Nõnda ütleb Issand Jumal: «Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.» (Hs 34:11)

Kuulasin hiljuti intervjuud ühe šveitsi piiskopiga. Küsimusele, mida peaksid kristlased kõige enam paluma, vastas ta nõnda: «Ah! Paljusid asju. Ennekõike päästet. Päästet meile, igaühele, kõigile hingedele… Ustavust kirikule. Ustavust kõigile neile kiriku aaretele, mis on – Jumal teab, miks ja kuidas – meie kätes; sellele erakordsele pärandile, mis on kiriku aare… Me näeme seda suurt võitlust kuradi ja meie hea Issanda vahel, mille tandriks on hinged; hinged, mille Jumal on loonud vabaks ja mida Ta tahab tagasi võita – kuid mitte vägisi… Seepärast paluge head Issandat, et Ta saadaks oma armu, mis võidaks Talle hingi… Me palume Temalt, et kirik võiks taasavastada kõik selle, mida ta vajab oma hingede päästmise missioonil. Üks asi, esimene asi, ainus asi, mis on kiriku jaoks oluline, on päästa hingi!»

Neid sõnu lugedes meenusid mulle kaks külalisjutlustajat, keda võisin võõrustada üle kahekümne aasta tagasi, mil olin Jõelähtme koguduse õpetaja.

Üks neist oli võtnud oma jutluse aluseks Apostlite tegude raamatu 6. peatüki alguse, kust ta tõi välja sõnad: «See ei sobi, et me Jumala Sõna kõrvale jättes hoolitseme toidulaudade eest. Vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust, et me võiksime nemad seada sellesse ametisse. Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja Sõna teenimisele.» (Ap 6:2-4)

See on lõik, milles kõneldakse Jeruusalemma koguduse seitsme diakoni ametisseseadmisest. Meie külalisjutlustaja – sugugi halvustamata kiriklikku hoolekandetööd – tegi järgnevalt just seda, millest selles kohas kõnelesid apostlid ning milleks ka tema oli kutsutud ja seatud: pidas sisuka evangeelse jutluse, kutsudes kuulajaid meeleparandusele ja usule Kristusesse.

Teine külaline alustas apostel Peetruse sõnadega Apostlite tegude raamatu 3. peatükist: «Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!» (Ap 3:6), ning lisas: «Vahel tundub mulle, et peaksime oma kiriku tegelikkust realistlikult hinnates ütlema meie juurde tulevatele inimestele hoopis: «Hõbedat ja kulda on mul sulle anda – midagi muud aga paraku enam mitte…»»

Kirik on – mitte ainult institutsioonina, vaid iseäranis oma liikmete kaudu – läbi aegade tajunud kutsumust toetada ja teenida inimesi just seal, kus inimesed on, ning selles, mida nad vajavad. Jah, küllap on olnud ajajärke, mis jäävad vähemalt väliselt meelde millegi muu poolest – näiteks seetõttu, et kirik on hüljanud hüljatud ning pürginud võimsate ja rikaste lauakaaslaseks. Aga tänu Jumalale ei ole selleski oma tõelist kutsumust täielikult unustatud. Vastupidi, lugedes pühakute elulugusid saab selgeks, kui palju on tegelikult neid, kes on – teinekord justkui kiriku kui institutsiooni kiustegi – sõna otseses mõttes järginud Kristust Tema ennastandvas missioonis kuni päris lõpuni.

Samas näib vahel, et oleme jõudnud ajajärku, mil kiriku (ja kristluse kui religiooni) n-ö sotsiaalset aspekti kiputakse pidama vaata et ainutähtsaks, eelistades või koguni vastandades seda vaimulikule ja igavikku suunatule.

Kui kirik – olgu institutsioonina, oma ametikandjate või ka üksikkristlaste enamiku näol – kaotab usu igavikulisse, sealhulgas kõigesse sellesse, mis kuulub kiriku traditsioonilise õpetuse juurde nn viimsetest asjadest (surm ja ülestõusmine, taevas ja põrgu), siis juhtubki nii, nagu ütles kord too pessimistist külalisjutlustaja: heal juhul on meil inimestele pakkuda veel hõbedat ja kulda (või leiba, ulualust ja ajalikku lohutust), aga paraku enam mitte seda, mis on kõige tähtsam. Seda ühte, esimest ja ainsat, mis on kiriku jaoks tegelikult oluline: päästet nende hingele.

Jeesus kõneleb endast kui heast karjasest, kes annab oma elu lammaste – s.t meie – eest (Jh 10:11). Enam-vähem sama ütleb Jumal enda kohta ka prohvet Hesekieli raamatus – tõsi, selle erinevusega, et siin ei ole juttu karjase surmast. Ometi on missioon seesama: ««Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval… Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama,» ütleb Issand Jumal. «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.»» (Hs 34:12.15-16)

On täiesti selge, et Jumal ei kõnele siin mitte niivõrd hoolitsusest inimeste igapäevavajaduste eest, kuivõrd oma rahva ajaloolisest saatusest, mis meie, kristlaste jaoks, on eeltähenduseks jumalikust lunastusloost ning Kristuses teostunud päästest.

Meie, inimesed, oleme patu ja kuradi orjad, laiali pillatud ning hukkumisele määratud. Oma jõust ei suuda me pääseda ega igavest elu pälvida. Me oleme allutatud kannatustele ja surmale ning kõik halb, mis meie elu märgistab, on pattulanguse ja Jumalast lahutatuse tulemus ning võidetav ainult seeläbi, et võidetakse patt ja taastatakse meie ühendus Jumalaga – ülesanne, mille täitmiseks on suuteline ainult üks, Kristus oma lunastava ohvrisurma ja päästva ülestõusmisega.

Kahtlemata on meie kutsumus kirikuna ja kristlastena – nendena, kes on saanud osa Jumala armust Kristuses – jagada jumalikku armastust oma kaasinimestega kõigis nende tõelistes vajadustes, olgu need pisikesed või suured. Aga panna kinni silmad kõige suurema häda ees, milleks on surm ja igavene hukatus, on suurim inimsusevastane kuritegu, mille puhul pole vahet, kas see väljendub ükskõikse hoolimatusena või sulni, aga oma ligimese igavest saatust tema eest varjava «kristliku» heategevusena.

On ülimalt traagiline, kui sellest, mis peaks aitama inimestel õppida tundma Jumalat ja Tema armu, s.t jumalikku päästet ja ainsat Päästjat, meie Issandat Jeesust Kristust, saab kuratlik vahend inimeste eemale juhtimiseks Jumalast. Just sellist eesmärki näib paraku sageli teenivat praegusaegne «kristlik» halastustöö ja isegi misjon…

See ei tähenda, et tõelised kristlased peaksid loobuma hea tegemisest – vastupidi, kõike head tuleb teha seda innukamalt, ning üha innukamalt anda tunnistust ka sellest, et mitte kellegi muu kui Jeesuse läbi «ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks» (Ap 4:12).

© Meie Kirik