Mõnikord on Kiriku kritiseerijatel täielik õigus vigu otsida. Kuid nad peaksid vähemalt faktidest kinni pidama.

Kas teid on kunagi, nagu öeldakse, hädise kiitusega hukka mõistetud? Meid, Piiblisse uskuvaid kristlasi, just mõisteti – seda tegid kaks meest, kes võiksid asjaga rohkem kursis olla.

Tuntud õppejõud Robert Putnam ütles intervjuus ajalehele Washington Post järgmist: „On ilmselge fakt, et viimase 30 aasta jooksul on organiseeritud religioon keskendunud teemadele, mis on seotud seksuaalmoraaliga nagu abort, homoabielu jms. Ma ei ütle, kas see on hea või halb, kuid nad on kõik oma ressursid taolistele asjadele kulutanud. See on ilmsemast ilmsem. Neid köidavad teemad, mis on seotud homoseksuaalsuse ja kontratseptiividega, ning mitte põrmugi vaesusega seotud küsimused.“

Nojah, see pole isegi mitte hädine kiitus. Ega vasta tõele. Just nagu väljaandes Religion News Service kirjutavad Robert Schwarzwalder ja Pat Fagan, „see on täielik mõttetus, jõudmine absurdi.“ On tõesti, ja dr Putnam ei ole ainus väga halvasti informeeritud inimene.

Teine on kahjuks president Barack Obama. Ühes hiljutises paneelvestluses Georgetown’i Ülikoolis väitis ennast kristlaseks kuulutanud härra Obama: „Räägitakse suurest hoolest ja armastusest, kuid kui asi puudutab seda, mille eest tegelikult ollakse valmis võitlusringi minema, mida peetakse määravaks küsimuseks, millest kogudustes räägitakse, ja mis on see, mis puudutab meie kui kristlaste või meie kui katoliiklaste või kes me oleme, olemust, siis [võitlust vaesusega] peetakse sageli suhteliselt teisejärguliseks võrreldes sellise küsimusega nagu abort.“

No see on nüüd küll hukkamõist hädise kiituse abil – väljaandes Weekly Standard nimetab Mark Hemingway seda „hooletuks väljamõeldiseks“ ning numbreid arvestades on tegemist otsese valega.

Esiteks on kristlastel täielik õigus – tegelikult lausa Jumalast antud vastutus – seista inimelu pühaduse eest, seda nii ilmale tulnute kui sündimata laste puhul. Minu naine teeb rasket tööd, juhtides siin New Yorgis rasedate tervisekeskust, kus tegeldakse Kristuse armastuses iga päev rasedate emade ja nende beebidega. Ja tänu Jumalale, et eesliinil on tuhandeid temasarnaseid, kes päästavad kaastundlikult ja visalt elusid – nii mustanahalisi, valgeid kui latiinosid ja igast rassist, keda suudate ette kujutada. Kui asi puudutab meie seast kõige nõrgemate kaitsmist, ei pea meie, kristlased, midagi häbenema.

Mind kurvastab aga see, et härra Obama näib olevat langenud eksliku stereotüübi ohvriks, et meie peamine huvi on kultuurisõda. Kristlased mitte ainult ei kuluta rohkem vahendeid vaesusega võitlemisele kui moraali või elu pühadusega seotud küsimustele, vaid nad panustavad võitluses vaesusega kaugelt rohkem kui kestahes teine siin riigis. See on fakt. Kõik teavad seda ning sellest võib lugeda Arthur C. Brooksi suurepärasest raamatust „Kes hoolib tegelikult?“ (Who Really Cares) ja, muide, paljudest muudest kohtadest.

Schwarzwalder ja Fagan juhivad tähelepanu sellele, et Ameerika kirikud toetasid 2009. aastal üleilmseid abi- ja arenguprogramme 13 miljardi dollariga. Ja nagu Hemingway märgib, „isegi kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt annetati abordivastaseks tegevuseks ja traditsioonilist abielu kaitsvatele organisatsioonidele vaid mõnisada miljonit dollarit.“

2012. aastal kulutas ainuüksi World Vision 2,8 miljardit dollarit vaestele. Kuussada evangelikaalset ühingut kulutasid 9,2 miljardit dollarit orbude eest hoolitsemisele, abiprogrammidele ning meditsiinile, haridusele ja teistele vaestele mõeldud teenustele. Ma ei hakka mainimagi evangelikaalide võitlust Ebola viiruse vastu.

Kas me saame teha rohkem? Aga loomulikult! Samas jääb faktiks, et kristlaste pühendumine vaestele on kaugelt märgatavam kui tegelemine teemadega nagu abort ja samasooliste abielu.

Niisiis, kui teie kõrvu sõuab jälle meem: „kristlased keskenduvad enam moraaliküsimustele kui vaeste aitamisele“, olge valmis viisakalt ja armastusväärselt faktid välja käima.

Tõlkis Veiko Vihuri 

Eric Metaxas (s 1963) on Ameerika publitsist. Tema ülaltoodud kirjutis ilmus algselt siin.

 

© Meie Kirik