Matteuse 2:1–12

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kui ma palun sind pöörduda oma pinginaabri poole ja lühidalt seletada talle, mida tähendavad jõulud sulle, siis arvatavasti saad sellega üsna kergelt hakkama. Aga kui ma palun seletada, mida tähendab sulle Epiphaneia? Või kui sa peaksid seletama lastele ilmumispüha tähendust, kuidas sa seda teed?

Seda üksikut kreekakeelset sõna epiphaneia võib tõlkida mitmeti: ilmutus, avaldus, ilmumine. Kui me vaatame seletavast sõnaraamatust, siis võime leida sellele erinevaid tähendusi. Esiteks öeldakse, et Epiphaneia on kiriku püha, mida tähistatakse 6. jaanuaril ja mis kõneleb tarkade külaskäigust Petlemma, seega sellest, et Kristus on kõikide jaoks, ka paganate jaoks. Targad (võlurid) olid ju esimesed mittejuudid, kes nägid ja tunnistasid Jeesust.

Teiseks tähenduseks on – asja olemuses selgusele jõudmine. Epiphaneia oleks kiriklikult mõeldes sama kui me argipäeva asjades ütleme “ahaa”, kui oleme milleski selgusele jõudnud. Epiphaneia ei ole mitte lihtsalt ilmutus, vaid ka selle ilmutuse vastuvõtmine. Ilmumisaeg on periood kirikuaastas, mil pühakirjatekstid püüavad valgustada ja avada pilti Jeesusest.

Täna, ilmumispühal, me lugesime idamaa tarkadest, kes nägid särava tähe taga Jumala korraldavat kätt. Nad nägid ja võtsid vastu. See oli nende jaoks ilmutus või teisiti öeldes siis ilmumispüha.

Järgmine pühapäev räägib Jeesuse ristimisest, kus Jumal ütleb: “See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel”. Juuresviibijad tunnetasid ilmutushetke, äkitselt nägid nad Jeesust uues valguses.

Ja nii järjest kõigi ilmumisaja kuue pühapäeva eesmärgiks on meile selgeks teha, mida Jeesuse sünd tähendab. Jõuluõhtu oli sündmus, ilmumisaeg aitab meil sellest aru saada. Ilmutus on hetk, mis nagu valgus  avab meie mõistuse, kui siin kusagil meie ajudes käib sähvatus ja me võime öelda – ahaa, see on see, mida öelda tahetakse.

Oma igapäeva eluski kogeme väikeseid epifaaniaid. Need on äratundmise momendid, kui loeme kriminulli ja jõuame lahenduseni enne, kui autor seda ütleb. Või kui lõpuks tabame, mida sõber on püüdnud meile selgeks teha või leiame iva matemaatikaõpetaja keerulistes mõtekäikudes või meie pilk püüab tuttava näo suurest rahvahulgast.

On ka suuremaid ilmutusi: kui sa avastad, et keegi armastab sind, tõeliselt armastab; kui sinu esimene laps sünnib ja äkitselt näed oma elu uues valguses. Kuidas sellised äratundmised juhtuvad? Milline on ilmutuse mehhanism? On see sisemine plahvatus või pikka ja aeglase protsessi tulemus, kus kogunenud informatsioon ja kogemused efektselt lõpptulemuseks kujunevad. Arvatavasti on siin tegu mõlemaga.

Enamuse juures on tegu siiski aeglase arenguga. Täidetud erinevate ilmutushetkede müriaadiga, kus igaüks neist omamoodi on toonud selgust Jumala armust. Nad võivad tulla läbi kannatuse, läbi armastuse või läbi andeksandmise just sel hetkel, kui oled oodanud karistust. Need väikesed epifaaniad on olulised ehitusplokid, millest kristlast kui Püha Vaimu templit ehitatakse. Keskne ehk peamine ilmutus igaühe elus on hetk, kui me jõuame tundmisele, et Jeesus on meie Päästja, hetk, kui me võime öelda oma jah-sõna Issandale. Selline äratundmine on segu aeglasest arengust ja äkilisest sisemisest valgustusest.

Kui Peetrus ootamatus äratundmises ütles: “Sina oled Kristus”, siis eelnes sellele pikaaegne Jeesuse endapoolne paljastus. Ja isegi peale seda, läbi Kristuse surma valusa kogemuse ja Õpetaja salgamise tunnistamise avastas Peetrus, kui vähe ta siiski Jeesust mõistis.

Rooma sõdur, seistes Jeesuse risti all, oli kindlasti tükk aega teda tähelepanelikult jälginud, enne kui ütles: “Tõesti see oli Jumala Poeg”. Võib arvata, et järgnevatel päevadel õppis ta Jeesust paremini tundma.

Kuidas meie oleme näinud valgust? Kuidas oleme tundnud ära Jeesuses oma Lunastaja? Enamus meist ei suuda nimetada ühtki erilist ega täpset hetke. See on nagu udus sõitmine, kus ühel hetkel märkad, et oled udust väljas, kuid ei tea, millises kohas see täpselt juhtus. Või nagu päikesetõusu jälgimine tasasel maal, kus on võimatu täpselt kindlaks määrata ajahetke, millal pimedusest valgus sai.

Kindlasti on ka neid, kes suudavad selgemalt osutada sündmusele või ajale, kelle jaoks ilmutus tuleb äkitselt, nagu päikesetõus mägedes, kus silmipimestav valgus tabab sind ootamatult. Martin Luther luges parajasti Pauluse kirja roomlastele, kui käis sähvatus ja saabus selgus, et päästetud saame üksnes Jumala armust. See oli tema epifaania.

Arvatavasti ainult Sina ja Jumal teate, või vahest ainult Jumal teab, kuidas sinu epifaania on tulnud või tuleb. Kui seda ei ole veel juhtunud, ole kindel – Jumal on sinu kallal ametis ja see aeg saabub, mil võid täie veendumusega öelda: Issand on ka minu päästja. Usalda Jumalat – see on kõikide ilmutuste aluseks.

Kui me elame jumalalaste keskel, oleme osaduses üksteisega, käime koos missal, teenime Jumalat nii kirikus kui ka maailmas, püüame muuta oma suhtumist ja armastust kaasinimesse täiuslikumaks ja kui me laseme Pühal Vaimul jätkata tööd meis ning läbi meie, siis kogeme nii väikseid kui suuri epifaaniaid ehk teisisõnu öeldes, kogeme väikeste ja suurte, ajalike ja igavikuliste tõdede ilmumist. Aamen.

© Meie Kirik