On saanud teatavaks, et Politsei- ja Piirivalveamet ei pikenda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni (Rešetnikov) elamisluba ja ta peab Eestist lahkuma 6. veebruariks 2024. Seda otsust põhjendati avalikkusele asjaoluga, et metropoliit Eugeni ei ole oma käitumist muutnud, mistõttu olevat tema tegevus riigile julgeolekuohuks.

Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks. Eesti Vabariigil ei ole põhiseadusest tulenevalt pädevust kirjutada kirikujuhtidele ette, milliseid poliitilisi või ühiskondlikke seisukohti nad peavad avaldama või, kui ei ole tegemist seaduses selgesti keelatud üleskutsetega, ei tohi avaldada.

Igaühel on põhiseaduslik õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ja mitte kedagi ei tohi sundida neid muutma. Teadaolevalt ei süüdistata metropoliit Eugenit mitte üheski õigusrikkumises, vaid valitsuse poliitiliste seisukohtade ebapiisavas omaksvõtus ja väljendamises.

Niisamuti ei ole Eesti Vabariigil vähimatki kompetentsi sekkuda kirikutevaheliste suhete korraldamisse, mis kuuluvad kanoonilise õiguse valdkonda. Põhiseaduslik põhimõte «Riigikirikut ei ole» kohustab riiki suhtuma kõikidesse kirikutesse ja teistesse usulistesse ühendustesse muuhulgas ka poliitilises mõttes neutraalselt.

Metropoliit Eugeni suhtes tehtud otsus jätab paraku mulje meelsuskontrolli rakendamise taotlusest, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtetega, samuti õigusriigi olemusega, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitleda milleski süüdi olevana ilma vastava kohtuotsuseta.

Härra Lauri Läänemets! Siseministrina Te väitsite pressikonverentsil, et riik austab usuvabadust ja ei sekku uue kirikujuhi valimistesse, lisades: «Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»

Kuid just sellega, et Te kirjutate ühele Eesti Vabariigi seaduste alusel tegutsevale kirikule ette, et ta peab valima uue, poliitilisele võimule sobivate vaadetega juhi, sekkute Te intensiivselt kiriku siseasjadesse. Selline käitumine on omane autoritaarsetele režiimidele. Eesti Vabariigi ajaloost võime tõmmata paralleeli 1939. aastaga, mil Konstantin Pätsi autoritaarne režiim sundis Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut valima uut piiskoppi, sest senine oli langenud ebasoosingusse ja valitsus peatas nii tema kui ka kiriku juhtorganite tegevuse.

Meie hinnangul ei kuulu sellised maneerid liberaalse demokraatia ja õigusriigi komberuumi. Oleme sügavalt häiritud väljavaatest, et Eesti riik hakkab edaspidi kirikutelt ja kogudustelt nõudma poliitilist lojaalsust ja truualamlikkust parasjagu võimul oleva valitsuse aadete ja vaadete suhtes.

Leiame, et metropoliit Eugeni elamisloa tühistamise otsus tuleb ümber vaadata.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikud

Enn Auksmann

Illimar Toomet

Veiko Vihuri

Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peab olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine.

Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.

Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib sõna kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei tohi teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.

Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis, või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et mis kirikus toimub, kes seal pinkides istuvad ja mismoodi nad seal istuvad.

Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel rituaalis oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi.

Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa.

Ja üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti. Kui pilt ei lähe tekstiga kokku, siis ta ju eksitab vaataja mõtte kuhugi mujale.

Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatusest.

Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle mõte ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud.

Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju või soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb kirikus ära unustada!

Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks maksimaalselt osa sellest, mida üle kantakse.

Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus osaleda sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.

Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule. Teletöötajad ei tohi vaataja tähelepanu kõrvale juhtida olulistelt asjadelt, killustades seda kõikvõimalike pisiasjade näitamisega, jättes kaadri taha kirikus toimuva tegevuse või kõneleja.

Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?

On päris kindel, et kogu see kriitika ei ole minu väljamõeldis ega minu soov oma tahet maksma panna. See on minu sügav mure, mitte ülbus, mis mind seda kirjutama sunnib.

Minu ettepanek on järgmine: jumalateenistuse ülekannet tuleb korraldada teletegijatel KOOS kirikuga, režissööri kõrval peab tingimata istuma kirikuinimesest asjatundja, kes TEAB, mis on ülekantaval teenistusel oluline ja mis vähemoluline, mis peaks olema keskmes ja mida ei ole üldse vaja näidata. Jumalateenistust ei tohi kasutada selleks, et kirikuhoones (uudishimulikele) pildilist ajaviite-ekskursiooni teha. Kirikul on õigus seda televisioonilt nõuda!

Kuid seda oleks alguses mõnel korral tehtud, siis oleks teletegijatel ammugi käes jumalateenistuse ülekande tegemise oskus ja kogemused. Nüüd on aina korratud samu vigu ja kujundatud täiesti vigane šabloon – ei mingit «kastist välja» mõtlemist, nagu tänapäeval uhkustades tahetakse kuulutada.

Mitte keegi ei ole isegi kunagi katsetanud jumalateenistuse täielikku sisulist ülekandmist!

Konfessionaalsete teoloogide koosolekul Helsingi Pauluse kirikus 8. märtsil 1976 võeti vastu alljärgnev avaldus vaimuliku ameti küsimuses. Koosolekust välja kasvanud konfessionaalsete preestrite, õppejõudude, teoloogiatudengite, jutlustajate, teiste vabatahtlike töötegijate ja kirikuinimeste ühendus kannab nime Pauluse Sinod. Sinodi liikmeskonnaga ja ettevõtmistega saab liituda käesolevat avaldust allkirjastades. Pauluse Sinodi arutelude ja tegevusvaldkond on põhimõtteliselt laiem kui huvi kiriku ametiküsimuse vastu. Siiski tahame nii selles kui teisteski kiriku ja kristliku elus küsimustes jääda üksnes selle seisukoha ja nende otsuste juurde, mida Jumala püha sõna ja meie kiriku luterlik usutunnistus annavad ja osutavad.

