Veel mõned aastad tagasi oleksid sõnad ‘tsirkusemissa’ ja’ improvisatsioonimissa’ tundunud kuuluvat televisiooni meelelahutussaadete sketšide materjali hulka. Nüüd on need aga tegelikkus.

Soome evangeelse-luterliku kiriku jumalateenistuslik elu on ajaloos enneolematul viisil mitmekesistunud. Rahvakiriku kõrge katuse all realiseerub terve teemajumalateenistuste spekter, mida eristavad muusikastiil, vanus, perekonnaseis või isegi seksuaalne orientatsioon. Kantslis on oma koha leidnud kaisukarud, kirved ja pauerpoindid.

Loomulikult on tore, et varem üsna vähest tähelepanu pälvinud missaliturgia on taas saanud aruteluteemaks. Huvi jumalateenistuse vastu on kasvanud nii liberaalide kui konservatiivide, nii “kõrgkiriklaste” kui “madalkiriklaste” seas. Ometigi peetakse kõige tulisemaid arutelusid enamasti piiride pärast. Mis sobib kirikusse ja mis mitte?

Seal, kus kõige innukamalt kaitstakse väidet “kui sisu on korralik, siis vorm pole oluline”, kipub üsna sageli minema risti vastupidi: sisu jääb vormile jalgu. Keskmes ei olegi varasemast selgemalt kuulutatud evangeelium, vaid muusikastiil, mõni erandlik jumalateenistuslik praktika ning mõnel puhul lausa traditsiooniliste missaosade ärajätmine. Ja sageli tähendab väide “vorm pole oluline” järeleandmisi vaid ühes suunas – lähemale karismaatiliste, vabakiriklike koosolekute pidamise praktikale.

Luterlik kirik on alati lükanud tagasi arusaama, et Jumala armu saamise eelduseks oleksid “inimeste sisseseatud jumalateenistused”. Augsburgi usutunnistus ütleb: “Alles peab ju jääma see evangeeliumi tähtsaim artikkel, et me leiame Jumala ees armu usu tõttu Kristusesse, sõltumata meie teenetest, ja et me ei teeni seda ära inimeste sisseseatud jumalateenistuste kaudu” (Augsburgi usutunnistus, XXVIII).

Siiski pole missa ja selle liturgia lihtsalt “inimeste sisseseatud jumalateenistus”. Patutunnistus ja andeksandmise kuulutus, palve, pühakirja lugemised, jutlus ja armulaud – need on vaid mõned liturgilise jumalateenistuse koostisosadest. Ükski neist pole lihtsalt “inimeste sisseseatud jumalateenistus”, vaid need just väljendavad ja annavad au “evangeeliumi tähtsaimale artiklile”.

Jumalateenistuse korra juurde kuulub evangeelne vabadus, aga see vabadus ei ole piirideta või meelevaldne. Me oleme küll vabad hindama parimat viisi missa pidamiseks, kuid me pole vabad mõtlema välja oma hindamiskriteeriume.

Arutelu mõttekus sõltub paljuski sellest, kas leitakse üksmeel jumalateenistuse eesmärgis. Luterlik usutunnistus ütleb selle kohta selgelt: “Suurimat lohutust pakub meile aga see kirjakoht, et evangeeliumis tähendab ülim teenimine soovi võtta Jumalalt vastu pattude andeksandmist, armu ja õigust” (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, IV).

Jumalateenistuse vormide üle arutledes tuleb vorme ja muutusi hinnates pidada silmas missa eesmärki. Kas alternatiivsed missavormid on jumalateenistuse tegeliku keskme teenistuses? Või juhtub tegelikult see, et alternatiivne missa rajatakse missa tegeliku sõnumi asemel millelegi muule – esteetikale või kambavaimule?

Viimselt ei ole missa tegelik eesmärk kokkutulnud kirikuliste meele lahutamine ning jumalateenistust ei peaks hindama selle järgi, kui “tore” seal oli. Missa peamine eesmärk ei ole mitte esteetiliselt kõrgetasemelises muusikas – ükskõik, mis stiilis. Ning kaugeltki pole eesmärk luua missa “publiku” seas “meie”-tunnet. 

Missa tõeline tuum on oma Sõnas kõnelev ning altarisakramendis oma ihu ja verd patuste õndsuseks kinkiv Jeesus Kristus. See on evangeeliumi tuum, mille ümber ning millest lähtudes tuleb rajada kõik muu.

Väljaandest Pyhäkön Lamppu tõlkinud Illimar Toomet

Artikkel ilmus veebiajakirjas Meie Kirik esmalt 11. mail 2012 ja seda on uuesti toimetatud, muuhulgas arvestades väljaannet: Luterlikud usutunnistuskirjad, Tallinn 2014.

Esko Murto on Soome luterliku misjonipiiskopkonna vaimulik.

Illustratsioon: kunstniku ettekujutus sellest, kuidas Brandenburgi kuurvürst 1539. aastal esimest korda luterlikul missal armulauda vastu võtab.

 

© Meie Kirik