Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?  (Mt 5:47)

Kord, kui Jeesus saatis seitsekümmend kaks jüngrit Jumala riiki kuulutama, ütles Ta neile muuhulgas: «Ärge teretage kedagi teel!» (Lk 10:4)

See võib tunduda kummaline: kas Jeesus tõesti tahab, et Tema jüngrid, Tema sõnumiviijad, oleksid ebaviisakad?

Et Jeesuse sõnade tõelist tähendust mõista, on vaja teada, mida see «teretamine», millest Ta kõneleb, endast õigupoolest kujutab.

Tegelikult on ka eestikeelne «teretamine» või «tervitamine» märksa rikkalikuma tähendusega, kui meile esimesel hetkel tunduda võib. Kahtlemata on sellel sõnal otsene seos taoliste mõistetega nagu «terve» ja «tervis». Muide, täpselt samad tähendusvarjundid on ka traditsioonilisel heebreakeelsel tervitussõnal «Šalom» – see ei tähenda mitte ainult kitsas mõttes [relva-]rahu, vaid igasugust heaolu, tervist, terviklikkust, harmooniat ja täiust.

Niisiis ei ole – või vähemalt ei tohiks olla – kellegi teretamine vaid mittemidagi tähendava tervitussõna tuulde pillamine, vaid see peaks olema eeskätt tervitatavale kõige hea, kõige parema soovimine (ja pakkumine).

Evangeeliumis kasutatud kreeka sõna on veelgi laiema või sügavama tähendusega. Selle aluseks on verb, mis tähendab kellegi või millegi enda poole tõmbamist. Niisiis tähendab too «teretamine», millest Jeesus kõneleb, teise oma rinnale tõmbamist, tema embamist, mitte ainult oma käte laialisirutamist, vaid ka oma südame avamist tema vastuvõtmiseks.

See on midagi, milleks on vaja aega – just seetõttu keelas Jeesus jüngreid kuulutama läkitades neil kedagi teel «teretada» – et nad ei unustaks oma ülesannet, et nad ei jääks kuhugi toppama või veelgi hullem, ei eksiks teelt, mida nad peavad oma eesmärgini jõudmiseks käima.

Üheks väga kõnekaks pildiks, kuidas vanadel aegadel mõisteti ligimese «tervitamist», on Vana Testamendi lugu sellest, kui Aabraham võttis vastu kolm taevast saadikut, kelles ilmutas end talle Jumal:

««Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine oma sulasest mööda! Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla! Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete, kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!» Ja nemad vastasid: «Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!» Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: «Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!» Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama. Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.» (1Ms 18:3-8)

Kooke kolmest mõõdust – s.t umbes 12 kilogrammist – jahust ning terve vasikas – see oli too «paluke leiba», mida Aabraham oma kolmele külalisele pakkus. See oli kellegi «teretamine» nii, nagu vanadel aegadel kombeks – ja nagu on eeskätt tervitaja enda vääriline.

Tookord, jüngreid Jumala riiki kuulutama läkitades, keelas Jeesus neil kedagi teel teretada – selleks, et nad oma teekonnal ei takerduks. Tõsi, samas ütles Ta neile, et kui nad kuhugi pärale jõuavad, mõnda majja astuvad, siis peavad nad ütlema: «Rahu olgu sellele kojale!» (Lk 10:5) – s.t esimese asjana majalisi tervitama.

Ka Mäejutluses kõneleb Jeesus tervitamisest, kõrvutades oma jüngreid paganatega ja juhtides nende tähelepanu sellele, et kui nad tervitavad vaid oma vendi, siis ei tee nad midagi erilist, vaid üksnes seda, mis on omane kõigile inimestele ja rahvastele.

Ühes meie vanemas Uue Testamendi tõlkes on tolle «tervitamise» sisu antud edasi väga toreda sõnavalikuga: «Kui teije ommat weliet enne umbernackate, mes suhres teete teije?» «Ümbert hakkama», kui me siin kasutatud verbi praegusesse eesti keelde paneme, tähendabki kellegi embamist – ja tundub, et siin ei peeta silmas mitte ainult seda, nagu emmataks ainult omasid, vaid taunitakse isegi seda, kui omasid emmatakse enne võõraid. Võib-olla on taoline tõlgendus liiga radikaalne, aga tõenäoliselt on see siiski üsna täpses kooskõlas Jeesuse mõttega.

Jeesus kõneleb selles Mäejutluse lõigus armastusest. Ta ütleb, et on päris loomulik armastada oma ligimesi – see on sama loomulik, nagu vihata oma vaenlasi. Jumal ei ole aga läkitanud oma Poega siia maailma mitte selleks, et me jätkaksime samamoodi, nagu on pattulangusest saadik olnud omane meie langenud loomusele, vaid Jumala Poeg on tulnud, et meid meie langenud olekust üles aidata, et tõsta meid kõrgemale sellest, mis on n-ö loomulik.

Avada ennast sellele, kes suhtub sinusse vaenulikult, ei ole loomulik. Teha head sellele, kes teeb või on teinud sulle kurja, ei ole loomulik. Palvetada selle eest, kes soovib sulle halba, ei ole loomulik. Armastada seda, kes sinu armastusest ei hooli ning kes vastab sellele vihkamisega, ei ole loomulik.

Ei ole loomulik anda ega avada oma südant sellele, kes … sind risti lööb. Aga just niisuguse armastusega armastab meid Jumal.

See, et Jumal laseb «oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale» (Mt 5:45), võib esmapilgul tunduda kummalise, isegi ülekohtuse ükskõiksusena. Aga ainult seni, kuni meile tuleb meelde, et Jumal ei saa seejuures jääda ükskõikseks kõrvaltvaatajaks, vaid langenud inimese kurjuse tõttu saab Temast sellesama kurjuse ja ülekohtu esimene ja suurim kannataja.

Sellegipoolest ei jäta Ta meid armastamata, meie eest hoolitsemata, meid iga uue päevaga üha uuesti «tervitamata». Meie ei ole seda väärt, aga Tema on – Ta on väärt tingimusetut armastust ning ainult see, et Ta ise armastab tingimusi esitamata, on Tema vääriline.

Jumal tervitab meid kõiki: Ta tõmbab meid oma rinnale, avab meile oma südame ja võtab meid sellesse vastu. Ning nood «palukesed leiba», mida Tema meile päevast päeva jagab, on midagi märksa enamat kui Aabrahami tosin kilo kukleid ja vardas vasikas.

Just selles seisneb Jumala täiuslikkus – Tema jagamatus enesejagamises kõigile. Samasuguseks täiuslikkuseks – armastuse ja eneseandmise täiuseks – kutsub Ta meidki.

© Meie Kirik