KIRIKU AMET JA NAISTE ORDINEERIMINE

Pauluse Sinodi avaldus

Sissejuhatus

Vastutus ja mure meie kiriku püsimise ja uuenemise pärast Pühakirja ja luterliku usutunnistuse alusel sunnib meid väljendama oma positsiooni naine ordineerimise suhtes meie luteri kiriku preestriametisse. See küsimus ei ole nimelt eraldiseisva vaba kaalutlusõiguse küsimus, vaid puudutab kogu meie kiriku olemust ja aluseid.

1. Naiste ordineerimise küsimus on Pühakirja küsimus

Meie luterlik usutunnistus eeldab ja väljendab ühemõtteliselt arusaama, et Piibel on Jumala sõna ja «Püha Vaimu raamat», mis peab olema kogu kiriku õpetuse ja elu kõrgeim juhtnöör (Konkordiavormeli algus). Sellele vastavalt on meie kirik usupuhastuse ajal koostanud ja heaks kiitnud Uppsala sinodi [1593] otsuse, milles öeldakse: «Me kõik tahame üksmeelselt püsida Jumala puhtas ja õndsakstegevas sõnas, mis on kirja pandud pühade prohvetite, evangelistide ja apostlite kirjadesse. Meie kogudustes tuleb õpetada, uskuda ja tunnistada, et Pühakiri on antud Pühast Vaimust ja sisaldab täiel määral kõike, mida kristlik õpetus ütleb... Pühakiri on õige kristliku usu alus ja tugisammas ning juhtnöör kõikide usuga seotud vaidluste hindamiseks, lahendamiseks ja ärahoidmiseks. Selleks ei ole vaja mingeid muid seletusi, isegi mitte pühadelt isadelt või teistelt, kes on omast peast lisanud Pühakirjale midagi sellist, mida seal pole. Sest mitte ühelgi inimesel ei ole luba tõlgitseda Jumala sõna oma arvamise järgi ja siin ei tule vaadata ja austada kellegi isiklikku autoriteeti, positsiooni või lugupeetavust, vaid üksnes Pühakirja.»

a) Seega ei me kõnele meie kirikule võõrast, juriidilisest või muud laadi «piiblitõlgendusest», vaid sellest usust ja usutunnistusest, mis kristlikul kirikul alati on olnud.

b) Piiblit tuleb koguduses käsitada tervikuna. On täiesti selge, et naiste ordineerimist saab õigustada ainult Piiblit valikuliselt lugedes ja sealt üksnes teatud kirjutisi, kohti ja põhimõtteid mõõduandvana välja valides. Seetõttu ei pea naiste ordineerimise kaitsjad vajalikuks pöörata tähelepanu nendele juhistele, mis sisalduvad näiteks apostel Pauluse kirjades Timoteusele ja Tiitusele.

Niisamuti jaotavad nad Piibli meelevaldselt nn päästeküsimusteks ja korralduslikeks küsimusteks, millistest ainult esimesel juhul oleks Piiblil püsiv autoriteet. Me ei saa pidada loogiliseks, et ühest küljest viidatakse apostel Paulusele, kes Gl 3:28 käsitleb meest ja naist Kristuses võrdsetena ja on seega otsustavalt kaasa aidanud muutusele, mis kristliku inimesekäsituse pinnalt on naise positsioonis võrreldes antiikaja paganliku ühiskonnaga aset leidnud, kuid teisalt heidetakse vastuolulisel viisil kõrvale Pauluse tuntud juhised naiste õpetamiskeelu kohta kui oma aega kuuluvad arusaamad. Vastupidi, need mõlemad arusaamad juurduvad ehtsas kristlikus loomisusus ja Kristuse lepitustöös ning õigele Israelile antud Issanda käsus. Mainitud kohtades Paulus ei väljenda individuaalset või ajaloolise situatsiooniga seotud arvamust. Ta tegutseb Issanda apostli kogu meelevalla ja autoriteediga kui koguduse õpetaja ja Jumala ilmutuse vahendaja. Püha Vaim ei saa iseendale vastu rääkida.

Naiste ordineerimise õigustamine muudab Piibli valikuliseks, killustab ühtse kristlaskonna poolt kõikideks aegadeks vastu võetud tervikliku Pühakirja kaanoni ning teeb Jumala sõna inimlikuks ja oma kaasajaga seotuks. Nõnda võetakse ristikoguduselt tema alus ja avatakse uks kõikvõimalikele Jumala püha tahte vastastele otsustele kirikus.

2. Naiste ordineerimise küsimus on luterliku usutunnistuse küsimus

a) Luterlik usutunnistus õpetab, et usu saamiseks on Jumal seadnud eraldi koguduse vaimuliku ameti ehk jutlustamisameti, nagu Ta on andnud ka evangeeliumi ja sakramendid (Augsburgi usutunnistus V jm). Kiriku vaimulik amet pärineb seega Jumalalt ja ei ole üksnes kirikukorra küsimus.

b) Luther ja meie kiriku usutunnistuskirjad õpetavad üksmeelselt koguduse vaimulikust ametist, et kirikus peab olema inimlikest õpetustest ja lisandustest puhastatud apostlik amet. Sellele ametile kehtivad kõik Uue Testamendi piiskoppide, vanemate ja diakonite kohta antud ettekirjutused.

