Jesaja 40:1–11

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

“Jah, Issanda suu on rääkinud.” Js 40:5

Võrreldes varasemate aegadega ei ole jutlustamine enam moes. Vaimulikud ei tunne erilist vaimustust jutlustamisest, sest mis sa neile tühjadele kirikupinkidele ikka jutlustad. Küllap on vähene huvi jutluste vastu mõningal määral ka vaimulike endi süü. Valusa ja otsekohese Jumala Sõna ning Tema armuevangeeliumi kuulutamise asemel võib kantslist sageli kuulda manitsuskõnesid ja seda üsna tüütul moel.

Tänapäeva Kiriku probleemid on suurelt osalt kantud sellest, et ei taheta kuulda enam oma jutlustajaid. Ameerika poeet Carl Sandburg on üsna küüniliselt öelnud: “Ma ei taha midagi kuulda usust meeste käest, kes ainult oma suuga tööd teevad ja kelle ainsaks kalliks mälestuseks on naise nägu hõbedollarilt.” Küllap see kriitika kehtib osaliselt ka kaasaja jutlustajate kohta. Me kaldume valima mõnusat äraelamist mugavas kohas. Me ei soovi rikkuda kellegi rahu. Ei julge otsekoheselt rääkida inimeste pattudest ega taha häirida nende enesekeskset elu. Meil ei piisa julgust olla prohvetlikud jutlustajad, sest sellega kaasneb risk  solvata kellegi eneseuhkust. Kogemusele toetudes võib öelda, et kui Ristija Johannes peaks tänapäeval meie kogudustes jutlustama, siis ta saadetaks ilma pikema jututa Palestiina kõnnumaale tagasi.

Jumal toimib meie keskel inimeste kaudu. Ta saadab jutlustajaid, prohveteid, apostleid ja vaimulike kuulutama selgelt ja valjult oma Sõna. Saadab neid täitma teenimisülesannet – rajama ja kasvatama kogudust, et see ei langeks maailma magusate sosinate lõksu. Jumal saatis prohvet Jesaja ja Ristija Johannese. Samuti on Ta saatnud kuulutama kaasaja jutlustajad, kaasaarvatud mind, siia teie keskele. Ja kui Jumala teenrid kuulutavad Tema sõna, siis on see sama hea, kui Issand ise oleks rääkinud. Seal kus Issanda suu on rääkinud, seal on pääsemine ja elu, sest inimene elab igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.

Jumal räägib oma suu kahe poolega. Ta räägib nii oma käskude kui ka evangeeliumi läbi, viha ja armu läbi, põrgu ja taeva läbi, hukkamõistmise ja päästmise läbi, ja kõike seda ühe hingetõmbega, ühe ja sama Vaimu läbi, kõik ühes pühakirjas, vahel isegi ühes ja samas peatükis või salmis. Rõõmud ja mured, lohutus ja hukkamõist – seda kõike sisaldab täna kuuldud tekst Jesaja raamatust. See on justkui mitmekihiline võileib, seaduse lihatükk kahe evangeeliumi viilu vahel.

Issanda suust tuleb lohutus Sõna. “Trööstige, trööstige mu rahvast,” ütleb teie Jumal. “Kuulutage hellalt ja südamlikult Jeruusalemmale, rääkige mu mõrsja meelejärgi. Lohutage teda, aga ärge tehke ta elu mugavaks.” Jumal tahab keelitada oma pruuti hellade sõnadega. Iisraeli raske teenimise aeg hakkab lõppema, eksiiliaeg saab läbi, kõikide asjade lõpp on lähedal, Issanda päev on ukse ees. Rahva süü on lepitatud, käsk ei mõista enam hukka. Kristus on surnud ja meie süü lepitanud. Ei ole nii suurt patu, mida Jeesus ei oleks suutnud ristil lunastada. Ei ole nii armetut elu, mida Jumal ei suudaks päästa.

Seadus ütleb, et me oleme süüdi kõikmõeldavates eksimustes, igaüks oma  rikutuse tasemel. Mõned avalikult, mõned salaja. Ühed väliselt oma sõnade ja tegudega, teised sisemiselt oma mõtete ja soovidega. Jumala trööstiv sõnum Jeesuses Kristuses, mis jõuab meieni andeksandvas sõnas ja pihisakramendis, tähendab seda, et kõik meie patud, meie mäss Looja vastu, Temale selja pööramine võib andeks saada kui Issanda pakkumise vastu võtame. Jeesuses on enam kui piisavalt süü lepitust. Me võime selles päris kindlad olla, sest Jumal on seda ütelnud.

