas Sõnas kui sakramentides?

6. «Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida.» (Lk 18:1)

Kas ma olen nii liturgilises kui oma igapäevases isklikus palveelus ustav ja järjekindel? Kas ma palvetan pühendunult, seesmise andumuse ja aukartusega, mõistes, et minu palve ei ole mitte ainult mu isiklik asi, vaid osalisena Kristuse preestriametis palvetan ma kogu kiriku nimel ja kõigi kristlaste eest?

7. «Tule ning järgi mind!» (Mt 19:21)

Kas meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus on minu elu tõeline armastus? Kas ma täidan rõõmu ja andumusega kõiki oma kohustusi Jumala ja Tema kiriku ees? Kas me hoidun teadlikult ja kindlalt ebapuhastest mõtetest, soovidest ja tegudest või panen ma ennast vabatahtlikult olukordadesse, mis võivad tuua kaasa kiusatused ja languse? Kas ma olen oma eluga usklikele eeskujuks, ilma seejuures uhkeks minemata ja au otsimata?

8. «Kes sa oled?» (Jh 1:19)

Kas ma püüan saada lahti halbadest ja kasututest harjumusest või lasen neil oma elu mõjutada või koguni kujundada? Kas ma astun otsustavalt vastu oma teadaolevatele nõrkustele, püüan saada võitu laiskusest, mugavusest, soovimatusest vaeva näha ja ennast pingutada? Kas minu elu- ja mõtteviis vastab sellele, mida ma ise pean ja mida üldiselt peetakse preestriameti kohaseks? Kas ma püüan hoiduda pealiskaudsusest, hoolimatusest, ükskõiksusest? Kas kõik minu teod on kooskõlas mu kutsumusega olla osaline Kristuse preestriametis?

9. «Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna.» (Mt 8:20)

Kas ma olen valmis laskma lahti ajalikust rikkusest ja muredest ning kinnitama oma südame üksnes Jumalasse? Kas olen valmis saama Kristuse pärast vaeseks? Kas olen valmis selleks, et Jumalat paremini teenida, ütlema lahti mugavusest, oma isiklikest soovidest ja kavatsustest, isegi taolistest püüdlustest, mis võivad olla inimlikult head ja lubatavad? Kas mul on asju, mida ma ei vaja; kas olen valmis neist kellegi heaks loobuma? Kas olen valmis jagama abivajajatega ka selle arvelt, mida ma ise vajaksin? Kas ma teen kõik võimaliku selleks, et miski mind ei eksitaks, Jumalast eemale viiks ega lahutaks, vaid et võiksin elada Tema lakkamatus ligiolus, alati teadlikuna oma preesterlikust kutsumusest?

10. «Sa oled selle peitnud tarkade ja mõistlike eest ja ilmutanud väetitele.» (Mt 11:25)

Kas minu elus on kohta kõrkusel ja isekusel? Kas ma olen tundlik kriitika ja kiituse suhtes? Kas ma kipun ärrituma, julgust kaotama? Kas ma olen valmis andeks andma, nagu Jumal on mulle andeks andnud? Kas ma palun Jumalalt endale alandlikkuse voorust?

11. «Kohe tuli välja verd ja vett.» (Jh 19:34)

Kas ma mõistan täielikult ja kogu oma olemusega, et kui ma tegutsen in persona Christi, siis ma olen kutsutud saama Temaga üheks kõiges ja täielikult? Kas olen valmis Kristuse ja Tema kiriku pärast kannatama, kõikjal ja kõiges Kristuse ihu liikmeid teenima ja ennast andma? Kas kiriku valu on ka minu valu? Kas rõõm kiriku hea käekäigu pärast on ka minu rõõm?

12. «Sina oled Peetrus.» (Mt 16:18)

Kas ma pean pidevalt meeles, et ma ei ole saanud oma kutsumust ega ametit iseendast, oma tahtele, tublidusele, püüetele ega annetele rajanades, vaid Jumalalt Tema kiriku ja selle sulaste, eeskätt piiskoppide kaudu, kes on Kristuse preestriametit põlvest põlve edasi kandnud? Kas ma olen oma vaimulikele ülematele, iseäranis piiskopile, tänulik ja kuulekas, võtan kuulda nõuandeid ja juhiseid, kuuletun ka manitsustele ja korralekutsumistele? Kas ma palvetan ustavalt ja pidevalt oma piiskopi ja teiste vaimulike ülemate eest?

13. «Armastage üksteist!» (Jh 13:34)

Kas ma elan armastuses, nii et seda võivad kogeda ka need, kellega ma kokku puutun, iseäranis mu vennad Kristuse preestriametis? Või lasen ennast juhtida ja oma elu kujundada egoismil, osavõtmatusel, ükskõiksusel, hoolimatusel, kadedusel? Kas ma kipun oma vendi kergekäeliselt kritiseerima? Kas olen valmis aitama ja toetama neid, kes põevad mõnda ihuhaigust või kannatavad hingevalu? Kas ma panen tähele oma vendi ja kannan hoolt selle eest, et ükski neist ei peaks tundma ennast üksi jäetuna ega hüljatuna? Kas ma kohtlen kõiki oma vendi võrdväärse kristliku armastuse ja kannatlikkusega?

14. «Mina olen tee ja tõde ja elu.» (Jh 14:6)

Kas ma tunnen põhjalikult kiriku õpetust? Kas ma süvenen sellesse jätkuvalt ja püüan seda veelgi paremini tundma õppida? Kas ma elan selle järgi ja annan seda ustavalt edasi? Kas ma annan endale aru, et kui ma õpetan midagi, mis on Pühakirja ja kiriku õpetusega vastuolus, siis ma teen hingedele korvamatut kahju ja võin nad tõugata igavesse hukatusse?

15. «Mine ja ära enam tee pattu!» (Jh 8:11)

Kas ma otsin jätkuvalt Jumala Sõna juhatust ja valgustust ning jagan seda ka teistele? Kas ma käin regulaarselt ja sagedasti pihil, nagu on kohane minu seisusele, mu kutsumusele olla püha, nagu Jumal ise on püha? Kas ma julgustan usklikke osa saama pihisakramendi armust ja kas olen neile selleks võimalust mööda alati kättesaadav? Kas ma valmistun alati hoolikalt, kui pean jutlustama või õpetama? Kas ma olen innukas kuulutama evangeeliumi tõde ja teen seda armastuses?

16. «Ja Ta kutsus enese juurde, keda Ta tahtis, ja nad tulid Ta juurde.» (Mk 3:13)

Kas ma pühendun armastuses jätkuvalt sellele, et hoomata oma kutsumuse suurust ja püüelda igapäevaselt pühaduse poole? Kas ma kannan hoolt ka selle eest, et kõik usklikud mõistaksid, et nad on kutsutud elama pühaduses? Kas ma tuletan usklikele meelde, et nad lakkamatult palvetaksid nii uute kutsumuste kui juba kutsutute ja läkitatute, eriti nende pühitsuse eest?

17. «Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest.» (Mt 20:28)

Kas olen valmis pühendama ennast oma ligimeste teenimisele nii vaimulikult kui nende igapäevastes vajadustes? Kas armastus Issanda vastu saab nähtavaks mu elu ja tegude kaudu? Kas ma tajun igapäevases ristis Kristuse ligiolu ja armastuse kinnitust? Kas ma näen ka oma ametiga kaasnevas autoriteedis kutsumust olla mitte isand, vaid teiste teenija?

18. «Mul on janu!» (Jh 19:28)

Kas ma palvetan ustavalt kõigi hingede pärast, keda on Jumal on minu hoolde usaldanud, olles valmis ennast ka nende eest ohvriks tooma? Kas ma täidan andunult oma kohustusi hingede karjasena? Kas ma kannan iseäranis pühendunult hoolt surijate hingede eest?

19. «Naine, vaata, see on su poeg!» – «Vaata, see on su ema!» (Jh 19:26j)

Kas ma hoian oma silme ees pühima Neitsi Maarja, Jeesuse ja kõigi Tema vendade ja õdede ema eeskuju, tema alandlikkust, andumust, ustavust ja armastust? Kas ma püüan seda järgida ning nõnda usus, lootuses ja armastuses kasvada? Kas ma kannan tema kombel alati südames kõike Jeesuses sündinut ja mõtisklen selle üle?

20. «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46)

Kas ma kannan pidevalt meeles viimseid asju, olles valmis surmatunniks ja oma Looja ette astumiseks? Kas ma kõnelen neist asjust julgelt ja ilma valehäbita inimestega, kes on minu hoolde usaldatud? Kas ma annan selgelt edasi Pühakirja ja kiriku õpetust nii igavesest elust ja taevasest õndsusest kui ka hukatusest ja põrgutulest? Kas ma anna tunnistust nii Kristuse surmast ja ülestõusmisest kui kogu inimkonda ees ootavast ülestõusmisest ja viimsest kohtust? Kas ma palvetan ustavalt hingede õndsa lahkumise pärast ja manitsen seda tegema ka kõiki usklikke?

Tõlkinud ja mugandanud Enn Auksmann

EELK peapiiskop Urmas Viilma leiab, et perekonnaseaduse muutmiseks koos sotsidega eelnõu algatanud keskerakondlasi, kes veel mõne päeva eest olid valmis hääletama abielureferendumi poolt, peab olema tabanud midagi äkilise valgustuse sarnast, mis pani neid oma seisukohti kardinaalselt ümber hindama ja asuma samasooliste kooselu abieluga võrdsustama. Viilma arvates saab seda seletada Keskerakonnale esitatud korruptsioonisüüdistustest tingitud šokiga.

Peapiiskop avaldab lootust, et uus koalitsioon võtab selles küsimuses hoo maha, sest tema hinnangul vajab ühiskond abielu ja kooselu teemal rahunemist, mitte ülekuumenemist. Vastasel korral võib aset leida väga valus «hingekeelte» katkemine.

