Väljaanne Postimees kutsub oma 3. juuli juhtkirjas riiki poliitilistel kaalutlustel sekkuma kirikuasjadesse. Sihikule on võetud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK), mis on koos luteri kirikuga (EELK) liikmearvult üks suurematest usuühendustest Eestis.

See on sisuliselt üleskutse allutada kirikud sekulaarse riigi agressiivsele tahtele. Ettekäändeks on Ukraina küsimus, aga asi läheb palju, palju kaugemale. Kuigi juhtkirjas märgitakse, et «kiriku sulgemine või reformimine riikliku sunniga võib olla vastuolus inimeste õigusega kuuluda kogudusse ja järgida oma usulisi tõekspidamisi», esitatakse järgnevalt mitu mõtet, mis justkui õigustaks riikliku sunni või vähemalt suuniste rakendamist nii MPEÕK kui vajadusel ka teiste kirikute suhtes.  

Postimees: «Ise küsimus, kui mõni kirikutest hakkaks tegelema poliitikaga. Siis on riigil küll õigus nende tegevust takistada.» – Kirikud on juriidiliselt võttes kodanikuühendused, mis võivad sama palju «poliitikaga tegeleda» ehk ühiskonna asjades kaasa rääkida kui mistahes muud ühendused, loomulikult kehtiva õiguse raames. Poliitikas osaleda saavad siiski vaid üksikisikud, erakonnad ja valimisliidud.

Postimees: «Kindlasti peab viha- ja sõjaõhutamise suhtes silma peal hoidma kaitsepolitsei, olgu tegu siis millise konfessiooniga tahes.» – Vihaõhutamiseks saab tänapäeval nimetada ükskõik milliste seisukohtade väljendamist, mis ei ühti globalistlik-progressiivse kursiga. Kirik ei ole nõus muutma oma «putinistlikku» arusaama abielust? Ei austa naiste õigust «otsustada oma keha üle»? Taunib uhkuseparaade? Kinni panna! Likvideerida! Ja pange tähele, et nüüd ei käi jutt enam MPEÕKst, vaid kõigist konfessioonidest!

Postimees: «Kõik see ei tähenda, nagu poleks Eesti riigil ja ühiskonnal mingit võimalust mõjutada, kuidas õigeusk Eestis areneb.» – Eesti riigi ja ühiskonna asi pole mõjutada mitte ühegi kiriku arengut. See on eksklusiivselt kiriku liikmete asi.

Postimees: «Nii nagu vene lapsevanemad on hakanud eelistama eestikeelset kooli, tuleks jõuda ka selleni, et õigeusklikud, rahvusest hoolimata, hakkaksid eelistama eestimeelset, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut.» – Põhiseaduses on sätestatud, et riigikirikut ei ole. Ei ole riigi ega valitsuse rahastatud meedia asi dikteerida, millisesse kirikusse inimesed peavad kuuluma.

Esialgu on tegemist kõigest Postimehe juhtkirjaga, aga nähtavasti süvariigis juba hautakse mõtteid, kuidas Ukraina küsimuse kattevarjus saaks riik nt kooseluseadusele või «naiste õigustele» või muudele taolistele asjadele vastu seisnud kirikud tasalülitada, et ei oleks enam vihaõhutamist, «poliitikasse sekkumist» ja mistahes muud laadi vastuhakkamist progressiivsele ideoloogiale. Kas poleks armas, kui Eestis tegutsevate kirikute esindajad «õnnistavalt toetaksid» Eesti Vabariigi poliitilist kurssi?

Minu hinnangul on kõnealuse juhtkirja näol tegemist agressiivseima rünnakuga Eesti kirikute vastu alates Nõukogude ajast. Ukraina teemaga saab inimesi manipuleerida ja teatud kirikute vastu üles ässitada. Asjakohane näide leidub kohe sellesama juhtkirja kommentaariumis, kus kodanik Indrek Park kirjutab järgmist: «Koera saba ei raiuta jupphaaval. Miks me riigina nii arad oleme? Kuritegelikku režiimi teeniv vene kirik tuleb üle võtta nagu ukrainlasedki tegid või siis lihtsalt kinni panna. Putinistlike pappidega tegelemiseks on kaitsepolitsei. Oleks tore, kui saaks ka selle Riigikogu hoone ees oleva õudse kummuti kivihaaval lahti võtta ja Venemaale tagasi saata.»

1920. aastatel kõlasid samuti üleskutsed lammutada Toompeal asuv Neeva Aleksandri katedraal kui venestamise sümbol. President Pätsi ajal taheti riigi esindusliku paraadväljaku rajamise huvides lammutada Tallinna Jaani kirik. Mõlemad pühakojad seisavad Tallinnas oma kohal tänini, aga vabariik hävis ja see taastati alles pärast pikka okupatsiooniaega.

Olen aru saanud, et neid kodanikke, kes tunnevad «vene kiriku» vastu viha, on omajagu. See viha kandub üle isegi Kreekast pärit ortodoksi ikoonide vastu, mille kohta üks kirikuasjadega mitte eriti kursis olev inimene märkis, et kogu maailm on praegu selliste ikoonidega sõjas. Progressiivsed sekularistid või lihtsalt kirikuvastased jõmmid alustavad oma ebapüha ristiretke MPEÕKst, aga peagi on järg ka EELK ja teiste konfessioonide käes. Kui need just allaandmise märgina vikerkaarelippu ei heiska, mis lükkaks arveteklaarimise mõneks ajaks edasi.

USA ülemkohtu otsus, millega eitati konstitutsioonilist abordiõigust, on ajaloolise tähtsusega ja on vägagi võimalik, et sellest räägitakse ka sajandite pärast kui ühest kõigi aegade kõige olulisemast kohtuotsusest, kirjutab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Jaanipäeval USA ülemkohtu poolt kohtuasjas Dobbs v. Jackson Women's Health langetatud otsus on suure ajaloolise tähtsusega. Selle otsuse tuumaks on seisukoht, et USA konstitutsioonist ei tulene õigust abordile ja et seega on osariigid vabad ise abordiga seonduva õiguse üle otsustama. 

Teisisõnu pööras ülemkohus selle otsusega ümber kohtu enda poolt 1973. aastal kohtuasjas Roe v. Wade langetatud kurikuulsa, täiesti õigustatult kohtu kõigi aegade kõige halvemaks lahendiks nimetatud ja lubamatu kohtuliku aktivismi üheks peamiseks näiteks kujunenud otsuse, millega kohus tühistas kõigis USA osariikides kehtinud abordipiirangud, tunnistades need väidetava konstitutsioonilise piiramatu abordiõigusega vastuolus olevaks.

Nagu selgitas ülemkohtu enamuse seisukoha sõnastanud kohtunik Samuel Alito (kellega ühinesid kohtunikud Clarence Thomas, Neil Gorsuch, Brett Kavanaugh ja Amy Coney Barrett), oli kohtu 1973. aasta otsus «erakordselt vildakas» ja selle argumentatsioon «silmatorkavalt nõrk». Ta toonitas, et reaalselt «konstitutsioon ei viita kusagil abordile ja sellist õigust ei kaitsta otseselt mitte ühegi konstitutsiooni sättega.»

Pidades silmas, et ülemkohtu 24. juuni otsus seab piiri kümnete miljonite süütute inimeste tapmisele, on selle tähtsust raske ülehinnata. Kõigi eelduste kohaselt räägitakse sellest kui kõigi aegade ühest kõige olulisemast kohtuotsusest veel sajandite pärast. Ei ole liialdus öelda, et see otsus pole oma moraalselt kaalult väiksem kui orjakaubanduse õiguslikult lubamatuks kuulutamine Ameerika kodusõja päevil. Pigem on selle kaal oluliselt suuremgi.

Olgugi et vasakpoolsed kujutavad ülemkohtu mõne päeva eest langetatud otsust mõistusevastasel moel rünnakuna inimõiguste vastu, on see tegelikult inimõiguste seisukohast tohutu suur ja erakordselt oluline võit. Täiesti absurdne ja sügavalt kuri idee, et osa süütute inimeste tahtlik tapmine kujutab endast konstitutsioonilist õigust, on lõpuks (vähemalt USA-s) ajaloo prügikasti visatud. Seejuures ületab kõnealuse otsuse tähtsus kaugelt USA piirid, sest selle tuules peavad ka end inimõiguste etaloniks pidavad Euroopa riigid (sh Eesti) hakkama uuesti küsima, kas õigus tappa sünni eelselt oma lapsi ikka on iseenesestmõistetav ning kas see on reaalselt osaks nö Läänelikest väärtustest.

