Gavin Ashenden oli üks nendest, kes kritiseeris otsust kutsuda muhameedlane ilmumispühal ehk kolmekuningapäeval Glasgow’ St Mary katedraali jumalateenistusele koraani lugema. Nüüd, olles oma kriitika tõttu kuninganna kaplani ametikohalt tagasi astunud, kõneleb vaimulik võitlusest eluruumi pärast, mis Ühendkuningriigis kristluse, sekularismi ja islami vahel aset leiab.

Koraani ettelugemine kirikus on väär

Üheksa aastat tagasi määrati mind “kuninganna kaplaniks” (Chaplain to the Queen on Suurbritannias kaua ja hästi teeninud vaimuliku aunimetus – tlk). Eelmisel nädalal (jaanuari 3. nädal) loobusin ma sellest aust.

Eeldasin, et võin nautida ametist tulenevat au veel kaheksa aastat, kuni saan 70-aastaseks. Mul oli kahju seda sammu ette võtta.

Astusin tagasi, et võiksin vabamalt rääkida võitlusest, millega kristlus on meie ühiskonnas seotud.

Mul ei olnud aimugi, et Šoti katedraalkirikus olid liikvel plaanid “tulla vastu moslemitele” piiblitekstide ärajätmisega ilmumispühal (mil Kristust austatakse maailma saabunud Valgusena) ja need asendatakse koraanitekstidega, milles eitatakse Jeesust kui Jumala Poega. Kui see aga juhtuski, tähendas see nii tõsist Kristuse ja Evangeeliumi ärasalgamist, et seda ei võinud kriitilise tähelepanuta jätta.

Ma ei räägi sellest, et on raske leida kristlast, kes oleks õnnelik selle üle, et jumalateenistusel loetakse lõike koraanist, mis on vastuolus Evangeeliumiga. See oli veel üks samm sellel teel, mida mööda minnes Kirik kiirendab kristluse hävitamist meie maal.

Relativismi poolt võrgutatud

Elame sügava usu- ja religioonialase võhikluse ajastul. Viimase 40 aasta jooksul on pedagoogid järjekindlalt õpetanud seda, et kõik on suhteline. See on olnud osa rünnakust kristliku veendumuse vastu, mille kohaselt on olemas moraalne absoluut ehk kindel tõde. Kuigi väide suhtelisusest sai alguse Kreeka filosoofist Protagorasest (490 eKr), ning mille Platon maatasa tegi, on see 19. sajandil taas esile kerkinud antropoloogia (pelgalt vaadates kõiki erinevaid kultuuri viljelemise vorme – seal ei saa olla ühtainsat tõde!) ja Sigmund Freudi mõjul (religioon on alateadvuse soovunelmate produkt).

On traagiline, et mõned kristlased on lasknud end relativismi poolt ära võrgutada. Nad ei ole ilmselt Pühakirja mõistnud. Relativism loob võltsi mugavustsooni, milles ei pea iial tegema tõsiseid, ennastohverdavaid valikuid. Mida iganes sa himustad ja igatsed antud hetkel – see on lubatud ja sinu enda mõõdupuu järgi heaks kiidetav.

Islam on oma nõudmistes täiesti järeleandmatu, ent seda sekulaarsed kommentaatorid ei ründa. Kristluski on kompromissitu oma seisukohtadelt, ent need on pidevalt rünnaku all, vastustatud või halvustatud. Siiski ei või keegi kahelda faktis, et valikutes islami ja kristluse vahel peame valima Jeesuse õpetuse ja Muhamedi õpetuse vahel, kellest viimase elu põhineb Jeesuse õpetuse eitamisel.

Kristluse lõpp Ühendkuningriigis?

Praegu käib Ühendkuningriigis kristluse, sekularismi ja islami vahel võitlus avaliku ruumi pärast. Mulle tundub, et sekularism jätkab kristluse murendamist kild killu haaval oma relativismi ja hedonismi läbi, ent on ka avastanud, et islam pakub kasulikku väljundit võitluses kristluse vastu.

Ma kahtlustan, et kui kristlus taganeb kompromisside ja oma sisemise segaduse pärast, andes maad relativismile, pöörab islam end sekularismi poole, võitleb sellega ja saavutab selle üle võidu. Kui te ei ole lugenud Michel Houllebecqi hiljutist, briljantset teost “Alistumine” (“Submission”), siis tehke seda. Selles kirjeldab ta, kuidas Prantsusmaa langeb järgneva kümnendi jooksul islami ülemvõimu alla.

Oleme selle kõrgete panustega võitluse varases faasis, ent me jääme omaenda maal täielikult ilma oma kristlikust kultuurist, kui laseme relativistidel meie usu anastada ja selle sisu kaotada. Just see Glasgow’ katedraalis islamiga sillaehitamise sildi all juhtuski.

Muidugi tuleb meil rajada usalduse ja vastastikuse mõistmise sildu. Ent vaevalt suudavad need sillad islami silmis midagi saavutada, kui moslemite seas ei pääse mõjule Kristuse isik.

Glasgow’s tehti viga, arvates, et koraani lugemine jumalateenistusel on vastastikuse lugupidamise avaldus, millega islamikogukond kaasa tuleb. Kuid me peame lihtsalt endalt küsima, kui mitmes mošees on loetud evangeeliumi reedeste palvuste ajal? Vastus – mitte üheski. Mitte ainumaski. See ei olnud sildade ehitamine, vaid pigem allaandmine – kapitulatsioon pühapaigas pühal toimingul ülestõusnud Kristust mahategeval moel.

Kristlase valikud

Miks ma tagasi astusin? Monarhia edukus sõltub kuningannast, keda ei saa tõmmata poliitilisse või kultuurilisse konflikti. Ta peab jääma sellest kõrgemale. Igaüks, kes seisab lähedal kuningakojale, peab olema kindel, et sõna võttes ei jääks inimestel mulje, nagu räägiks ta selle nimel. Seda nimetatakse diskreetsuseks.

Mul oli valida oma kuningliku au ja vaikimisega probleemidest hoidumise ning ametist loobumise vahel, et võiksin kristlasena toimuvat vabalt kommenteerida. Olen nüüd mõnda aega arvamust avaldanud ja lõhkunud oma isiklikku mugavustsooni.

Kui te peate kummaliseks olukorda, kus Usu Kaitsja (üks kuninganna tiitlitest – tlk) ei või usku kaitsta, siis on teil õigus. Nii mõnedki asjad on kummalised. Monarhia olemus on juba oma DNA poolest kristlik, ent riik, mida ta valitseb, ei ole. See hakkab üha enam põhjustama arusaamatusi, ebakonkreetsust. Antud juhtum oli üks nendest.

Sageli on elus nii, nagu Jeesus meid hoiatab – peame valima, millist jumalat me teenime. Viimase nädala jooksul mõistsin, et olen jõudnud momendini, mil pidin oma valiku tegema. Ristiinimese elus on ajad, mil tuleb loobuda selle maailma aust, et mitte ilma jääda igavesest aupärjast.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Tõlge avaldati esmalt portaalis Objektiiv

Gavin Ashenden on tegutsenud kogudusevaimuliku, ülikooli kaplani ja lektorina, teadustajana BBCs, kirjaniku ja kolumnistina. Ta kirjutab regulaarselt kolumne väljaandele Jersey Evening Post.