Kiriku algusest peale on Psalmi 16 kasutatud tunnistusena Kristuse ülestõusmisest. Septuagintas nimetatakse psalmi «Taaveti steelikirjaks» (steelografia) ehk «monumendikirjaks». Hippolytos on üles tähendanud kristliku traditsiooni, mille kohaselt väljendab pealkiri Jumala suurt tegu, mis tuleb üles kirjutada nähtavalt, et iga inimene saaks seda lugeda (vrd Js 8:1; 30:8; Ha 2:2). Kristuse ülestõusmine on taoline sündmus. Seda rõõmusõnumit läksid apostlid viima kogu maailma.

Psalmi palvetaja paneb oma lootuse Jumala peale ning Jumal vastab talle. Psalm lõpeb imelise ja lootusrikka tõotusega – Jumal päästab enda omad surmaohust (Ps 16:8–11): «Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool. Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada. Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.» Peetrus kasutas neid sõnu nelipühal peetud kõnes. Ta viitas Psalmi sõnum täitumisele selles, et Jumal äratas Kristuse surnuist (Ap 2:24–28): «Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses. Taavet ütleb tema kohta: «Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.»»

Luukas esitab Peetruse tsiteeritud teksti Septuaginta järgi: Jumal ei jäta enda oma surmavalla (Hadese) võimusesse ega lase tal näha «hävimist» (diaphtora). Peetrus näeb psalmi sõnumis ennustust Kristuse ülestõusmisest. Psalmis kirjeldatud õige inimene loodab Jumalale ning on kindel, et viimaks Jumal kuuleb ning päästab ta surma võimusest. See õige inimene ei saa olla Taavet, vaid tekst räägib saabuvast Messiast (Ap 2:29–32): «Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast, siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest: «Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist.» Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad.»

Sarnaselt argumenteerib ka Paulus. Ta ühendab psalmide 2 ja 16 tunnistused ning näeb neis kinnitust, et Jumal äratas Jeesuse surnuist (Ap 13:32–37): «Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: «Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.» Et ta on tema surnuist üles tõusta lasknud, nõnda et ta eales ei pöördu tagasi kõdunemisse, seda on ta öelnud nii: «Ma täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused.» Seepärast ütleb ta ka teisal: «Sina ei lase oma Pühal näha kõdunemist.» Sest Taavet, kui ta oma sugupõlve ajal Jumala tahtmist oli teeninud, uinus magama ja maeti oma esivanemate juurde ning nägi kõdunemist, see aga, kelle Jumal on üles äratanud, ei näinud kõdunemist.»

Johannes Damaskusest (u 676–749) kirjutab teoses «Õigest usust», et kreeka sõnal «hävimine» (phtora) on kaks tähendust. See võib viidata inimlikule kannatusele – ja seda koges Jeesus ristiteel. See võib tähendada ka ihu täielikku hävinemist, kõdunemist, mille kohta kreeka keeles kasutatakse enamasti sõna diaphtora. Jeesuse ihule taoline kõdunemine osaks ei saanud, vaid see puhkas lootuses. Origenes kommenteerib, et pärast ülestõusmist tuli Jeesus taevasse oma ihus, vapustades taeva ingleid, kes ei olnud varem midagi sellist kogenud. Origenes nimetab sellega seoses ka Eenokit ja Eelijat, kuid peab Jeesust esimeseks ihulikuks inimeseks taevas. Psalmi 16 sõnavorme kasutati kristlikus kirikus tõrjumaks igasuguseid eksiõpetusi, mille kohaselt Jeesusel ei olnud pärast ülestõusmist sama ihu, vaid hauast oleks tõusnud otsekui teine ihu, mis suudab minna läbi uste. Hieronymuse järgi tunnistavad psalmi sõnavormid siiski ühemõtteliselt, et pärast surma pannakse Jeesus hauda ning Tema ihu tõuseb sealt, nägemata hävimist. Seega oli Psalm 16 kristlastele oluliseks tunnistuseks Jeesuse tõelisest surmast ja ihulikust ülestõusmisest.

Kristlaste olukord on teistsugune. Paulus õpetab (1Kr 15:35–48): «Nüüd aga küsib mõni: «Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?» Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu. Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha. On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma, isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest. Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. Nõnda on ka kirjutatud: «Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.» Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.»

Jeesus on elavakstegev Aadam, Ta on kristlaste Päike (Ps 19), kes tõusis esimesena surnuist üles ning sellepärast Ta ihu ei kõdunenud ega hävinud. Ta suudab ka kristlased äratada surnuist ning anda neile tagasi nende ihu.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015