Tegelikult on USA konstitutsioonis (just nagu ka rahvusvahelistes inimõiguslepingutes ja paljude teiste riikide põhiseadustes) sätestatud mitte õigus abordile, vaid kõigile inimestele ühetaoliselt kuuluv õigus elule. Seetõttu oleks kohus võinud asuda mitte ainult seisukohale, et osariigid on vabad abordi seaduslikkuse üle otsustama, vaid minna palju kaugemale ja otsustada, et ükski osariik ei või laste sünnieelset tapmist seadustada. Just samuti, nagu ei või ükski osariik seadustada orjapidamist. Aga ehk oleks USA kultuurilist ja poliitiliselt olukorda arvestades olnud seda praegu liiga palju tahta.

Igal juhul on kõnealuse otsusega seonduvalt rohkelt põhjust olla tänulik. Peamiselt peab olema tänulik neile kuuele kohtunikule, kes leidsid endas julgust see ülioluline otsus langetada – ka pärast seda, kui maikuus kohtuotsuse projekt pretsedenditul moel avalikkuse ette lekitati ja kohtunikele selle järgselt hiiglaslikku survet avaldati (kohtunik Kavanaugh suhtes kavandati väidetavalt koguni mõrva). Samuti peab olema tänulik Donald Trumpile, kes USA presidendiks olles nimetas ametisse kolm neist kuuest kohtunikust, kes selle ajaloolise otsuse langetasid. 

Kahtlemata väärivad suurt tänu ka need miljonid ameeriklased, kes on ka lootusetuna näivates oludes aastakümneid lakkamatult palvetanud ja teinud ennastsalgavaid pingutusi ülemkohtu 1973. aasta katastroofilise otsuse ümberpööramiseni jõudmiseks, trotsides nii liberaalse meedia kui ka vasakpoolse poliitilise tiiva pidevat mõnitamist, häbimärgistamist ja marginaliseerimist. Loodetavasti annab saavutatud võit neile uut lootust ja jõudu, et jätkata seismist nende inimeste eluõiguse eest, kes ise enda kaitseks välja astuda ei saa ning keda on alates 1973. aastast tapetud USA-s rohkem kui 60 miljonit.

Kindlasti teeb see Ameerika poliitilisele ja õiguslikule süsteemile au, et see suudab tunnistada oma enda varasemaid hiiglaslikke vigu ja neid vigu ka ümber pöörata – isegi kui see võtab aega aastakümneid. Jääb üle loota, et ehk on 24. juuni otsuse näol tegu tsivilisatsioonilise pöördepunktiga, mis tähistab hetke, kus abordi kui inimajaloo kõige mastaapsema ja rängema inimõiguste rikkumisega seonduvalt hakkavad tuuled pöörduma.

Lõpetuseks võib juhtida tähelepanu veel ühele huvitavale asjaolule. Nimelt sellele, et ülemkohus langetas kõnealuse kohtuotsuse 24. juunil, mil kirikus tähistatakse Ristija Johannese püha. Ristija Johannest, kes tundis pühakirja kohaselt oma ema üsas viibides ära oma Päästja külastuse ja hüppas seepeale rõõmust,[1] peetakse veel sündimata laste kaitsepühakuks. Mitteusklikud inimesed võivad nimetada seda kokkulangevust juhuslikuks, ent usklikele on selles nähtavad jumaliku ettehoolduse märgid.

Kindlasti on jumaliku ettehoolduse ja üleloomuliku armu märgid nähtavad ka jaanipäeval langetatud kohtuotsuses endas. Nagu on kirjutanud psalmist (Ps 9:11), sõnadega, mis olid ka eilse (traditsioonilise) missa tekstide osaks: «Sinu peale, Issand, loodavad kõik, kes Su nime tunnevad, sest sa ei jäta neid, kes sind otsivad.»

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

 

[1] Luuka 1:41: «Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!»

Suvi on aeg täis aistinguid. Värvid, maitsed ja lõhnad on tugevalt kohal nii looduses kui ka söögilaual. Suvi paneb punkti töö- ja kooliaastale. Nüüd on aeg nautida sooja ilma ja liguneda ning sulistada vees. Aega jääb nii hobide kui abikaasa, laste, sugulaste ja sõprade jaoks. Suvine tuul tõotab lõõgastumist, hõrgutisi, mõnusaid hetki ja loodetavasti ka vaimset kosutust. Milline võiks olla puhkamise teoloogia 2022. aasta suvel?

Esimene oluline asi on, et suve ja puhkust tuleks võtta kui kingitust. Selles pole mitte midagi kristlikku, kui lased puhkusel olles südametunnistusel endale ette heita, et sa muudkui puhkad ja tegeled vaid sellega, mis meeldib. Ja selles pole midagi ebakristlikku, kui kulutad oma puhkuseraha selleks, et mõne saare peal laua taga tukkuda, helgest kultuuriõhtust elamusi ammutada või kirbuturul ostlemist nautida. On kitsarinnaline tunda end süüdi või süüdistada teisi, et saad lennata kauaoodatud välisreisile. Isegi sõja ja kannatuste šokeeriv reaalsus ei tähenda, et sul pole lubatud kõigi meeltega nautida seda, mida suvi pakub. Kindlasti ei pea kristlane puhates olema morn, lihasuretaja ja käsumeelne. Rõõmusta koos rõõmsatega ja puhka koos puhkajatega. «Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga» (1Tm 4:4).

Teiseks on oluline mõista, et see, mida suvi ja puhkus pakuvad, on kaduv. Suvele ja puhkusele esitatakse ootusi, mida pandeemiaaeg on mitmekordistanud. Lühikese aja jooksul tahetakse kogeda, näha ja tunda võimalikult palju ja natuke rohkemgi. Ei saa leppida vähema kui meeldejääva rattapuhkuse, erakordse kontserdi, kõigi aegade parima matka või hingematva vaatega. Abikaasa peab olema rõõmsameelne ja pere õnnelik ning kõik plaanid peavad teoks saama. Teistele jagamiseks olgu olla superfotod ja supermälestused. Kui puhkuse kingitust on ebakristlik alahinnata, siis samamoodi on ka selle ülehindamisega. Kui palju me ka ei ahmiks elamusi või ei ostaks kokku asju, ei saa neist keegi küllalt. Kui kanname oma igatsuse lõpmatu õnne ja rahulduse järele üle suvel pakutavatele elamustele, rääkimata, et ootaksime seda inimsuhetest, siis pettume ikka ja jälle. Kõik loodu on lõppude lõpuks kõigest loodu ja kaduv, millest meile, igavestele olenditele, ei piisa mitte kunagi. Ajame vaid oma varju taga, kui klammerdume südamerahu otsides sellesse, mida puhkus tõotab. «Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus» (Kl 2:16–17).

Kolmas oluline asi on, et suve ja puhkuse annid tuleks Issandalt tänulikult vastu võtta ning meeles pidada, et need osutavad tulevasele heale. Iga hea kingitus ja hetk suvel võiks sulle meelde tuletada Issandat ja seda, mida Ta on sulle valmistanud. Pead veest välja tõstes ja tüünet järvepinda silmitsedes rõõmusta ning pea meeles, et veelgi kaunim on olla elava vee allikal taevas. Kui oled õnnelik suvises pulmas särava noorpaari pärast, rõõmusta ja pea meeles, et sa oled teel Talle pulmapeole. Kui kuuled kontserdil imelisi palasid, rõõmusta ja pea meeles, kui imeliselt laulavad ja mängivad inglid taevas. Kui näed kaunist hoonet, idüllilist külamaastikku või haaravat kunstiteost, rõõmusta ja pea meeles, et need kõik on taevase Jeruusalemma hiilguse eelmaitse. Kui haarad jäätisetorbiku või maitsed esimesi magusaid maasikaid, lase oma maitsemeeltel rõõmustada ja pea meeles, et Kristus on sulle taevas pidusöögi valmistanud. Kui aga tunned tühjust, kurbust või kaotust, siis tea, et Issand on igal ajal sulle ligi. Peagi muutub kurvastus igaveseks rõõmuks.

Piibel ei räägi puhkusel olemisest, küll aga puhkamisest. Alaku sinu puhkus Jeesuse armukutsega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11:28).

Autori blogikirjutise tõlkis Veiko Vihuri

Juhana Pohjola on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop

Euroopa Liidu asjaajamistes «õigusriigi põhimõtteid» esikohale seadev ja Euroopa Kohtu ülimuslikkust kaitsev Euroopa Parlament võttis vastu otseselt Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu tegevusse sekkuva resolutsiooni ettepaneku, milles kohtult nõutakse õigust tappa sündimata lapsi.

Mai alguses lekkis Ameerika Ühendriikide Ülemkohtust otsuse mustand, mis näitab, et Kohus on otsustanud tühistada föderaaltasandil sündimata laste tapmist tagava Roe v Wade'i otsuse. Otsusega ei võeta kelleltki sündimata laste tapmise võimalust ära, vaid osariikidele antakse tagasi õigus otsustada, kas midagi sellist lubada või mitte. 