Naiste ordineerimise heakskiitmine tähendaks seega teistsugust arusaamist kiriku ametist kui seda on Uue Testamendi amet ja sellele vastavalt ka luteri kiriku amet. See tähendaks otsustavat lahtiütlemist Piiblist ja usutunnistuslikust alusest.

3. Naiste ordineerimise küsimus on kiriku vabaduse ja sõltumatuse küsimus

Kõikides kirikutes, kus on hakatud naisi ordineerima, on see juhtunud teatud kaalutlustel kiriku aluseid eirates. Iseäranis Põhjamaades on kirik riigivõimuorganitele ja teistele ühiskonnas võimu omavatele jõududele järele andnud.

Ka Soomes võib täheldada märkimisväärset ühiskondlikku survet. Naiste ordineerimise edendamisel lähtutakse enamasti muudest kui piibellikest alustest.

Ühiskonnaelu kuulub Jumala loodud maailmakorra juurde. Poliitilisele otsustamisele on aga seatud piir, millest ei tohi üle astuda: selleks on Jumala sõna ja sellele rajatud vaimulik valdkond.

Naiste ordineerimise heakskiitmine ühiskondlik-poliitilise surve all tähendaks Jumala sõna ja sellele rajatud vaimuliku valdkonna allutamist kirikus ilmalikele põhimõtetele. Kiriku ajaloos on see alati hävitavaks osutunud.

4. Jumala Sõna osutab positiivsele lahendusele

Looja hea ja targa tahte kohaselt on mees ja naine inimestena võrdsed, kuid mitte samasugused. Kristlik õpetus inimesest kui Jumala kujust asetab kindla aluse meeste ja naiste võrdõiguslikkusele, kaitstes samal ajal inimest erinevatel aegadel ilmnenud püüdluste eest kaotada mehe ja naise tõeline erinevus.

Jumala loomiskorraga on kooskõlas ka Tema soovitud õndsuskord. Päästest ühtviisi osa saades on mees ja naine üks Kristuses ja samaväärsed Tema ihu ehk koguduse liikmetena. Kristuse ihu liikmete ülesanded on aga erinevaid. Kristuse seadmise kohaselt ja Püha Vaimu juhatusel said mehed ja naised kõige varasemas kirikus need ülesanded koguduses, mis väljendavad kõige sügavamal viisil loomise saladust. Mees sai eestkostja ja vanema rolli, mis hõlmas üldise vastutuse kiriku, eelkõige selle kuulutus- ja õpetamistegevuse eest. Nad pidid hoolt kandma ka Kristuse poolt seatud pühade sakramentide eest ja karjatama ustavalt Jumala karja. Naised töötavad nende kõrval vaimulikes ülesannetes, mis hõlmavad tunnistuse edasi viimist, juhatuse andmist ja julgustamist usus ning mitmesugust teenimist. Nõnda täidetakse koguduses, mida Uus Testament võrdleb Jumala perekonnaga, nii isa kui ema teineteist täiendavaid ülesandeid.

Hilisemal ajal oli naise roll koguduses üldise arengu mõjul ebaproportsionaalselt väike. Seetõttu tuleb meie aja vaimuliku uuenemise mõjul aset leidnud naiste naasmist kirikutöösse pidada tõeliseks ja positiivseks muutuseks. Naistel on jumalariigi töös oma asendamatu roll, mille algne väärtus tuleb taastada. Oleme veendunud, et seda on võimalik saavutada kristlikule kogudusele Jumala sõnas antud juhiseid arvestades nii, et see oleks ka õiglane.

Paljud asjaolud viitavad sellele, et kristlikku haridus- ja hingehoiutööd tuleb nii laste ja noorte kui täiskasvanute seas oluliselt tõhustada. Ka meie kiriku elavaid liikmeid tuleb juhatada usklike üldise preestriameti juurde kuuluvale tööle. Laienev misjonitöö vajab Jumala sõnas juurduvaid ja teoloogilise ettevalmistuse saanud töötegijaid. Need ja mitmed teised töövaldkonnad pakuvad mitmesuguseid võimalusi juba olemasoleva lektori ameti arendamiseks.

Samuti peame vajalikuks, et sel eesmärgil naistele mõeldud koguduse ametisse kutsutud saaksid asjakohaselt ametisse seatud ja tööle õnnistatud. Samuti peavad nende töökohad koguduses olema õiglaselt korraldatud nende haridusele ja tööle vastaval viisil.

Deklareerime, et järgime oma usus, õpetuses ja tunnistuses ülal esitatud ja Pühakirjale rajatud arusaama.

Pöördume selles küsimuses Jumala sõnast elava kirikurahva, meie koguduste organite, kirikukogu, kiriku piiskoppide, preestrite ja teiste töötegijate poole. Kui naiste ordineerimise küsimus lahendatakse Pühakirja kohaselt, hoiame oma kirikut uute vastuolude ja tõsise sisemise lõhenemise eest. Sel juhul saab kristlikku tegevust jätkata usutunnistuse alusel ja ühiste eesmärkide nimel, nii et Gl 3:28 saaks kõikjal täidetud Kristuse tahte ja sõna kohaselt.

Uue aasta esimesel päeval jõustus Eestis mittelegitiimse parlamendi poolt heaks kiidetud ja põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus olev seadus, mis annab abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele. Ja ennäe, juba 2. jaanuaril kõlas üleskutse, mille esitas Rostocki ülikooli usuteaduskonna nooremprofessor Johann-Christian Põder, et samasooliste paaride õnnistamist tuleks arutama hakata ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.