Avaldame peapiiskop Viilma sotsiaalmeedia postituse täies mahus:

Olen elu jooksul näinud nii mõnelgi korral, kuidas inimese arusaamised ja tõekspidamised võivad ajapikku muutuda erinevate argumentide ära kuulamise, elukogemuse kasvamise, usulise ärkamise või muude «silmi avavate» asjaolude tõttu. Küllap on minu endagagi juhtunud mõne küsimuse osas sarnaselt. Reeglina on sellised muutumised siiski pikema protsessi, mõne uurimistöö, enesereflektsiooni või ka palvetamise tulemus. Mõned nimetavad seda ka kasvamiseks, arenemiseks või küpsemiseks. Harva tabab selline taipamise muutumine «välguna taevast».

Lugedes täna uudist selle kohta, kuidas rida keskerakondlasi on algatanud 13. jaanuaril koos sotsiaaldemokraatidega eelnõu, millega soovitakse võrdsustada kooselulepingu sõlminud inimeste kooselu abieluga, tekkis mul küll rida küsimusi. Kuidas on võimalik, et need Keskerakonna saadikud, kes olid veel päev varem valmis toetama rahvahääletuse läbiviimiseks esitatud eelnõu traditsioonilise abielu kindlustamiseks, tegid üle öö 180-kraadise «arenguhüppe» ümber oma telje ja algatasid sisuliselt vastupidise sisuga eelnõu?

Abielu ja kooselu on mõlemat käsitletud seni avalikes diskussioonides põhimõtteliste või maailmavaateliste küsimustena. Ka eraelulises mõttes tähistab kindlasse paarisuhtesse astumine inimeste teatud põhimõtteid. Järelikult on sellest, millisena inimene mõistab traditsioonilist abielu, sõltunud ka inimese suhtumine samasooliste inimeste kooselusse. See ei saa olla ühel päeval üks ja järgmisel teine. Muidu ei oleks tegemist enam ei maailmavaatelise ega põhimõttelise erinevusega.

Arvestades seda, et Keskerakonna fraktsioon oli ise üks abielureferendumi läbiviimise eelnõu algatajatest, võiks eeldada, et selle fraktsiooni liikmed ei pidanud traditsioonilist abielu maailmavaateliselt ja sisuliselt samatähenduslikuks samasooliste inimeste vahel sõlmitud kooseluga. Need olid vähemalt mõned päevad tagasi Keskerakonna fraktsiooni liikmete jaoks veel põhimõtteliselt erinevad paarisuhted.

See, et poliitikas tuleb teha kompromisse ja vajadusel korrigeerida varasemaid seisukohavõtte, ei ole kellelegi uudis. Kuidas on aga võimalik, et arusaamine abielu tähendusest muutub päevapealt? Ja seda mitte seetõttu, et inimesed oleks läbi töötanud rea vastavasisulisi artikleid ja raamatuid, kuulanud ära erinevate asjatundjate ja mõtlejate ettekanded ja sõnavõtud, mille järel oleks teatanud oma meelemuutusest või tõe tundmisele tulemisest.

Rida uuele eelnõule alla kirjutanud keskerakondlasi koges ilmselt 13. jaanuari ööl midagi «valgustatuse» sarnast. Neile saabus koos Imre Sooääre initsieeritud eelnõuga taipamine, et samasooliste kooselu ja erisooliste abielu on tegelikult samasisulised ja -tähenduslikud liidud. Ainult nimetused on täiesti erinevad.

Mulle endale tundub küll, et neid keskerakondlasi ei tabanud ootamatu selgushoog, vaid Keskerakonna vastu esitatud korruptsioonisüüdistustest tingitud šokk, mis nende adekvaatsuse halvas. Ka hakkas neile terendama võimalus säilitada koalitsiooni vahetumise korral võim ja positsioon uues valitsusliidus, kui makstakse väikest «poliitilist lõivu».

Ma väga loodan, et need inimesed saavad siiski vajaliku abi saabudes ja väikese aja möödudes sellest šokist üle. Ühtlasi tahan loota, et nad mõistavad, kui skisofreenilisena tundub kõrvaltvaatajale pilt, mis kujuneb, kus ühel pool on nende avaldatud valmisolek toetada mehe-naise traditsioonilist abielu ning teisel pool nende poolt antud allkiri eelnõule, millega samasooliste inimeste kooselu võrdsustatakse seaduse ees traditsioonilise mehe-naise abieluga.

Mulle endale meenub siinjuures 2014. aasta, mil üsna sarnase algatuse tulemusena ilmus Riigikogu menetlusse kooseluseadus, mida asus koheselt toetama suur hulk Riigikogu liikmeid, kes valimistel ei olnud andnud lubadust minna kooseluseadust vastu võtma. Neil ei olnud selleks valijate mandaati. Ka täna puudub värske eelnõu esitajatest keskerakondlastel sellise seadusemuudatuse eelnõu algatamiseks ja toetamiseks valijate mandaat. Olukorras, kus see eelnõu algatatakse koos opositsioonilise Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetega, ei ole säärase seadusemuudatuse vastuvõtmine esindusdemokraatia põhimõtete seisukohast, kus poliitilist võimu teostab koalitsioon (või siis juba kõik Riigikogu fraktsioonid konsensuslikult), väga soliidne.

Loodan, et uus koalitsioon võtab siiski selles küsimuses hoo maha ja Keskerakond kutsub korrale ka oma fraktsiooni liikmed. Vastasel korral ei saabu abielureferendumi eelnõu maha hääletamise järgselt ühiskonnas mitte rahunemine ja pingete leevenemine, vaid väga valus «hingekeelte» katkemine. Ühiskond vajab hetkel abielu ja kooselu teemal rahunemist, mitte ülekuumenemist. Laske ühiskonnal rahuneda!

Teisipäeval alanud kiirete sündmuste virvarr pole veel läbi, aga näib nii, et tulemuseks on EKRE valitsusest väljamanööverdamine ning abielureferendumi ära jätmine. Mitte korruptsiooni eest vastutuse võtmine, vaid just nimelt konservatiivse pöörde ärahoidmine olulises väärtusküsimuses näib olevat Keskerakonna & Co eesmärk.

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja hea võitluskaaslane Markus Järvi kirjutas sotsiaalmeedias sel teemal järgmise kommentaari:

«Abielureferendum oli sedavõrd ebaoluline, et selle ärahoidmise nimel oldi valmis:

1) Eestit rahvahääletusel Venemaale ja Saaremaad Lätile loovutama;

2) käivitama kaitsepolitsei suuroperatsiooni vahetult enne rahvahääletuse eelnõu lugemist;

3) kukutama valitsust;

4) kaotama riigikogus sellele vastandudes oma mõistuse ja väärikuse viimased jäänukid;

5) riigikogu liikmete ametlikel ettepanekutel seadma ohtu põhiseaduslikku korda.

Abielureferendum on Eesti lähiajaloo kõige olulisem ebaoluline asi.»

Juba hiljemalt 2014. aastast alates näeme Eesti progressiiv-liberaalse eliidi meeleheitlikku püüdu ükskõik mis hinna eest läbi suruda homopartnerlusseadust, et siis edasi liikuda abielu ümberdefineerimisega. EKRE valitsuses olemine ähvardas need plaanid ära rikkuda.

Kas see «homode värk» on siis Eesti establishment’ile tõesti nii oluline? Mõistagi ainult sedavõrd, kuivõrd see demonstreerib Eesti kuulumist lääne liberaal-revolutsioonilisse väärtusruumi. Truudus sellele, mida peremehed Euroopas ja Ameerikas õigeks peavad – see on oluline. Otsustaval hetkel ilmutab Eesti antikristlik eliit, kellele kuulub tema lojaalsus. Rahvahääletuse nurjamine kõneleb selget keelt, et rahva arvamus ei huvita neid põrmugi.

Kristlastele peaks olema selge, et «liberaaldemokraatlikus» Eestis peetakse sõda kristlike väärtuste vastu, nagu seda tegi ka nõukogude võim. Pühakodadele võidakse ju jagada näpuotsaga katuseraha, aga kristlikel väärtustel ja tõekspidamistel on revolutsionääride meelest aeg ühiskonnaelust taanduda.

Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni (Reformierakond) osutus, justkui oleks plaanitava abieluteemalise rahvahääletuse näol tegemist «Putini referendumiga», on solvav kirikutele ja kristlastele, kelle jaoks abielu on Jumala poolt seatud mehe ja naise vaheline liit. Kas tõesti tahab parlamendi liige väita, et kristlased ja teised traditsiooniliste või usuliste vaadetega inimesed on putinistid ja levitavad Kremli ideoloogiat?!

Taoline osutus on vastuvõetamatu ja taunitav. Poliitikutel, nagu ka tavakodanikel, on erinevad ja sageli vastandlikud vaated ning veendumused, ent poliitiliste konkurentidega vaidlemise tuhinas suure osa inimeste, kes toetavad traditsioonilist abielukäsitust ja selle üle rahvahääletuse korraldamist, putinistideks tembeldamine läheb üle aktsepteeritava piiri.

Rahvahääletus on Eesti Vabariigi põhiseaduses ette nähtud viis, kuidas riigivõimu kõrgeim kandja – rahvas – saab oma võimu teostada. See on igati legitiimne demokraatia instrument. On loomulik, et aeg-ajalt pöördutakse rahva poole, eriti kui on vaja selgust saada pikka aega ühiskonda pinge all hoidnud vaidlusküsimuses.

Niisamuti on eesseisvale rahvahääletusele pandav küsimus, kas abielu peaks Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, igati kooskõlas Eestis kehtivate seadustega ja inimkonna põliste traditsioonidega. Sellel pole midagi ühist autoritaarsete režiimide või ideoloogiatega. Argument, et abielu defineerimine põhiseaduses tähendab Kremli poliitika jaatamist, on demagoogiline ja suuri inimrühmi solvav.