Euroopa Parlament arvab, et USA ülemkohtu otsused on kuidagi nende mängumaa ja üllitas 6. juunil resolutsiooni ettepaneku, mille pikem nimi kõlab: «Euroopa Parlamendi resolutsioon ülemaailmse ohu kohta abordiõigusele ja abordiõiguste võimaliku tühistamise kohta USAs ülemkohtu poolt». 

Suurem osa Euroopa Parlamendi (EP) saadikutest – 364 poolthäält 154 vastu (37 saadikut jättis hääletamata) – arvab, et ohuks pole mitte sündimata laste tapmine, vaid tapmise võmaluste vähendamine.

«Euroopa Parlament mõistab teravalt hukka inimõiguste ja põhiseaduslike õiguste tagasipööramise; nõuab meetmete võtmist, et kaitsta õigust ohutule ja seaduslikule abordile USAs ning nõuab, et USA hoiduks mis tahes tagasiminekust; kutsub USA kõigi tasandite ametiasutusi üles kooskõlas WHO abordi suunistega täielikult dekriminaliseerima juurdepääsu aborditeenustele ja nende teenuste osutamist, tagama oma territooriumil ohutud, seaduslikud, tasuta ja kvaliteetsed seksuaal- ja reproduktiivtervise teenused ning tegema need kõigile naistele ja tütarlastele kergesti kättesaadavaks,» kirjutatakse resolutsiooni ettepanekus (4. punkt).

Ühe resolutsioonikava esitaja, Horvaatia äärmusvasakpolse sotsiaaldemokraadi Predrag Matići sõnul «on Ameerika Ühendriikide [Roe v Wade'i tühistava] otsuse mustand šokeeriv ja õudusunenägu». 

Näidates välja, et resolutsiooni autorid ei saa aru, kuidas toimib USA föderaalne riigisüsteem ja eirates elementaarset võimude lahususe põhimõtet, Euroopa Parlament «ergutab president Joe Bidenit ja tema administratsiooni suurendama oma pingutusi ja jätkama abordiõiguste toetamist, ning nõuab tungivalt, et ta tagaks juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile […]». (8. punkt) 

Resolutsiooni koostajad muretsevad, et kui ülemkohtu otsus kord ametlikuks saab, siis see «tühistaks otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade ja kahjustaks põhiseaduslikke õigusi USAs» (punkt D ja 4.). Ameerika Ühendriikide alusdokumendis pole aga ei kaudselt ega otse puudutatud midagi, mis osutaks üsasisese lapsetapu lubatavusele.

Euroopa Parlament ühtlasi «tungivalt» Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muutmist: «Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et USA valitsus ja/või muud asjaomased USA ametiasutused tagaksid raseduse lõpetamise õiguse piisava föderaalse, põhiseadusliku ja seadusjärgse kaitse […]» (9. punkt).

Resolutsiooni ettepaneku taga on Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon, kuhu Eestist kuuluvad Sven Mikser ja Marina Kaljurand; Fraktsioon Uuenev Euroopa, kuhu kuuluvad Andrus Ansip ning Yana Toom; lisaks roheliste ja vasakpoolsete fraktsioonid, kuhu Eestist ei kuulu ühtegi saadikut.

Allikas: Objektiiv.

Kes eales tahab saada päästetud, peab ennekõike katoolsest usust kinni hoidma. Kes ei hoia seda tervikliku ja rikkumatuna, läheb ilma kahtluseta igavesti hukka.

Ehtne katoolne usk on aga see, et me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.

Sest erinev on Isa isik, erinev on Poja isik, erinev on Püha Vaimu isik: aga Isa, Poja ja Püha Vaimu jumalikkus on üks, võrdne kirkuses, ühesugune igaveses ülevuses.

Milline on Isa, selline on Poeg, ja selline on Püha Vaim: ei ole loodud Isa, ei ole loodud Poeg, ei ole loodud Püha Vaim.

Mõõtmatu on Isa, mõõtmatu on Poeg, mõõtmatu on Püha Vaim.

Igavene on Isa, igavene on Poeg, igavene on Püha Vaim, ja ometi ei ole igavesed kolm, vaid üks on igavene: just nagu ei ole loodud kolm ega ole mõõtmatud kolm, vaid üks on igavene ja üks mõõtmatu.

Niisamuti Isa on kõikväeline, Poeg on kõikväeline, Püha Vaim on kõikväeline. Ja siiski ei ole kõikvõimsad mitte kolm, vaid üks.

Niisiis Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, ja siiski ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal.

Niisiis Isa on Issand, Poeg on Issand, Püha Vaim on Issand, ja siiski ei ole kolm Issandat, vaid üks Issand.

Seepärast, just nii nagu meil tuleb kristliku tõena tunnistada iga üksikut isikut Jumala ja Issandana: nii keelab katoolne usk meil jaatada kolm Jumalat või Issandat.

Isa ei ole kellegi tehtud, ega loodud, ega sünnitatud.

Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud, ega loodud, vaid on sünnitatud.

Püha Vaim on Isast ja Pojast, ei ole tehtud, ega loodud, ega sünnitatud, vaid lähtunud.

Seega on üks Isa, mitte kolm Isa, üks Poeg, mitte kolm Poega, üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu.

Ja selles kolmainsuses ei ole miski varasem ega hilisem, ei ole miski suurem ega väiksem, vaid kõik kolm isikut on üksteisega võrdselt igavesed ühtviisi igavesed ja samaväärsed: seega tuleb kõiges austada, nagu ülalpool öeldud, kolmainsust ühtsuses ja ühtsust kolmainsuses.

Seega, kes tahab saada päästetud, peab kolmainsust selliselt mõistma.

Aga igaveseks pääsemiseks on samuti vajalik ustavalt uskuda meie Issanda Jeesuse Kristuse lihakssaamist.

Niisiis on õige usk, kui me usume ja tunnistame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene.

Täiuslik Jumal, täiuslik inimene, mõistusliku hingest ja lihast inimesena. Isaga võrdne jumalikkuses, Isast väiksem inimloomuses.

Kes, ehkki ta on Jumal ja inimene, ei ole kaks Kristust, vaid ikkagi üks.

Üks aga mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.

Täielikult üks mitte olemuste segunemise tõttu, vaid isiku ühtsuses.

Sest nagu mõistuslik hing ja liha on üks inimene, nii on Jumal ja inimene üks Kristus.

Kes on meie päästmiseks kannatanud, laskunud alla põrgusse, tõusnud üles surmast, läinud üles taevasse, istub Isa paremal käel, sealt ta tuleb kohut pidama elavate ja surnute üle, Tema tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Saateks. Kirikuisa Athanasiosele omistatud usutunnistus on üks kolmest vanakiriklikust usutunnistusest (Nikaia-Konstantinoopoli ja Apostliku usutunnistuse kõrval), mida tunnistab ka evangeelne-luterlik kirik. Aleksandria piiskop Athanasios (ladinapäraselt: Athanasius, surn 373) seisis kindlameelselt preester Areiose (surn 336) alustatud hereesia vastu, mille kohaselt Kristus ei olnud Jumal-Isaga sama igavene, vaid hiljem Isast sündinud. 4. sajandil levis arianism riigivõimu soosingul nii ulatuslikult, et Athanasiose võitluse kohta öeldi: Athanasius contra mundum («Athanasios kogu maailma vastu»).

Usutunnistuse tekst, mis väljendab kiriku klassikalist triniteediõpetust ja kristoloogiat, arvatakse siiski olevat koostatud 5.–6. sajandil Läänes ning seda tuntakse ladinakeelsete algussõnade Quicumque vult («Kes eales tahab») järgi.

Luterlased aktsepteerisid seda usutunnistust katoolse usu väljendusena ning kordasid ka omalt poolt üle kolmainuõpetust eitavate ketserite hukkamõistmise. Philipp Melanchthoni sõnadega Augsburgi usutunnistuse apoloogiast: «usume ja õpetame ühte jumalikku jagamatut jne loomust, ent siiski kolme erinevat sama jumalikku loomust ja sama igavest isikut, Isa, Poega ja Püha Vaimu… ning arvame, et selle kohta on pühakirjas kindlad ja püsivad tõendid… Ja me kinnitame jätkuvalt, et teisitimõtlejad asuvad väljaspool Kristuse kirikut, on ebajumalateenijad ja teotavad Jumalat.»

