Katoliku piiskopil on sügav moraalne kohustus võtta sõna ning väljendada seisukohta taolise nähtuse nagu “gay pride” ehk homouhkuse paraad suhtes. Taolised paraadid on levinud süstemaatiliselt kogu läänemaailmas. Kasvavat toetust “pride’idele” võib täheldada ka katoliku vaimulikkonna seas. Samal ajal levib aga üha enam vaikimine, passiivsus ja hirm nende kirikutegelaste seas, kes on otseselt kohustatud selle küsimusega tegelema, kaitsma Kirikut homo- ja sooideoloogia mürgi sisseimbumise eest ning kuulutama tõde Jumala loomistööst ning Tema pühadest käskudest.

Viimastel kümnenditel on homouhkuse paraadid hakanud levima kogu läänemaailma linnades. Püsivalt kasvava nähtuse selge eesmärk on linnaväljakute hõivamine Läänes ning pikemas perspektiivis kogu maailmas, välja arvatud islamimaad, kus võib juba ette karta vägivaldseid vastusamme.

Taolised demonstratsioonid eeldavad tohutut rahalist ja logistilist panust, mida toetavad avalikkuse mõjukaimad esindajad, eelkõige poliitiline eliit, sotsiaalmeedia ning võimsad äri- ja finantsettevõtted. Ajaloos oli taoline üksmeelne avalik toetus iseloomulik totalitaarsetele süsteemidele, kui ühiskonnale suruti peale mingit ideoloogiat. Niinimetatud homoparaadid on äravahetamiseni sarnased mineviku erinevate poliitiliste režiimide propagandameeleavaldustega.

Siiski on avalikus elus üks väga oluline hääl, mis ei ole veel ametlikult, või vähemalt enamuses, homoparaadide avalike toetajate kooriga ühinenud. See hääl kuulub Katoliku Kirikule. Totalitaarse homoseksuaalse gender-ideoloogia (sooideoloogia) auahneim eesmärk on vastupanu viimase kantsi, Katoliku kiriku, vallutamine.

Kahjuks on see eesmärk praeguseks teatud mõttes saavutatud. Nagu näha, on üha kasvav hulk preestreid ning isegi mõned piiskopid ja kardinalid homoparaadideks nimetatavatele totalitaarsetele meeleavaldustele erineval moel avaldanud oma toetust. Need preestrid, piiskopid ja kardinalid on saanud vahendajateks ja propageerijateks ideoloogiale, mis otseselt vastandub Jumalale ning inimolendi väärikusele, kes on loodud meheks ja naiseks, jumalakujuliseks ja Tema sarnaseks.

Sooideoloogia – või homoideoloogia – kujutab endast vastuhakku Jumala loomistööle, mis on imetlusväärselt tark ja armastav. See on vastuhakk inimese loomisele kaheks sooks – meheks ja naiseks –, mis on vältimatult ja imetlusväärselt komplementaarsed. Homoseksuaalsed või lesbilised teod profaneerivad mehe või naise ihu, mis on Jumala tempel. Tegelikult ütleb Püha Vaim: “Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:17) Püha Vaim kuulutab Pühakirjas, et homoseksuaalsed teod on rüvedad, kuna need vastanduvad Jumala loodud loomusele: “Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär.” (Rm 1:26–28) Seega annab Püha Vaim teada, et inimesed, kes teevad raskeid patte, sealhulgas homoseksuaalseid tegusid, ei päri igavest elu: “Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!” (1Kr 6:9–10)

Aga Kristuse armul on vägi muuta ebajumalateenija, abielurikkuja või praktiseeriv homoseksuaal uueks inimeseks. Eespool tsiteeritud lõik Jumala Sõnast jätkab: “Ja sellised [ebajumalateenijad, abielurikkujad, sodomiidid] olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” (1Kr 6:11). Kohtudes selle armu tõe ja tegelikkusega paistab homoseksuaalsuse jumalavastasele ja inimesevastasele ideoloogiale kirkalt lootuse ja tõelise progressi valgus – lootus ja tõeline võimalus, et inimene, kes teeb homoseksuaalseid tegusid, võib muutuda uueks inimeseks, olles loodud pühaduse tões: “Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud, kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu tõde on Jeesuses. Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.” (Ef 4:20–24) Need Jumala sõnad on ainuke oluline sõnum, millega kristlane ning veel enam preester või piiskop peaks pakkuma lootust ja vabanemist inimestele, kes teevad homoseksuaalseid tegusid või propageerivad sooideoloogiat.

