Eestis on levinud arvamus, et kristlus on siinsele inimesele pealesurutud ja võõras, millele eelnes midagi "oma". Tegelikult on suur osa "muinasusundist" hiljem välja mõeldud või suisa kristlikku päritolu, kirjutab ajaloolane Andres Adamson ajakirjas Ajalugu.

Adamsoni sõnul polnud üht ja ainsat muinasusku olemas – oli amorfne segu erinevatele aegadele ja paikadele omastest religioonidest, uskumustest, maagiast, ebausust, teadmisest, kommetest ja muust, mis ajas pidevalt muutus.

!Eestlaste uskumused olid ka muinasaja lõpus üsna rahvusvahelist vurhvi, samalaadsed teiste sarnastes oludes elanud rahvastega," hindab Adamson ja lisab, et pole vaja arvata, nagu olnuks tollased uskumused ja kombed midagi väga humaanset – kardetavasti olid need toonastele oludele omaselt õige julmad, liigse kaastunde jaoks polnud lihtsalt ruumi.

Samas oli Eestis juba enne ristisõja algust arvukalt ristiusku läinuid, võis olla kirikuid või kabeleid.

"Ristiusu võit, paganluse allajäämine oli ette otsustatud, sest ühel pool seisid kogu tollase Euroopa ja varasema Vahemere maailma kultuuripärand, koolid ja ülikoolid, kirjavara, püüdlus üldisele rahule ning suurem humaansus tänu kristlikule armuõpetusele, teisel pool aga – jah, vabandage, mis asi õieti?" kirjutab Adamson ja lisab, et muistses vabadusvõitluses ei võideldud niivõrd ristimise (sest ristiusku üleminek käis niigi) kuivõrd sundristimise ja võõrvallutuse vastu.

Eestlaste järkjärguline nihkumine vanast maailmast uude võttis siiski mitu sajandit.

Viissada aastat tagasi, aastal 1517 algas Saksamaal reformatsioon, mis jõudis peatselt ka Liivimaale. Adamsoni hinnangul oli reformatsioon usufanaatikute võit ja kujutas endast pigem revolutsiooni.

"Eesti talupojad olid endiselt rahvausku, see tähendab katoliiklusele märksa lähemal kui luterlusele," märgib Adamson. Eestlased imiteerisid katoliiklikke usukombeid ja tervitasid kõikjal jesuiite, kel jätkus tolerantsi ja paindlikkust rohkem kui Rootsi võimuala kitsarinnalistel luteri pastoritel.

Kurikuulsa katoliikliku inkvisitsiooni kohta kirjutab Adamson, et olnuks meil Eestis inkvisitsioon, poleks ühtegi nõida ehk põletatudki:

"Uskmatut ähvardas inkvisitsiooni poolt midagi vaid juhul, kui ta oli kristlane, muu-usulistele selle jurisdiktsioon ei laienenud. Kohe alul välistati uurimisaluse vihameeste ja -naiste tunnistused, samuti alaealiste omad. Inkvisitsiooni tõrvamine on samast ooperist jesuiitide mustamisega, kelle roll tegelikkuses oli samuti pigem positiivne…"

Uudise vahendas portaal Objektiiv.ee

Loe lähemalt ajakirjast Ajalugu (nr 17, aprill 2017)