Ilmalikus meedias pakub Ukraina kirikuküsimus jätkuvalt huvi üksnes või peamiselt poliitilisest (s.h geopoliitilisest) vaatepunktist – kas Moskva Patriarhaadi alla kuuluv kirik lööb viimaks ometi venelastest lahku ja ühineb teiste Ukraina rahvusmeelsete õigeusklikega, kes on seda juba varem teinud? Seejuures tuntakse faktilisi asjaolusid üsna halvasti ning uudistes ja analüüsides korratakse tihtipeale ebatäpseid väiteid.

Näiteks võis hiljuti Postimehest lugeda Wall Street Journalist tõlgitud artiklit, milles väideti: «Ukrainas kuulutas end keset 2014. aasta sündmusi iseseisvaks umbes 7000 kogudusega kohalik patriarhaat – kolmandik riigi õigeusklikest. Moskva vastuseisule vaatamata andis eraldumisele 2019. aastal oma õnnistuse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I, kelles nähakse õigeusuringkondades globaalset vaimulikku liidrit.»

Tegelikult ei eraldunud ei 2014. aastal ega hiljemgi mingit Ukraina «kohalikku patriarhaati». Kuni 2019. aasta jaanuarini tundis ja tunnustas õigeusumaailm ainult üht kanoonilist Ukraina Õigeusu Kirikut (UÕK), mis kuulub Moskva Patriarhaadi alla ja mida juhib Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufri.

Skismaatikute tunnustamine

2019. aasta jaanuaris aga andis oikumeeniline patriarh ehk Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos autokefaalse kiriku staatuse uuele, 2018. aasta detsembris loodud kirikule (nimetagem seda eesti keeles Õigeusu Kirikuks Ukrainas, lühendatult ÕKU), mis moodustus seni tunnustamata skismaatilistest rühmitustest. Suurem neist oli isehakanud «Kiievi Patriarhaat», mille juht Filaret Denisenko heideti 1990. aastatel Vene Õigeusu Kiriku osadusest välja – otsus, mida tunnustas toona kogu õigeusumaailm, kaasa arvatud oikumeeniline patriarh. Selle uue kiriku etteotsa valiti aga mitte enam «Kiievi patriarh» Filaret, vaid tema jünger Epifanius (Dumenko). (Muide, kõrvaletõrjumise tõttu pettunud 93-aastane «patriarh» Filaret on nüüdseks oma «Kiievi Patriarhaadi» tegevuse taastanud.) Kanooniline UÕK jäi sellest rutakalt organiseeritud ettevõtmisest kõrvale. 

Konstantinoopolist saadud tomos (kiriklikku iseseisvust sätestav dokument) muutis senised skismaatikud Oikumeenilise Patriarhaadi silmis ühtäkki ainsaks õiguspäraseks kohalikuks õigeusukirikuks Ukrainas ning seni üldtunnustatud Ukraina Õigeusu Kirikust sai üleöö lihtsalt Vene Kiriku Ukraina osakond, mille edasist eksisteerimist võib mõnda aega, aga mitte lõputult taluda.

Loomulikult protestisid nii UÕK kui Moskva patriarhaat Konstantinoopoli patriarhi sekkumise vastu. Nad väitsid ja väidavad, et oikumeenilisel patriarhil ei ole meelevalda teiste kohalike kirikute üle ega õigust sekkuda nende siseasjadesse. Konstantinoopol omakorda õigustas oma sammu vajadusega teha lõpp aastakümneid Ukraina õigeusklikke lõhestanud skismale ja olukorrale, kus miljonid usklikud on väljaspool kanoonilise Kiriku piire. Kuid eks see käik näib kõrvaltvaatajale olevat siiski kirikupoliitiline mõõduvõtmine kahe rivaalitseva patriarhaadi – Konstantinoopoli ja Moskva – vahel. Selle kohta on muide öelnud Oikumeenilisse Patriarhaati kuuluv Diokleia metropoliit Kallistos (Ware), eesti keeleski ilmunud raamatu «Õigeusu tee» autor: «Kogu lugupidamise juures kahe Patriarhaadi vastu tuleb tunnistada, et kummagi poole teod selles keerulises ja kahetsusväärses poleemikas on rikkunud meist paljude meelerahu. Kuigi Oikumeeniline Patriarhaat peab end Ukraina Kiriku Emakirikuks, tuleb möönda, et Ukraina Kirik on olnud üle 300 aasta Vene Kiriku lahutamatu osa. See on ajaloofakt ja, nagu märgib Aristoteles, «Isegi Jumal ei saa muuta minevikku».» (Tsiteeritud väljaandest: Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. Tallinn, 2021, lk 40.)

Patriarh Bartholomeose poolt ÕKU-le antud autokefaaliat tunnustasid lisaks Oikumeenilisele Patriarhaadile ajapikku Kreeka Õigeusu Kirik (kuigi mitte kõik selle piiskopid), Aleksandria Patriarhaat (patriarh Theodorose ainuisikulise otsusega) ning Küprose Õigeusu Kiriku peapiiskop Chrysostomos (aga jällegi mitte kõik piiskopid). Vanadest patriarhaatidest ei ole uut kirikut tunnustanud Antiookia ja Jeruusalemm, seda pole teinud ka ülejäänud õigeusukirikud.

Palju on räägitud Vene Õigeusu Kirikust kui Vene riigi käepikendusest. Kuid ka Ukraina iseseisva kiriku (ÕKU) toetamisel on olnud selge poliitiline ja geopoliitiline taust. Näiteks teatas USA endine välisminister Mike Pompeo 2021. aastal avameelselt: «Kindlustasin, et USA toetas Ukraina Õigeusu Kiriku rahvusvahelist tunnustamist, aidates metropoliidil pääseda Vene mõjust» (Pompeo peab silmas metropoliit Epifaniust, kes pole aga kunagi Moskva Patriarhaadi alla kuulunud). Moskva on muide kogu aeg väitnud, et skismaatikute tunnustamine on olnud Ameerika Ühendriikide sepitsus.

Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik jäi tugeva ühiskondlik-poliitilise surve all siiski suuresti ühtsena püsima, pidades end ainsaks kanooniliseks õigeusukirikuks Ukraina territooriumil. UÕK esindajad on ka väitnud, et neil on Moskva Patriarhaadi koosseisus suurem autonoomia, kui seda on «autokefaalsel» kirikul, ÕKU-l, suhetes Konstantinoopoliga.

Ukraina Õigeusu Kirik ja sõda

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale. Juba sõja neljandal päeval, 28. veebruaril, pöördus UÕK Püha Sinod Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli poole üleskutsega: «Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.»

Nagu teada, on patriarh Kirill agressiooni algusest peale teinud avaldusi, mida on mõistetud sõja õigustamisena. Sellest tulenevalt loobusid mitmed UÕK piiskopkonnad Moskva patriarhi liturgial meenutamast. Agressiooni kujundatud uues reaalsuses kerkis üles küsimus, kas UÕK peaks oma suhted emakirikuga üle vaatama. Samal ajal kõlasid UÕK aadressil süüdistused, justkui oldaks Moskva käsilasteks, ning parlamendis esitati koguni eelnõu, mis näeb ette UÕK keelustamist.

27. mail kogunes UÕK kõrgeim organ – Kirikukogu – ning kiitis heaks põhimääruste muudatused. Selle kohta on esitatud erinevaid seletusi, ent üldiselt on muudatusi mõistetud kui Ukraina Õigeusu Kiriku iseseisvumist. Nii on asja käsitlenud ka üks UÕK-ga seotud veebileht.

Formaalselt peaks UÕK Kirikukogu otsused heaks kiitma kiriku kõrgeim juht – Moskva patriarh (rääkimata sellest, et autokefaalset staatust saaks UÕK-le pakkuda üksnes VÕK Kirikukogu). Seda näevad ette Vene Õigeusu Kiriku statuudid. Samas – juba 2007. aastast kehtib UÕK põhimääruste muudatus, mis kõlab: «UÕK kõrgeimaks võimuks ja juhtimisorganeiks on UÕK Kirikukogu, UÕK Piiskoppide Nõukogu ja UÕK Püha Sinod». Ja veel: «UÕK Piiskoppide Nõukogul on õigus UÕK Kirikukogu järgneval heakskiidul põhimääruseid täiendada ja muuta.»

Siin ei ole sõnagi Moskva patriarhi heakskiidust. Seega on UÕK mainitud juhtimisorganid toiminud täielikus kooskõlas kiriku põhimäärustega.

Vene Õigeusu Kiriku juhtkond ei reageerinud UÕK otsustele pahameelega, vaid näitas üles mõistvat suhtumist. VÕK «välisminister» metropoliit Illarion väitis, et tegemist olevat juba patriarh Aleksiuse poolt 1990. aastatel antud autonoomia elluviimisega ja et Ukraina kiriku otsused on tingitud vajadusest kaitsta enda omandit. VÕK Püha Sinod väljendas UÕK osas täielikku toetust ja mõistmist. Koguni patriarh Kirill teatas: «Me mõistame täielikult, et kõrgestipühitsetud metropoliit Onufri ja piiskopid peavad täna talitama nii targalt kui võimalik, et mitte komplitseerida usklike elu.»

