Alustuseks tuleb taas meelde tuletada Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira tõdemust tema teoses “Revolutsioon ja Vasturevolutsioon”: “Kaasajal maailma raputavad kriisid – moraali, perekonna, kultuuri, majanduse, riigi ja muu kriis – pole midagi muud kui ainult ühe fundamentaalse kriisi erinevad küljed, mille kõigi tegevusväljaks on inimene. Teisisõnu, nende kriiside juured peituvad inimhinge kõige sügavamates probleemides, kust nad levivad kogu kaasaja inimese isiksuseni ja haaravad tervet tema tegevust”.

Plinio Corrêa de Oliveira nimetab seda fundamentaalset kriisi Revolutsiooniks. Tuleb toonitada, et Revolutsioon ei ole niivõrd mõni konkreetne ajaloosündmus – kuigi Prantsuse ja Vene revolutsioonid või näiteks 1960. aastate nn seksuaalrevolutsioon on kahtlemata selle väljendused – kui suundumus, liikumine, mille taotluseks on panna täielikult maksma uus, revolutsiooniline ettekujutus “vabastatud” inimesest.

Lääne kultuuriruumis, milles Revolutsioon on sündinud, on selle liikumise peamiseks vastaseks kristlus kui õhtumaise tsivilisatsiooni olemuslik komponent ja koguni vundament. Viimaste aastasadade ideoloogilis-poliitilised võitlused Euroopas ja Ameerikas, aga ka mõnel pool mujal on olnud oma olemuselt üksainus suur võitlus kristlusega. Eesmärgiks on murda Kiriku mõjuvõim ning lammutada kristlik veendumuste ja väärtuste süsteem. See protsess on olnud pikk ja äärmiselt mitmetahuline ning sugugi mitte alati ei ole Revolutsioon liikunud oma eesmärkide saavutamise poole sirgjooneliselt, n-ö kirvemeetodil, kuigi nii mõnigi kord on asutud kristlust ka toore vägivalla ja terrori abil välja juurima.

Otsesest terrorist ohtlikumgi on kristluse ja ühiskonna traditsiooniliste kultuuriliste aluste sihiteadlik õõnestamine, sest toores vägivald tõukab suure osa ühiskonnast eemale. Kristlikku sõnumit ja selle kultuurilis-sotsiaalseid väljendusvorme on võimalik kahtluse alla seada moonutamise või vastandumise läbi. Viimased päevad on pakkunud kaks ilmekat näidet, millele soovin käesolevas artiklis tähelepanu juhtida. Need näited on kõnekad neis avalduva lähenemisviisi tõttu.

Paljusid kristlasi nii Soomes kui ka Eestis šokeeris teade, et homoürituse Helsinki Pride 2019 ametlikuks partneriks on Soome evangeelne-luterlik kirik. Kuid vähe sellest – Facebooki lehel “Kirkko Helsingissä” (“Kirik Helsingis”) avaldati blasfeemiline “ikoon”, millel on kujutatud vikerkaarevärvidest nimbusega ümbritsetud Jeesus, käes samuti vikerkaarevärvides südamega evangeeliumiraamat. “Ikoonil” ilutseb tekst: “Suurim neist on armastus”. Need sõnad pärinevad apostel Pauluse “armastuse ülemlaulust” (1Kr 13), ent on pandud vihjama sellele, et Jumal kiidab heaks ka homoseksuaalse armastuse.

 

Pildile lisatud sissekandes soovitakse kõigile rõõmsat “uhkusenädalat” ja selgitatakse: “Vikerkaar sümboliseerib Piiblis Jumala igavest lepingut, mille Ta on teinud maa ja enda vahel, kõikide elusolendite ja kõige elavaga.” Samas on just homoliikumine kasutanud vikerkaarevärve oma tunnusvärvidena ning ka antud juhul on täiesti selge, et kristlikule sõnumile tahetakse taolise “ikooni” ja selle juurde kuuluva selgitusega anda uus tähendus.

Kahtlemata on tegemist teadliku provokatiivse vastandusega – Jeesust kujutatakse sisuliselt homoaktivistina, kes edastab homoliikumise armastusesõnumit. Revolutsioonile on omane traditsiooniliste kristlike kontseptsioonide ümbertõlgendamine ja moonutamine neile vastupidise tähenduse andmise kaudu. Armastus on Piiblis ja kristlikus traditsioonis väga oluline mõiste, ent sellega ei tähistata suhteid ja käitumist, mida piibellik moraaliõpetus peab patuseks. Niisamuti väärtustab kristlus inimese vabadust, ent mitte vabadust moraalireeglitest ja Jumala tahte järgimisest, vaid eeskätt vabadust patu orjusest.

