Overtoni aken ehk kuidas kõigest viie sammu abil ühiskonda muuta
Overtoni aken – teooria, mida arendas 1990. aastate keskel praeguseks meie seast lahkunud Joseph P. Overton – kirjeldab akent, mis avaneb avalikkuse reaktsioonidena ühiskondlikele aruteludele. Overton töötas oma mudeli välja kirjeldamaks poliitilise kliima muutumist. Kuid ma usun, et selle abil saab valgust heita ka sellele, kui sügavad ja (enamasti) kahjulikud muutused on meie kultuuris ja ühiskonnas laiemalt aset leidnud. Kui eesmärgiks seatakse kultuuriliste institutsioonide õõnestamine, siis koosneb kogu protsess alates mõeldamatuse faasist kuni legaliseerimiseni viiest astmest.
Paabel
Aggiornamento, avatus modernsusele ja inimesekultus… Sellest ajast peale, kui nad hakkasid maailma kuulama, ei suuda nad Kirikus enam milleski ühel meelel olla. Selle kohta ütleb Jeesus: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad“ (Lk 11:28).
Kakskümmend kolm teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist
Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule.
Kristlus ja rahvuslus
Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast”. Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.
Kristlaste eelistamisest
Nn poliitiline korrektsus ei luba Euroopal ja samuti Eestil kristlasi eelistada. Paradoksaalselt toob majandusmigrantide samastamine ehtsate põgenike ja tagakiusatutega ning ideoloogiline „diskrimineerimisest“ loobumine endaga kaasa tegeliku diskrimineerimise, mis seisneb selles, et need, kes eriti abi vajavad, jäävad üsna tõenäoliselt abita – ning kui nad ka siia jõuavad, tõmmatakse neile täiesti teenimatult kaela rahva pahameel, mille põhjuseks on hoopis poliitikute ja meedia üleolev ja dotseeriv hoiak ning mis on suunatud võltspõgenike ja nende abil suuri kasumeid teenivate inimsmugeldajate vastu.
Kolmeteistkümne kardinali kiri paavstile
„Viimaks ja võib-olla kõige tungivamalt on erinevad isad väljendanud muret, et sinodil, mis on mõeldud eluliselt tähtsa pastoraalse küsimuse – abielu ja perekonna väärikuse taaskinnitamise – käsitlemiseks, võib hakata domineerima lahutatud ja ilmalikult uuesti abiellunud inimeste armulauale lubamise teoloogiline ja õpetuslik probleem. [---] Liberaalsete protestantlike kirikute kollaps uuemal ajal, mida on kiirendanud nende lahtiütlemine kristliku usu ja praktika kesksetest elementidest pastoraalse kohandumise ettekäändel, hoiatab meid olema omaenda sinodidiskussioonides ülimalt ettevaatlik.“
Kirikuisade pärand õigeusu kirikus
Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik.
Moslemist kristlaseks: ühe soome mehe lugu
Kristlasena on tema palved nüüd hoopis teistsugused: “Erinevalt sellest, kuidas palvetasin moslemina, tunnen, et Jumal tõesti kuuleb mu palveid ja neile vastatakse. Moslemina ei osanud ma midagi sellist oodata. Allah on otsekui kivijumal, väga abstraktne ja kauge. Palvetades Jeesuse poole olen Jumalaga isiklikus suhtes, Allahi poole palvetaja aga isiklikust suhtest rääkida ei saa.”
Pühalaulust, Eesti Laulupsaltrist ja Pühalaulu Koolist
Pühalaul on iidne, nagu seda on Püha Kirik koos oma armuvahenditega. Läänekiriku pühalaulu meile teadaolevad varaseimad kirjalikud lätted on 10. sajandis, mil lääne kirikulaulus toimus üleminek suuliselt pärimuselt kirjalikule ja käsikirjadesse talletati gregooriuse laulu repertuaar. Pühalaul on üldmõiste kõikides keeltes lauldavate Pühakirja tekstide kohta. Nõnda on nt gregooriuse laul ja ambroosiuse laul teisisõnu ladinakeelne pühalaul. Eesti keele kontekstis tähendab pühalaul emakeelse Pühakirja tekstidel põhinevat palvekeelt, mis rajaneb läänekiriku algupärase ühehäälse kirikulaulu tarkusel ja kogemusel.
Fundamentalismist ja luterlikust piiblikäsitusest
Kõik traditsioonilised kirikud tunnistavad Püha Piiblit Jumala eksimatu sõnana. Vanad kirikud on selles olnud üksmeelsed algusest peale. Sellepärast tekkisid varases kirikus klassikalised usutunnistused, mis pidid võtma kokku Piibli õpetuse Jumalast ja päästest. Piibel ei ole nähtava teksti taha peituv salakeelne sõnum, mis avaneb selle tähtede dešifreerimisega või muudest tekstist sõltumatute reeglitega. Piibel ei ole ka Koraani sarnane jumalik seaduseraamat, mis reguleerib detailselt meie ajalikku elu. See ei ole otseselt maailmakõiksuse kirjeldus ehk kosmoloogia. Ta ei ole ka peamiselt ajalooraamat. Piibli kese on Kristus, meie Lunastaja.