Pöördun käesolevaga kaaskristlaste ja kõigi hea tahtega inimeste poole: palun andke Marko Mihkelsonile rahulikus ja viisakas vormis teada, et te ei nõustu plaanitava rahvahääletuse tembeldamisega «Putini referendumiks» ega abielu kui mehe ja naise vahelise liidu seostamisega Putini Venemaaga.

Marko Mihkelsonile saab kirjutada e-posti aadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. .

Ühtlasi kutsun Marko Mihkelsoni üles kristlaste ja kogu rahva ees vabandama ja oma halvustavad väljendid ja osutused tagasi võtma.

Veiko Vihuri

Portaali Meie Kirik peatoimetaja
EELK vaimulik

Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi manipuleeriti massiliselt Joe Bideni kasuks. Ja mitte ainult – vale on ka peavoolumeedia narratiiv valimistest, kuid selle mõju on nii suur, et see tekitab lõhesid parimategi tõe kaitsjate vahel.

Möödunud nädal on olnud uskumatu! Me peame palvetama, nii nagu me seda kunagi varem teinud pole. Mõnes mõttes on tõde ilmsiks saanud, ometi on valed nii tõhusad, et petavad ära suurema osa headest inimestest.

Sellel, mis praegu USA-s toimub, näib olevat piisavalt jõudu, et hävitada konservatiivne liikumine. Samuti on sel potentsiaali saada kogu maailmas vasakpoolsete käes nuiaks, millega tembeldatakse usu, elu ja perekonna kaitsjad hullunud ja vägivallatsevateks rahvavaenlasteks.

Kuid niisamuti peaks igaüks suutma näha, milliste meetodite abil varastati 2020. aasta USA presidendivalimised, sest need on kasutusel ka praegu, nii nagu mitte kunagi varem. Peavoolumeedia ja veel enam sotsiaalmeedia monopolid on olnud ausate valimiste suurimad manipulaatorid. Nad on valetanud meile otse näkku ja varjanud tõde. Nad on tsenseerinud karistamatult isegi Ameerika Ühendriikide presidenti – ja ega seda kummalgi poolel vaidlustatagi.

Veelgi enam, aasta alguses intervjueerisin ma ateistist demokraati Robert Epsteini, juuti, kes vaatamata oma poliitilistele eelistustele oli šokeeritud valimiste manipuleerimise pärast Google’i ja teiste Big Techi sotsiaalmeediahiiglaste nagu Twitter ja Facebook poolt. Ta demonstreeris teaduslikult, et massiline manipuleerimine hääletamisel oli võimalik, ja näitas ära, et see toimus ka tegelikult.

Lisaks sellele olid meie portaalis valimispettuste kuulamised, mis tõid esile sadu vande all antud tunnistusi ja manipuleerimist kohtutes, mis keelasid tõendite esitamise. Lisaks on meil video tol hetkel parajasti aset leidnud pettuse kohta ja kangelaslik paljastusoperatsioon, mis näitas valimispettust otseülekandes, kuigi vaid vähesed nägid seda. Miks? Sest peavoolumeedia on peaaegu täielikult vasakpoolsete kontrolli all.

Nii et lubage mul teile üht-teist selgitada – vähemalt nii palju, et saaksite teada, et olete millestki ilma jäänud, et on olemas midagi olulist, mida peaksite uurima ja mis võib aidata teil mõista, miks ameeriklased on piisavalt mures, et lõpuks ometi väljendada protesti oma demokraatia varastamise vastu.

Inimesed korrutavad, et valimispettuse kohta pole tõendeid. See argument tuleb sellest, et madalama astme kohtud on selle tõendamise katsed tagasi lükanud. Noh, on olemas Trumpi Nevada-meeskonna advokaadi ütlused. Ta kirjeldab kõiki viise, kuidas tema meeskond pettuse tuvastas, ja seejärel räägib, kuidas nad ei saanud tõendeid kohtus kasutada, kuna nende juurdepääs teabele viibis nii kaua, et kohtu määratud tõendite esitamise kuupäev oli möödas.

Ja isegi peale selle on palju tõendeid valimispettuste ja videote manipuleerimise kohta. Nägime, kuidas vabariiklastest valimisvaatlejaid ikka ja jälle ligi ei lastud. Ja lubage mul müts maha võtta Project Veritase ees, mis korraldas hulgaliselt paljastusoperatsioone, tuues käigult esile massilisi valimispettusi.

Nii et jah, Ameerika antakse pettusega üle Globaalsele Lähtestamise seltskonnale, kelle seas on Joe Biden hetkel juhtiv marionett. Ja suurim süü lasub peavoolumeedial ja tehnogigantidel, kes on valimistega manipuleerinud, kontrollinud infovoogu ja avalikkuse lollitamisel ära kasutanud oma peaaegu täielikku monopoolset seisundit kogu maailmas. Nende sihtmärgiks on parempoolsete ja tsentristlike vaadetega inimeste sotsiaalmeediakontod.

See on võitlus tõe pärast ja mitte Donald Trumpi eest. Me oleme oma portaalis LifeSiteNews.com Trumpi avalikult kritiseerinud LGBT agenda läbisurumise eest ja teeme seda alati vabandusi otsimata. Kuid Trumpi süüdistamine praeguses olukorras on naeruväärne. Aset leidnud manipuleerimine on selgem ja ilmsem kui kunagi varem.

Ja kõige selle juures pean ütlema, et tunneme end täiesti abituna, nagu väikesed hiired Koljati ees. Aga just selle üle olen ma õnnelik. Olla väikesed ja vähemuses – see on ideaalne aeg, et meie Issand saaks tegutseda. Lõpuks on võit Tema päralt. Lõpuks võidab Kristus.

Kuhu edasi? Ma usun, et parim tegevusplaan vabadust armastavatele elupooldajatele on järgmine:

Palvetage Ameerika eest ja taotlege oma argipäevas pühitsetud elu.

Armastage oma perekonda, armastage ligimesi.

Rääkige tõde, mida see ka kaasa ei tooks, ammutades inspiratsiooni inimestelt nagu Aleksandr Solženitsõn ja piiskop Athanasius Schneider.

Valmistuge pimeduseajaks ja tagakiusamise suurenemiseks, teades, et lõpuks võidab Kristus.

Mõistke jätkuvalt hukka mõttetut poliitilist vägivalda, valimispettusi ja türanniat selle erinevates vormides.

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

Ameerika Ühendriikidest tuleb viimasel ajal murettekitavaid uudiseid. Mida sellest kõigest arvata ja kuidas kristlased peaksid toimuvasse suhtuma? Meie Kirik vahendab usutluse toimetuse liikme Enn Auksmanniga, kes teenib Los Angelese piirkonna eestlasi.

Portaali Meie Kirik «USA toimetuse juhataja» Enn Auksmann – teenid juba mitu head aastat Los Angelese eestlasi. Milline on olukord seoses koroonapandeemiaga koguduste jaoks? Kas Californias sai jõule kirikutes tähistada?

Alates möödunud aasta märtsikuust on Los Angelese Eesti kogudus pidanud kirikus ainult ühe jumalateenistuse, nimelt juulikuus, mil korraks tundus, et asjad on läinud paremaks. Kogu ülejäänud aja oleme pidanud läbi ajama videosalvestatud jutluste ja jumalateenistustega, mida on võimalik vaadata ja kuulata interneti vahendusel.

Kuna Eesti kogudus kasutab jumalateenistuse läbiviimiseks Los Angeleses asuvat läti kirikut, oleme allutatud Los Angelese maakonnas kehtivatele piirangutele, mis on rangemad Orange’i maakonnast kehtivatest, kus ma oma perega elan. Kuni detsembri keskpaigani oli Los Angeleses lubatud jumalateenistusi pidada ainult vabas õhus, kuid viimastel nädalatel on lubatud kasutada ka kirikuhooneid. Põhjuseks ei ole mitte olukorra leevendumine, vaid see, et ülemkohus leidis, et senised piirangud ei ole kooskõlas Ameerika põhiseaduses tagatud usuvabadusega. Eesti koguduse juhatus on otsustanud siiski mõnda aega veel oodata, kuna enamus koguduseliikmeist on eakad inimesed, kelle tervise ohtu seadmine võib tuua kaasa ränki tagajärgi. Pealegi peab enamus kirikulisi võtma jumalateenistusele tulekuks ette päris pika, mõni koguni paaritunnise autosõidu.

Kahjuks on piirangud toonud kaasa ka selle, et mul ei ole olnud peaaegu üldse võimalik külastada neid koguduseliikmeid, kes seda kõige rohkem vajaksid: neid, kes elavad vanade- ja hooldekodudes ning viibivad haiglas. Möödunud jõululaupäev tõi kaasa ka esimese ametlikult koroonaviiruse tõttu surnud eestlase Lõuna-Californias. Tema matusetalitus, mis on võimalik läbi viia ainult haual, toimub sel reedel. Ka matuseliste arv on ametlikult piiratud (vist kümnega, kui ma ei eksi), kuid tegelikult saavad talitusel osaleda siiski rohkemad – nad peavad lihtsalt üksteisest võimalikult kaugele hoidma.

Koguduseliikmed on olnud tänulikud videojutluste eest, kuid me kõik ootame varasema elukorralduse juurde tagasipöördumist. See puudutab ka muid siinse eesti kogukonna tegevusi, milles olen koguduseõpetajana samuti kaasas olnud: täienduskooli, seenioride igakuised kooskäimisi, kooriharjutusi ja muud selletaolist. Olen tuleviku osas päris murelik, sest kardan, et kui paus liiga pikaks kujuneb, on varasema küllaltki aktiivse elu taastamine kui mitte päris võimatu, siis kindlasti äärmiselt keeruline. 

Kas usuvabaduse säilimise küsimus pandeemia ajal on USA kristlaste jaoks oluline teema?

