Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? (Mi 6:7)

Prohvet Miika raamatu keskseks sõnumiks on ühelt poolt jumaliku karistuse kuulutamine Samaariale ja Jeruusalemmale, s.t nii Iisraelile kui Juudale, nii Põhja- kui Lõunakuningriigile, teisalt aga tulevase pääste ja rahu tõotus, mille lähtepunktiks on Jumala halastus.

Karistuse põhjuseks on – nagu seda näitavad väga selgelt ka teised prohvetiraamatud – Jumala rahva usuline, kõlbeline ja ka poliitiline allakäik.

Usuline allakäik tähendab eeskätt seda, et jumalateenistus ning sellest tulenevalt inimeste ja kogu rahva jumalasuhe taandub peaasjalikult rituaalsete eeskirjade välisele järgimisele, samal ajal kui inimese süda on kas ükskõikne või koguni Jumalale selja pööranud.

Kõlbeline allakäik seisneb nii otseses ülekohtus kui ka üha suuremas sarnastumises ümbritsevate paganarahvastega ning pühadusetaju kaotamises.

Poliitilise allakäigu all peavad prohvetid silmas seda, et ei usaldata enam Jumalat ega olda valmis panema oma lootust sellele, mis on õige, vaid üritatakse ajada osavat ja kavalat poliitikat suurriikide vahel laveerides – mille tulemuseks on paraku alati see, et need, kellelt oodatakse abi või keda loodetakse oma huvides ära kasutada, osutuvad veskikivideks, mille vahel  väikesed pihuks ja põrmuks jahvatatakse – «Ei ole midagi uut päikese all!» tuleb siinkohal hüüatada.

Kuigi prohvetid kõnelevad sagedasti Jumala vihast, on jumaliku karistuse tõeliseks põhjuseks Jumala armastus oma rahva vastu. Eriti ilmekalt tuleb see esile Miika raamatu salmides, millest on saanud inspiratsiooni ka traditsiooniline Suure Reede liturgia: «Mu rahvas, mida ma olen sulle teinud ja millega ma olen sind vaevanud? Vasta mulle!» (Mi 6:3)

Vastukaaluks Jumala kaebusele oma rahva kangekaelsuse ja taganemise ning teda seetõttu paratamatult tabava hävingu pärast toob prohvet ära ka rahva sisuliselt samatoonilise pöördumise Jumala poole: «Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema Ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?» (Mi 6:6-7)

Veelgi ilmekamalt on see koht edasi antud 1739. aasta piiblitõlkes: «Rahwas ütleb: Misga pean ma Jehowa ette joudma? pean ma pölweli se keigekörgema Jummala ette kummardama? kas ma pean pölletamisse-ohwridega, ühheaastaste mullikattega temma ette joudma? Kas Jehowal peaks hea meel ollema tuhhandest järast? ehk mitmest kümnest tuhhandest ölli jöest? kas ma pean om̃a essimesse poia andma ohwriks omma ülleastmisse eest, ja omma suggu patto-ohwriks omma hinge eest.»

Neid sõnu võib tõlgendada eneseõigustusena, mille aluseks on arvamus, et on tehtud kõik, mida Jumal võiks iial nõuda – ning millest tuleneb omakorda etteheide Jumalale, et Ta sellele vaatamata ei ole oma rahvast hoidnud, kaitsnud ega õnnistanud, s.t on jätnud täitmata oma osa vastastikusest lepingust.

Tundub siiski tõenäolisem, et need küsimused on siirad ega kujuta endast mitte loetelu kõigest, mida ollakse teinud, vaid pigem tõesti südameahastusest lähtuvat püüdu leida viis Jumala lepitamiseks. Nii ei mõju ka jutt esmasündinu või ihuvilja ohvriks toomisest mitte kohutava vääritimõistmise ja jumalateotusena, vaid tõepoolest meeleheitel oleva inimese viimse hingekarjena, millega ta tahab – tõsi, valel viisil – väljendada oma valmisolekut teha viimaks ometi kõik, mida Jumal temalt nõuab ja ootab.

Kahtlemata ei oota Jumal inimohvreid. Me teame, et Jumal saab viimaks ise ohvriks meie eest, s.t annab ennast oma Pojas täielikult ja viimseni inimeste kätte (kes teevad Temaga seda, mida nad teha ei tohiks, kuid mida inimesed paraku ikka jälle üksteisele teevad).

Meil ei olegi iseenesest midagi, mida võiksime Jumalale ohvriks tuua – taoliseks ohvriks, millest Tema justkui midagi saaks ning mille eest Ta peaks meile midagi vastu andma. Küll aga on tõsi, et meie hingel on patt, kogu meie elu märgistab patt, nii isiklikult kui rahvana. Patt, mis toob meile surma ja hävingu ning millega meil ei ole võimalik elada, vähemalt mitte sellist elu, mida Jumal tahab meile kinkida, tõelist elu, mida meie Looja tahab meiega jagada.

Jäädes nii, nagu oleme, elades sellist elu, nagu me elame, oleme tegelikult jäetud «saatuse hooleks» (vrd Mi 5:2), s.t patu, surma ja kuradi meelevalda. Jah kurja meelevalda, mis valitseb mitte ainult meie ümber, vaid ka meie sees, ning mille mõõt saab ükskord lootusetult täis: «Issanda hääl hüüab linnale – ja tark on karta Sinu nime – Kuulge vitsast ja selle saatjast! Kas ikka veel on õela kojas ülekohtused varandused ja neetud, vähendatud vakk? Kas ma peaksin olema hea väärade vaekausside ja võltsitud vihtidega kukru juures? Selle linna rikkad on täis vägivalda, elanikud räägivad valet ja neil on suus petise keel. Seepärast teen minagi su haigeks, pekstes sind ja laastades sind su pattude pärast.» (Mi 6:9-13)

Ometi ei ole meid lõplikult saatuse hooleks jäetud, vaid üksnes «ajani, mil sünnitaja on sünnitanud» (Mi 5:2). Me oleme lunastatud, Jumal on lasknud omaenda esmasündinu, oma «ihuvilja» meie eest patuohvriks saada, et oleksime vabad «patu ja surma seadusest» (Rm 8:2).

Aga meid ei ole vabastatud mitte ülekohtuks, vaid õiguseks. Seepärast kehtib ka meie puhul vastus, mille Jumal andis prohvet Miika kaudu oma Iisraeli rahva hingekarjele: «Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga!» (Mi 6:8)

© Meie Kirik