Sellele vaatamata on olukord UÕK-s siiski keeruline. Pärast kirikukogu loobuti mõnes Ida-Ukraina piirkonnas liturgial meenutamast metropoliit Onufrit. Horlivka ja Slavianski metropoliit Mitrofani väitel olevat kirikukogul enamik sõna võtnutest toetanud UÕK senist staatust autonoomse Kirikuna Moskva Patriarhaadi koosseisus. «Ma leian, et see otsus on väär,» ütles metropoliit Mitrofan, pidades silmas kirikukogul otsustatut. «Ma ei toeta seda ega kiida seda heaks, kuid ma ei tee midagi, mis kahjustaks meie vendi. Me meenutame kõrgestipühitsetud metropoliit Onufrit ja Tema Pühadust patriarhi… me jääme praegu osadusse Vene Õigeusu Kirikuga ja, Jumala abiga, hoiame alal ühtsust UÕK-ga.»

Teisalt on teatanud Lvivi metropoliit Filaret, et UÕK on nüüd täiesti iseseisev: «Kõik sätted, mis meie Kirikut Moskva Patriarhaadiga ühendasid, on UÕK põhimäärustest täielikult kustutatud. Seega me oleme täielikult väljaspool Vene Õigeusu Kirikut. Patriarh Kirill ei ole enam meie Kiriku esikarjane mitte üheski vormis.»

Mis saab edasi?

Kuigi UÕK näeb end sõltumatu kirikuna (sellele viitab ka see, et metropoliit Onufri meenutas liturgial patriarh Kirilli koos teiste õigeusu kirikupeadega, mitte kui oma vaimulikku ülemust), tuleb õigeusumaailma tunnustus alles saavutada. Kas Moskva Patriarhaat oleks valmis UÕK-d kui oma (endist) osa iseseisvaks tunnistama? VÕK on varem autokefaalseks tunnistanud Poola, Tšehhi ja Ameerika õigeusukirikud. Kuidas reageerib Konstantinoopoli patriarh, kes on juba ühele osale Ukraina õigeusklikest tomose andnud? Pealegi näeb Konstantinoopol autokefaalia andmist oma eesõigusena.

UÕK liitumine Konstantinoopoli tunnustatud uue kirikuga (ÕKU-ga) ei ole üldsegi lihtne. UÕK Kirikukogu nimetas läbirääkimiste tingimusena seda, et uus kirik peab lõpetama kõik püüdlused nende kogudusi jõuga üle võtta. Samuti märgiti, et ÕKU-s tuleb taastada apostlik suktsessioon. Nimelt on ÕKU piiskopid pühitsetud ametisse veel skismas viibides ning UÕK (samuti VÕK) positsioon on, et tegemist ei ole kehtivate pühitsustega, millest järeldub, et tegemist ei ole vaimulikega, keda õigeusukirikud niisama lihtsalt tunnustada saaksid. See on muide ka põhjus, miks Moskva alt lahkuda soovivad UÕK vaimulikud ei ole kippunud ÕKU-sse üle minema (erandeid muidugi on).

Ukraina Õigeusu Kirik püüab niisiis iseseisvumisele liikuda ettevaatlikult, arvestades mänguruumiga, mida kanoonilised normid võimaldavad. Võimalik, et mõned piiskopkonnad Ida-Ukrainas otsustavad sellele teele mitte kaasa tulla, aga eks see sõltub ka paljuski sõja tulemustest.

Kahtlemata on õigeusklike huvides, kui viimaks õnnestub kaotada siiani ukrainlasi lahutav kirikulõhe, mis on paljuski tingitud kirikupoliitikast (ja ka ilmalikust poliitikast) ning mida ei suutnud ületada ei Moskva Patriarhaat ega Oikumeeniline Patriarhaat ja mis on tõenäoliselt veel pikka aega reaalsus. Kuid skisma ületamise korral saab Ukraina Õigeusu Kirikust üks suuremaid õigeusukirikuid maailmas.

Kes on Püha Vaim? – Tema on tõeline Jumal, nagu Isa ja Poeg, tema on Isa ja Pojaga üks Jumal, kes igavesest ajast Isast ja Pojast välja läheb.

Kust sa tead, et Püha Vaim on tõesti Jumal? – Pühakirjast: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse» (Mt 28:19).

Mispärast nimetatakse teda Pühaks Vaimuks? – Seepärast, et tema püha on ja patuseid pühaks teeb.

Mis on Püha Vaimu tööriistad? – Jumala sõna ja sakramendid.

Kus teeb Püha Vaim oma pühitsemise tööd? – Pühas ristikoguduses.

Millal alustas Püha Vaim oma tööd ristikoguduses? – Esimestel nelipühadel, pärast Kristuse taevaminemist: siis ta tuli kõige täiusega apostlite peale, asutas ristikoguduse ja sestsaadik on ta oma tööd maa peal tegemas.

Milles avaldus Püha Vaimu töö enne nelipühasid? – Püha Vaim oli alguses lehvimas vete kohal; tema rääkis prohvetite läbi; tema läbi on Jeesus Kristus lihaks saanud.

Mida tähendab «pühitsema»? – Patuseid pühaks tegema ehk Jumalale ära lahutama patuste seast ja Jumala omaks tegema.

Kuidas teeb Püha Vaim patuseid pühaks? – Tema saadab neid usu läbi Jeesuse Kristuse juurde ja valmistab neid igaveseks eluks.

Mispärast sa mitte omast meelest ja väest ei või Jeesusesse Kristusesse uskuda ega tema juurde saada? – Seepärast, et ma sündimisest saadik vaimulike asjade poolest pime ja surnud olen ja iseennast ei või nägijaks ega elavaks teha.

Kuidas Püha Vaim sind usklikuks teeb ja Jeesuse Kristuse juurde saadab? – Tema on mind 1) evangeeliumi läbi kutsunud ja oma annetega valgustanud, et ma Jeesuse juurde tulen, ja 2) mind õiges usus pühitsenud ja hoidnud, et ma Jeesuse juurde jään.

Püha Vaimu tööst meie südames

Kutsumine

Mis see on: Püha Vaim kutsub mind evangeeliumi läbi? – Tema kutsub mind evangeeliumi läbi maailmast ja patu teenistusest Jeesuse armuriiki.

Kuidas kutsub sind Püha Vaim evangeeliumi läbi? – Tema laseb mulle seda kuulutada kirikus, koolis ja kodus ja palub mulle seda õndsust, mida Kristus kõigele maailmale on valmistanud.

Mistarvis kutsub Püha Vaim sind just evangeeliumi läbi? – Et Jeesuse arm ja armastus minu kõva ja ara südame ära võidaks; sest armastus võidab kõik ära ja evangeelium ilmutab meile Jumala armastust.

Kas kõik võtavad kutsumise vastu? – Ei võta.

Miks mitte? – Paljud on oma meelest õiged, ei taha pattu maha jätta ega Jeesuse juurde tulla ja lähevad sellepärast igavesti hukka (variserid, Juudas).

Mis on siis sinu kohus, kui Püha Vaim sind kutsub? – Südant Jeesusele anda.

Valgustamine

Mida teeb Püha Vaim, kui sa kutsumisele maad annad? – Tema valgustab mind oma annetega otsekui küünlaga.

Mispärast peab Püha Vaim sind valgustama? – Seepärast, et patt mind pimedaks ja sõgedaks on teinud, nii et ma oma pattu ega Jumala armu ei tunne.

Mis küünlad need on, mille läbi Püha Vaim sind valgustab? – Käsuõpetus ja armuõpetus.

Kuidas ta valgustab sind käsuõpetuse läbi? – Tema saadab mind patutundmisele ja -kahetsemisele, patust pöördumisele ehk meeleparandamisele.

Kuidas valgustab sind Püha Vaim armuõpetuse läbi? – Tema annab mulle usku, et Jeesus Kristus on ka minu Õnnistegija.

Kuidas annab Püha Vaim sulle usku? – Tema annab mulle armuõpetuse läbi Jumala armu Kristuses tunda, seda südamest otsida ja vastu võtta.

Millal on sinu usk õige? – Siis, kui ma mitte oma õiguse ja heategude peale ei looda, vaid Jumala armu peale, mis Kristuses on ilmunud.

Mida sa selle usu läbi saad? – Mina saan pattude andeksandmist. Jumal mõistab mind Kristuse pärast õigeks, see on – Jumal arvab Kristuse õiguse mulle õiguseks.

Mis kasu sul sellest on, et Jumal sind on õigeks mõistnud? – Mul on rahu Jumalaga ja igavese elu lootus.