Vastus on lihtne ja lühike: jah. Paljud kirikud ja kogudused nii Californias kui mujal Ameerika Ühendriikides on olnud üsna aktiivselt võimude poolt kehtestatud piirangute vastu ning viimased kuud on toonud mitmeid olulisi kohtuvõite. Mõeldes Ameerika Ühendriikide rajamisele ja iseseisvumisele on täiesti arusaadav, miks kõige olulisemateks õigusteks ja isegi ühiskondlikeks väärtusteks on siin peetud usuvabadust, relva omamise õigust ja sõnavabadust: need kõik on siinse arusaama kohaselt vaba inimese tunnusteks. Tegelikult, vaadates kasvõi eesti rahva ajaloole, tuleb tunnistada, et see ei peaks nõnda olema ainult ameeriklaste arusaama järgi – mõtleme kasvõi sellele, mida tõi endaga kaasa nõukogude okupatsioon ja milliseid võtteid kasutati rahva alistamiseks: inimestelt võeti ära nii usu- ja sõnavabadus kui ka relvad.

Siinkohal on oluline toonitada, et kõiki neid vabadusi mõistetakse Ameerikas traditsiooniliselt üksikisiku, mitte mingite ühiskonnagruppide õigustena. See tähendab, et vastupidiselt viimastel aastakümnetel levinud arvamusele ja tihti isegi praktikale ei ole Ameerikas prantsuse stiilis riigi ja religiooni lahutatust – on vaid põhiseaduses sätestatud keeld kehtestada riigireligiooni. Usuvabadus, nagu ka sõnavabadus ja relva omamise õigus, on individuaalsed ning samuti nagu usuvabadus vastanduvad ka teised vähemalt teataval määral riigivõimule: riigivõim ei tohi piirata ühegi inimese eneseväljendamise vabadust. Ning igal inimesel peab olema õigus omada relva mitte niivõrd enda kaitsmiseks teiste üksikisikute (kurjategijate), vaid eeskätt riigivõimu omavoli eest. Tuleb tunnistada, et see fundamentaalne arusaam on ka paljudel ameeriklastel kaduma läinud, aga kindlasti on siin palju sellist, millest ka eestlastel oleks õppida – eeskätt see, kuidas teadvustada ennast tõeliselt vaba inimesena.

Ameerika poliitilise elu sündmused on praegu maailma tähelepanu keskmes. Küsin kõigepealt selle kohta, kas presidendivalimiste tulemuste võltsimise kahtlus on sinu hinnangul USA ühiskonnas laialt levinud või on see aktuaalne rohkem Trumpi veendunud toetajate jaoks?

Enamus inimesi, kellega olen neil teemadel vestelnud, väljendavad teatavat usaldamatust nii Ameerika valimissüsteemi kui valimiste praktilise läbiviimise suhtes. Eeskätt on paljudele arusaamatu see, kuivõrd erinevad on erinevates osariikides kehtivad reeglid ning kui suvaline on paljudes paikades valimistel osalevate inimeste isiku tuvastamine. Aga kahtlemata räägitakse viimaste valimiste puhul varasemast kordades rohkem ka teadlikest valimispettustest, mille olemasolusse usub avaliku arvamuse küsitluste põhjal mitte ainult enamus vabariiklaste, vaid ka ligi veerand demokraatide pooldajatest.

Donald Trumpi veendunud toetajatest on arvatavasti ligi sada protsenti veendunud, et valimistulemus on võltsitud. Selles küsimuses selget seisukohta võtmata – kuna viimselt on ju valimistulemused alati pelgalt usuküsimus (seni, kuni mul pole võimalik isiklikult kõiki hääletussedeleid kontrollida), nimetan lihtsalt, et ma pole vastusena võltsimissüüdistustele kuulnud ühtegi veenvat kinnitust, et need oleksid alusetud. Pigem on kõik katsed valimistulemust vaidlustada lükatud tagasi mitmesuguste formaaljuriidiliste põhjendustega. Paraku ei aita ka Eesti poliitikast tuntud JOKK üha teravnevat vastasseisu mitte kuidagi leevendada

6. jaanuaril tungis Trumpi toetajatest koosnenud rahvahulk Kapitooliumi ja segas valimistulemuste kinnitamist. Meie peavoolumeedias kujutati seda enneolematu märatsemisena ja vaat et riigipöördekatsena. On tõmmatud paralleeli 1990. aastaga, mil Eesti iseseisvusliikumise suhtes vaenulik rahvamass Toompea lossi tungis. Kuidas kohalikus meedias juhtunut kajastatakse ja mida sellest arvatakse?

Ameerika meediat valitsevad eeskätt suured telekanalid ja mõned suured ajalehed. Enamus neist kipub kalduma vasakule ja kasutab seetõttu pealinnas 6. jaanuaril toimunut konservatiivide ja eriti Donald Trumpi ning tema toetajate ründamiseks. Vaatamata sellele, et kõik konservatiivsed arvamusliidrid, sealhulgas president Trump ise, ning ka parempoolsed meediaväljaanded, on vägivalla ja märatsemise rangelt hukka mõistnud (suurel määral üsna erinevalt sellest, kuidas vasakpoolsed reageerisid suvisele oma poolehoidjate märatsemisele). Mul puudub ülevaade, kas Eesti meediaväljaanded on toonud esile tõsiasja, et Kapitooliumil vägivallatsenute hulk oli õigupoolest väga väike võrreldes tuhandete rahumeelsete meeleavaldajate arvuga, kes olid tulnud Washingtoni Donald Trumpi toetuseks meelt avaldama. Ameerikas on mõned meediakanalid seda siiski nimetanud.

Donald Trumpi ametiajal said kristlased nn kultuurisõdadest veidi hinge tõmmata. Mida on kristlastel oodata või karta Joe Bideni administratsioonilt?

Joe Biden on korduvalt rõhutanud, et ta on praktiseeriv katoliiklane. Paraku ei ole tema poolt viimastel aastakümnetel teostatud poliitika ja eriti valimiste eel väljendatud põhimõtted kuidagi ühitatavad katoliku kiriku sotsiaalsete ja kõlbeliste arusaamadega. Pigem on Joe Biden läinud kaasa nn progressiivse liikumisega, toetades ühelt poolt sajaprotsendiliselt nii aborti ja kõikvõimalikke seksuaalsust ja sooidentiteeti puudutavaid uuendusi, teiselt poolt aga nõudes ennist loetletud traditsiooniliste alusõiguste, sealhulgas ka usuvabaduse piiramist. Viimast ta kindlasti otseselt ei tunnistaks, küll aga on ta nagu valdav osa demokraatlikust parteist läinud kaasa mõtteviisiga, mille kohaselt üksikisikutel ei ole õigust lähtuda kõiges oma usulistest veendumustest, kui need võivad sattuda vastuollu teatavate ühiskondlike «väärtustega» (mõtelgem näiteks rünnakutele pagarite vastu, kes on oma usule viidates keeldunud küpsetamast torte teatavate pidude tarvis).

Enamus nn evangelikaalidest, keda ma tean, on olnud üsna häälekad Donald Trumpi poolehoidjad. Sama puudutab ka traditsiooniliste konservatiivsete kirikute liikmeid (näiteks anglikaane – mitte ajada segamini liberaalse episkopaalkirikuga! – ja Missouri Sinodi luterlasi). Seejuures on olnud üsna selge, et see toetus ei ole tähendanud nõustumist kõigi Donald Trumpi isiklike seisukohtadega, tema väljendusviisiga ja ka tema eluviisi või moraalsete arusaamadega. Teda on toetatud eeskätt seetõttu, et ta on väljendanud häälekalt toetust taas neilesamadele ülal nimetatud traditsioonilistele põhiõigustele, mille äravõtmist konservatiivid liberaalide poolt kardavad. Eks lähiaastad näita, kuivõrd see kartus tõeks osutub – küll on taas kord ka viimaste valimiste järel Ameerika kaardile vaadates selge, et territoriaalselt on enamus Ameerikast neis küsimustes siiski veel väga traditsioonilisel seisukohal.

Viimaks, kas USAs tekkinud ühiskondlikku lõhet ja vastandumist õnnestub lähitulevikus mingil viisil leevendada või on karta hoopis selle süvenemist ja kinnistumist?

Vabariiklased, sealhulgas Donald Trump, kes kuni viimase hetkeni kinnitas, et ei lase valimisi endalt varastada ja jätkab presidendina, on nüüdseks kinnitanud, et toetavad võimu rahulikku ja sujuvat üleandmist uuele administratsioonile. See tähendab, et loodetavasti mingit suuremat füüsilist vastasseisu ega isegi nelja aasta tagusega võrreldavat resistance’i karta ei ole. Küll aga ei julge ma prognoosida suhete paranemist, pigem vastupidi. Kardetavasti juhtub nii, et samal ajal, kui konservatiivid üritavad ühelt poolt omaenda ridu korrastada ning teiselt poolt vähemalt väliselt rahu ja üksmeele poole liikuda, jätkavad liberaalsed aktivistid üha innukamalt oma revolutsiooni, mille tegelikku eesmärki ei oska ma õigupoolest päriselt sõnastadagi. Arvatavasti ei ole selleks vähemalt selgelt deklareerituna Nõukogude Liidu, Hiina, Kuuba või Venetsueela taoline sotsialistlik ühiskond. Küll aga on selle aluseks nagu nendegi puhul ekslikud ja jumalavastased arusaamad nii inimese olemusest kui ühiskonnast, sh üksikisiku ja ühiskonna kui terviku või teatavate ühiskonnarühmade vahekorrast.

