Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. (Rm 11:20)

Inimesed on tihti kohkumapanevalt leidlikud isegi kõige paremaid asju kurjasti kasutama ning Jumala poolt hästi mõeldut, Tema loodut või Tema auks tehtut halvaks pöörama. Nagu Jeesus ütleb Evangeeliumis: «Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks!» (Lk 19:46)

Pühakoda on oma esmases tähenduses paik, mis on eraldatud Jumalale – Tema austamiseks ja teenimiseks. Ja on tõepoolest kohkumapanev, et kui meie, inimesed, läheme sellesse, mis on püha – pühamusse või pühakotta, kasvõi kõigepühamasse, kõigepühama Jumala enda palge ette –, siis ei leia me sealt eest midagi muud kui küll Jumala näo või palge, kuid mitte sellisena, nagu see on tõeliselt, vaid nagu meie oleme selle oma patus ja isekuses moonutanud.

Jumala püha koda on nii sagedasti täidetud inimlikust kurjusest, ahnusest, rumalusest ja isekusest. Palvekoda on saanud röövlikoopaks. Pühakiri ütleb, et mitte ainult inimkätega rajatud tempel, vaid kõik inimesed ise peaksid olema pühad, kuna me kõik kuulume Jumalale – püha Jumala pühad templid –, kuid kui pöörame pilgu iseendasse, siis mida me näeme? Me teame vastust…

Piibel kõneleb ka Iisraelist kui teatud mõttes Jumala pühamust: Jumala rahvast, Kõigepühama pühast preesterkonnast. Ometi ei erine ei vana ega uus jumalarahvas, ei Iisrael ega kirik,  sisuliselt kõigist ülejäänuist…

Inimesed on inimesed – tegelikult ei ole vahet, kas keegi on sündinud juudina või kreeklasena, eestlasena või sakslasena. Ka sellel pole erilist vahet, kas keegi on sündinud täna või mõnikümmend või mõnisada aastat tagasi.

Inimesed on inimesed – kõigi oma vooruste ja puudustega. Oma igatsuste ja vajadustega, aga paraku ka oma ebatäiuslikkuse ja kurjusega. Me võime küll vahel üritada end hellitada, sisendades endale, et inimesed on «põhimõtteliselt head», kuid tegelikult ei saa me sulgeda silmi kõige selle kurja ees, mida paljukiidetud looduse kroon iseendale ja oma kaaslooduile on läbi aegade ja jätkuvalt põhjustanud.

Ei, kuigi inimene on Jumala looming, ei ole ta siiski «põhiolemuselt hea», nagu tihti väidetakse, sest ta oskab isegi Jumala head asjad halvaks pöörata. «Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,» kinnitab pühakiri (1Ms 8:21), ja see on, paraku, vastuvaidlematu tõde.

Aga Pühakiri ei piirdu ainult selle kurva tõsiasja nentimisega. Kuigi inimeses on palju halba, on temas ometi ka kustumatu igatsus millegi parema järele – tõelise rõõmu, rahu ja armastuse järele.

Kuigi inimene on Jumalale selja pööranud ja üritab eriti tänapäeval elada, nagu Jumalat ei oleks, on temas ometi kustumatu igatsus Jumala, oma Looja järele – ja me võime olla südamest rõõmsad, et Jumal ei ole seda igatsust jätnud vastuseta, vaid on läbi kõigi aegade inimesi otsinud ja ennast neile tunda andnud. Meil on Jumal, kes on meid armastuses loonud ja kes ei jää rahule enne, kui on oma loomistöö meie juures lõpule viinud, meid oma armastuses täiuslikuks teinud.

Jah, inimesel on kohkumapanev oskus isegi Jumala häid asju halvaks pöörata. Jumal suudab aga teha ja teebki vastupidist: ka kõige halvema, millega inimesed hakkama saavad, võib Tema heaks pöörata.

Kui inimesed on muutnud Jumala pühamu, nii Jumala loodud imelise maailma kui ka iseendid ja oma elu, röövlikoopaks, siis Jumal on meie maailma ja meid endid, meie rikutud inimloomuse uueks loonud, meile taas meie kaotatud jumalanäolisuse tagasi andnud.

Kui Jeesus sai inimeseks, siis võttis Ta omaks meie inimloomuse, et meid iseendas uuendada ja Jumalaga, meie elu, tõelise rõõmu ja armastuse allikaga ühendada. Temas oleme saanud ligipääsu Jumala elutoovale halastusele, kõik meie, kes usume Temasse ja oleme selles usus ristitud.

Apostel Paulus räägib suure kahetsustundega oma rahvuskaaslastest, kes on ära põlanud Jeesuses Kristuses ilmunud Jumala armu, mida vajavad kõik inimesed ühtviisi, olgu nad Jumala poolt kutsutud varem või hiljem. Kuigi juudid on Jumala igaveste tõotuste pärijad, saavad nemadki nende täitumise osalisteks täpselt samamoodi kui kogu inimkond: Jeesuses Kristuses, kes on loovutanud iseennast meie eest.

«Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3:23), kõik inimesed on elanud sõnakuulmatuses Jumala vastu, ja seetõttu vajavad kõik ka Jumala halastust. Kõigile tõotustele vaatamata ei päri Iisrael Jumala riiki, kui ta ei ole valmis võtma vastu Jumala poolt läkitatud Päästjat. Ja kui meie, endised paganad, võtame Jeesuses ilmunud Jumala armu vastu, siis oleme samamoodi Aabrahami lapsed ja Jumala tõotuste pärijad, nagu need, kes on seda sünni poolest, s.t juudid. Mitte keegi ei saa Jumala päästest ja õnnistusest osa ei enda ega oma suurte esivanemate teenetele toetudes, vaid üksnes usus Jeesusesse Kristusesse ning lootuses Tema halastusele ja armastusele.

Seegi, et Jeesus tahab meid kui Jumala templit kõigest kurjast ja rikutust puhastada, ei kõnele muust kui üksnes Tema suurest armastusest. Mitte viha ei ole see, mis on Teda tegutsema sundinud, vaid arm ja halastus.  See on, mis sundis Teda saama inimeseks ja andma ennast meie eest – et võiksime Tema vere läbi tõeliselt puhtaks saada ja Tema taevases pühamus igavese elu pärida.

Seal me näeme Teda, Kõigepühamat, nagu Ta on, palgest palgesse. Seal ei varja enam meie kurjus ega isekus Teda meie pilgu eest. Seal on kõigepüham Jumal ise kõik kõiges.

© Meie Kirik