Selle artikli juures väärib tähelepanu nooremprofessori argument, et «kiriku alus ei ole mingil ajavahemikul kehtiv õpetus või kirikujuhtide otsused, vaid Jumal ise». Tõepoolest, luterlus on alati rõhutanud erinevust Jumala poolt nõutu ja inimlike korralduste vahel. Kuid kas homoseksuaalsed suhted pole siis Jumala sõnas, nii Vanas kui Uues Testamendis, väga selgelt hukka mõistetud? Kiriku õpetus üksnes väljendab jumalikku keeldu. Seda kahtluse alla seades küsitakse tegelikult vana mao viisil mesimagusal häälel: «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1). Kristuse kirikul ei ole küll põhjust hakata vana maoga «vastutustundlikku» ja «pluralismivõimekat» dialoogi pidama – me teame Aadama ja Eeva näitel väga hästi, kuhu see välja viib.

Enne jõulupühi andis Vatikani usudoktriini dikasteerium paavsti heakskiidul välja dokumendi, mis lubab preestritel väljaspool liturgiat samasoolisi paare õnnistada. See dokument justkui ei muuda sõnagi katoliku kiriku ametlikus õpetuses homoseksuaalsete suhete kohta, ent nihutab piire n-ö pastoraalses lähenemises. Paljud katoliku kiriku ametikandjad olid nördinud löövate pealkirjade pärast ilmalikus meedias: «Vatikan andis loa samasooliste liite õnnistada». Kuid just sellise mulje jäämist Vatikani dokument paratamatult võimaldab, eriti kui liberaalsed preestrid tõttavad kaamerate ees samasoolisi paare õnnistama, et demonstreerida maailmale kiriku muutunud suhtumist. Vatikani uuele positsioonile viitas ka ülal mainitud nooremprofessor Põder.

Jõulupühade eel teatas Kreeka «paremtsentristlik» valitsus, et jääb homoabielu kehtestamise lubaduse juurde, ja seda vaatamata õigeusukiriku vastuseisule. Kreeka Õigeusu Kiriku Püha Sinod väljendas nimelt seisukohta, et kirik on üldisemalt tsiviilabielu kontseptsiooni vastu ja homoabielu legaliseerimine tähendab vältimatult ka laste adopteerimise õiguse andmist samasoolistele paaridele. Samuti rõhutas Püha Sinod, et lastel on õigus emale ja isale.

Ka Küprosel, kus alates 2015. aastast võivad samasoolised paarid sõlmida partnerluse, on käimas arutelu homoabielu üle. Küprose peapiiskop Georgios III deklareeris, et Kirik seisab jõuliselt valitsuse mistahes algatuse vastu seadustada homoabielu.

Detsembri alguses võttis Bulgaaria õigeusukirik sõna Euroopa inimõiguste kohtu otsuse vastu, mis nõuab samasoolistele paaridele juriidilise staatuse andmist.

Poola uus, Brüsseli-meelne valitsus tahab kiirkorras, veel lähinädalatel, vastu võtta samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilpartnerlusseaduse. Euroopa inimõiguste kohus nahutas äsja ka Poolat selle eest, et samasoolistele paaridele polevat antud vajalikku tunnustust ja kaitset.

Ka sõjas olevas Ukrainas astutakse samme homoabielu legaliseerimise suunas. Möödunud aastal kritiseeris Euroopa inimõiguste kohus Ukrainat samasooliste paaride diskrimineerimise pärast.

Niisiis on Revolutsioon nihkunud läänest itta ja põhjast lõunasse, püüdes anastada uusi alasid, kus varem valitses katoliiklus (Poola) või õigeusk (Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Ukraina). Saatanal on millegipärast hakanud kiire.

Kristlased peavad mõistma, et meie usk ja tõekspidamised on täna Läänes samasuguse rünnaku all, nagu nõukogude ajal sotsialismimaades. Loosungid ja meetodid on mõnevõrra teistsugused, ent olemuselt on meil tegemist sama Revolutsiooniga, mis kannustas ka bolševikke. Revolutsioon kui esmalt inimhingi haarav ja alles seejärel sotsiaalseks liikumiseks transformeeruv suundumus püüab ümber muuta ühiskonda ja selle moraalseid aluseid. Tema peamine vaenlane on Kirik, sest just Kirik esindab ja kaitseb Jumala ilmutusele ja käskudele rajatud elukorraldust. Revolutsioon ründab Kiriku aluseid nii väljast- kui seestpoolt. Revolutsiooni siht on sellise elukorralduse lammutamine ja asendamine mässuga Jumala vastu. Ei maksa imestada, et lammutustööga kaasnevad jultunud valed ja terve mõistuse vastased loosungid – need kõik on genereeritud ja inspireeritud viimselt selle poolt, kes on olnud valetaja algusest peale.