Ameerika (nüüdseks juba üsnagi kaheldavaks muutunud) õitseng, mis on olnud inimkonna ajaloo kontekstis üsnagi märkimisväärne ja ainulaadne, on oma edasiviivat jõudu ammutanud üksikisiku vabadusest, mis on rajanenud tema õigusel uskuda, mõelda ja elada nii, nagu on kohane vabale inimesele, ning püüelda õnne poole ilma, et riigivõimul oleks õigust talle kuigi palju ette kirjutada. Praegu toimuvad arengud suuremas osas läänemaailmast kipuvad paraku täpselt vastupidises suunas viima.

Küllap Jumal oskab viimaks ka sellest midagi head teha, nii ei tuleb Teda usaldada. Nii nagu praegu veel Ameerika rahatähtedelt lugeda võib (kuigi juba on Ameerika ülemkohtusse jõudnud ka nõudmised see lause seal eemaldada, kuna see ahistavat ateistide «siiraid religioosseid veendumusi»).

Küsitles Veiko Vihuri

Mind ajendas kirjutama 23. detsembril 2020 Eesti Päevalehes ilmunud Vilja Kiisleri intervjuu EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laatsiga. Kirikuõpetaja Laatsi kujutatakse meedias kui trendikat kiriku reformaatorit, kes tuleb ja naelutab meie avalikku ruumi oma teesid, mille sõnumiks on, et abielu on pseudoteema, seksuaalvähemused on kõige kiusatum grupp Eestis ning et kirik ja kristlased ei peaks üldse oma nina inimeste eraellu, riigi valitsemisse ja seadusloomesse toppima.

Ja ennäe, kogudus muudkui kasvabki: karvaseid ja sulelisi tuleb pühapäeval kokku üle terve Eestimaa. Annika armastus ja rõõmus olek tõmbab magnetina ligi patuseid ja selles sarnaneb ta kahtlemata Jeesuse Kristusega, kelle sõnum ja ligiolu oli patustele samuti äärmiselt köitev. Ainus vahe on selles, et Jeesusega koos olles tekkis patustel soov muutuda, jätta endine patune eluviis ning saada Jeesuse jüngriks. Ja kellel sellist arusaamist ei tekkinud, sellele ütles Jeesus ka otse: «Mine ja ära tee enam pattu, et sulle ei sünniks midagi hirmsamat!» (Jh 8:11, Jh 5:14).

Annika Laatsi puhul jääb aga kutse meeleparandusele märkamatuks, patu mõiste segaseks ning näib, et «röövik» (patune) peab ikka röövikuks jääma, mitte Jeesuse väe läbi liblikaks (vabaks, puhtaks, pühaks) saama. Kas aga lunastusel ja päästel on üldse mõtet, kui patuprobleemigi enam olemas pole?

Järgnevalt tahaksin natuke lähemalt käsitleda neid «teese», mida õpetaja Annika Laats on justkui kiriku eestkõnelejana avalikku ruumi naelutanud, ning tuua välja minu kui kristlase erinevad seisukohad antud teemadel, et kostaks ka lihtsate, Piiblit lugevate kristlaste arvamus.

Annika Laats: «Ei teagi enam, kas nutta või naerda. Vahel mõtlen: kas see on päriselt? Päriselt hekseldate praegu seda teemat [abielureferendumit – autori märkus]? Püüate mõne inimese elu veel täbaramaks teha? Ei oleks osanud oodata, et riigikogu selliseid pseudoprobleeme arutama hakkab. Küll aga näitab see kõige halvemas mõttes koha kätte seksuaalvähemustele – kes ju nagunii selle all kannatavad, eriti meie ühiskonnas. See näitab välistavas mõttes koha kätte noortele, kes alles avastavad oma seksuaalset identiteeti, kes ei julge seda tunnistada isegi vanematele. /…/ See annab neile signaali, et nad on valed, teisejärgulised. Ma lihtsalt ei saa aru, miks me tahame seda alla joonida. Miks kehtestame norme, mis tembeldavad osa inimesi normist hälbivaks ehk teisisõnu ebanormaalseks?»

Abielu ei ole riiklikus mõttes pseudoteema, vaid riigi püsimise seisukohalt ülioluline teema. Abielu eesmärgiks on moodustada perekond ja perekonnaseadus käsitlebki peamiselt abieluga seotud õigusi ja kohustusi. Perekond omakorda on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all /EV põhiseadus). Abielu on läbi aegade olnud kõige turvalisem (kestev, õigusi tagav) viis perekonna moodustamiseks ja järeltulijate eest hoolitsemiseks.

Eesti Vabariigis täna kehtiv perekonnaseadus ei võimalda homoseksuaalidel abielluda. Seega ei muuda abielureferendum kellegi jaoks tänast olukorda «veelgi täbaramaks». Homoseksuaalidel ei ole täna juriidilist õigust abielluda, seega ei saa abielureferendum neilt ka mingeid olemasolevaid õigusi ära võtta. Keegi ei keela neil ka täna omavahel koos elada, nii nagu ei saa keegi keelata inimesel elada lisaks oma abikaasale koos ka näiteks armukesega või olla korraga mitmes seksuaalsuhtes erinevate partneritega. Inimestel on õigus elada ebamoraalset elu ja teha enda valikuid ning paraku, ka kannatada oma valikute tagajärgede all. Erinevalt maskikandmise kontrollist ei käi politsei kellegi isiklikku elu kontrollimas. Inimestel on ka tänases Eestis võimalik elada oma südametunnistuse ja oma moraalinormide järgi sellist eraelu nagu nad õigeks peavad. Kuid neil ei ole õigust nõuda oma igasugustele eraelulistele valikutele riiklikku tunnustust. Riigi asi on soosida ja tunnustada oma kodanike hüvelist käitumist, sest puht pragmaatiliselt on see alati riigile kasulik – nii kestmise ja püsimajäämise kui ka majandusliku tulu mõttes. Ka turumajandus ja demokraatia saavad tõrgeteta toimida vaid ühiskondades, kus kodanikud peavad kinni teatud moraalinormidest. Moraalne kodanik tekitab riigile vähem majanduslikku kahju (tervishoid, sotsiaal, korrakaitse jne).

Noori mõjutavad eelkõige ühiskonnas ning meedias valitsevad eeskujud ja keskkond ning kristlasena olen ma mures, et ühiskondlik ruum, milles noored viibivad, pigem soosib seksuaalset vabameelsust ja piiride ületamist, selle asemel, et soosida truudust, pühendumist ja pereeluks valmistumist. Uuringud näitavad, et isegi kui homoseksuaalsusel on mingi geneetiline alus (ka see ei ole päris kindel), siis homoseksuaalsus kujuneb ikkagi välja kasvukeskkonna mõjul (nagu näitavad kaksikuteuuringud). Seega, kui me reklaamime homoseksuaalsuse proovimist noortele, siis see võibki neid kallutada homoseksuaalsessse eluviisi ja nad sattuvad mitmes mõttes keerulistesse olukordadesse, mis homoseksuaalsusega kaasas käivad (sh homoseksuaalse eluviisiga kaasnevad terviseriskid ja vaimse tervise häired). Me teame, et inimese seksuaalsus ei ole algusest peale väga selgelt määratletud, see kujuneb välja aja jooksul. Näiteks rohkem kui 90 protsendil homoseksuaalidest on olemas ka heteroseksuaalsed seksuaalkogemused.

Kirikuõpetaja ja hingehoidja ei peaks ka niivõrd muretsema, kas Piibli õpetus võib kedagi kogemata solvata, vaid eelkõige, kas nende suhe Jumalaga on korras, sest sellest sõltub nende igavikuline saatus. Tõe kuulutamine on juba Piiblis toonud kuulajates alati esile kahte sorti reaktsiooni: ühtedes patukahetsust ja sellest lähtuvat meeleparandust, oma käitumise ja suhtumise korrigeerimist ning teistes solvumist ja viha tõerääkija suhtes. Ka Ristija Johannes pidi oma peast ilma jääma just seetõttu, et ta julges kritiseerida kuningas Heroodest, kes hakkas kokku elama oma venna naisega. Ka juudi seadusetundjad ja vaimulikud liidrid solvusid Jeesuse kriitika peale («lubjatud hauad, silmakirjatsejad, vaimulikult pimedad teejuhid» jne) ning lasid ta risti lüüa. Tõde ei jäta kedagi ükskõikseks. Jumalal ei ole homoseksuaalide jaoks mingit eraldi armu või n-ö tagaust – Ta pakub lunastust ja pääsemist kõigile samadel tingimustel: parandage meelt ja uskuge Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Piibli põhisõnum on, et inimene on langenud, patune, kes ei suuda end ise lunastada – ei ühegi heateo ega ohvriga. Ilma Jeesuseta oleme me kõik põrgu poole teel. Jah, seda võib ju nimetada ka «koha kätte näitamiseks» või diagnoosi panekuks, aga ilma selle «diagnoosita» ei mõista me ka oma vajadust Jeesuse järele. Kui ma ei näe enda pattu, siis ei saa ma ka päästet vastu võtta. Patu tõttu oleme me kõik «normist hälbivad», Jumala kuju meis on rikutud, moonutatud, aga Jeesus tuli, et meis jumalanäolisus taastada ja muuta meid taas «normaalseks» nagu Jumal seda normaalsust defineerib. Annika Laatsi sõnumitest jääb minule mulje, et Jumala lunastus piirdub pattude andeksandmisega, mitte patu köidikutest vabastamisega. Tuleb tunnistada, et just inimeste vabastamises on kirik sageli läbi kukkunud ja hambutuks jäänud. Tänu Jumalale, et Jeesuse vere vägi ei ole jäänud täna lahjemaks, vaid see paneb ka nüüd deemonlikud väed värisema ning purustab saatanlikud ikked, rõhumised ja sidemed, mille all inimesed kannatavad.

