Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:21-22)

Aeg-ajalt võib kuulda arvamust, nagu peetaks läänekiriklikus traditsioonis Suurt Reedet tähtsamaks kui Ülestõusmispüha, ning õigeusukirikus omakorda Ülestõusmispüha olulisemaks Suurest Reedest.

Tegelikult ei jookse taoline vastandus läbi mitte ainult Lääne ja Ida vahelt, vaid paljudes osalt katoliiklikes, osalt protestantlikes maades ka katoliiklaste ja luterlaste või reformeeritute vahelt.

Nii võis mõnedes prantsuse, šveitsi või saksa külades veel möödunud sajandi viiekümnendatel kogeda, kuidas katoliiklased tegid Suurel Reedel imekspandava usinusega majapidamistöid, eriti taolisi, mis olid nähtavad ka majast väljapoole (näiteks pesti suurel hulgal pesu, mis välja kuivama riputati), samal ajal kui protestandid Issanda surma mälestasid, ning nood omakorda vastasid samaga Ülestõusmispühal (või Vaikse Laupäeva pärastlõunal) – ja lisaks veel Kolmainupühale järgneval neljapäeval katoliiklaste Kristuse Ihu püha protsessiooni ajal.

Pühakiri ütleb küll, kõneldes sellest, millise pilguga Jumal vaatab inimeste sõgeduse peale, et «kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid» (Ps 2:4), kuid kui söandame siinkohal omistada Jumalale inimlikke jooni, siis küllap peame tõdema, et pigem Ta siiski nutab, just nagu Jeesus Jeruusalemma rahva pimedusele vaadates või oma surnud sõbra haua juures seistes.

Kirik ei ole kunagi Suurt Reedet ja Ülestõusmispüha teineteisele vastandanud ega üht teisest tähtsamaks pidanud. Kirik ei tõsta Jeesuse ristisurma Tema ülestõusmisest kõrgemale ega vastupidi. Juba vanakiriklike usutunnistuste tekstid näitavad meile, et tegelikult käsitleb kirik Kristuse surma ja ülestõusmist ühe ja sisuliselt lahutamatu sündmusena: «…risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval ülest tõusnud surnuist…»

See on üks ja sama võitlus, võime seda võrrelda lahingu või lausa hiilgava välksõjaga, nagu seda kirjeldab näiteks püha apostel Peetrus oma esimeses kirjas: «Kristus kannatas pattude pärast  üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et Ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud Vaimu läbi, kelles Ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele […] Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine […] Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus Temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.» (1Pt 3:18-19.22) See on Kristuse, Surmavõitja, võidukas sõjakäik, millele järgnevasse triumfiprotsessiooni oleme meiegi Tema väe ja armu läbi kaasatud (vrd 2Kr 2:14).

See, mida kirik kuulutab nii Suure Reede kui Ülestõusmispüha sündmuste kaudu, on ennekõike Jumala armastus. Vanakirikliku tava järgi loetakse Suurel Reedel esimese pühakirjalugemisena prohvet Hoosea raamatu 6. peatüki algust, milles on muuhulgas imelised, keset selle päeva sündmustega kaasnevat valu tõelist valgust ja ootamatut lootust pakkuvad sõnad, mis peaksid – kui neid tähele pannakse ja nende tähendusel ennast kanda lastakse – olema aluseks kõige järgneva õigele mõistmisele: «Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: Ta tuleb nagu ilus koidupuna; Ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.» (Ho 6:3)

See on Jumal, keda me kuulutame ja kellesse me, mis veelgi tähtsam, usume: Jumal, kes teeb kõik uueks, Jumal, kes kingib uue päeva, uue alguse, uue elu. Kui on tõesti keegi, kes ei tea, mida tähendab lume sulamise järel tolmavatele tänavatele sadanud värske, kevadine vihm, siis tuleb selle inimese pärast tõeliselt kahetsust tunda. Jumala kingitud uus algus on aga veelgi kaunim, veelgi imelisem, veelgi värskem, veelgi hindamatum.

Nii Suure Reede kui Ülestõusmispüha sõnum on üks ja sama: Jumal tuleb, Ta on tulnud, armastusest meie ja terve ja inimkonna vastu, et kogu Tema loodu võiks Tema armastusest õitsele puhkeda ja igavese elu vilja kanda.

Lugesin hiljuti kellegi meenutust, kuidas ta küsinud poisikesena oma preestrilt, mis on Ülestõusmispüha tähendust. Too vana iiri preester vastanud umbes nõnda: «Ülestõusmispüha tähendab lootust surnutele. Ja kui juba surnutel on lootust, siis on lootust ka elavatel. See on lootus pääseda patu orjusest tõelisse vabadusse, vabadus tõusta üles surnuist ja elada.»

Ilma Kristuse ülestõusmiseta oleks Suur Reede inimliku kurjuse mõttetu manifestatsioon. Ilma ristisurmata Suurel Reedel jääks Jumala eneseandmine Kristuses aga poolikuks ning parimal juhul saaks Temast vaid õpetaja ja eeskuju, kui mitte moraliseeriv käsuandja, kelle kõlbeline üleolek kõigist teistest meid rohkem frustreeriks kui innustaks.

Kirik ei vastanda Suurt Reedet ja Ülestõusmispüha. Ka meie ei tohi seda teha, sest need mõlemad, nii ristisurm kui ülestõusmine, kuuluvad lahutamatult Jumala armastuse, see tähendab Jumala enda olemusse. Selline Ta ongi, meie Jumal – nagu kaunis koidupuna, nagu kevadine vihm, nagu avatud süda (toosama rooma sõduri piigiga avatud süda!), milles on ruumi meile kõigile.

Me kõik oleme Aadama lapsed ja peame temas surema. Jumal, tahab meid teha oma lasteks, et võiksime uues Aadamas, Kristuses, tõeliselt ja igavesti elada.

© Meie Kirik