Matteuse 22:15–21

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kujuta ette maksuametniku nägu, kui ta võtab kätte sinu tuludeklaratsiooni ja loeb viimase reana suurte tähtedega kirjutatud lause: suur tänu maksu korjamise eest! Mõeldes sellele, et elame vabal maal, et meie julgeolek ja sotsiaalsed tagatised on enamvähem kindlustatud, võiksime tänulikkusega maksu maksta. Elektriarvet makstes mõtled selle peale, kuidas elekter paneb tööle sinu kohvimasina, televiisori ja muud kodumasinad, mis elamise mugavamaks teevad, ning maksukviitungile lisad lause – suur tänu elektri eest. Või telefoni arvet makstes lisad – suur tänu sideteenuste eest. On ju võimalik tasuda makse mitte vastumeelselt, vaid tänulikku suhtumisega. Kas selliseid inimesi Eesti riigis leidub, ei oska öelda, kuid loodan siiski, et tänutunne ei ole maailmast kadunud.

Küsimus, mida tänases evangeeliumis Jeesuselt küsitakse, ei puuduta siiski tänulikkust või vastumeelsust maksumaksmisel, vaid tahetakse teada, kas on üleüldse õige ja vajalik maksu maksta.

Jeesuse aegset Iisraeli olukorda võime võrrelda meie lähiminevikuga, kus makse korjas Rooma asemel Moskva. Iga okupeeritud rahvas võib endalt küsida, kas peab võõra võimu jaoks makse maksma või ei. See on probleem, mille ees seisid Jeesus ja tema vastased.

Jeesus sai aru, et küsimus, mis talle esitati, oli konksuga. Selle eesmärgiks oli tekitada raskusi ühe või teise seltskonnaga. Igas taolises olukorras, kus rahvas on võõra võimu surve all, on meil valida kahe võimaluse vahel- kas teha koostööd või panna vastu. Seega sunniti Jeesust ütlema ei või ja. Kui ta oleks öelnud ei, siis oleks Heroodese seltskond, kes esindas okupante, süüdistanud Jeesust mässule õhutamises. Kui ta aga oleks öelnud ja, siis oleks ta olnud rahva silmis reetur ja ebajumala kummardaja. Rooma keiser pidas ju ennast jumala pojaks. Esitades Jeesusele küsimuse: “Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?”, püüdsid variserid teda lõksu tõmmata. Kuid Jeesus andis vastuse, mis oli enam kui lihtsalt allapoole vööd löögi tõrjumine. Ta andis õpetunni, mis on oma tähtsuse ja ajakohasuse säilitanud läbi aegade.

Näidake mulle maksuraha, ütles Jeesus. Variserid andsid talle ühe rooma mündi mida kutsuti teenariks. Nii nagu vene võimu ajal olid käibel Lenini näo kujutisega mündid, oli ka sellel väikesel hõbe teenaril Rooma keisri Tiberiuse pea kujutis mida ümbritses kiri: “Keiser Tiberius, majesteetliku jumala suursugune poeg ja ülempreester.” Ei ole ime, et õigeusklikele juutidele oli vastumeelt maksta maksu Jumalat teotavale võimule. Enesest mõistetav, et nad põlgasid neid juute, kes koostöös roomlastega makse korjasid. Muide ühest taolisest, Matteus nimeks, sai Jeesuse jünger ja täna kuuldud evangeeliumi kirjutaja.

Kelle kuju ja pealkiri mündil on, küsis Jeesus. Variserid vastasid: “Keisri.” Siis Jeesus ütles neile: “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile.”

Mis kuulub keisrile? Tänapäeval oleks õigem küsida, mis kuulub riigile?

Raha on alati kuulunud sellele, kes selle on välja lasknud, olgu see siis keiser või riik. Ka eesti kroon oli riigi omand, meie ainult kasutasime seda. Sõna otseses mõttes tähendas Jeesuse ütlus, et raha tuleb anda tagasi sellele kellelt see on tulnud. Kuid loomulikult Jeesuse kaasaegsed teadsid seda, nagu meiegi teame , et valitsus ootab oma alamatelt rohkem kui ainult raha. Valitsus nõuab meilt truudust. Sõja ajal nõuab ta, et me võtaksime teistelt elu või ohverdaksime oma elu.

