Luuka 12:13–21

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

See oli aastaid tagasi, kui Jõhvis suri tolle aja kohta üsna rikas üksik naisterahvas. Niipea kui kadunukese põrm oli mulda pandud, tõusis sugulaste vahel päranduse jagamisest tüli. “Mina tahan seda.” – “Ei, sina võta hõbeasjad, mulle jäävad vaibad.” – “No kuule, sul on niigi rohkem, kui oled ära teeninud. Mina olen siin rohkem tööd teinud ja loomulikult kuulub mulle suurem osa pärandusest. Kus sina viimased kolm kuud olid?” Umbes taoline vestlus võis aset leida sugulaste vahel. Ma arvan, et selliseid näiteid võib tuua nii Iisakust kui ükskõik millisest teisest kohast. On inetu ja ebameeldiv, kui sugulased päranduse pärast kaklevad.

Keegi mees rahva seast tahtis kaasata Jeesust perekonna tüli lahendamisse: “Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga.” Pärast isa surma, kui vara, raha ja valdused olid jagatud, tundis ta, et talle on jäetud väga kõhn osa. Tolle aja päranduse seadus sätestas, et esmasündinu sai pärandusest poole suurema osa kui järgmised lapsed. Näib, et nooremale  pojale ei meeldinud isa tahe ja ta soovis, et Jeesus kasutaks oma autoriteeti ning nõuaks talle välja, mis ta on ära teeninud. Jeesus ei pannud pärandusseadust küsimuse alla ega lasknud ennast tõmmata perekonna vaidlustesse. Selle asemel pöörab Ta kuulajate tähelepanu hoopis tähtsama asja peale.

“Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on.” Ja Ta räägib tähendamissõna rikka mehe suurest saagist. Juttu moraal on selge. See ei ole segane ega raske kirjakoht, mille mõistmiseks vajaksime erilist seletust. Söandan väita, et kõik saavad sellest tähendamissõnast aru. Küsimus on hoopis selles, kas me usume seda? Kas me usume, et elu ei olene üksnes sellest, mis meil on?

Me elame tänapäeval kõige materialistlikumal ajastul, mida maailm eales on tundnud. Elame kultuuris, kus ainelised huvid on seatud esiplaanile. Oleme ümbritsetud asjadest ja rabame tööd teha, et asju üha rohkem oleks. Suuremad majad ja paremad autod, rohkem raha ja rohkem võimu. See on unistus, mida maailm õpetab taga ajama. Hea elu on see, mida õpetatakse ihaldama.

Tõsi on, et meie keha on materiaalne ja me elame ainelises maailmas. Kas on siis vale tahta täiustada eluvajadusi? Kas on vale teha tööd ja hoolitseda, et perel oleks kõike küllalt ja võiks mugavalt elada. Kas Jeesuse sõnum tähendab seda, et peame eirama ainelisi vajadusi ja püüdlema ainult vaimsete vajaduste poole?

Ei, kindlasti mitte seda. Me teenime lihaks saanud Issandat. Jeesus teadis ning mõistis väga hästi meie  materiaalseid vajadusi ja kandis hoolt nende eest, kes Tema juurde tulid.

Läheme nüüd sammu edasi ja küsime, ehk on siis jõukus kuidagi taunitav? Kas Jeesus on mõistnud hukka raha ja asjade kasutamise?

Ka seda mitte. Tõsi, Ta käskis rikkal noormehel müüa kogu oma vara ja järgneda Temale. Kuid see oli isikupärane lähenemine, mitte üldine seadus. Jeesus ei ole süüdistanud rikkust kui nähtust ennast. Aga Ta räägib sagedasti ohust, mis kaasneb rikkusega. “Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki! Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.” (Lk 18:24–25) “Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat.” (Lk 16:13) “Sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.” (Lk 12:34)

Jeesus ei ütle, et rikkus on paha, kuid Ta hoiatab, et see on ohtlik. Rikkust võib kasutada hea või halva otstarbel, kuid see, kes püüdleb külluse poole, peab arvestama suure riskiga. Asi on selles, et jõukus või selle taga ajamine võrgutab meid tahtma üha rohkem, ja siis on juba väga kerge nakatuda ahnuse pisikuga. Vara kogumisest saab siis eesmärk, millest kogu elu on hõivatud. Kuna see eesmärk ei täitu kunagi, sest ükskõik kui palju sul on – ikka on vähe. Ahnus on nagu laugas, mis meid jäägitult endasse imeb. Inimesest saab raha ori või teistpidi öeldes: raha on inimesele ebajumalaks. Sellepärast Jeesus hoiatabki: “Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest.” Ära lase purustada oma elu ahnuse läbi.

Probleem on veel selles, et ahnus – see täitmatu iha omada – juhib meid valele arusaamale elu alustest. Rikkuse tagaajamine ahvatleb meid uskuma mitmeid hävitava toimega valesid.

Vale number üks: mida rohkem sul on, seda rohkem väärt sa oled.

