Matteuse 25:31–46

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Vahel paneb Jeesus meid nihelema ja ebamugavust tundma. Kui Ta räägib sikkudest ja lammastest, jagamisest ja igavesest hukatusest, on vähe mugavust Tema sõnades. Tõesti, natuke kõhe hakkab, kui me läheneme teatud nurga alt kuuldud sõnumile, sest eriti palju kindlustunnet antud piiblitekst ei paku. Kuid mõeldes sellele, et kuningas on Jeesus, aga mitte mõni keskaegne monarh või käesoleva sajandi verine türann, mõistame, et need mõned read Matteuse evangeeliumist täidavad meid siiski lootusega.

Ometi ootab meid ees arveteõiendus. Tuleb päev nii uskumatu ja kujutelmatu, et isegi mõtlemine selle peale praegusel hetkel tundub ebaõiglane. Me ei suuda sellest aru saada ega ennast selles olukorras ette kujutada. Kui päev tuleb, ei ole see paraku sarnane millelegi seesugusele, mida me oleme oma mõtetes ja unistustes kandnud. Kuningas istub oma troonil. Jeesus saabub tagasi hädadest muserdatud planeedile ja rajab oma valitsuse igaveseks ajaks. See ei ole varjatud tulek, ei ole nagu Petlemma viirastus. Ei ole ka midagi mõistmatut, nagu oli see esimest korda, kui Eluandja rippus ristil. Seekord tuleb kohtunik kõigile nähtavalt ja lambad ning sikud lähevad erinevat teed.

Jah, arveteõiendus tuleb, isegi siis kui me ei taha sellest midagi kuulda või kui sellele mõtlemine meid higistama paneb. Ja miks on see nii, et kuuldud kirjakoht paneb nii mõnegi meist mõtlema oma kohale selles loos?

Vastus on lihtne. See kirjakoht võib meid süüdi mõista selles, et me ei ole elanud oma usu kohaselt. See asetab meid silmitsi tõsiasjaga, et me ei ole kindlad, kas me söötsime, jootsime, riietasime, külastasime või teenisime kedagi veel peale iseendi. Ja kui me kuuleme, et ainult oinad jätsid tegemata säärased teened, tunneme ebamugavust ja ehk väikest kipitust kurgus ning mõtleme endamisi, kumba seltskonda ma ise kuulun.

Miks pidi Jeesus kõike seda ütlema? Miks Ta ei võinud öelda lihtsalt, et kõik on OK, et Ta on tore semu ja kellelgi ei ole vaja millegi üle muretseda? Ta oleks võinud ju olla sarnane mõnele tänapäeva mesinäoga jutlustajale ja öelda kõigile, et Ta on meid päästnud sellistena, nagu me oleme – tapjad, pätid, vargad, valetajad ja nii edasi. Siis saaks inimene jätkata oma pattudes häbenemata ja tundmata muret oma saatuse pärast ning uskudes, et Jumala asi on ainult andeksandmine. Nii oleks ju hulga lihtsam.

Kuid taoline lähenemine meie tulevikule oleks olnud ebaaus ja eksitav. Jeesus oleks juhatanud meid valele arusaamale lunastusest, kui Ta ei oleks andnud teada, et võtab pattu tõsiselt ja ei peida seda odava värvi  paksu kihi alla.

Ta tahab, et me tunneme end ebamugavalt. Ta tahab puudutada meie südametunnistust ja tuua meid arusaamisele, et kogu elu, nii maine kui taevane, ei ole midagi labast ega lihtsat, vaid selle eest maksis Ta oma eluga. Lunastus ei ole mingi väike asi, ja karistus neile, kes ei hooli Kristusest ega Tema lammastest, ei ole samuti tühine piinliku faili kustutamine.

See paneb meid mõistma, et Jumal võtab kohutavalt tõsiselt meid ja meie maailma. Ta tunneb muret sinu elu ja sind ümbritsevate inimeste elude pärast. Ta ei salga oma jumalikku loomust ja headust ka siis, kui mõistab kohut.

Jeesus lõpetab oma jutluse väga äkitselt. Vasakul olevad sikud saadetakse igavesse hukatusse ja paremal käel olevad lambad igavesse ellu. Asi on selge. Maapealne elu on tõsine äri. Kuidas seda elame, sellest oleneb meie igavene elu. Selline sõnum annab muidugi vähe lootust neile, kes tunnevad muret, et nad lähevad koos sikkudega.

Mida me eelkõige sooviksime teada? Eks ikka seda, kes on siis sikud ja kes lambad. Kes oleme meie selles loos? Teades, et meie armastus ei ole iialgi nii tugev kui Jeesusel ja meie kuulekus ainult kahvatu vari Tema omast, siis võime tõesti küsida, kummal käel me oleme?

