Luuka 18:31–43, Markuse 10:46–52

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Nii looduslike kui ka vaimsete asjade puhul kehtib seadus, et igal tagajärjel peab olema piisav põhjus. Fakt on see, et Bartimeus läks Jeesusega kaasa üksnes tänu sellele, et sai ime läbi nägijaks.

Jeeriko tee ääres istuv pime mees oli kindlasti varemgi kuulnud lugusid Jeesuse imetegudest. Sest kuuldes, et Jeesus on möödujate hulgas, oli ta ainsaks sooviks Päästjaga ühendust saavutada. Keegi ei suutnud teda takistada Jeesuselt õnnistust palumast. Kuigi see oli eelkõige kehaline tervenemine, võib siiski arvata, et seal toimus ka vaimne tervenemine.

Üks suur tõde ütleb, et kristlus toetub Jumala armu isiklikule kogemisele. Kristlus ei ole eelkõige usk õpetuste ja dogmade võrku, kuigi need kuuluvad asja juurde, vaid see on kõigepealt isiklik kokkupuude, personaalne kogemus patusele osaks saanud armust Jeesuse Kristuse läbi. See on kogemus Jumala imelisest armastusest. 

Enne kui asume teksti lähemalt vaatlema, tahaksin teha mõned eelmärkused. Jeesus peatus ja kõneles Bartimeusega sellepärast, et pime kerjus uskus Jeesusesse kui Vanas Testamendis tõotatud Messiasse. Bartimeus tunnistas oma usku kõva häälega ja kõigi kuuldes, hüüdes Jeesust nimega, mida kasutati Messia tiitlina. Jeesus paneb suure rõhu usule, millele viitab otseselt ka meie tänane tekst – “Sinu usk on su päästnud”. Evangeeliumeid lugedes võime märgata, kuivõrd eranditult Jeesus, läbikäimisel erinevate inimestega, otsib ja tõstab esile nende usku. Ikka ja jälle on inimese usk kõige tähtsamal ja aulisemal kohal. Meiegi usk Jeesusesse, mida oleme tõotanud oma elus praktiseerida, peaks olema lihtsalt enda usaldamine Tema kui ainsa Päästja hoolde. Sellepärast ei piisa sellest, kui me üksnes mõistusega tunnistame Jeesust kui ajaloolist tõde. Pimeda kerjuse appikarje sisaldas endas nii mõistust kui ka südant.

Jeesuse kuningliku saabumise kirjeldamist Jeruusalemma alustavad evangelistid just selle pimeda mehe tervendamise imeteoga. Iisraeli vagad teadsid, et kui Messias tuleb, siis Ta viib täide prohvetite ennustused. Üks neist kõlab prohvet Jesaja suust: “Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.” Teksti rõhuasetus suunab meid tõdema, et Jeesus on ainus ja tõeline Jumala Poeg.

Bartimeuse järgnemine Jeesusele on väga hea ja täpne näide sellest, milline kristlik elu peab olema. Küllap on võimalik erinevalt määratleda kristlasi. Näiteks apostel Paulus ütleb nende kohta “pühad”. See tähendab, et kristlastena oleme need, keda Jumala Vaim on äratanud usule Kristusesse ja eraldanud muust maailmast teenimise ülesande täitmisele. Jeesus ise on korduvalt kasutanud lihtsat sõna “järgi”, osutades sellega vajadusele täita Jumala käske.

Miks Bartimeus järgnes Jeesusele? Küllap ta tahtis Jeesust paremini tunda ja kõige loomulikum võimalus selleks oli lihtsalt minna Jeesusega teele kaasa. Just sellist teguviisi ootab Jeesus ka meilt, kes me ennast kristlasteks nimetame. Olla kogu oma eluga Issanda Jeesuse Kristuse järgija, olla Jumala läheduses ja saada osa Tema söömaajast – see on imestusväärne eesõigus, mida tasub ära kasutada. Kindlasti põles selline soov ka pimeda kerjuse südames. Tutvugem nüüd selle mehega ja tema kaudu ka ise endaga natuke lähemalt. Tahan puudutada siin viit asjaolu.

1. Pühendumine

Püha Vaimust puudutatud, muudetud ja Jumala valguse kätte toodud inimhinge esimene samm on – järgida Jeesust. Kõige esimene nägu, kellele nägijaks saanud Bartimeus otsa vaatas, oli Jeesuse nägu. Sama kehtib ka vaimsel tasandil. Usule jõudnu, olenemata sellest, kuidas ja millal pöördumine toimus, vaatab esmalt Kristusele näkku. Püha Paulus kirjeldab seda nõnda: “See on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.” (2Kr.4:6) Kindel on see, et Bartimeus ei saanud enam kunagi tagasi selleks, kes ta oli, sest talle oli antud silmad Jumala nägemiseks. Ta pühendas ennast Kristuse teenimisele.

