Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? (Rm 7:24)

Apostel Paulus räägib – nagu endisele innukale variserile kohane – päris palju Seadusest. Aga ta kasutab seda mõistet erinevates kohtades erinevas tähenduses, ja kui sellele erinevusele mitte tähelepanu pöörata, võib temast väga kergesti valesti aru saada.

Paulus teab seda ka ise, seepäras esitab ta mitmel korral omaenda arutluskäikude peale retoorilisi küsimusi või vastuväiteid, mille ta seejärel ümber või tagasi lükkab.

Näiteks: «Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi!» (Rm 7:7) Või: «Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte!» (Rm 6:15) Või: «Kas me siis tühistame Seaduse usu läbi? Ei sugugi! Me vaid kinnitame Seadust.» (Rm 3:31)

Et Paulust õigesti mõista, peame pidama meeles, et ta kasutab mõistet «seadus» peaasjalikult kolmes tähenduses: esiteks Moosese Seaduse, teiseks Vaimu ja uue elu (elu Kristuses) seaduse ja kolmandaks patu ja surma seaduse tähistamiseks. Need kolm ei ole üks ja seesama, kuigi neil on teatav kattuvus või omavaheline sisemine seos.

Moosese Seadus kujutab endast Pauluse jaoks peaasjalikult meile Jumala kümne käsuna tuntud moraaliseadustikku – seda, mis ütleb inimesele, mis on hea ja kuidas ta peaks elama, ning mis ühtlasi näitab meile, mis on meie elus valesti: «Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea… Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla… Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea.» (Rm 7:12.14.16)

Probleem ei ole mitte Seaduses, vaid inimeses, kes ei suuda selle järgi elada. Seda seadust ei ole keegi tühistanud (vrd Rm 3:31) ega saagi tühistada, ja Issand ise ütleb, et Ta on ei ole tulnud seda mitte tühistama, vaid täitma, et Tema omade õigus oleks märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma (vrd Mt 5:17-20).

Paraku ei ole inimene – langenud inimene – võimeline Jumala Seaduse järgi elama. Ja kui inimene ei oleks langenud, siis poleks tal kirjutatud Seadust tarviski. See on omamoodi paradoksaalne: langenud inimene vajab Seadust, et ta näeks ja teeks, mis on õige ja hea, aga just seesama Seadus näitab talle, kui kaugel ta on oma elu ja tegudega sellest, mis õige ja hea. «Kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist,» võtab püha Paulus selle paradoksi teravmeelselt kokku (Rm 4:15), jätmata samal ajal vähimatki kahtlust, nagu poleks Seadus Jumalast ja seetõttu «püha ja õige ja hea» (Rm 7:12).

Langenud inimene ei ole võimeline Jumala Seaduse järgi elama seetõttu, et ta on langenud orjaks teisele seadusele: patu ja surma omale: «Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete – olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks!» (Rm 6:16) Just seda seadust, mitte Moosese või Jumala oma, peab Paulus silmas, kui ta ütleb, et «kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale» (Rm 7:5).

Nagu ennist öeldud, et saa neid kahte seadust – Jumala oma ja patu oma – samastada, küll aga need kattuvad teatud määral. Nii tunnistab ka Paulus taas paradoksaalset olukorda, milles «seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal» (Rm 7:10-11).

Patt, mille orjaks langenud inimene on end loovutanud, paneb teda tegutsema sellesama Seaduse vastu, mille Jumal on andnud tema hoidmiseks headuses ja õiguses ning mille isegi toosama inimene ise on tundnud ära kui hea ja õige: «Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan… Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen… Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.» (Rm 7:14-15.19.21-23)

Inimene, kes teeb kurja, ei ole vaba. Inimene, kes astub üle Jumala Seadusest, ei ole iseenda peremees, vaid kuuletub – isegi kui ta endale sellest aru ei anna –, ühele teisele seadusele, mis valitseb tema üle nagu halastamatu peremees oma orja üle. Vaba on ainult see inimene, kes ei vaja kirjutatud Seadust, vaid elab ilma selletagi nii, nagu on hea ja õige.

Ka selle kohta kasutab püha Paulus mõistet «seadus». Aga see on nüüd taoline seadus, mis mitte ei orjasta, vaid vabastab: see «elu Vaimu seadus Kristuses on vabastanud su patu ja surma seadusest, sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu [langenud] inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast, et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi» (Rm 8:2-4).

Elu Vaimu seadus tähendab seda, et inimest ei juhi enam tema liha, s.t patune, langenud loomus, vaid Kristus, kes elab Vaimu läbi inimese sees. See ei tähenda, et inimene ei peaks enam hoolima Jumala Seadusest – see tähendab hoopis, et endisest orjast on saanud vaba inimene, Jumala laps, kes elab uut, vaba inimese ja Jumala lapse elu Tema Vaimus ja kooskõlas Tema Seadusega.

Just siin on vastus sellele ahastavale appihüüule, millega püha Paulus illustreerib langenud inimkonna häda ja viletsust: «Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?»

Õigupoolest ei ole originaalis juttu otseselt «lahtiostmisest» – kuigi me oleme päästetud seeläbi, et Kristus on meid «lahti ostnud», andes ennast «lunaks paljude eest» (Mt 20:28). Sõna, mida püha Paulus siin kasutab, tähendab päästvat appi tõttamist. Võime seda piltlikult kujutleda näiteks kellegi teise eest kuuli ette viskumisena. Või ka teistsuguse pildina: meie ees on tohutu inimhulk, kõik justkui voolaksid suure, pidurdamatu jõena kuristiku poole (vrd Mt 7:13), ning järsku tuleb keegi, kes lükkab või tõmbab su sellest voolust välja; sa ise ei saa teha mitte midagi, aga ühtäkki oled sa päästetud – just sellise ootamatu, inimlikult lausa võimatu abi järele kisendab langenud inimkond (sageli seda ise teadmata), ja just sellise ootamatu, inimlikult võimatu abi on Jumal lasknud meile Kristuses osaks saada.

Ükskõik, kui visalt inimene ise selles voolus rähkleb – ta ei pääse sellest välja. Langenud loomusesse jäädes on ta aina see, kes isegi parima tahtmise korral ei suuda teha, mida ta tahab, vaid teeb, mida ta ei taha, mida tahab keegi teine – too teine, kes on aheldanud ta patu köidikuisse.

Kristus on meid päästnud, vabaks teinud, meid pimeduse meelevallast välja kiskunud ja meile oma riigi kirkuse kinkinud. Me ei ela enam langenud loomuse, vaid Vaimu järgi.

© Meie Kirik