Kas sellest on küll, et kord usk sinu südamesse on istutatud? – Ei mitte, vaid ma pean ka head usuvilja oma elus kandma, ma pean jääma Kristuse juurde.

Kas sa seda saad omast meelest ja väest? – Ei saa mitte, vaid Püha Vaim peab mind õiges usus pühitsema ja hoidma.

Pühitsemine

Kuidas Püha Vaim sind pühitseb? – Tema annab mulle usu läbi jõudu ikka täielikumalt patule surra ja Issandale elada, nõnda et ma uueks saan oma meele vaimus.

Kuidas teeb Püha Vaim sind uueks? – Tema valab usu läbi südamesse armastust Jumala vastu ja annab mulle väge selles armastuses pühalt elada (usk on tegev armastuse läbi, Gl 5:6).

Mis on elava usu vili? – Vaga elu ja head teod Jumala ja ligimese armastamises.

Kas head teod võivad õndsaks teha? – Ei või mitte, sest ainult usu läbi saame meie õndsaks; aga teod tunnistavad, et meie usk elab, sest usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2:17).

Kas see, keda Püha Vaim on pühitsenud, enam pattu ei tee? – Teeb küll veel iga päev, aga mitte enam meelega, vaid nõtruse pärast. Sellepärast otsib tema ka iga päev tõsises meeleparandamises ja õiges usus Jumala juurest pattude andeksandmist ja katsub Jumala armu juurde jääda otsani.

Hoidmine

Kas sa võid omast meelest ja väest ennast usust ärataganemise eest hoida? – Ei või, vaid Püha Vaim hoiab mind õiges usus.

Kuidas hoiab Püha Vaim sind õiges usus? – Tema juhatab mind kõigesse tõesse, noomib ja karistab mind mu patu pärast ja rõõmustab mind kõiges viletsuses.

Mis see on: Püha Vaim hoiab sind õiges usus? – Tema aitab mind kuradi, maailma ja liha kiusatusi ära võita ja usus Jeesuse Kristuse juurde jääda eluotsani seeläbi, et ta oma kutsumise, valgustamise ja pühitsemise tööd mu südames edasi teeb.

Kas usklik inimene võib Jumala armu kaotada? – Jah, võib, kui ta meelega pattu teeb ja Püha Vaimu juhatamise, noomimise ja rõõmustamise vastu paneb ja maailma jälle hakkab armastama.

Kuidas Püha Vaim sind hoiab? – Jumala sõna, altarisakramendi ja pühade osaduse läbi, mis ta mulle pühas ristikoguduses pakub.

Püha Vaimu armutööst ristikoguduses

Kus teeb Püha Vaim oma armutööd patuste südames? – Pühas ristikoguduses (kristlik kirik).

Kes on ristikogudus? – Kõik ristitud rahvas maa peal. Ristikogudus rajati esimesel nelipühapäeval pärast Kristuse taevaminemist. Siis tuli Jeruusalemmas Kristuse tõotuse kohaselt Püha Vaim apostlite peale ja nad kuulutasid Jeesuse nimel armuõpetust. Kes nüüd heal meelel nende sõna vastu võtsid, need ristiti, ja sel päeval koguti nende juurde ligi 3000 hinge (Ap 2:41). See oli ristikoguduse hakatus.

Mis pärast nimetatakse ristikogudust ka pühade osaduseks? – Seepärast, et kõik usklikud ehk pühad inimesed ristirahva seas Kristuse läbi isekeskis usus ja armastuses ühendatud on.

Mispärast nimetatakse ristikogudust «koguduseks»? – Seepärast, et Püha Vaim pillatud ja eksinud lambad üheks karjaks kogub nende hingekarjase juurde.

Mispärast nimetatakse kogudust «ristikoguduseks»? – Seepärast, et tema liikmed Kristusesse on ristitud, kes tema pea ja alus on.

Mispärast on ristikogudus usu asi, mitte nägemise asi? – Seepärast, et usklike kogu meie silmale nähtavalt koos ei ole, vaid uskmatu rahvaga läbisegamini on.

Mispärast sa tunnistad ristikogudust «pühaks»? – Seepärast, et Püha Vaim temas elab ja tema liikmeid pühitseb, see on, õiges usus pühaks teeb.

Mispärast sa tunnistad püha ristikogudust üheks? – Seepärast, et kõik usklikud maa peal Jumala ees otsekui üks ihu on, kelle pea on Jeesus Kristus.

Millest võib nähtavalt ristikogudust ära tunda? – Sellest, et ristikoguduses Jumala sõna kuulutatakse ja sakramente jagatakse.

Kes on nähtava ristikoguduse liikmeks? – Kõik ristitud inimesed, olgu nad usklikud või uskmatud.

Kas ristikoguduses on apostlite ajast tänini üheks jäänud? – Ei ole, vaid ta on mitmesse ususeltsi lahku läinud.

Mis on ristikoguduse suurim varandus? – Pattude andeksandmine, nagu meie tunnistame: «sessamas ristikoguduses annab tema mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud täiesti andeks».

Mispärast ei saa mujal, kui vaid ristikoguduses pattude andeksandmist? – Seepärast, et üksnes ristikoguduses Kristust tunnistatakse, kelle pärast patud andeks antakse, ja et üksnes ristikoguduses Jumala sõna ja sakramendid on olemas, mille läbi patud andeks antakse.

Kellele annab Püha Vaim patud andeks? – Kõigile usklikele, sest usk on vaimulik käsi, mis seda vaimulikku varandust vastu võtab (Ap 10:43).

Mispärast sa tunnistad, et Püha Vaim iga päev patud andeks annab? – Seepärast, et ma iga päev pattu teen.

Mispärast annab ta rohkesti andeks? – Seepärast, et ma palju pattu teen; kui mitte meelega, siis nõtruse pärast ja teadmata.

Millal meil enam pattude andeksandmist tarvis ei ole? – Siis, kui meie õndsa surma läbi Kristuse auriiki oleme saanud.

Väljaandes «Õndsa Lutheruse Wäikene Katekismus seletustega. Viiekümne viies trükk. Tallinnas, 1917» Martin Körberi koostatud seletuste põhjal lühendatult ja tänapäevastatult.

Täna, 31. mail, on Pühima Neitsi Maarja, Kuninganna päev. See kroonib maikuud, mille katoliku kirik on tervenisti pühendanud Maarjale.

Meie ajastule on mõte kuningavõimust võõras. Meelde tuleb üks kunagine vaidlus ametivennaga, kes oli siiralt veendunud, et kuningavõim korrumpeerib kõik alamad võimuastmed ning kogu võimusüsteem on rahva jaoks üle mõistuse kallis ülal pidada. Võrdlus praeguse täielise Eesti vabariigiga ning võimusüsteemi võimaliku korrumpeeritusega annab siin mõtteainet.

Inglise ajaloolane lord John Dalberg-Acton on öelnud, et võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult. Kui Neitsi Maarja on nüüd ülendatud Jumala ligiolusse ja kroonitud valitsejaks, kas ta on siis täielikult korrumpeerunud?

Me ei tohiks ajada segamini patust rikutud maailma, mille langemine sai alguse uhkusest ja võimujanust. Jumalaga võrdseks saada tahtnud Valguse ingel, kes taevast maa peale heideti, ahvatles ka esimest inimest valeliku lubadusega haarama keelatud vilja: «Päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks.» Tulemus oli vastupidine, inimese jumalanäolisus hoopis rikuti ning valitsemise asemel sai inimese osaks orjapõli.

Milline on siis tõeline valitsemine? Kui Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes tulid salamisi Õpetaja juurde, et küsida endale aujärjed Tema kuningriigis ning teised jüngrid seepeale pahandasid – mine tea, võibolla olid nad kadedad, et nad ise ei taibanud sellist au otsida –, vastas Jeesuse neile: «Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» (Mk 10:42jj) Viimaks sai Jeesuse maiseks trooniks rist kahe kurjategija vahele.

Kus olid siis need aujärgi nõutanud jüngrid? Maarja kuninglikkus rajaneb üksnes sellel, et ta seisis risti kõrval. Alates vastusest peaingel Gabrieli kuulutusele: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!» (Lk 1:38) kuni ristini, mil Ema südant läbistas Poja surma tunnistajaks olemise mõõk, täitis ta Isa tahet, kandes oma risti.

Kuivõrd erinev on see langenud inimese arusaamast! Seda pole muutnud aastasajad ega -tuhanded. Küllap pole juhuslik, et kiriku poolt Neitsi Maarjale pühendatud maikuule järgneva juunikuu on üks teatud ilmalik seltskond nimetanud oma «uhkuse» kuuks. Küllap jääb taoline vastandumine kestma kuni aegade lõpuni. Aga nii nagu ütles üks vangistatud piiskop bolševikele: «Enne võidate teie, siis aga Kristus.»