Tuletagem nüüd meelde mida nii paremal kui vasakul käel seisev rahvas Issandalt küsis. Mõlemad küsisid sama küsimuse: “Issand, millal me nägime sind...?” Nad ei olnud teadlikud, et oleksid teinud midagi erilist või jätnud tegemata. Õiglased paistsid mitte hoolivat sellest, kes see näljane on ja kust ta tuleb, ja nii olid nad teadmatud selles, et iga kord ,kui nad kedagi teenisid, teenisid nad Kristust ennast. Nad ei mõelnud kunagi, et nende tegu oleks midagi, mille üle kiidelda. Nad olid lihtsalt ustavad usus Kristusesse ja järgisid Tema armastuse käsku ega mõelnud sellele keda nad teenisid.

Ka Issanda poolt neetud olid samuti teadmatud millestki erilisest, mitte küll sellepärast, et nad oleksid püüdnud järgida armastuse käsku, vaid hoopis sellepärast, et nad ei hoolinud. Sikud ei hooli ka tänapäeval sellest sõnumist ega igavesest elust. Nende ükskõiksus ja hoolimatus ei lase neil ligimest teenida. Nad leiavad alati mõne lombaka vabanduse, et hoida oma varandus ja talendid endale ega mõtle iialgi vähemale vennale. Sikud ei tunne kartust süüdimõistmise pärast. Nad ei tunne ka mingit nihelust istudes kiriku pingis, sest nad on veendunud, et midagi ei ole valesti.

Nagu te näete, meie üle mõistetakse kohut tegude pärast, millest me ise pole teadlikudki. Igast tahtlikust heateost oleme teadlikud, aga neid paraku ei arvestata, nii et oma nimekirjaga ei ole meil võimalik Issanda silme ees lehvitada ega oma tegudega uhkustada. See teeb asja õige raskeks. Kuidas siis olla ja elada, et kohtumõistja silmis armu leida?

Jeesus on öelnud, et iga puud tuntakse tema viljast. Hea puu kannab head vilja ja kõlbmatu puu halba vilja. Vili ise ei tee puud ei heaks ega halvaks, vaid kui puu on hea, siis on ka vili hea. Samas kinnitab Issand, et hea puu ei saa halba ega halb puu head vilja kanda. Võiksime öelda koguni, et hea puu kannab head vilja enese teadmata.

Kuidas on võimalik olla meil hea puu? Jeesus ütleb: „Jääge minusse ja mina jään teisse. Siis kannate palju vilja.” See ei ole meie endi pingutuse vili, vaid see kasvab välja eluühendusest Õnnistegijaga. Ja see hea vili saab nähtavaks suhtumises puudustkannatavatesse, vaevatud ja koormatud ning tagakiusatud Jeesuse vähematesse vendadesse. Lihtne ja loogiline. Viimses kohtus saab otsustavaks see, kas ma olen eluühenduses Jeesusega või ei ole. Kristus on tee Isa juurde, hoia Temast kinni ja kõik ülejäänu tuleb iseenesest.

Sellepärast me käimegi iga pühapäev kirikus ja võtame armulauas vastu Kristuse, et Tema meie läbi saaks teha tegusid, mis meist ükskord head tunnistust annavad.

Tänane tekst kutsub meid elama väärtusliku elu, igaüks selle kutsumusega, millega ta on kutsutud. Kui käidud teele tagasi vaadates märkame, et ei ole nii teinud, siis jääb üle andeks paluda ja uuesti alustada, või vastasel juhul märkame ühel päeval, et kõik võimalused ligimest teenida on kadunud.

Me oleme kuulnud täna Kristuse sõnu ja võtnud neid tõsiselt. Parem on olla nende pärast mures kui saada nende sõnade läbi hukkamõistetud. Kristus hoolib meist tõesti, vastasel juhul ei oleks Ta vaevunud meid hoiatama.

Kui me kuuleme neid sõnu ikka ja jälle, saavad nad ükskord osaks meist ja viimsel päeval üles ärgates avastame, et näe, isegi mina olen teinud midagi armastusega, millest ma ei ole olnud teadlik. Viimseks me õpime, et tõeline armastus ja usk ei nõua tasu ega sea tingimusi, vaid täidab oma kohust abivajajate suhtes, nii nagu lammaste ülemkarjane seda tegi.

Kui me täna kuuldud sõnast tundsime kripeldust südames, siis on see hea. See tähendab, et me oleme elavad Kristuse sõna jaoks ja muretseme oma tuleviku pärast. See tähendab, et kuulume nende lammaste hulka, kellele on määratud igavene elu, kes kuulevad oma karjase häält, järgnevad Talle nüüd ja lõpuks kohtupäeval. Aamen