Aasta 7 eKr oli saatuseaasta, fatalis annus. Taevas astus planeet Jupiter «coniunctio magna’sse» ning kuulutas kuldse lõpuaja valitsejat. Roomas saavutas Augustus oma karjääri kõrgpunkti ja Tiberius korraldas suure triumfikäigu ad maiorem gloriam Augusti patris. Niiluse ääres ülistatakse keisrit kui Zeus Eleutheriost. Eufrati kaldalt asuvad teele tähetargad, et külastada Palestiinas tõotatud rahukuningat. Iisraelimaal aga oli äikesemeeleolu. Heroodes oli paar viimast kuud degradeeritud. Quirinuse loenduskomissarid tungisid linnadesse ja küladesse, paremas käes mõõk, vasakus maksustamisblanketid. Suured suguvõsad pandi liikvele. Bürokraatia pidas pidu. Rahvas kaitses end. Vastupanuliikumine kasvas (Ap 5:37). Kuus tuhat variseri keeldus andmast vannet keisri nimel (Zeus Eleutherios!). Degradeeritud Heroodes oli närviline ja tegi kõik, et olla rooma maksustamiskomissaridele meelepärane. Ta muutus veelgi närvilisemaks, kui kõikjal jutustati taevastest märkidest ja ilmutustest, kõigi asjade tulevasest peapeale pööramisest ja uue maailmavalitseja advendist, saabumisest. Ta pidi tegema kõik, et oma trooni kindlustada – ta pidi kõik likvideerima, kes võisid talle hädaohtlikuks saada. Samaarias laskis ta tappa mõlemad hasmoni soost printsid, Jeruusalemmas kolmsada hasmonlastele ustavat ohvitseri, kammerpaaži Caruse, kahtlusalused õukonnaliikmed ja ennustusi tegevad variserid. Oli loomulik ja loogiline, et ta ka Petlemmas võttis tõhusad abinõud tarvitusele, oli see ju Taaveti poegade keskus. Sest kui hasmonlased olid likvideeritud, jäid davidiidid ju alles.

Õigus on maatasa tallatud,
tõde on hävinud,
valitseb vale ja kurjus.
Loodus on pahupidi pööratud,
nurjatuse mõõt on täis,
aga pilv varjab
inimeste maailma kannatusi
õelate silma eest.

Nii hüüdis tookord vana Teron Jeruusalemma tänavatel, kuni Heroodese käsilased ta igaveseks vaikima sundisid.

Sel apokalüptilisel aastal sündis Jeesus, Taaveti järglane vanas kuningalinnas Petlemmas.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Vahetult pärast teadet Petlemma tähe kohta jutustab Matteus loo laste tapmisest Petlemmas. Selle loo ajaloolise usutavuse vastu kerkib mitmesuguseid kahtlusi. Me piirdume nelja punktiga: 1) sellest jutustab ainult Matteus. 2) Kas selline massimõrv Heroodese poolt on üldse võimalik? 3) Kas on  mõeldav, et Augustus on sellist asja sõnatult sallinud? 4) Matteuse jutustusel on silmatorkav sugulus antiikse saagatraditsiooniga ning näib järgivat kindlat kirjanduslikku skeemi.

Ad. 1. Siin tuleb viidata ühele märkmele, millega seni ei ole arvestatud ei evangeeliumide-kriitikas ega Heroodese-uurimises. Palestiinajuutlikus apokalüpsis «Moosese taevaminek», mis seisab Kumraani ringidele lähedal ning on tekkinud 6.–15. aasta paiku pKr, on öeldud Heroodes I kohta: «Nendele (hasmonlastele) järgneb jultunud kuningas, kes ei ole preesterlikust soost, häbematu ja jumalatu inimene… Ta roogib nende suured mõõgaga välja ning matab nende kehad tundmatuisse paigusse. Ta tapab vanad ja noored (iuvenes) ega tunne halastust. Siis valdab kogu maad kohutav hirm tema ees. Ja ta märatseb nende keskel andes veriseid käske, nii nagu see Egiptuses on sündinud.»

Ka Ilm 12:1 jj võib olla apokalüptilisel kujul töödeldud sisse mälestus Heroodese lastetapmisest. Kuid Assumptio Mosis’e teade on väärtuslikum, kuna see on vähemalt kaheksakümmend aastat vanem ja igast kristlikust traditsioonist kindlasti sõltumatu.

Ad. 2. Massimõrvad on orientaalsete vürstikodade ajaloos moes ja Heroodes I oli üks hullemaid verekoeri, keda me sellest ajast tunneme. Me toome siin ära vaid lühikese ülevaate tema verisest teenistuskäigust. Üksikasjadega võib tutvuda Josephuse juures.

Kahekümne viie aastasena teeb ta endale nime sellega, et ta püüab kinni galilea vastupanuvõitleja Hiskia ja selle mehed ning laseb need ilma pikemata surmata. Seejärel jälitas ta partisane, kes sadade kaupa ühes naiste ja lastega pesitsesid Galilea mägedes ja kaljukoobastes, ja ta korraldas suured tapatalgud, kõrvetades nad tulega koobastest välja. Anno 37 tungis ta roomlaste abil juutide kuningana Jeruusalemma, hoolitsedes selle eest, et roomlased hukkasid tema hasmoni soost eelkäija ning vastase Antigonose kirvega (ennekuulmatu uudis rooma õigusajaloos), ja laskis ise kõik hasmonlaste sõbrad õukonnas ja Suures Süneedrionis tappa. Järgmistel aastatel kõrvaldas ta hasmonlased Aristobuluse ja Hyrkanose, hasmonlannad Maiame (oma naise!) ja Alexandra ning lõpuks Bne Baba võimsa suguvõsa, hasmonlaste suguvõsa, hasmonlaste partei viimase toe ja lootuse. Aasta 25 paiku sattus Heroodes ühe vandenõu jälile, lasi bande juhid surnuks piinata ning nende mõttekaaslased ning sõbrad koos naiste ja lastega hukata. Järgnes mõrvapoliitilise nokitsemise periood: «Paljud saadeti avalikult või salaja sundasumisele Hyrkania mägedesse ning tapeti seal. Ja kõikjal, kus inimesed kokku said, nii linnas kui matkateedel, olid nuhid, kes neid jälgisid… Suurem enamus leppis pugemise või hirmuga. Iseseisvad pead aga, kes ei suutnud varjata oma meelepaha meelsusterrori üle, kõrvaldas ta igal võimalikul viisil» (Josephus, Ant 15,10,4). Kuidas oligi Assumptio Mosis’es öeldud? «Ta roogib nende suured mõõgaga välja, nii et ükski inimene ei tea, kuhu nad on jäänud.» On näha, kui täpselt too võitluskirjutis sündmustest aru annab, hoolimata oma apokalüptilisest iseloomust.