Kuninglik au seisab ees ka Kristuse järgijatel. Jeesus ütles oma jüngritele: «Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.» (Mt 19:28) Kristus-Kuninga kõrval istub taevastel aujärgedel kakskümmend neli vanemat (Ilm 4:4). Ning koos vanematega «naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.» (Ilm 12:1)

Kas luterlastel on sobilik austada pühakuid? Ja keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased? Esimesele küsimusele leiame vastuse usutunnistuskirjadest. «Pühakute kultuse kohta õpetavad meie omad, et pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisel,» võib lugeda Augsburgi usutunnistuse XXI artiklist (tõlge saksa keelest).

Sama artikli ladinakeelsel versioonil põhinev tõlge võtab luterliku arusaama pühakute austamisest kokku veel kompaktsemalt: «Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele».

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (XXI artikkel) täpsustab Philipp Melanchthon öeldut: «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame tänama Jumalat selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21,23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumusele. Seesugust õiget austamist ei nõua vastased üldse. Nad vaidlevad üksnes pühakute poole palvetamise pärast, milles ei ole küll midagi iseenesest halba, aga mis pole siiski hädavajalik.»

Samas ei ole luterlikul kirikul pühakute kanoniseerimise protseduure. Katoliku kiriku pühakud, keda austati juba enne reformatsiooni ning kelle suhtes luterlastel ei ole vastuväiteid, võivad esineda ka luterlikes kirikukalendrites ning neile on pühendatud luterlikke pühakodasid. Lisaks apostlitele ja teistele piibellikele tegelastele – nt Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena, Anna – on Eestis kirikuid pühendatud Myra Nikolausele, Aleksandria Katariinale, diakon Laurentiusele, paavst Urbanusele, kuningas Olavile ning teistele varase või keskaegse kiriku pühakutele.

Eestiga seotud pühakuid on aga üsna kasinalt. Katoliiklastel on piiskop Eduard Profittlich (surn 1942), kelle õndsaks kuulutamise protsess on alles käimas. Ortodoksidel on piiskop Platon (mõrvatud enamlaste poolt 1919), vanemast ajast Tartu preestermärter Issidor (tapetud 1472) ja tema 72 kaaskannatajat. Eesti Apostli-Õigeusu Kirik on kanoniseerinud nõukogude võimu all kannatanud uusmärtreid.

Ka Eesti luterlikul kirikul võiksid olla oma usukangelased, keda on usurahva seas kohane meenutada ja austada – nagu eespool nägime, oleks see igati kooskõlas Augsburgi usutunnistusega. Tõsi, sekulaarse rahvusluse mõjul on hakatud esile tõstma kirikutegelasi, kes osalesid rahvuslikus liikumises (Jakob Hurt, Villem Reiman jt) või kel on muid teeneid eesti rahva ees, kuid usu seisukohast tuleks arvestada siiski teistsuguste kriteeriumidega.

Kui kriteeriumiks võtta usuline eeskuju ja heade tegude tegemine ehk lühemalt öeldes usu tunnistamine (ka elust loobumise hinnaga) ning kristlik ligimesearmastus, siis võib Eesti vanemast ajaloost leida mitmeid inimesi, keda kohalikel luterlastel oleks sobilik meenutada. Pakun alustuseks välja kolm persooni – tegemist on ühe katoliku ja kahe luterliku vaimulikuga, neist esimene eestlane ja kaks ülejäänut rahvuselt sakslased. Kõigi nende pühendumine Kristuselt saadud ülesandele ja kutsumusele on vaieldamatu.

 

 

Preester Johannes (surnud 1206) – misjonär ja märter

Eesti katoliiklastel ja miks ka mitte luterlastel oleks põhjust meeles pidada Virumaalt pärit eestlasest preestrit Johannest, kelle märtrisurmast Holmi liivlaste käe läbi kirjutab kroonik Henrik. Viimaselt pärinevad ka vähesed eluloolised andmed Johannese kohta:

«Omakorda holmlased, kelle jalad on nobedad verd valama, võtnud oma preestri Johannese kinni, lõikavad ta pea ära, ülejäänud keha tükeldavad liigehaaval. Tema ent oli pärit Virumaalt ja paganate poolt poisikesepõlves vangi võetud, auväärse piiskopi Meynardi läbi vangipõlvest vabastatud ja sellesama poolt pandud Segebergi kloostrisse, et ta pühakirjas õpetust saaks. Kui ta seal väga suuri edusamme teinud, siirdus ta koos piiskop Albertiga Liivimaale, ja saanud preestripühitsuse, pööras Holmi kihelkonnas paljud ebajumalate kummardamisest. Lõpuks, pärast töörännakut jõudis ta kahe teisega, Gerhardi ja Hermanniga, usutunnistuse pärast, nagu me eespool ütlesime, martüüriumipalmi läbi igavese eluni. Ta keha ja luud korjati hiljem teiste preestrite poolt kokku ja isand piiskop koos oma kapiitliga mattis need hardalt Õndsa Maarja kirikusse Riias.» (Henriku Liivimaa kroonika, X, 7)

Pangem tähele, et Henriku sõnul tegi Johannes oma õpingute ajal Segebergi kloostris, kust tuli Liivimaale liivlaste esimene piiskop Meinhard (ametis 1186–1196), «väga suuri edusamme» pühakirjaõpetuses. Võimalik, et ka Henrik ise viibis enne Liivimaale siirdumist Segebergis ning oli eestlasest Johannese edusammude tunnistajaks. Liivimaal tegutses Johannes sisuliselt misjonipreestrina, pöörates liivlastest paganaid ristiusku. Tema maise teenistuse Jumala riigi hüvanguks lõpetas martüürium, kuid tema eeskuju ja pühendumine Kristusele väärib kristlaste seas kõigiti meeles pidamist.

 

 

Pastor Christian Kelch (1657–1710)

Christian Kelch sündis aastal 1657 Greifenhagenis (Pommeri), tuli Eestisse 1680 ja sai 1682. aastal Järva-Jaani pastoriks. 1697 nimetati ta Viru-Jaagupi pastoriks. 1710 nimetas Tallinna raad Kelchi Niguliste koguduse ülempastoriks, ent ta suri katkuhaigeid teenides enne esimest jutlust sama aasta 2. detsembril. Kelch on kirjutanud kroonikateose «Liivimaa ajalugu». Tema kristlikust surmast kirjutab perekonnateadetele tuginedes Rudolf Winkler:

«Aastal 1710 katku ajal kutsuti ta üliõilsa ja ülitarga Tallinna rae poolt pastoriks Niguliste kiriku juurde ning pidas oma ametit mitte üksnes sakslaste, vaid ka eestlaste juures, linnas ja eeslinnas, ei saanud aga lahtiste haudade tõttu kohe pidada kirikus oma ametisse astumise jutlust. Lõpuks määrati kindlaks, et ta peab oma jutluse 1710. aasta esimesel advendil. Aga et ta oli pidevalt patsientide juures, kes kannatasid katku käes, ja viimaks kaks päeva enne oma lõppu eeslinnas ühes väikeses majas, kus paljud katkutõbised said temalt armulauda, siis nakatus ka tema sellesse taudi ja oli tagasi tulles öelnud oma lastele, et tolles majas ta mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku. Ta haigestuski samal õhtul ja lahkus laupäeval enne esimest adventi. Ta suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all. Matusejutluseks valis ta enesele: «…sest ma tean, keda ma olen uskunud, ja olen selle peale julge, et ta vägev on minu tallele pandud vara hoidma tulevase päevani» (2Tm 1:12).»[1]

Selle kirjelduse kohaselt oli pastor Kelch ustav karjane, kes jäi oma karja juurde ka keset surmavat taudi ning täitis oma kohust kuni lõpuni, teenides haigestunuid sõna ja sakramendiga ning usaldades oma elu täielikult Issanda kätte. Ta olevat maetud Niguliste kiriku lõunaküljel kasvava pärna alla. Juuresoleval fotol (avaldatud Tallinna Linnaarhiivi loal) on näha tänaseks hävinud Niguliste kiriku pastoraadihoone ning sellest paremal Kelchi pärn.