Jumala teenri suu läbi kostev Sõna on ettevalmistav Sõna. See on hüüdja hääl, mis kutsub valmistama kõrbes Issanda teed. Hääle omanik on anonüümne. Kas see on ingli, prohveti, apostli või pastori hääl, pole oluline. Tähtis on see, et Issanda suu on seda rääkinud. Kui variseride delegatsioon tuli uurima Johannese tegevust, küsisid nad temalt, kes ta on. Johannes vastas, et “Hääl”. Ei midagi enamat, lihtsalt Jumala hääl. Mitte mingit tähtsust enda isikule. Ta oli  veendunud, et ei ole väärt isegi Jeesuse sandaale siduma. Selles oli Johannese prohvetlik suurus. Kuulda kedagi jutlustamas Jumala Sõna tähendab kuulda häält taevast.

Hääl kutsub inimesi ette valmistuma.  “Valmistage Issandale teed.” Maastik ei jää enam endiseks, kui Jumala seaduse buldooserid on sealt läbi sõitnud. Kõik orud ülendatakse ja mäed ning künkad alandatakse. Igaüks peab saama täiesti teiseks, kui ta oli. Kes on uhke ja vägev, tõmmatakse troonilt alla. Kui sa oled teinud oma tegudega ja käsukuulekusega endale eneseõiguse künka, siis Jumala seaduse buldooser tuleb ja teeb selle maatasa. Issand kisub maha kõik, mis takistab sinu päästmist.

Hääl kutsub eranditult kõiki meeleparandusele: usklikke ja uskmatuid, varisere ja paganaid, vaimulikke ja ilmikuid. Jumala käsud sillutavad tee Kristuse tulemiseks, siluvad meie hingekonarused ja valmistavad meid ette Jeesuse vastuvõtmiseks. Jumal teeb seda ja muudab meid, kuid ainult ühel tingimusel – juhul, kui me laseme Tal seda teha.

Hääl ütleb: “Kuuluta!” Ja teine kostab: “Mida ma pean kuulutama?” Hoiata mu rahvast: “Kõik liha on kui rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal.” Teisiti öeldes tähendab see seda, et me oleme surelikud. “Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.” See on meie mässu vili, õiglane tasu patu eest, soovi eest olla ise jumal. Oleme Looja ees oma isekuse, uhkuse, tähtsuse, kogu oma eluga justkui õieke väljal, mis täna õitseb ja homme on närbunud. Suured ja võimsad tsivilisatsioonid, nagu Egiptus, Pärsia, Kreeka, Rooma – kõik nad on närbunud ja kadunud ajaloo areenilt. Neist on jäänud ainult tolm turistide tallata. Võimsad valitsejad on tulnud ja läinud koos oma kuningriikidega. Religioossed liikumised on tormanud üle maa nagu metsa tulekahjud, on põlenud heleda leegiga ja siiski kadunud olematusse. Külasta vanadekodusid, haiglaid, surnuaedu, vaata lihtsalt peeglisse ja sa kuuled häält: “Rohi kuivab ära, õieke närtsib.” Meis endis ei ole midagi, millele võiksime loota. Ainult Jumala Sõna püsib igavesti.

Hääl kõneleb taas, nüüd juba kõrgemal toonil. “Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: “Vaata, teie Jumal tuleb.” See on evangeelium, tõeline  rõõmusõnum ja evangeelium kõlab alati valjemini kui käsud.

Hea ja rõõmus on teada, et Jumal on siin. Ta on siin Sõna ja pühade sakramentide läbi. Ristimisvees, armukuulutuses ja pühas õhtusöömaajas saame osa Tema ligiolekust. Ta on varjatult siin, et valmistada meid ette enda tuleku päevaks. Issand on siin, et äratada meid patusurmast üles uuele elule Kristuses. Seda rõõmusõnumit tuleb Kristuse Kirikul ja igal üksikul Jeesuse järgijal valjul häälel maailma rahvastele kuulutada. Kõik, kes usaldavad lihakssaanud Jumalat Jeesust Kristust, ei pea kartma Tema taastulemist, sest neile on töötasuks igavene elu. Aamen