Aastal 7 eKr laseb Heroodes oma mõlemad pojad hasmonlannalt Mariamnelt, printsid Aleksandri ja Aristobuluse, Augustuse nõusolekul riigireetmise pärast ära kägistada ning kolmesajast ohvitserist koosneva opositsioonirühma likvideerida. Samal aastal on tal konflikt kuue tuhande variseriga, kes keelduvad andmast vannet keisri nimel (arvatavasti tsensuse-vanne). Mõned mehed sellest ringkonnast ennustasid tookord Jumala ilmutusele toetudes (taevamärk?) messiaanliku imekuninga peatset sündimist, kes kukutab verejanulise Heroodese ning toob kaasa kuldse lõpuaja. Heroodese vastus oli suur hukkamisaktsioon variseride ja tema enda õukonna liikmete hulgas. Ka tema ilusa kasvuga kammerpaaž Carus, kellele oli nähtavasti pandud igasuguseid julgeid lootusi, oli ohvrite hulgas. Kolm aastat hiljem oli Heroodes juba surija haige, aga tal oli veel jõudu suruda üks variseride mässukatse veresaunaga maha ning lasta hukata oma poeg Antipater, jällegi keiserliku loaga. Muus osas kamandas ta surmanuhtluse ähvardusel palestiinajuudi elanikkonna kõik juhtivad mehed Jeeriko hipodroomile ning andis salakäsu, et need tuleb sõdurite poolt ümber piirata ning tema surmatunnil vibuküttide poolt maha lasta, et ta ei peaks lahkuma siit ilmast leinajate nututa. Siis ta suri – ja tema usaldusmehed lasksid juudi magnaadid Jeerikos kohe vabaks.

Sellise valitseja elus on selline aktsioon nagu Petlemma lastetapmine ainult väike vahepala, nagu neid lakkamatu võitlus võimu pärast endaga kaasa toob.

Ad. 3. Ka Augustus võis karmilt tegutseda. Ta ei pidanud palju divius Juliuse lepituspoliitikast ning pöördub tagasi Sulla-aegsete tagakiusamismeetodite juurde. … Jeruusalemma ei külastanud ta kordagi, ja rõõmustas, kui tema pojapoeg Gaius Caesar oma Oriendi-reisil eiras samuti juudi pealinna. Nii jättis ta selle võõrapärase ja tülika rahva kohtlemise õige hea meelega araablase Heroodese hooleks. Asiaadid omavahel! Muresoleva maaisanda tähtsamad mõrvad oma perekonnaringis (Alexander, Aristobulos, Antipater) toimusid keisri otsesel loal. Muudest mõrvaaktsioonidest Palestiinas tegi Augustus niisama vähe välja, nagu näiteks Tiberius Pilaatuse verisest terrorist (Lk 13:1 jms). Ainult üks kord me kuuleme, et Augustus teeb väikese ääremärkuse Heroodese mõrvapoliitika kohta, ja see märkus kõneleb iseenda eest. Aasta 500 paiku kirjutab rooma eklektik Makrobius Sat. 2,4,11: «Kui Augustus sai kuulda, et ühes alla kaheaastaste poistega, keda juutide kuningas Heroodes oli lasknud Süürias surnuks kägistada, ka kuninga enda poeg olevat tapetud, ütles ta: Parem on olla Heroodese siga (hys) kui tema poeg (hyios).» See märkus on kronoloogiliselt ja sisuliselt veidi segane ja seetõttu saab seda vaevalt pidada iseseisvaks tõendiks Petlemma lastetapu kohta. Aga teravmeelsus on kahtlemata ehtne ja ühtviisi iseloomulik nii keisri armastuse suhtes kreekakeelsete sõnamängude vastu kui ka tema vastumeelsuse suhtes kõige juutliku vastu. Iisraeli maal on sigadel parem kui poegadel, sest sigu hoitakse, aga poegi veristatakse… Kes Heroodese mõrvapoliitikale selliste naljadega reageerib, ei tunne erilist muret väikeste poiste pärast Petlemma külas.

Ad. 4. Maailmakirjanduse lemmikteema on väikeste laste surmaohus viibimine ja imeline pääsemine, kellest hiljem saavad suured mehed. On ainult loomulik, et sellised stiliseerimistendentsid panevad ennast maksma ka Jeesuse-traditsioonis, ja Matteuse juures tuleb lisaks veel eelisarmastus ilmutuste vastu unes, huvi põhjenduste vastu pühakirjas jms. Aga Heroodese lastetapmine on ajalooline tõsiasi, mida need tähelepanekud ja järeldused ei puuduta. Sest seda tunnistab meile Ass Mos 6 kaasaegne ja eelkristlik autor, kes üheltpoolt toob täpseid andmeid ja teiselt poolt ei tunne mingit huvi Jeesuse vastu.