Sooideoloogia totalitaarsus ning sallimatus eeldavad ka totalitaarselt vankumatut pühendumust. Ühiskonna kõik osad, kaasa arvatud Katoliku Kirik on selle järgi kohustatud mingil viisil seda ideoloogiat tunnustama. Üks enim levinud ning kõige konkreetsemaid viise seda ideoloogiat peale suruda on niinimetatud homouhkuse paraadid.

Ei saa välistada, et lähitulevikus seisab Katoliku Kirik silmitsi sarnase tagakiusamisega, nagu see oli Rooma impeeriumis esimesel kolmel sajandil, mil ebajumalateenistuse totalitaarne ideoloogia oli kohustuslik ka kristlastele. Tollal tuvastati pühendumust poliitkorrektse tsiviiltoiminguga – mõne viirukitera põletamisega ebajumala- või keisrikuju ees.

Mõne viirukitera põletamise asemel näitavad vaimulikud tänapäeval solidaarsust homoparaadiga seda soojalt tervitades ning korraldades isegi eraldi palvusi väidetavate homoõiguste toetuseks ning selle ideoloogia levitamiseks. Oleme tunnistajaks uskumatutele sündmustele, kus mõned preestrid ning isegi piiskopid või kardinalid ohverdavad häbenemata viirukit homoseksuaalsuse või sooideoloogia ebajumalale, pälvides selle maailma vägevate – poliitikute, sotsiaalmeediahiiglaste ja võimsate rahvusvaheliste organisatsioonide – heakskiidu.

Milline on kristlase, katoliiklase, preestri ja piiskopi kohane vastus niinimetatud homoparaadidele?

Esmalt – me peame armastusega kuulutama Jumala tõde inimese loomisest, kuulutama tõde homoseksuaalse kalduvuse objektiivsest psühholoogilisest ja seksuaalsest väärusest ning kõnelema tõest, pidades silmas homoseksuaalsete kalduvustega inimestele vajalikku taktitundelist abi, et nad võiksid saada tuge ja vabaneda oma psühholoogilisest puudest.

Samuti tuleb kuulutada Jumala tõde homoseksuaalsete tegude ja homoseksuaalse elustiili sügavast patususest, sest need vastanduvad Jumala tahtele. Praktiseerivatele ja mittekahetsevatele homoseksuaalidele tuleb siira vennaliku murega kuulutada jumalikku tõde hinge igavese hukatuse ohust.

Lisaks tuleb näidata üles kodanikujulgust ning kasutades kõiki rahumeelseid ja demokraatlikke vahendeid protesteerida kristlike veendumuste põlgamise ning avalikult eksponeeritava inimväärikust alandava rõveduse vastu. Tuleb protesteerida poliitilis-ideoloogiliste sõjakate meeleavalduste vastu, mida meie linnade elanikele peale surutakse.

Kõige olulisemad on siiski vaimulikud vahendid. Kõige võimsam ja väärtuslikum vastus seisneb avalikes ja eraviisilistes tegudes, millega püüame tuua hüvitust Jumala pühadusele ja kirkusele, mida homoparaadid avalikult ja rängalt solvavad.

Hüvitustegudest lahutamatu on innukas palve homoseksuaalse ideoloogia propageerijate ja aktivistide hingede pöördumise ja igavese pääste pärast ning eriti nende hingede armetute hingede pärast, kes praktiseerivad homoseksuaalsust.