Paksu rahakotiga kaasneb kiuslik mõte, kellel suuremad aidad, see ka tähtsam mees.

Ükskõik kuidas me ei mõõdaks oma rikkust, kas rahaga, aktsiatega, maaga, majadega või autodega – igal juhul arvatakse, et see on mõõdupuuks, mis määrab meie isikliku väärtuse. Seda valearvamust on kerge omaks võtta, kuna meie kultuur toetub sellele. Ei ole raske leida küllalt tõendeid, et ühiskond väärtustab rikkaid rohkem kui vaeseid. Tänapäeval on peaaegu võimatu võita valimisi ja teha poliitilist karjääri, kui sul ei ole kopsakat rahakotti või suure rahaga sõpru. Kui mõni rikkas tegelane tapetakse, siis on see massimeedias esilehekülgede uudis. Samas vaese ohvriks langemine vaevalt väärib tähelepanu. Sirvi korraks ajakirja “Kroonika” ja sa näed, kes on ühiskonnas austamise objektideks.

Maailm õpetab, et inimese elu väärtust mõõdetakse tema vara suurusega. Kuid Jeesus õpetab, et see on vale. Iga isik kui Jumala armastatu on õnnistatud, hindamatu ja igavese väärtusega. See on kingitus, mille igaüks vastu võib võtta. Me võime valida, kas elame väljaspool seda teadmist ning arusaamist või võtame selle vastu, kuid enda poolt ei ole meil midagi lisada väärtusele, millega meid on hinnatud Kristuse kaudu – olla Jumala laps. Kõige vähem kõlbab siin rääkida pangaarve suurusest.

Jeesus õpetab meid mõõtma nii ennast kui ka teisi Jumala mõõdupuuga. Elu on enam kui meie vara.

Vale number 2: kõik, mis sul on, oled sa ära teeninud.

Varakas mees ütles: “Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus.” Mehe äris oli ootamatult õnnestunud aasta. Ta ei petnud kedagi, ei kohelnud töölisi halvasti ega olnud mõnel muul viisil ebaõiglane. Kui saak ületas hoiu võimalused, ehitas ta uued aidad. Ta mõtles ette tuleviku peale, nagu meiegi seda teeme. Mees tegi tugevalt tööd ja mõtles nüüd ärateenitud puhkusele. Ta oli uhke oma saavutatu üle ja valmistus nautima töö vilju. Aga just siit algab küsimus, millele Jeesus tahab meie tähelepanu pöörata.

Minu vili, minu aidad, minu vara – nii väljendab ennast rikas mees. Kuid mis mõttes need on tema omad? Kas tema suutis käsutada puu elujõudu või maa viljakust? Kas päikese tõus ja loojang olid tema kontrolli all? Kas soodus ja õnnistusrikkas aastaaeg oli tema teene? Kui vihm oleks kinni hoitud, kus oleks siis tema rikkus? Maa tootis külluslikult ja mehel ei olnud vaja muud teha, kui vastu võtta looduse rikkalik üleujutus. Ta võtab looduse saladuse viljad, milles vaatab vastu Looja piiritu õnnistus ja nimetab selle enda omaks.

Jeesus nimetab meest arutuks ehk rumalaks. Ta oli valmis võtma kogu tunnustuse ootamatu tulu eest endale, märkamata Looja või kellegi teise panust. Kuid rikkus on alati rohkem mitme isiku kui ühe mehe saavutus. Ka rikka mehe ettevõtlus ei oleks saanud teisiti toimida. Tema panus võrreldes töömeeste hulgaga ning viljatera surma ja elu müsteeriumiga oli üsna tähtsuseta. Kui lisada nimekirja veel  esivanemad, kes maa omandasid ja lapsevanemad, kes aitasid ta siia maailma ja kindlustasid talle rahuliku lapsepõlve ning õpetajad, tänu kellele mehest talupidaja sai, siis näeme, et rikkus ei ole üksnes ühe isiku saavutus.

Me saame sellest aru, kuid elame ikkagi nii, nagu materiaalsed väärtused kuuluks meile. Oletame, et keegi meist võidab loteriiga miljoni. Milline on siis meie esimene mõte? Oo, kuidas mul vedas, milline hunnik raha mul nüüd on! Vaevalt et meist keegi mõtleks sel hetkel neile inimestele, tänu kellele raha võitsime. Kõigile neile tuhandetele, kes loteriipileteid ostes selle raha kokku panid. Nõnda kipub see olema ja nõnda nagu rikas mees, ütleme meiegi: “See on minu oma.”

Loteriimiljonäre uurides on leitud, et nood ei ole õnnelikumad ega rahulolevamad kui enne juhuslikku rikastumist. Neil on nüüd lihtsalt kallimad mured. Rikkus ei muuda inimese südant.