Nii võib Ass Mos 6, Mt 2, Josephuse ja teiste tsiteeritud allikate põhjal katsuda visandada – küll reservatsioonidega – aasta 7 eKr üldpilti.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Detsembrikuu kahekümne viiendal päeval

aastal viis tuhat ükssada ja üheksakümmend üheksa pärast seda, kui Jumal lõi alguses taeva ja maa,

aastal kaks tuhat üheksasada ja viiskümmend seitse pärast veeuputust,

aastal kaks tuhat ja viisteist pärast Aabrahami sündi,

aastal üks tuhat viissada ja kümme pärast seda, kui Iisraeli rahvas koos Moosesega Egiptusest välja läks,

aastal üks tuhat ja kolmkümmend kaks pärast seda, kui Taavet kuningaks võiti,

kuuekümne viiendal aastanädalal Taanieli ettekuulutuse järgi,

saja üheksakümne neljandal olümpiaadil,

aastal seitsesada ja viiskümmend kaks pärast Rooma linna asutamist,

keiser Octavianus Augustuse neljakümne teisel valitsemisaastal,

kuuendal maailmaajastul, kui maa peal valitses rahu,

meie Issand Jeesus Kristus, igavene Jumal ja igavese Isa Poeg,

soovides pühitseda seda maailma oma kõige armulisema tulemisega,

eostatud Pühast Vaimust ja üheksa kuud pärast eostamist

tuli ilmale neitsi Maarjast Juudamaal Petlemmas.

Nõnda sündis meie Issand Jeesus Kristus liha poolest.

«Kus on vastsündinud juutide kuningas? Me oleme näinud tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.» Nii ütlevad Hommikumaa targad Mt 2:2. Võib-olla mõtleb ka Paulus Gl 4:3 j sellele astronoomilisele nähtusele. Nii igatahes mõistab teda Antiookia Ignatius, kui ta ühes apokalüptilises advendihümnis Mt 2 ja Gl 4 motiivid täiesti endastmõistetavalt ühendab.

Juba Kepler seostas Matteuse teksti Petlemma tähest Jupiteri omapärase teega aastal 7 eKr. Selle aasta kevadel kohtus planeet Jupiter tähistaeval planeet Veenusega. Tolle aasta suvel ja kevadel toimus Jupiteri korduv kohtumine planeet Saturniga Kalade tähtkujus – äärmiselt haruldane coniunctio magna, mis sel kujul esineb iga 794 aasta järel. Matteuse andmetel olevat targad jälginud Hommikumaal ainult tolle planeeditrajektoori algust, Jupiteri «tõusu», ehitanuid selle põhjal üles oma astronoomilised ja astroloogilised prognoosid, asunud seejärel teele Palestiinasse ning näinud seal tegelikku konjunktsiooni (Mt 2:9 «Täht, mida nad olid näinud Hommikumaal, käis nende ees»). On teada, et vana-aja astronoomia jälgis ja registreeris suurima tähelepanuga kõiki protsesse tähistaevas. Tolle Jupiteri-konjunktsiooni haruldus ei saanud olla tundmatu. Aga kas astronoomiline teadus oli Jeesuse päevil võimeline arvestama ette välja planeetide trajektoore ja konjunktsioone?

Kaks uuemat leidu annavad meile vastuse, nn «Berliini planeetide-tahvel» ja «Tähekalender» Sipparist. Berliini planeetide-tahvel on tabelikujuline loetelu planeetide eelseisvatest teedest, mis on koostatud aastal 17 eKr ja mis ulatub kuni aastani 10 pKr, kirja on see pandud ärakirjana ühele egiptuse papüürusele aastast 42 pKr. See tõestab, et tookord osati tähtede ja planeetide seisu ennustada juba aastakümneteks ette. Sippari tähekalender on üks nooremaid kiilkirjatahvleid, mis meieni on säilinud, prognostiline planeetide-kalender aasta 7 eKr jaoks, mi on koostatud igivanas tähetornis Sipparis Eufrati kaldal, omamoodi babüloonia Greenwichis. Sellel savitahvlil on päevase täpsusega arvutatud välja kõik tähtsamad liikumised ja kohtumised aastaks 7 eKr. Põhiteema aga on Jupiteri ja Saturni konjunktsioon Kalade tähtkujus, mida nimetatakse viis korda. Kokkuvõtteks: tolle aja astronoomiline teadu teadis täpselt, mis tähistaevas ees seisis, ja ta vaatas põnevusega vastu eriti aasta 7 haruldasele Jupiteri-konjunktsioonile.

Mida ütles kaasaegne astroloogia selle taevase nähtuse kohta?

Ka selle kohta on meil andmeid. Jupiteri peeti maailmavalitseja täheks ja Kalade tähtkuju lõpuaja märgiks, planeet Saturn oli Oriendis Palestiina täht. Kui Jupiter kohtub Kalade tähtkujus Saturniga, siis tähendab see järelikult: Palestiinas sünnib sel aastal lõpuaja valitseja. See aga on just see ootus, millega targad tulevad Jeruusalemma.

On näha, et Matteuse teatel on alust ja et see on kooskõlas kaasaegsete originaaldokumentidega. Sippari savitahvel on omamoodi taskukalender, millega Hommikumaa targad asusid teele, ja on mõistetav, et nende astroloogilised järeldused tekitasid Jeruusalemmas ärevust (Mt 2:23).

Kahtlemata jälgiti ja kommenteeriti Jupiteri trajektoori aastal 7 ka rooma Läänes. On teada, et Augustus pühendas astronoomilistele nähtustele suurimat tähelepanu ja Berliini planeetide-tahvlist on näha, kui täpselt Roomas ja Aleksandrias jälgiti liikumisi tähistaevas. Rooma riigis peeti Augustust Jupiteriks inimese kujul ja ultima aetas valitsejaks. Veenus oli Juliuse sugukonna täht, Saturn kuldse ajastu sümbol. Rebus sic stantibus võidi Jupiteri erakorralist trajektoori aastal 7 eKr tõlgendada Rooma impeeriumis ainult ühenduses keiser Augustuse karjääriga. Aasta 7 pidi tooma selle hiilgava karjääri särava kõrgpunkti.