Jeesusel on homoseksuaalsusega kimpus olevatele inimestele pakkuda tõeline vabadus ja vabastus sellest pahest. Jeesusel on vägi taastada inimese seksuaalne orientatsioon loomiskorra kohaseks: mehel on soov saada üheks vaid naisega ja naisel mehega. Minu südames on Püha Vaim juba mõnda aega äratanud üles palve Eesti homokogukonna eest. Usun, et Jeesus on sinna võimsat ärkamist ja vabastust toomas, Ta näitab taas, et Temal on vägi murda ahelaid ja purustada sõltuvusi, millega saatan on inimesi erinevatel põhjustel orjastanud. Meie Jumal on Kõikvõimas Jumal, Ta on imede Jumal! Jeesus tuli, et tühistada kuradi teod ja teha inimesed tõeliselt vabaks: vabaks vägivallast, pornograafiast ja teistest seksuaalsetest sidumistest, vabaks valetamisest ja varastamisest, vabaks kõikvõimalikest sõltuvustest ja kurjusest, vabaks haigustest ja depressioonist. Inimesed vajavad tõelisi lahendusi ja Jumala väge, mitte lihtsalt silitavaid sõnu. Kogudus peab uuesti hakkama terviksõnumit kuulutama, mitte ainult teatud osa evangeeliumist (Jesaja 61, 1Kr 4:20, 1Kr 2:5, 1Ts 1:5)!

Annika Laats: «Ma ei saa aga aru, miks hakkas kirik ägedalt torkima ilmalikku teemat, abielu registreerimist perekonnaseisuametis. 20. sajandi algul tekkinud ilmalik abielu ei puutu kirikusse, see on juriidiline akt. Minu meelest seisab kirik täiesti vale asja eest. /…/ See ei ole kiriku teema. Jeesus ütleb, et minu riik ei ole siitilmast. Kirik ei tohiks liiga palju torkida juriidilisi küsimusi, millega toimetatakse siinpoolses ilmas. See on seadusandjate otsus. /.../ Räägitakse abielu mõiste kaitsmisest, kuid miks peab mõistet kaitsma? Kaitset vajavad inimesed, mitte mõisted. Või kuidas saab abielu mõiste kindlustamine toetada iivet? /…/ EELK näib kaitsvat abielu kui midagi sellist, mis on hästi kristlik mõiste. Kristlik abielu on ammu juba … see mäng on ammu mängitud. … Miks me kaitseme mingisugust kodanlikku abielu, mis on tsiviilõiguslik, kusagil notari juures sõlmitud? Mis puutub see kirikusse? Me räägime kristlikust abielust, mis on sõlmitud Jumala palge ees ja mille vormiks on laulatus.» Samas väidab Annika Laats, et kui homoseksuaalide laulatamine oleks Eestis lubatud, «kui see oleks meil nii sätestatud nagu mitmes lääne kirikus, ja kui tegemist on kristlastega, kes soovivad oma kooselule Jumala õnnistust, siis loomulikult [ma laulataksin neid].»

Kirik koosneb koguduseliikmetest, kes on üldiselt ka Eesti Vabariigi kodanikud ja, hoolimata sellest, et nad on kristlased, on neil seaduslik õigus rääkida kodanikuna kaasa ka meie riigi korraldusega ning seaduseloomega seotud küsimustes. Jah, Jeesus on öelnud, et Tema kuningriik ei ole siit maailmast (Jh 18:36), mis tähendab, et enne Jeesuse teist tagasitulekut me siin maa peal täiuslikku Jumala valitsust ei näe (kuna seda ei suuda luua patused inimesed), kuid kindlasti on õpetaja Laats tuttav ka Jeesuse poolt oma jüngritele õpetatud meieisapalvega, kus on sõnad: «Sinu riik (valitsus) tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal». Seega on iga kristlase kohustus paluda ja igatseda, et Jumala tahtmine sünniks ka täna siin maa peal, ka siin Eesti riigis nii nagu taevas. Et Jumala tahe ilmneks meie ühiskonnaelu korralduses ja meie seadustes. Seni on see Euroopa kristlikus kultuuriruumis ka nii olnud, kuid üldise moraalse allakäigu ja kristlusest kaugenemisega on hakanud alla käima ka ühiskondlik moraal ja seadusloome.

Kiriku kohustus on kuulutada maailmale Jumala tahet ja Tema tõde, kuulutada evangeeliumi ehk rõõmusõnumit, et Jeesuse Kristuse läbi on meil võimalik oma pattudest ja patu palgast (surm ja igavene lahusolek Jumalast põrgus) pääseda. Jumala arm ja halastus on meie jaoks tasuta, kuid need ei ole odavad – need läksid Jumalale väga kalliks maksma. Jeesus maksis meie vabaduse eest oma eluga, oma vereohvriga. Abielu on Jumala poolt seatud püha institutsioon, milles on ilmutus nii Jumala Kolmainsusest kui ka ilmutus Kristuse ning Koguduse suhtest (kogudus kui Kristuse pruut, kes hoiab end puhtana Jeesuse jaoks). Abielule ehk mehe ja naise ühekssaamisele on Jumal andnud elu loova õnnistuse: mehe ja naise seksuaalvahekorrast sünnib uus elu, abielu kaudu oleme uue elu loomise osalised ja meie ülesanne on seda uut tekkinud elu hoida ja kaitsta ning armastada nagu Jumal meid armastab.

Jeesus ütles Mäejutluses väga selgelt, et Ta ei ole tulnud Seadust ja Prohveteid tühistama, vaid neid täitma ning igaüks, kes nende seaduste järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. Jeesus ei toonud moraalset latti mitte allapoole, vaid vastupidi, tõstis selle veelgi kõrgemale, kui see oli Vanas Testamendis: «Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: «Tola!», peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: «Sina jäle!», peab minema tulepõrgusse. /…/ Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.» (Mt 5:17–32). Jeesus tuli, et täita seadust meie eest ja jätta meile sellega eeskuju.

Jumal on püha ja Ta kutsub ka meid olema pühad. Kõrged moraalinormid ei ole kirikuõpetajate välja mõeldud, vaid Jumal on ise need oma rahvale seadnud. Juutidele antud normid (inimestevahelised suhted, hügieen, seadused ja sotsiaalne õiglus) olid kõrgelt üle normide, mis valitsesid tollal ümberkaudsete paganarahvaste seas. Kutse pühadusele jätkub ka Uues Testamendis, kus Jeesus paneb rõhku mitte ainult välisele pühadusele, vaid ka sisemisele pühadusele. Jeesuse sõnum on, et ainult välisest pühadusest ei piisa, meie sisemus, süda peab olema tõeliselt puhas. Jeesus kutsub patuseid, et pesta nende süda oma verega puhtaks ja anda neile nende patud andeks ning anda neile Püha Vaimu vägi elada Jumalale meelepärast, puhast ja püha elu. «Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast» (1Jh 2:16); «Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!»» (1 Pt 1:13-16); «Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12:1–2).

Riik peab alati kaitsma kõiki hüvelisi ja vooruslikke ideaale, sest ilma nendeta käib alla nii meie kultuur kui rahvas. Abielu on juba mõnda aega varjatult (kooseluseadus) rünnaku all ja täna on see rünnak saanud ka juba avalikuks, kui selgelt on erinevate erakondade ja ühenduste poolt välja öeldud, et soovitakse praegust abielu mõistet (nii nagu me seda tuhandeid aastaid mõistnud oleme ja mis on olnud kristlikus kultuuris normiks) muuta ning anda riiklik moraalne tunnustus ka homoseksuaalsetele kooseluvormidele. Seepärast tunnevad täna väga paljud inimesed, et me peame kaitsma muuhulgas ka abielu mõistet, ideaali kui sellist. Samas on ju ilmselge, et kaitstes abielu ideaali, kaitseme me eelkõige perekonda ja sinna sündivaid lapsi. Just vanemate kestev ja pühendunud abielu on see, mis pakub lastele kõige suuremat turvatunnet ja kaitset nii seaduste silmis kui ka vaimselt. Vanemad moodustavad lapse jaoks vaimse kodu ja lahutus lõhub lapse kodu. Abielu pakub kaitset ka naisele kui haavatavamale osapoolele (majanduslik turvatunne, praktiline abi ja kohustuste jagamine, tugi seaduste näol). Ka uuringud näitavad, et just püsivas abielus olevatele inimestele sünnib rohkem lapsi ning laste vaimne tervis ja elus edasi jõudmine on parem kui purunenud suhetega perede lastel).

On huvitav, et ühest küljest räägib Annika Laats kristlikust abielust kui millestki pühast ja erilisest ja mis ilmselt peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, ning teisest küljest kinnitab ta, et temal ei oleks probleeme laulatada ka geipaare, kui see EELK-s lubatud oleks. Seega ei ole tema jaoks kristlik abielu ikkagi ainult mehe ja naise vaheline liit. On kahju, et kui homoseksuaalid tulevad kirikusse Jumala õnnistust otsima, siis ei aidata neil seda tõeliselt leida. Jumal õnnistab ainult seda, mis on Tema tahtega kooskõlas, Jumal ei õnnista kunagi pattu – palume me seda või mitte. Homoseksuaalne eluviis, ammugi mitte nende kiriklik laulatus, ei ole Jumala tahtega kooskõlas, sest see on patt. Homoseksualism oli praktika, mida tihti praktiseeriti ebajumalatemplites ja mille eest Iisraeli rahvast hoiatati. Seksuaalsed sõltuvused on üks ebajumalateenistuse vorme. («Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus» (1 Kr 6:9–11); «Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse! Väljaspool on koerad [mehega vahekorras olevad meesprostituudid, vrdl 5Ms 23:18–19. Autori märkus] ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad» (Ilm 22:14–15).)

