22. mail Iirimaal toimunud referendum läheb ajalooraamatuisse. Esimest korda ajaloos seadustati ühes riigis homoabielu rahvahääletuse teel.

Kõigi huulil on nüüd küsimus: mis tegi katoliiklikust Iirimaast postreligioosse riigi, kus enamuse tahtel on kehtestatud homoabielu?

Kiriku järsult kahanenud roll on jätnud iirlaste ellu üüratu tühimiku. Üheks oluliseks teguriks on see, et paljud iirlased tundsid end seksuaalsete kuritarvituste kriisi tõttu häbistatult. Seda häbi võiksid ju tunda süüdiolevad preestrid ja nunnad. Kuid paavst Benedictus XVI-l oli õigus, kui ta märkis oma raamatupikkuses intervjuus Peter Seewaldile, et enamikes iiri peredes on keegi, kellel on preestri või nunna kutsumus. Seetõttu tundis valdav osa iirlastest sügavat häbi, mida põhjustas vaimulike poolt toime pandud seksuaalsete kuritarvituste paljastamine. Isegi juhul, kui perekonda kuuluv preester või nunn oli täiesti süütu.

Olen üles kasvanud Iirimaal ja näinud oma silmaga, kuidas sõber või tuttav, kelle vend oli laitmatu preester, tundis piinlikkust, kui pidi ütlema, et tema sugulane on hea preester – kartes, et inimesed kahtlustavad teda „kinnimätsimises“.

Alandus ja kahetsus on käinud käsikäes ning viimastel aastakümnetel on iirlased, kes seadustasid homoabielu häältega umbes kaks ühe vastu, veennud end üha enam selles, et kui Kirik eksib, peab õige olema Kiriku õpetusele vastupidine arusaam.

Kui Kirik kaotas iirlaste üle oma võimu ja mõju, astusid asemele sekularismi jõud. Pole kahtlust, et tühja koha täitis sekularism. Iirlased ei võtnud omaks teist usku, näiteks nelipühilust. Kuigi kümned tuhanded inimesed lakkasid elamast kui katoliiklased, ei pöördunud nad massiliselt mõnda teise kristlikku konfessiooni.

Jon Anderson tabas naelapea pihta, kirjutades hiljaaegu: „Paljud iirlased usuvad Jeesusesse umbes nõndasamuti, nagu hindud usuvad Gandhisse – kui ühte huvitavasse ajaloolisesse persooni.“

Oleks liiga lihtne öelda, et iirlased taganesid Katoliku Kirikust. See ulatub palju sügavamale. Tõsi on, et enamik iirlasi on hüljanud traditsioonilise ristiusu ja ei lase sellel enam mõjutada oma otsuseid ega elukombeid.

On omamoodi iroonia, et Iirimaa põhiseadus, mis algab sõnadega „Püha Kolmainsuse nimel“, hakkab sisaldama samasooliste abielu mõistet. See on karm meeldetuletus, et sekularism võib anastada isegi ametlikult katoliikliku riigi kõige ametlikumad katoliiklikud alusdokumendid.

Tõlkis Veiko Vihuri

Illustratsioon: Püha Patrick ehk Naomh Pádraig, Iirimaa kaitsepühak

Artikkel ilmus väljaandes The Catholic Herald ja avaldatakse veebiajakirjas Meie Kirik autori loal.

© Meie Kirik