Tõepoolest, meil on terve rida dokumente sellest ajast, mis kinnitavad kaudselt või otseselt sellist seletust. Me nimetame üksnes järgmisi: Gemma Augustea, triumfaalreljeef Boscoreale karikal ja aasta 7 eKr mündid.

Nende hulka peaks kuuluma ka Augustuse-raidkiri Philaelt, mida käesolevas seoses ei ole seni märgatud. Aasta 7 eKr kevadel toimus Jupiteri kohtumine planeet Veenusega, mida Egiptuses peeti Isise täheks. Sama aasta 8. märtsil püstitas üks Aleksandria suursugune elanik mälestustahvli Isise templisse, mis asus Niiluse saarel Philael ning ülistas selle keisrit kui Zeus Eleutherost ja kreeklaste maailma tähte.

Raidkirja tekst on järgmine: «Temale, kes valitseb merede ja mandrite üle, Caesarile, Jupiteri pojale, Jupiterile, temale, Vabastajale, temale, Euroopa ja Aasia valitsejale, kogu kreeka maailma tähele, kes tõusis üles suure päästva Jupiterina, temale on Isise eesõues pühendanud Catilius selle vaga raidkirja, kui ta tuli siia kaugelt Aleksandri linnast».

Nii on ka Petlemma täht ajalooline fakt, kuid ühtlasi signum Dei, kahetähenduslik nagu kõik Jeesuse ajaloo sündmused: kelle kohta maksab see astronoomiline ilming, kes see on, kes tuleb, Augustus või Jeesus?

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Pärimuse kohaselt seadis esimese jõulusõime üles Püha Franciscus. See juhtus kaheksasada aastat tagasi, nimelt aasta 1223 jõulude paiku Itaalias, Latiumis Greccio küla lähedal. Pühal Maal viibinud ja ka Petlemma külastanud Franciscus soovis kristlaste silma ette tuua jõulustseeni, nii nagu Luuka evangeelium sellest kõneleb:

«Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. … Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.»

Franciscuse püstitatud jõulusõimest kirjutab 1260. aasta paiku esimest korda tema ordukaaslane Bonaventura, kes koostas pühaku eluloo. Eesti lugejale tutvustas kõige esimese jõulusõime lugu Johannes Hiiemets oma raamatus «Assisi Franciscus»:

«Kannatades raskesti, püüdis ta sukelduda ikka sügavamale Kristuse kannatustesse; ta suurim troost oli, et ta oma piinades leidis osadust maailma Õnnistegijaga. Ta hinge ilu ja õrnus tulid eriti ilmsiks sõimes uinuva Jeesuslapse austamises. Nagu leiame vend Leo teateist, olla ta sageli öelnud: «Kui ma saaksin kõnelda keisriga, siis paluksin, et ta armastusest Jumala ja minu vastu annaks välja erilise käsu jõulupühade kaitseks. Kellelgi ei tohiks olla lubatud surmata õdesid lõokesi ega teha neile kurja. Kõik ülemused linnades, lossides ja külades peaksid tegema korraldusi, et puistatakse teedele toitu õdede lõokeste ja teiste lindude jaoks, nii et nad ei pruugiks tunda nälga jõulude ajal. Ja kuna püha neitsi Maarja sel ööl asetas Jumala poja sõime, härja ja eesli vahele, siis peaks igaüks, kel on härg või eesel, andma neile sel ööl parimat toitu. Ka kõik vaesed peaksid sel päeval saama tunda rikaste heldust. Kõik kristlased aga peaksid hõiskama oma Issandale.»

Detsembris 1223. a. rändas ta vendade juurde, kes asusid kaunis Rieti orus. Tema korraldusel ehitati metsa sõim, mille juurde toodi ka härg ja eesel. Jõuluõhtul peeti seal siis jumalateenistust ning Franciscus luges evangeeliumi sinna kokkuvoolanud rahvahulgale. Jutlustades suurest jõuluöö saladusest, oli ta nii liigutatud, et vaevalt julges nimetada Jeesuse nime. Kuulajad olid sügavasti haaratud. Sellised pildid jätsid rahva hinge unustamatuid muljeid, mis veel sajandeid hiljem elasid edasi rahvasuus ning inspireerisid luuletajaid andma oma parimat Issanda kiituseks.»

13. sajandi lõpus jäädvustas esimese jõulusõime ülesseadmise stseeni kunstnik Giotto di Bondone, kellele on omistatud Püha Franciscuse elu kajastav freskomaalide sari Assisi Püha Franciscuse basiilikas.

Kuigi jõulusõim on katoliiklikku algupära, on jõulusõimede ülespanemise komme levinud ka luterlikes kirikutes. Vaestes oludes sündinud ja loomade sõime pandud Jeesuslapse motiiv esineb korduvalt juba Martin Lutheril. Näiteks ühes jõulujutluses ütleb Luther: «Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees» (tsiteeritud väljaandest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, 1936).

1534. aastal kirjutas Luther kuulsa jõulukoraali «Ma tulen taevast ülevalt», mille üks salm toob meie ette pildikese sõime pandud maailma Issandast: «Ka pange märki tähele: te sõimest mähkmeis leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija» (saksa keeles «So merket nun das Zeichen recht: Die Krippe, Windelein so schlecht, Da findet ihr das Kind gelegt, Das alle Welt erhält und trägt.»)

Nii on jõulusõime motiiv, olgu usulises kirjanduses, kirikulauludes või ülespanekuna linnades, kodudes ja kirikutes üle sugupõlvede inimesi köitnud, tuletades meile meelde, et maailma Looja on meie pärast vaeseks saanud, et meie võiksime pärida taeva rikkused.

 Illustratsioonid: Giotto di Bondone (1267–1337)