Üks mees läks mängupõrgusse. Ta võttis perekonna kõik säästud kaasa, lootes suurele vedamisele. Enne ärasõitu ütles ta oma koguduse preestrile: “Õpetaja, kui ma võidan, siis annan kümme protsenti kirikule." ”Kas sa ka praegu annad kümme protsenti?” küsis vaimulik. “Ei,” vastas mees. “Aga miks sa siis arvad, et rikkaks saades annad 10 protsenti?”

Siin Iisakus ma tean ainult ühte ärimeest, kes vähemalt kord aastas on käinud tänamas Taevaisa õnnestunud saagi eest ja on annetanud kiriku tegevuse heaks osa oma tulust.

Mida mõtlevad teised ärimehed?

Tundub, et nad oskavad enda eest hoolt kanda nagu tegi seda rikas mees. Lühikeses tähendamissõnas kasutab ta kuus korda sõnu mina ja minu. Ta oli hõivatud kõnest iseendaga. Ta rääkis endaga, tegi plaane enda jaoks, õnnitles iseennast ja pidas pidu enda jaoks. See mees oli egoist, kelle mõtetes ei olnud ruumi ei Jumalale ega kaasinimestele. Talle ei tulnud pähegi, et keegi veel võiks kasu saada talle sülle kukkunud heldest annist. Ei abitöölised, kes saagi kokku kogusid ega vallavaesed, kelle häda leevendamiseks oleks piisanud üsna piskust. Kõik tiirles ainult oma mina ümber.

Kui ainuke asi, mis korda läheb, on kõigest enda eest hoolitsemine, siis meie kaastunne närbub ja me ei märka enam kaasinimese vajadusi. Maailm muutub nii väikseks, et peale enda persooni sinna rohkem kedagi ei mahugi.

Rikas mees arvas, et ta suudab varanduse kokkukuhjamisega enda eest hoolt kanda, kuid lõpuks kaotas ta mitte ainult varanduse, vaid ka väärtusliku hinge.

Vale number 3: sa võid rikkusega kindlustada oma tulevikku.

Jõukas mees mõtles, et ta suudab kogutud varandusega kindlustada tulevikus laheda olemise. Ta arvas, et rohkete tagavaradega võib ta nüüd puhata, süüa, juua ja olla rõõmus.  Aga Jumal ütles talle: “Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing!”

Rikas mees ei olnud sugugi paha inimene. Tänapäeva arusaamade järgi oli ta mõistlik ja ettenägelik ärimees, kes targalt plaanides tulevikku, paigutab oma raha näiteks kinnisvara projektidesse. Kes meist ei tee samuti? Olgu see siis tagavaraks soetatud pangaarve, tervise- või elukindlustus või pensionikindlustuse kolmas sammas. On ju igati arukas omada mingit tagavara rasketeks aegadeks ja teha plaane tuleviku jaoks. Miks siis Jumal nimetab seda meest rumalaks?

Küsimus ei ole tagavarades, vaid vales mõtlemises. Mees oli rumal, kuna arvas, et maine varandus annab talle kontrolli oma tuleviku üle. Ta asetas oma usu ning lootuse lõppkokkuvõttes asjadele, mis ei ole igavesed. Selline teguviis ei ole mitte üksnes rumal, vaid lausa ohtlik. See on väärjumala kummardamine, kuna asetame varanduse Jumala asemele. Paraku ükski varandus, ükskõik kui suur see ka ei oleks, ei lahenda meie igavese elu küsimust.

Tulevikku ei saa kindlustada maise varaga, kuna varem või hiljem igaüks meist seisab silmitsi aja piiranguga. Kui surm koputab uksele, tuleb meil vastata küsimusele, mida oled teinud varandusega, mis su kätte on usaldatud. Kas oleme varunud ainult enda jaoks, uskudes, et elu oleneb sellest, mis meil on või oleme mõelnud sellepeale kuidas saada rikkaks Jumalas?

Jeesus tuli, et meil võiks olla rikkalik elu Jumala armus. Kristus on vabastanud meid mitte ainult patust ja surmast, vaid ka kõigist valedest lootustest, kartustest ja muredest. Temas on meil kingitused, mida ei saa osta kulla ega hõbedaga – pattude andeksandmine, lunastus ja igavene elu. Sa võid kaotada kõik, mis sul täna on, kogu oma vara – majad, maad ja säästud, ja siiski ei ole sa kaotanud midagi. Sest Jumala kuningriigi rikkused on sinu. Igavene elu on sinu. Selle teadmisega võid sa rahulikult teha oma tööd, tunda rõõmu oma töö viljadest, jagada hädalistele ja anda Jumala Sõna kuulutamise heaks. Siis tuleb nii vaesus kui rikkus ühtemoodi õnnistuseks.

Vanad kreeklased armastasid öelda: “Söögem ja joogem, sest homme sureme.” Kristuses armu saanud Jumala lastena võime öelda natuke teisiti: söögem, joogem ja tundkem rõõmu, sest homme elame. 

Tänu olgu Jumalale. Aamen

Illustratsioon: tähendamissõna rumalast rikkast (Rembrandt, 1627)