Olgu homoparaadidele katoliikliku vastuse andjatele kinnituseks järgmised paavsti sõnad.

Paavst Johannes Paulus II protesteeris homoparaadi vastu Roomas aastal 2000, öeldes:

Ma pean oma kohuseks nimetada viimastel päevadel Roomas toimunud ning üldtuntuks saanud [homo-] demonstratsioone. Rooma kiriku nimel saan väljendada üksnes oma sügavat kurbust … kristlike väärtuste ründamise pärast linnas, mis on nii armas kogu maailma katoliiklastele. Kirik ei saa vaikida tõest, sest sellega loobuks ta ustavusest Looja Jumala vastu ega aitaks eristada head kurjast. (Angelus-kõne, 9. juuli 2000)

Valitsev Rooma piiskop, paavst Franciscus on erinevatel puhkudel hoiatanud sooideoloogia eest, näiteks on ta öelnud:

Sina, Irina, nimetasid tänapäevast abielu suurt vaenlast: sooteooriat. Praegu on toimumas maailmasõda abielu hävitamiseks. Praegusel ajal toimub koloniseerimine, mis hävitab mitte relvade, vaid ideedega. Sellepärast tuleb meil ideoloogilise koloniseerimise eest end kaitsta. (Kohtumine preestrite, orduliikmete, seminaristide ja pastoraaltöötajatega, Tbilisi, 1. oktoober 2016)

Teisel puhul on ta öelnud:

Me oleme tunnistajaks inimese kui Jumala ikooni hävitamisele. Ma tahaksin selle aspektiga lõpetada, sest selle taga on ideoloogiad. Euroopas, Ameerikas, Ladina-Ameerikas, Aafrikas ning mõnedes Aasia riikides võtab maad tõeline ideoloogiline koloniseerimine. Ning üks neist – ma nimetan seda päris otse – on “gender[ideoloogia]” Tänapäeval õpetatakse lastele – lastele! – koolis, et igaüks saab valida oma sugu. Miks seda õpetatakse? Sest õpikutega varustavad isikud ja institutsioonid, kes annavad sulle raha. Taolist ideoloogilist koloniseerimist toetavad mõjukad riigid. See on kohutav! Vesteldes paavst Benedictusega, kes on hea tervise juures ning selge pilguga, ütles ta mulle: “Teie pühadus, käsil on Jumal-Looja vastase patu ajastu”. Ta on väga terava pilguga. Jumal lõi mehe ja naise; Jumal lõi maailma teatud viisil… ning meie teeme seda risti vastupidiseks. Jumal andis meile asjad “toorikuna”, et me saaksime kujundada kultuuri, ning selle kultuuriga loome me asju, mis teevad meid jälle “tooreiks”. Paavst Benedictuse tähelepanek peaks panema meid mõtlema – “Käsil on Jumal-Looja vastase patu ajastu.” (Kohtumine Poola piiskoppidega XXXI Maailma Noortepäeva puhul, Krakow, 27. juuli 2016)

Homoparaade korraldavate ja allakäiku propageerivate inimeste tõelised sõbrad on kristlased, kes ütlevad:

Ma ei põleta mitte teragi viirukit homoseksuaalsuse ja sooteooria ebajumalatele, isegi – hoidku selle eest Jumal! – kui minu koguduse preester või piiskop seda teeks.

Ma teen eraviisilisi ja avalikke hüvitustegusid ning ohverdan eestpalveid homoseksuaalsust propageerivate ja praktiseerivate hingede igavese pääsemise eest.

Ma ei karda uut sooteooria ideoloogilis-poliitilist totalitarismi, sest Kristus on minuga. Kuna Kristus on võitnud kõik mineviku totalitaarsed süsteemid, võidab Ta ka meie aja totalitaarse sooideoloogia.

Christus vincit, Christus regnat, Christus imperat!

28. juuli 2018

+ Athanasius Schneider, Astana Pühima Maarja peapiiskopkonna abipiiskop

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Päisefoto: Veiko Vihuri