Meile tuletatakse pidevalt meelde religiooni hävitavaid tagajärgi – sallimatust, vihkamist, lõhestamist, inkvisitsiooni ja „hereetikute“ tagakiusamist, ristisõdasid. Kuigi see pole kaugeltki mitte kogu lugu, on see siiski tõsi. Religioonil on olnud palju hirmsaid tagajärgi. Me ei kuule aga pea kunagi kirjeldusi sekularismi mürgistest tagajärgedest – neist kohutavatest arengutest, mis on käinud kaasas traditsioonilise religiooni ja Jumala-usu kokkuvarisemisega.

Iga tuhande õpilase kohta, kes on õppinud tundma Hispaania inkvisitsiooni, leiab ehk kaks, kes suudavad Gulagi, Auschwitzi, Hiina kultuurirevolutsiooni ja Kambodža genotsiidi seostada sekulaarsete režiimide ja nende ideoloogiaga. Kuigi usuga Jumalasse seostatakse kõikvõimalikke probleeme, viib Jumala surm aga veelgi rohkemateni. Niisiis, kuigi pole võimalik tõestada Jumala olemasolu (või tema olematust), on ometi tõestatav see, mis juhtub, kui inimesed enam ei usu Jumalasse.

Ilma Jumalata ei ole enam head ega kurja; on vaid subjektiivsed arvamused, mida me siis sildistame „heaks“ või „kurjaks“. See ei tähenda, et ateist ei saa olla hea inimene. See ei tähenda ka, et kõik usklikud on head. See lihtsalt tähendab, et kui ei ole moraalset autoriteeti, mis on inimestest kõrgem ja millest lähtub objektiivne õige ja vale, ei saa „õiget“ ja „vale“ olla rohkem kui objektiivset „ilusat“ ja „koledat“.

Ilma Jumalata pole elul mingit objektiivset mõtet. Me oleme lihtsalt suvalised loodusliku valiku loomingud, kelle eksistentsil pole rohkem mingit loomuomast eesmärki ega mõtet kui sama suvaliselt tekkinud liivateral.

Ilma Jumalata on elu lõppkokkuvõttes ülimalt traagiline. Me elame, kannatame, sureme – mõned hirmsalt, paljud enneaegselt, ja seejärel on vaid tühjus.

Inimolendid vajavad kasutusjuhendit. See on sama tõene moraalse ja targa käitumise puhul, nagu see on lennuki juhtimise puhul. Inimese süda pole sageli parem nõuandja õige ja vale küsimustes kui ta on nõuandja lennuki õigesti või valesti juhtimise osas. Postreligioosne sekulaarne maailm väidab, et kasutusjuhendit pole vaja, süda ja mõistus on piisavad nõuandjad hea elu elamiseks ja maailma paremaks muutmiseks.

Kui Jumalat ei ole, siis pole kõige kenamatel ja kõige süütumatel piinamise või mõrva ohvritel mingit paremat saatust peale surma kui neil julmadel piinajatel ja massimõrvaritel. Vaid juhul, kui Jumal on olemas, saab Ema Theresal ja Adolf Hitleril olla erinev saatus.

Peale piibellike väärtuste surma läänes ei usu paljud läänlased enam üldse millessegi. Just seepärast pole sekulaarne Lääne-Euroopa olnud tahteline ja seega ka võimeline astuma vastu kurjusele, olgu selleks kommunism Külma sõja ajal või islami totalitarism meie ajastul.

Ilma Jumalata muutuvad inimesed läänes sageli vähem, mitte rohkem ratsionaalseks. Need olid üldiselt sekularistid, mitte usklikud, kes uskusid jaburalt irratsionaalset marksistlikku doktriini. Need olid peamiselt sekularistid, mitte usklikud, kes uskusid, et meeste ja naiste olemus on põhimõtteliselt sama, et ettekujutatavad erinevused sugude vahel on ühiskondlikult tekitatud. Usklikud inimesed kristlikes riikides hoiavad oma irratsionaalsed uskumused peamiselt teoloogia vallas, sekularistid, kellel pole religiooni, mis võimaldaks neil oma ebaratsionaalsust välja elada, lõpetavad sellega, et suruvad oma ebaratsionaalseid uskumusi peale kogu ühiskonnale, kus need uskumused teevad tohutut kahju.

Kui Jumalat pole, pole inimestel ka vaba tahet. Inimesed on robotid, kelle kõik teod on määratud tema geenide ja keskkonna poolt. Vaid juhul, kui inimese loomine on toimunud Looja poolt, kes on geenidest ja keskkonnast kõrgemal, saab vaba tahtega inimene üle olla geenidest ja keskkonnast.

Kui Jumalat pole, siis on inimesed ja „muud loomad“ sama väärtuslikud. Vaid juhul kui eeldada, et inimesed, mitte loomad, on loodud Jumala näo järgi, saavad inimesed olla olemuslikult pühamad kui paavianid. See selgitab, miks sekularistid üritavad anda loomadele inimestega võrdseid õigusi.

Ilma Jumalata on väga vähe, mis inspireeriks inimesi looma inspireerivat kunsti. Just selle pärast on moodsa kunsti galeriid ja muuseumid täidetud „kunstiga“, mis hoiab aus roppustest rahuldust saavat, koledat ja šokeerivat. Võrrelge seda Michelangelo Sixtuse kabeliga. Viimane tõstab vaatajat, kuna Michelangelo uskus millessegi endast ja kõigist inimestest kõrgemasse.

Ilma Jumalata pole miski püha. See on ülioluline. Pühadus kasvab välja usust pühasse. See selgitab näiteks, miks on sekulaarsetes ühiskondades avalik ropendamine palju levinum ja aktsepteeritum. Usklike jaoks on olemas püha kõne ja ilmalik kõne. Paljudes sekulaarsetes ühiskondades mõnitatakse ainuüksi arusaamist pühast kõnest.

Ilma Jumalata on inimülbus pea vältimatu. Kui inimesest pole midagi kõrgemat, ei ole Ülimat Olendit, siis saab inimene ise ülimaks olendiks.

Ilma Jumalata ei ole olemas võõrandamatuid inimõigusi. Evolutsioon ei taga mingeid õigusi. Molekulid ei anna mingeid õigusi. Energial pole moraalseid muresid. Just selle pärast kirjutasid Ameerika põhiseaduse autorid iseseisvusdeklaratsiooni, et meile on „Looja poolt“ antud teatud võõrandamatud õigused. Õigused sõltuvad moraalsest allikast, õiguse andjast.

Dostojevski kirjutas, et „ilma Jumalata on kõik lubatud“. Jumalasse uskujate poolt on tehtud palju kurja, aga see kahvatub massiliste julmuste ja arvude kõrval, süütute mõrvamise kõrval, mida on teostanud sekulaarsed režiimid, eelkõige natsid ja kommunistid.

Nagu alguses mainitud, see kõik ei tõesta ega isegi mitte väida, et Jumal on olemas. See lihtsalt tõestab Jumala vajalikkust, mitte tema olemasolu.

Artikkel ilmus eesti keeles esmalt portaalis Terve Mõistuse Sündikaat ja seejärel veebilehes Meie Kirik (28.08.2008). Rõhutused tekstis pärinevad Meie Kiriku toimetuselt. 

 

© Meie Kirik