 

 

Superintendent Eberhard Gutsleff (ca 1690–1749)

Allpool järgnev ülevaade E. Gutsleffi elukäigust tugineb Saaremaa aadliku von Eckesparre, keda refereerib või vahendab Voldemar Ilja oma vennastekoguduse ajaloo teises raamatus.[2]

1738. aastal suri Saaremaa superintendent Joh. Quirinus Metzhold. Saaremaa rüütelkonna valik vabaks jäänud ametikohale langes Eberhard Gutsleffile, kellele olid antud head soovitused ja kelle eesti keele oskust kiideti. Gutsleffile saadeti ilma pikema mõtlemiseta ja ka ilma Saaremaa vaimulikega konsulteerimata kutse 25. juulil 1738. Gutsleff sai sinodilt superintendendiametisse astumiseks loa ja tuli linlaste rõõmuks 1738. aasta augustis Kuressaarde. Oma ametisseastumise jutluse pidas ta pühakirjatekstile «Me palume Kristuse asemel: laske endid ära lepitada Jumalaga» (2Kr 5:20b). Kirikus olid nii aadlikud kui kodanikud. Eckesparre sõnul jutlustas Gutsleff võimsalt, nii et kogudus oli väga liigutatud ja pisarais. Siis võttis ta vastu piiskopliku ametisseõnnistuse[3] ja pastorite gratulatsioonid heebrea, kreeka, ladina ja saksa keeles, millele ta ise vastas samades keeltes. Seejärel astus ta ise altari ette ja lõpetas talituse tulise palvega, et armas Õnnistegija süütaks sellel saarel armutule ja sõnum Kristuse verisest lunastustööst tooks õnnistust.

Andkem sõna Voldemar Iljale, kes refereerib von Eckesparre koostatud Gutsleffi elulugu:

«Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks. Kõik armastasid, austasid ja hindasid teda. Ta oli tõesti üks armastusväärne mees ja eriline tööriist Issanda käes, Tema heasüdamlik iseloom, tema inimsõbralik armastus igaühe vastu, tema kaastundlik süda kõigile rõhutuile ja kannatajaile ning auväärne viisakus ja eriti aus meelsus elada ainult Issandale ja Teda Tema riigis teenimisele, tegid temast austustväärilise õpetaja.

Kohe peale ametisseseadmist alustas ta tööd suure andumusega, hakates kohe visiteerima koguduse ja kõrvaldama neis leiduvaid puudusi. Ta jutlustas armu evangeeliumi kõikidest kantslitest ja ärkamised kõigis seisustes ei jäänud tulemata…

Suureks kaotuseks Gutsleffile sel ajal oli tema 40-aastase abikaasa surm tütrekese Beate Christiana sünnitusel 9. juunil 1743. Samale ajale langes ka juurdluskomisjoni tulek Saaremaale kontrollimaks kogu kiriku elu. Ärganute koosolekud keelati, sest nende vastased tegid kõik võimaliku ärkamisliikumise pidurdamiseks, mis neil ka õnnestus, sest superintendent pandi koduaresti. Ühel pühapäeval, kui Kuressaare kirikus oli tulnud armulauale 50 ärganud saksa õde-venda, siis jutluse ajal seisis kantsli all ja armulaua jagamisel altari kõrval vahisoldat, venelane, kes ei tohtinud õpetajat silmast lasta (!) – Issand aga oli temaga, nii et kõik kohalolijad olid sellest sisse võetud, s.t. tema jutlusest ja kuidas ta sakramenti jagas. …olukord läks järjest hullemaks ja selle tingis hea ja vaga maa peamehe (Landshauptmann) von Vietinghofi lahkumine 1746 ja kurikuulsa Tunzelmanni tulek tema asemele… Heameel oli tal [Gutsleffil] vaid sellest, et ta armas abikaasa oli siit ära kutsutud koju. Oma 2 poega oli ta juba varem saatnud koguduse juurde Herrnhutti (1744) ja vanima tütre Kriimanisse, kuhu ta sel kriitilisel ajal tegi veel ühe külaskäigu ja sealt lahkudes on ta tütrele ütelnud, et teda ootavad ees ketid ja köidikud (dass Ketten und Banden auf ihn warteten). Kui tütar küsinud, miks ta meelsamini koos lastega ei läheks koguduse juurde Herrnhutti, siis ta on vastanud: «Mis karjane ma küll oleksin, kui oma elu hoides karja maha jätaksin?» Maa peamehe sooviks oli superintendendi kukutamine, kuigi viimase eeskujuliku elu ja õpetuse kohta polnud midagi ütelda, kuid tegelik põhjus seisiski tema südamlikus suhtumises ärganutesse. See tingis kaebuse tegemise Gutsleffi peale salajasele inkvisitsioonikantseleile Peterburis ja tulemuseks tõenäoselt oli keisrinna Elizaveta kohene reageering, saates Semanovi ihukaitseväe kapteni Repninsky korraldusega koheselt ühe komandoga minna Saaremaale ja maa peamehe (Tunzelmanni) käsul arreteerida superintendent Gutsleff, õpetaja Hölterhof, dr. Kügelstein ja teoloogia kandidaat Fritsche ja rangeima valve all toimetada nad Peterburi kindlussesse (Peeter-Pauli kindlus). Ootamatult tuli see ihukaitseväe kapten 21. aprillil 1747 Kuressaarde. Teise päeva vastu õhtut külastas vend Blauberg Gutsleffi ja kuna kogu linn oli kapteni komandoga linna tulekust ärevuses, siis superintendent on vennalt küsinud tema arvamust selle kohta, mille peale vend oma lihtsameelsuses on vastanud: Ma usun, et see puudutab teid (es wird Ihnen gelten). Gutsleffi õnnis vastus selle peale on olnud: Nüüd sündigu minu Issanda tahtmine, ma olen Tema vaeseim sulane, ja olen enese ihu ja hingega Temale üle andnud; Tema tehku minuga, mis Temale meeldib! … Selle õhtu saatis Gutsleff mööda õndsas keskustelus vend Blaubergiga, kosutades ennast päeva loosungisõnaga 5. Moosese 8:5 ja see jäigi tema viimaseks õhtuks oma kodus, sest samal ajal, kui ta heitis rahulikult voodisse, laskis kapten maja ümber piirata, läks ise tema magamistuppa ja tõi ta lausa voodist välja ning viis ta nii ruttu kui võimalik siinsesse kindlusesse (Kuressaare lossi), asetades tema topeltvalve alla, nii et keegi enam ei tohtinud pääseda tema juurde. See toimus palmipuudepüha laupäeva õhtul, 23. aprillil 1747. Teda hoiti kindluses vahi all kuni Suure Reedeni, 29. aprillini, mil ta öösi heideti valvurite poolt kibitkasse (kattega kerge vanker), visati matid peale, et ta ei oleks nähtav ega tuntav. Ehmumisest ja kõigest läbielatust jäi Gutsleff haigeks, kuid sellest hoolimata viidi ta edasi Peterburi kindlusesse, selle maa-alusesse võlvitud ruumi, kus mõrtsukad ja teised võllaroad (Malefikanten) trellide taga istusid. Need, kes neid võlvialuseid ja neisse suletud vangide hulki on näinud, ei oska küll jäledamat ette kujutada: hallitus, niiskus, söödikud, läpane õhk. Vanade vangide hulgas pidid olema ka esimesed üleastujad kohtuotsust oodates. Siin pidi nüüd olema ka superintendent Gutsleff, ilma ülekuulamiseta ja teadmata, milles teda üldse süüdistatakse ja teadmata ka oma kolmest saatusekaaslasest, kes samuti olid Peeter-Pauli kindluses. Ta pidi siin olema kaks aastat, nii et ta riided seljas ära kõdunesid ja tema särgist polnud muud järele jäänud kui selle krae ümber kaela… Alles hiljem hakkas Gutsleffi ja tema sõprade olukord paranema…

Vend Hölterhof, kes tundis ka kokakunsti, hoolitses viimasel ajal, kui selleks avanes võimalus, oma superintendendi eest nii toidu kui rahaga ning nad olid teineteisele lohutajaiks. 8 päeva enne Gutsleffi surma nägi ta teda viimast korda vangla uksel seismas suures nõrkuses. Ta pidi üle viidama parematesse ruumidesse. Tema nägu lumivalgeist juustest paistis kui ingli nägu. Küsimusele, kuidas ta ennast tunneb, on ta vastanud: «Recht gut!» Vend Gutsleffi ihu maeti Peterburi Viiburi linnaosa Samsoni surnuaiale 2. veebruaril 1749 ja kuus aastat hiljem maeti sinnasamasse ka õnnis õde Hölterhof. Nende ühisel hauakivil on kirik: EBERHARD GUTSLEFF weiland SUPERINTENDENT auf Oesel, ANNO 1749. d. 21ten JANUAR und der Magd Jesu CHRISTIANE JUDITH HÖLTERHOF ANNO 1755 d. 9ten JULY (Kuupäevad on vana kalendri järgi).»

 

[1] Osundatud teosest: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, lk XIV–XV (tõlkija eessõna).

[2] Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (Herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000. Lk 212–217.

[3] Selle all on mõeldud seadmist või õnnistamist piiskopiametiga võrreldavasse superintendendiametisse.