Väga tabavalt sõnastab kristliku sõnumi ja homoliikumise (mis kasutab oma taotluste tähistusena mõistet pride – uhkus) sõnumi erinevuse Soome rahvasaadik ja endine siseminister Päivi Räsänen, kes kirjutab avalikus kirjas Soome peapiiskopile: “Piibli õpetus homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta on järjekindel ja selge. Inimene loodi meheks ja naiseks ning abielu on seatud mehe ja naise vaheliseks (liiduks). Pride’i aateliseks taotluseks on uhkus selliste suhete üle, mida Piibel kirjeldab järjekindlalt Jumala tahte vastasena. Homoseksuaalseid suhteid, nagu ka muid abieluväliseid suhteid, peetakse Piiblis patuks ja häbiasjaks.”

Teiseks näiteks, millel tahaksin peatuda, on võrdsete võimaluste voliniku Liisa Pakosta artikkel “Miks soosime võõraid pühakunimesid ja tõrjume vanu eesti nimesid, mis ei viita soole?”, milles antakse mõista, et traditsioonilised kristlikud (pühaku)nimed on võõrad, mujalt impordituid ja konkreetset sugu väljendavad. Küsimus pole lihtsalt kristliku pärandi kui meile võõrsilt pealesunnitu vastandamises põlisele eesti kultuurile. Riigiametnik Pakosta rakendab kõnealuse vastanduse – mis niigi leiab kõlapinda nende juures, kes kristlikku pärandit ei salli – revolutsioonilise sooideoloogia teenistusse, väites, et traditsioonilised eesti nimed on soovõrdsemad, neisse polevat “sugu sisse raiutud”. Pakosta sõnul “esindavad eesti nimed kaht koolkonda: poiste ja tüdrukute laennimed, mis enamasti on pärit pühakutelt, ja üdini kohalik kraam, mis on väga sageli täiesti soovõrdne.” Voliniku ettepanek on “hoida au sees Eesti põlist nimetraditsiooni ja omatüvelisi uusnimesid ning mitte murduda rangelt sooga piiratud importnimede sunni alla.”

Mille poolest on traditsioonilised kristlikud eesti nimed nagu näiteks Mati ja Kati, Margus ja Mari, Jaan ja Liisa vähem soovõrdsed kui näiteks Õnnelemb või Tõelemb? Nii mõnedki võivad Pakosta artiklit lugedes arvata, et nimede vallas soovõrdsust taga ajades tegeleb ametnik lihtsalt totrusega, kuna tal pole midagi targemat teha. Mina ei arva nii. Voliniku meelest väljendab soolist võrdsust paremini nimi, mis ei seostu konkreetse sooga. Ma näen siin selget revolutsioonilist taotlust kristluse kui n-ö võõra, pealesunnitud traditsiooni ja eesti põlise traditsiooni vastandamise kaudu edendada “progressiivset”, s.t revolutsioonilist ettekujutust inimese vabadust soorollidest ja üldse traditsioonilistest soolistest määratlustest. Muide, see oli Liisa Pakosta eelkäija samal ametipostil, Mari-Liis Sepper, kes kirjutas kord, et sugu on virdav ja vulav, see olevat nagu rass, mida ei ole olemas mujal kui ideoloogide ning nende järgijate peas. Pakosta aga teatab, et meie “esivanemad jäid palju karmimates tingimustes rahva ja kultuurina ellu, pannes lastele soole mitteviitavaid nimesid.”

Need asjad, mida tavainimene peab algul ideoloogiliseks hulluseks, mingi veidra vähemusrühma sõnavaraks ja mõtteviisiks, ei kao aga kuhugi, vaid muutuvad otsekui imekombel osaks ühiskonna peavoolust. See on just see, mida Revolutsioon, õigupoolest selle kavandajad ja edendajad soovivadki. Kui tahame mõista, mis meie ühiskonnas tegelikult toimub, peame aru saama käimasoleva võitluse iseloomust ja sellest, mis on kaalul. Nagu ülalpool ütlesin, Revolutsiooni taotluseks on panna täielikult maksma uus ettekujutus “vabastatud” inimesest, keda ei kammitseks kristlikust inimese- ja moraalikäsitusest tulenevad piirangud. Selleks on vaja lammutada ja kaotada Revolutsiooni võidukäiku takistavad institutsioonid ja traditsioonid. See on võitlus inimese ja nende printsiipide pärast, mis tema olemist kujundavad. Viimselt on see võitlus inimese hinge pärast – selle pärast, kellele saab kuuluma inimese hing.

Avaldatud algselt portaalis Objektiiv

Päisefoto: Helsingi toomkirik pimedal ajal (Wikimdia Commons)