Jumal ei saa õnnistada ka seda, kui nt mees soovib lahutada end oma abikaasast, et abielluda oma armukesega. Jumal ei õnnista pattu. Jumal ei lepi kunagi patuga, Ta vihkab pattu, kuid halastab patuse peale, kes meelt parandab ja Jeesuse nime appi hüüab. Kui homoseksuaalid tulevad kirikusse, tuleb näidata neile tõelist teed, mis viib Jumala õnnistuste sisse. Ainus tee selleks nii homoseksuaalile kui heteroseksuaalile on meeleparandus ja usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Annika Laats: «Meil on koguduses geisid, kes löövad kiriku tegemistes aktiivselt kaasa ja kellest on väga suur abi. Vahel tabab mind kummastus: meil on olnud koos nii tore ja tegus tööpäev, mis puutub siia ometigi teistsugune seksuaalne sättumus? Koguduse elu mõjutab palju enam näiteks see, kui inimene on upsakas, ihne või õel.»

Arusaadav, et maakoguduses on töökäsi ja annetajaid alati vähe ning suur kiusatus on koguduse liikmeks kahel lahkel käel vastu võtta kõik, kellest kirikule mingilgi määral praktilist kasu on: on nad siis homoseksuaalid või mõnes muus patus elavad inimesed.

Kuid hirmutav on tõdeda, et kirikuõpetajale läheb rohkem korda see, et vajalik töö saaks tehtud ja koos oleks lahe olla, kui see, milline on nende inimeste hingelugu. Kristlasi peaks tavalistest inimestest eristama see, et neile ei lähe korda ainult ligimese maise elu õnnestumine, vaid ka see, et inimene pääseks põrgust ja saaks veeta igaviku koos Jumalaga. Mitte ainult kirikuõpetajatele, vaid kõikidele kristlastele on antud juhtnöör oma ligimest noomida ja korrale kutsuda, kui näeme, et ta kõnnib ohtlikult patuteel, mis viib igavesse hukatusse. Eriti tähtis on see siis, kui patus elav inimene end ise kristlaseks peab ja arvab, et tema hingega kõik korras on.

Annika Laats: «Esimest korda elus taipasin ma, kes on geid Jumala ees, ühes Inglismaa katedraalis paarkümmend aastat tagasi. Jutluses puudutati seda teemat ja korraga tabas mind tohutu häbi: kust ma olin võtnud kõrkuse mõelda, et mina heteroseksuaalina olen Jumala ees parem kui homoseksuaalid? See oli just nimelt häbi Jumala ees seistes, et ma olen pidanud ennast õigemaks või paremaks. See oli ilmutuslik kogemus.»

Siin paljastub minu jaoks Annika Laatsi hirm, mis takistab tal patust rääkida: hirm, et teised arvavad, nagu peaks ta end nendest kuidagi paremaks, moraalselt kõrgemaks.

Jah, Jeesus on tasane ja südamelt alandlik ja seda peaksime olema ka meie. Kõrkus mis iganes teema osas on patt ja sellest tuleb meelt parandada. Samas, kui inimene on oma eluviisi ja valikute tõttu teel põrgusse, siis sellest mitte rääkimine ja talle patususest tee välja näitamata jätmine on ju sulaselge armastuse puudumine ja hoolimatus. Lõppude lõpuks me oleme kristlastena armu saanud patused, kes tahavad teistele patustele näidata, kuidas saada elu. Nagu kodutu, kes on leidnud kodu ja toitu, tuleb teisi kodutuidki sinna kutsuma ja seda rõõmusõnumit jagama.

Issand vabastagu Annika Laats hirmust patust rääkides näida kõrk, sest vastasel korral hakkab see tõsiselt tema tööd vaimulikuna takistama! Kui me ei räägi enam patust, ei ole meil põhjust rääkida ka lunastusest, Jumala armust ja halastusest. Sest mis päästet me vajame, kui meil mingit pattu ei ole! Kui inimestel puudub patutunnetus, puudub neil ka vajadus kiriku järele. Sõprust ja heasoovlikust võib ka külaseltsidest ja huviringidest leida, selleks ei pea külma kirikusse tulema.

Küsimusele, kuidas Annika Laats suhtub katuserahade jagamisse abordivastasele ühendusele, vastas ta: «Sügava kurbusega. Mõni kuu enne katuseraha jagamist ajasin juttu ühe aktiivse pereisaga, kellel on see teema väga hinge peal, ta on noorte tütarde isa. Jõudsime ühise tõdemuseni, et niipea kui abielureferendum läbi saab, minnakse tõenäoliselt abordi kallale.»

Annika Laats on mõnes varasemas intervjuus ka ise öelnud, et elu on püha ja et me peaksime tegema kõik selleks, et ükski naine ei peaks nägema oma probleemide lahendusena aborti, tunnustades Caritast, kes töötab alaealiste emadega, et neile praktilist tuge ja nõustamist pakkuda. Seetõttu on tema aborti kaitsev väide minu jaoks segadust tekitav. Mida tähendab tema jaoks siis elu pühadus kui mitte seda, et ainult Jumal on elu andja ja elu võtja? Kui elu on püha, ei tohi keegi seda teiselt võtta. Kui elu on püha, tuleb meil teha kõik selleks, et elu hoida ja kaitsta. Meil ei ole kellelgi õigust otsustada kellegi teise isiku eluõiguse üle. Bioloogiliselt ei ole uus elu naise keha osa, vaid teine organism (külaline) naise kehas, kellel on oma unikaalne DNA, oma vereringe ja veregrupp, oma kutsumus ja missioon täita. John Wyatt toob oma raamatus «Elu alguse ja lõpu dilemmad» esile ilusa mõtte, et rasedus – lapse vastuvõtmine oma ihusse – on suurim külalislahkuse näitaja. Me räägime vajadusest näidata üles külalislahkust teisest kultuuri- ja usuruumist pärit immigrantide vastu, aga ei suuda vastu võtta omaenda ihuvilja, omaenda lapsukest ja pakkuda talle 9 kuuks turvalist varjupaika oma üsas?! Kas pole see võrdlus traagiline? Meie president leiab, et rohkem kui 3000 süütu elu tapmine enne sündi ei vääri isegi mitte avalikku debatti, rääkimata sellest, et luua riiklikult kaitsvaid meetmeid nende elude säilitamiseks. Kas on võimalik enam moraalselt madalamale langeda?

Annika Laats: «Enamik neid, kellega puutun kokku hingehoidjana, ei ole kristlased. Mis ei tähenda seda, et neil ei võiks olla usk või usaldus elu suhtes. Kes räägib saatusest, kes taevast või vaimust. Hingehoidjana ei suru ma oma maailmavaadet ja uskumusi peale, see on osa professionaalsusest. /…/ Ma tean, et need on tema lapsed, tema loodud, seepärast ei pea ma ka pikka sissejuhatust tegema, ma tean, et ta teab, kellest ma räägin.»

Jumal on meie kõigi Looja ja soovib olla meie kõigi Isa, aga Tema lasteks saavad ainult need, kes Jeesuse vastu võtavad (Jh 1:12, Rm 8:14–16). Jumal austab inimese vaba tahet ega lapsenda meid vägisi. Seepäras ei ole teoloogiliselt õige nimetada kõiki inimesi Jumala lasteks.

Kuna Jumal austab inimeste vaba tahet, tuleb seda ka meil austada ning loomulikult ei ole me kristlastena kutsutud oma uskumusi teistele «peale suruma», kuid oleme kutsutud julgelt evangeeliumi kuulutama ja selgitama seda, mida meie usume ja miks me nii usume, et inimesed saaksid soovi korral teha valiku Jumala kasuks. Kui neil puudub piisav info ja teadmised Jumala olemuse ja Tema tegude kohta, ei saa nad ka informeeritud valikut teha. Info jagamine ja selgitustöö, veenmine ja väitlemine ei ole enda vaadete peale surumine. Ei ole ju mõeldav, et nt piletikontroll aktsepteerib rongis ka nt teatripileteid või kinopileteid. Tema ülesanne on reisijale öelda, et selle piletiga ta sihtkohta ei jõua. Sama on arstiga, kelle kohuseks on inimesele tema tervisliku seisundi kohta õiget infot jagada, mitte hirmust inimese tundeid riivata midagi olulist rääkimata jätta. Õige diagnoos õigel ajal võib päästa elu ja seda ka igavikulises mõttes.

Artikkel ilmus veidi lühendatult portaalis Uued Uudised. Siinne versioon põhineb autori algtekstil.

Agnes Pulk on Pärnu Immaanueli baptistikoguduse liige ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kristlaste Ühenduse liige

Jaanuaris 2021 täitub viissada aastat Martin Lutheri ja tema pooldajate ekskommunitseerimisest paavst Leo X poolt. Nimelt 3. jaanuaril (ukj 13. jaanuaril) 1521 ilmus Leo X bulla «Decet Romanum Pontificem», milles Luther ja tema poolehoidjad kuulutati Kiriku osadusest välja arvatuks. Nimetatud bulla on formaalselt tänini jõus, sest seda pole hiljem tühistatud.

Reformatsiooni sümboolseks alguseks loetakse 31. oktoobrit 1517, mil Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 teesi pealkirjaga «Väitlus indulgentside väe selgitamiseks». Kas teeside uksele naelutamine ka tegelikult aset leidis, pole kindel (välistada seda ei saa), ent on teada, et samal päeval saatis Luther kõnealused teesid Mainzi peapiiskopile kui paavstlikule indulgentsikomissarile Saksamaal ja Brandenburgi piiskopile kui oma vaimulikule ülemusele. Need teesid ei kujutanud endast kiriku uuendamise programmi, vaid akadeemiliseks väitluseks mõeldud teoloogilist kriitikat indulgentside aadressil.

Aastate 1518 ja 1519 jooksul arenes Lutheri väljaastumine vastasseisuks Roomaga, s.t. kiriku ametliku juhtkonnaga ja ametlikku positsiooni kaitsvate teoloogidega. Indulgentside küsimusest kasvas kiiresti välja küsimus kirikliku autoriteedi päritolust ja ulatusest. Oktoobris 1518 nõudis Roomast Saksamaale saadetud kardinal Cajetanus (Tommaso de Vio) Lutherilt alistumist kiriku õpetusautoriteedile ning 1519. aastal toimunud Leipzigi dispuudil Johannes Eckiga tõusis Lutheri meelehärmiks indulgentside asemel fookusesse küsimus paavsti meelevallast.

