Kirjas roomlastele kirjutab Paulus misjonitööst. Jumala evangeeliumi sõna peab levima kogu maailma, et iga inimene saaks kuulda Jumala päästeplaanist Jeesuses Kristuses (Rm 10:14–18): «Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: «Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.» Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: «Issand, kes on uskunud meie kuulutust?» Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Kuid ma küsin: Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: «Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad.» Paulus tsiteerib kolme Vana Testamendi teksti: Js 52:7; 53:1 ja Ps 19:5. Neist viimane pärineb vaadeldavast psalmist.

Psalm algab suurejoonelise kirjeldusega, kuidas Jumala au levib nagu hommikune päikesevalgus üle kogu maailma (Ps 19:2–7): «Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust. Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks. Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele. Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada. Taeva äärel on ta lähtekoht ja  selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.» Miks tsiteerib Paulus evangeeliumi levikut kirjeldades just seda psalmi? Tekst räägib ju loodu suuruses nähtavaks saavast Jumala aust. Siiski on psalmis ühendatud nii loodu tunnistus Jumala aust kui ka Issanda sõna. Jumalat ülistatakse järgnevalt (Ps 19:8 otsetõlkena heebrea keelest): «ISSANDA Seadus on täieline, taastades hinge. ISSANDA tunnistused on kindlad, tehes targaks kohtlasi.» Issanda seadus on heebrea keeles Toora ning selle tõlkimine vastega «seadus» ei ole päris täpne. Toora tähendab õpetust ning see sisaldab elujuhiseid, aga ka Jumala tõotusi. Kirikupiibel on tõlkele lisanud verbi: «Issand on andnud täiusliku seaduse.» [Eestikeelses piiblitõlkes: Issanda Seadus on laitmatu.] Tõlge juhib lugejat mõtlema Moosese käsule, kristlased nägid selles aga ennustust uue lepingu käsust.

Kristlastele oli Toora eelkõige tunnistus Jeesusest (Lk 24:44): «Siis ütles Jeesus neile: «Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.» Jeesus ütles juutidele (Jh 5:39): «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.» Samamoodi käsitleb Moosese raamatu saladusi Paulus (2Kr 3:12–18): «Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.» Psalmis õpetatakse, kuidas Jumala sõna vägi avab pimedad silmad nägema (Ps 19:9): «Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.»

Psalmis räägitakse Jumala sõna puhtusest ja tõesusest (Ps 19:10–11): «Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged; need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.» Samamoodi õpetatakse Jumala sõnast Uues Testamendis. Esimeses Peetruse kirjas kutsutakse kristlasi sööma Jumala sõna ja maitsma, et see on hea (1Pt 2:1–3): «Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.»

Psalm lõpeb patutunnistuse ja palvega, et Jumal kaitseks eksituste eest (Ps 19:13–14): «Eksimused – kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks! Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.» Sama palub kristlane Meie Isa palve lõpus: «anna meile andeks meie võlad … ära saada meid kiusatusse (katsumusse), vaid päästa meid ära kurjast.» Psalm õpetab patutunnistuseks õiget hoiakut. Kristlane ei üles lugema kõiki oma patte, vaid tunnistama Jumalale seda, mis tema südant kõige rohkem rõhub. Teine kristlase palve on, et miski ei eksitaks teda eemale evangeeliumi tõest. Siis ei oleks talle enam abiks Lunastaja, vaid oma pattude keerises ta hukkuks. Lõpuaegadest rääkides hoiatas Jeesus, et kristlasi juhatavad eksiteele paljud eksitajad (Mk 13:5–6): «Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Paljud tulevad minu nimel, öeldes: «Mina olengi see!» ja eksitavad paljusid.»

Tuleme veelkord tagasi kommentaari alguse juurde. Paulus tsiteerib käesoleva psalmi 5. salmi koos kahe Jesaja kirjakohaga (Js 52:7; 53:1), mis eelnevad kirjeldusele Jumala kannatavast sulasest. Paulus nägi psalmis tunnistust, mille kohaselt evangeelium levib nagu igahommikune päikesevalgus idast Jeruusalemmast, ulatudes maailma kaugeimate äärteni. Kirjas roomlastele kasutabki Paulus päikesetõusu kirjeldusena kristlaste pääsemisest (Rm 13:11–14): «Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!» Roomlastele kirjutades mõlgub Pauluse mõtteis reis päikeseloojangu maale, Hispaaniasse (Rm 15:23–24): «Et mul nüüd ei ole aga neil aladel enam kohta ja ma olen nii palju aastaid igatsenud tulla teie juurde, siis Hispaaniasse reisides loodan ma teid näha ja teie saatel jõuda sinna, kui ma esmalt olen teie keskel end natuke kosutanud.»

Psalmi kujund päikesest, mis idast tõuseb otsekui peigmees, ulatudes oma sõnumiga kogu maailma, viitab Novatianuse (Kolmainsusest) ja Augustinuse (Jutlus 195) järgi Jeesusele, kes maailma päästmiseks sündis inimeseks Neitsi Maarjast. Kõige kõnekam tõlgendus on leitav Justinos Märtrilt, kes järgib pikalt Uue Testamendi esitatut. Oma Apoloogias (1 Apol 39–46) tsiteerib Justinos Vana Testamendi tekste (Js 2:3–4; Ps 19:3–6; Ps 1–2; Ps 96 / 1Aj 16; Ps 110:1–3), et näidata, kuidas uus seadus saab alguse Jeruusalemmast ning ulatub maailma äärteni. Üks neist tekstidest on Psalm 19. Oma Dialoogis (30–39) tõlgendab Justinos Psalmi 19 Moosese-järgse prohveteeringuna, milles ennustatakse Jumala täiusliku seaduse andmist ning selle levikut kogu maailma (Ps 19:8, Septuaginta järgi): «Issanda Seadus on laitmatu, pöörates hingi; Issanda tunnistus on ustav, tehes targaks lapsemeelseid.» Justinos kirjutab (Dialoog, § 34): «Veenmaks teid selles, et te ei mõista kirjadest midagi, tsiteerin teist psalmi, mille Püha Vaim ütles Taavetile. Te ütlete, et see räägib teie kuningast Saalomonist, aga tegelikult räägib see meie Kristusest. Te viite endi eksiteele, tõlgendades [valesti] sama tähendusega sõnu. Kui öeldakse, et Issanda seadus on laitmatu (Ps 19:8), siis teie arvates pole see mitte pärast Moosest tulnud seadus, vaid Moosese kaudu antud seadus. Ometigi on Jumal ilmutanud, et Ta annab uue seaduse ja sõlmib uue lepingu. Ja kui psalmis öeldakse (72:1): «Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale,» siis te väidate, et see räägib Saalomonist, kuna see oli kuningas. Aga psalmi sõnad kuulutavad selgelt, et need räägivad igavesest Kuningast ehk Kristusest. Kristus on kuningas, preester, Jumal ja Issand. Ta on ingel, inimene, väejuht ja kivi. Tema on ainusündinud Poeg ja see, kes enne kannatas, aga pärast seda läks taevasse ning tuleb taas kirkuses. Temast kuulutatakse, et Tal on igavene kuningriik, nagu ma võin seda näidata kõigist kirjadest.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015