Oma õpetuses: “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale”, ei anna Jeesus meile selgeid juhiseid ega loetelu asjadest mis seaduslikult kuuluksid maisele – ja mis taevasele võimule.

Asetades kohustused riigi ees konteksti kohustustega Jumala ees, kinnitab Jeesus, et ei ole maise võimu mingit absoluutset nõuet meie kohta. Ainult Jumala nõue meile, vahendatud südametunnistuse kaudu, on absoluutne. Me ei pea andma keisrile seda, mis kuulub Jumalale. Õige ja kohase taipamine selles suhtes on jäetud meile. Apostel Paulus oma kirjades kogudustele, kinnitab korduvalt, et usklikud peavad suhtuma lugupidamisega riigi võimu. Sest Jumal võib oma tööd teha ka halva ja soovimatu valitsuse läbi. Sellest hoolimata on olnud aegu ja neid tuleb ka tulevikus, kus riigivõim läheb vastuollu Jumala tahte ja käskudega. Kui see juhtub, siis tuleb selline valitsus vahetada või sellele vastu seista. Samas on maailma ajaloost tuua palju näiteid, kus inimesed on andnud keisrile rohkemgi kui on nõutud, nad on ohverdanud oma elu.

Kui Jeesus oleks piirdunud oma tänases õpetuses ainult ühe poolega: “Anna keisrile, mis kuulub keisrile”, oleks asi üsna lihtne. Vaatamata sellele, kas meile meeldib või mitte, me täidame oma kohustust riigi ees – kui mitte vabatahtlikult, siis sunniviisiliselt ikka. Aga Jeesus lisab käsule ka teise poole: “Anna Jumalale, mis kuulub Jumalale.” See on juba raskem osa. Mis kuulub Jumalale?

Rooma münt kandis keisri pilti, seega kuulus see õigustatult keisrile. Kes või mis siin maailmas kannab Jumala pilti? Piibli alguses Jumal ütleb:” Tehkem inimesed oma näo järele, meie sarnaseks... Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema.” See tähendab, et meie oleme Jumala kuningriigi mündid. Andkem siis Jumalale, mis kuulub temale. See mida me riigile võlgneme on igal juhul piiritletud. Me võime öelda, et see või teine asi tuleb valitsejatele anda, kuid määratleda mingi loeteluga võlga Jumala ees on võimatu.

Euroopa misjoneerimisel, kui ristiti praegusel Saksamaa territooriumil asunud sõjakaid rahvahõime, siis mõnedki sõdalased püüdsid Jumalat üle kavaldada. Ristimise hetkel, kui nad üleni vee alla kasteti, jätsid nad oma parema käe veest välja, et see ei saaks ristitud. Nad ei soovinud loovutada kogu ihu jumalariigi tööks, vaid tahtsid, et nende relvakandev käsi oleks vaba täitma nende enda soove.

Kuidas meie vastupunnimine välja näeb? Milliseid kehaosi või teisiti öeldes, milliseid elu valdkondi me püüame enesele hoida? Kas tööd, rahakotti või karjääri ja suhteid või oma puhkepäevi? Ma olen tihti kuulnud inimesi ütlemas: See on minu keha, teen, mis tahan sellega. Kuid Jumal nõue meie suhtes on totaalne. Ei ole ühtegi osa meie elust, mida me võiksime endale hoida, mis ei kuuluks meie Loojale ja Vabastajale, kelle näo järgi me oleme loodud.

Jah, oleks olnud palju kergem kui Jeesus oleks lasknud variseridel minna käsuga: Andke keisrile, mis kuulub keisrile. Kuid Jeesus ei peatunud sellel. Ta ei lõpetanud kõnelemist ilma, et oleks meile teada andnud kõige olulisema elu juhise. Ta ei peatunud ka enne, kui oli ise esimesena näidanud, mis tähendab anda Jumalale, mis kuulub Jumalale. Ta tegi seda meie kõigi nimel ja meie pärast.

Põhjus, miks meie anname Jumalale, mis kuulub Jumalale on see, et Jumal andis esimesena oma ihu. Igal pühapäeval me tuletame seda meelde, kui kordame sõnu “See on minu ihu, teie eest antud; see on minu veri, teie eest valatud”. Jumal on andnud meile, mis on Tema oma. Kas me tohime anda tagasi vähem? Aamen.

© Meie Kirik