1520. aasta jaanuaris-veebruaris hakkas Roomas Lutheri asjas edenema ketseriprotsess. Lutheri õpetusi pandi läbi vaatama teoloogidest ja kirikuõiguse asjatundjatest koosnev komisjon, kuhu kuulusid nii kardinal Cajetanus kui Johannes Eck. Komisjoni tööle tuginedes andis paavst Leo X sama aasta 15. juunil välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta. Bulla järgi olid Lutheri väited osalt kummutatud juba varasemate kirikukogude ja eelmiste paavstide poolt, osalt aga olid need kas «hereetilised ja solvavad, või valed, või vagasid kõrvu haavavad, või lihtsale inimesele ohtlikud, või katoolsele tõele vasturääkivad.» Paavst kutsus retooriliselt oma bullas Kirikule appi pühi apostleid Peetrust ja Paulust. Ühtlasi keelas paavst katoliiklastel ketserlust sisaldavate Lutheri teoste lugemise, levitamise, kaitsmise jne ning käskis need ära põletada.

Nimetatud 41 väite üleslugemine läheks siinkohal pikale, ent need puudutasid õpetust patust, pihist, indulgentsidest, armulauast, paavstist, purgatooriumist jne. Nende seas on ka Lutheri seisukoht, et mõned Konstantzi kirikukogul hukka mõistetud ja tuleriidale saadetud Jan Husi õpetused on tõeliselt kristlikud ja evangeelsed ning et ketserite põletamine on vastuolus Püha Vaimu tahtega. «Kontekstist väljarebitud laused olid osalt lausa arusaamatud, kusjuures hukkamõistu ei põhjendatud mitte millegagi,» märgib Bernhard Lohse. «Nii mõistetakse hukka väide, et «hereetikute põletamine on Püha Vaimu tahte vastu», millest tuleb siis järeldada, et eksiõpetajate põletamine bulla järgi vastab ikkagi Püha Vaimu tahtele.»

Kirikuloolase Urmas Petti hinnangul mõisteti Luther selles bullas hukka teoloogilise arengu astmel, kus tema täielik vastuolu Roomaga polnud veel üldse välja arenenud. Kuid selsamal 1520. aastal avaldas Luther muude tööde seas kolm programmilist kirjutist – «Saksa rahva kristlikule aadlile», «Kiriku Paabeli vangipõlvest» ja «Traktaadi kristlase vabadusest» –, millega ta ületas igati vandeähvardusbullas taunitud laused. Viimati nimetatud traktaadi eessõnas, mis kannab kuupäeva 6. september 1520, kirjutab Luther paavst Leo X poole pöördudes: «Kuid ärgu keegi mõelgu, et ma oma seisukohtadest ametlikult lahti ütleksin, õndsaim isa, kui just pahatahtlikult ei taheta asju veel rohkem segamini ajada. Samuti ei allu ma seadustele, mis määravad, kuidas Jumala Sõna tõlgendada tuleks, sest Jumala sõna, mis kõigile teistele vabadust õpetab, ei tohiks ise orjastatud olla.» Selle teose kirjutas Luther enne bulla kättesaamist, mil üritati veel üht vahenduskatset Roomaga. Isiklikult oli Luther juba tollal seisukohal, et end Pühakirjast ülemaks seadev paavstlus tuleb samastada Antikristusega. «Oleme siin veendunud, et paavstlus on tõelise ja kehastunud Antikristuse aujärg, mille valede ja nurjatuse vastu on meil hingede päästmiseks voli kõike teha. Ma ise tunnistan, et ei võlgne paavstile rohkem kuulekust kui võlgnen tõelisele Antikristusele,» kirjutas ta ühes kirjas 1520. aasta augustis.

Paavstlik vandeähvardusbulla jõudis Lutherini oktoobris. Ta vastas sellele kohe kirjutisega «Adversus Execrabile Antichristi Bullam» («Antikristuse jälestusväärse bulla vastu»), kuulutades bulla autori, kes see ka poleks, Antikristuseks. Novembri lõpus järgnes veel teinegi kirjatükk. Kaks nädalat enne jõulupühi – 60 päeva pärast bulla kättesaamist – andis Luther tõlgendamisruumi mittejätva avaliku vastuse. Esmaspäeva, 10. detsembri, hommikul kell üheksa valmistas ta Wittenbergi idavärava taga Püha Risti kabeli juures – paigas, kus tavaliselt põletati nakkushaigustesse surnud inimeste riideid – ette tuleriida. Selle juurde kogunes hulk tudengeid ja linnarahvast. Tuleroaks läksid vandeähvardusbulla «Exsurge, Domine» ja mitmed paavstlikud dekretaalid, mõned Lutheri vastaste Johannes Ecki ja Hieronymus Emseri teosed jm. Päeva jooksul kammisid agarad tudengid terve linna läbi, kuhjasid kokku muid taolisi raamatuid ja kärutasid need uuesti süüdatud lõkkesse.

Paavst Leo vastas 3. jaanuaril (uue kalendri järgi 13. jaanuaril) 1521 uue bullaga, mis on tuntud nime all «Decet Romanum Pontificem». Selles teatas Leo X, et Luther «on nüüd kuulutatud ketseriks, ja niisamuti teised, olenemata nende positsioonist ja seisusest, kes pole hoolinud omaenda pääsemisest, vaid saavad avalikult ja kõigi inimeste silmis Martini hukatusliku ja ketserliku sekti järgijateks ning on talle avalikult andnud abi, nõu ja poolehoidu, julgustades teda keset oma sõnakuulmatust ja kangekaelsust või takistavad meie mainitud läkituse avaldamist: sellistele inimestele on saanud osaks selles läkituses sätestatud karistused ja neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõik ustavad kristlased peavad neist hoiduma, nagu apostel ütleb (Tiituse 3:10–11).»

Martin Luther jäi ekskommunitseerituks kuni elu lõpuni 1546. aasta veebruaris. Kui temalt surivoodil küsiti, kas ta tahab oma õpetuse juurde jääda, vastas ta selgesti jaatavalt. Ta ei võtnud mitte midagi tagasi ja suri luterlaste silmis õndsalt. Ta maeti Wittenbergi lossikirikusse.

Leo X (Giovanni di Lorenzo de' Medici) aga, keda jäädakse mäletama paavstina, kes pani Lutheri kirikuvande alla, suri vähem kui aasta pärast vandebulla avaldamist – 1. detsembril 1521 – kõigest 45-aastaselt ja on maetud Santa Maria sopra Minerva kirikusse Roomas. Teda on iseloomustatud muusika-, kirjandus- ja kunstihuvilise, kuid samas naudinguhimulise ja väidetavalt homoseksuaalse kirikuvürstina, kel oli kaunis lauluhääl ja elegantsed maneerid.

Luther oli apelleerinud üldisele kontsiilile. Tema surmale eelnenud aastal kogunenud Trento kirikukogu (toimus aastatel 1545–1563) lükkas protestantide õpetused ühemõtteliselt tagasi. Lutheri ja tema mõttekaaslaste püüded õhtumaist kirikut reformida – viisil, nagu nemad seda vajalikuks pidasid – olid luhtunud, tekkinud kirikulõhe üksnes süvenes ja kinnistus. Katoliiklik pool nägi luterlastes ja teistes protestantides tõelisest Kirikust eraldunud sektante. Trentost sai katoliikliku reformiliikumise teetähis.

Luterlaste ja katoliiklaste teoloogiline dialoog algas uuesti alles pärast II Vatikani kirikukogu ja on ilmutanud mõningates küsimustes edenemise märke, aga kirikuosaduse taastamisest ollakse endiselt väga kaugel. Kuigi Lutherile pandud kirikuvannet ei ole tühistatud, on katoliku kiriku ametiisikute retoorikasse sugenenud uusi noote. Seoses viiesaja aasta möödumisega Lutheri sünnist koostasid katoliku ja luterlike kirikute esindajad 1983. aastal ühisavalduse, mis kannab kõnekat pealkirja: «Martin Luther – Jeesuse Kristuse tunnistaja». Selles tsiteeritakse kardinal Johannes Willebrandsi sõnu Luther kui sügavalt religioosse isiksuse kohta, kes hoidis alal tunduva osa vana, katoliiklikku usku. 2016. aastal – reformatsiooni 500-aastase juubeli eel – avaldas Saksamaa katoliku kiriku piiskoppide konverents 206-leheküljelise raporti «Reformatsioon oikumeenilises perspektiivis», milles Martin Lutherit nimetatakse «evangeeliumi tunnistajaks» ja «usu õpetajaks».

Piibel arvestab asjaoluga, et Jumala tahte ja inimese süü tõttu pole kõik ajad võrdsed. On olemas läheduse aegu ja kauguse aegu, põua aegu ja lõikuse aegu, aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, just nüüd», ja aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, mitte praegu!» Jumal ei ole kõikide aegade jaoks ühtviisi Jumal, ta ei ole alati ühtviisi lähedal. On aegu, mil Jumal annab oma prohvetite kaudu oma Sõna külluses, ja aegu, mil inimesed tunnevad Jumala sõna järele nälga ning otsivad seda asjatult; aegu, mil imed peaaegu iga päev ilmuvad, ja aegu, mil ühtki imet ei toimu; aegu, mil apostlid Jumala käsu peale kuulutavad, ja aegu, mil Jumal neile kuulutamise keelab. … Kus Piibel kõneleb Jumala eemalolemise aegadest, seal sünnib see kartuse, kohkumise ja oma süü tunnistamisega ning uue, Jumala tungiva ootusega.

Katkend raamatust «Jumala ootamise ajal»