2. Poolehoid

Bartimeuse mõistus ja süda olid kallutatud Jeesust järgima. Ta tõestas seda poolehoidu oma kristliku usu nähtavaks tegemisega, lihtsalt sellega, et läks Jeesusega kaasa.

Armastus on raskesti taibatav. Kuid siiski, tahte, mõistuse ja südame armastust – konkreetse isiku armastust Jeesuse vastu saab näidata tõelise ja elava ajaloolise kogemuse abil. Oma armastuse näitamiseks ei pea me olema läilalt sentimentaalsed. Piisab, kui me kuuletume Jumala käskudele ja järgime Jeesust.

Bartimeus muutis oma tunded Kristuse vastu käega katsutavaks ja nähtavaks. Kas meie sõbrad, naabrid, töökaaslased ja meie perekonna liikmed teavad, et armastame oma Issandat Jeesust Kristust? Kui ei, siis milles on viga? Kerge on öelda, et olen kiriku liige, ja loota siis, et teised peaksid minus tundma ära kristlase. Selliseid nimekristlasi on igas koguduses küllalt palju. See, et tegu oli kiriku liikmega, tuleb nende puhul ilmsiks alles matuse päeval, sest elu ajal ei näidanud nad mitte millegagi üles oma poolehoidu Kristusele.

3. Juhtimisele allumine

Hetkest, mil Bartimeus astus Jeesuse jalajälgedesse, oli ta Issanda tahte kontrolli all. Ei saa lihtsalt kedagi järgida ja samas kõndida oma tahtmist mööda. Sa kas juhid ise oma elu või lased ennast juhtida oma Päästjal. Juhiste, suuna ja sihi teadmine ning Kristuse kui eksimatu juhi tundmine, see vähendab muret ja taastab meie hingerahu. Lase Jeesusel märgistada oma tee ja sul ei ole vaja teha muud kui üksnes Talle järgneda.

4. Takistused

Pärast aastakümnete pikkust pimeduse perioodi, kus ümbrus oli tunnetav üksnes lõhnade ja häälte kaudu, nägi Bartimeus nüüd maailma täies ilus. Seal oli tuhandeid asju, millele ta oleks võinud pöörata tähelepanu, hulk hääle järgi tuttavaid inimesi, keda ta nüüd nägi ja kellega oleks võinud minna klaasikest veini jooma. Vaatamata kõigile neile ahvatlustele püsis ta pilk Jeesusel.

Kristlastena on meilgi siin maailmas palju ahvatlusi, mis suruvad peale ja on meile takistuseks Kristuse järgimisel. Võrreldes kristliku kiriku algaastatega või isegi keskajaga, on kaasaja ühiskond oluliselt muutunud. Maailmavaadete paljusus on tekitanud olukorra, kus kõik on lubatud, sest kellelgi ei saa olla õigust lõplikule tõele. Isegi kristlaskonna enda seas on küllalt neid, kes hülgavad kiriku traditsiooni, tõlgendavad Pühakirja enda auahnest tarkusest ja eksitavad inimesi valele teele. Ma tahan sellega öelda, et vahel võib miski või keegi varjata Jeesuse meie pilgu eest. Mida lähemale Issandale oleme, mida tugevamini Temast kinni hoiame, seda kergem on Teda järgida ja seda väiksem on oht usust taganemiseks. Tuletagem meelde Peetrust vee peal kõndimas. Nii kaua kui Peetruse pilk püsis Jeesusel, nii kaua kõndis ta veepeal. Aga nii pea kui Issand kadus vaateväljalt, hakkas Peetrus uppuma. Küllap see sünnib meiega täpselt samuti.

5. Sihtpunkt

“Mine oma teed,” ütles Jeesus. Bartimeus oli vaba minema ükskõik kuhu. Ta oleks võinud minna oma teed. Ta oleks võinud alustada uut, “normaalset” elu, et teha tagasi kõik need pimeduses oldud aastad, et haarata vaatepilte, millest oli seni ilma jäänud. Bartimeuse valik oli aga midagi muud. Pärani avatud silmadega järgis ta Jeesust teel Jeruusalemma. Usk ei rahuldu üksnes tervendamiste ja imede vastu võtmisega Jeesuse käest. Usk läheb Jeesusega koos Tema ristile, Tema surma, Tema ülestõusmisse ja Tema ausse.

Tee Jeerikost Jeruusalemma viib meid läbi ristimise, läbi kiriku löövialuse Issanda Pühale Õhtusöömaajale. Meid on asetatud sellele teele, et vastu võtta Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi saavutatud võit, et surra koos Temaga ja tõusta koos Temaga üles igavesele elule. Aamen.