Jeesus ütles neile: «Mina olen Eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» (Jh 6:35)

Olen vahel mõtisklenud selle üle, et kui Jeesus on Eluleib, ja Püha Vaim, kelle Ta meile kingib, kelle Ta meisse valab, on Eluvesi, siis kas tõesti võib juhtuda, et me Tema juurde tulles ja Temasse uskudes ühel hetkel enam ei nälgi ega janunegi Jumala järele, nagu võiks ülalolevatest sõnadest järeldada.

Kas tõesti saabub millalgi küllastus – kasvõi taoline küllastus, mis ei ole küll nagu Iisraeli rahva tülgastus kõrbes (vrd 4Ms 21:5), küll aga selline, mille puhul inimene endale enam aru ei anna, mis tal kõik olemas on ja kui hindamatult suur on selle väärtus? Umbes nii, nagu võiks tõlgendada ka Jeesuse sõnu, mis Ta ütleb jumalatunnetuse kohta: «Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:23)

Tegelikult oleme jällegi kord ühe niisuguse pühakirjasalmi juures, mida on väga raske adekvaatselt eesti keelde tõlkida, kuna selles kasutatavad grammatikalised vahendid teevad asja keeruliseks. Aga üritame siiski, näiteks nõnda: «Jeesus aga ütles neile: «Mina olen Eluleib, [et] minu juurde tulijal ei oleks kunagi puudust [leivast] ja minusse uskuja ei peaks iial [asjatult] janunema.»»

Nõnda tõlkides näeme, et Jeesuse sõnad avavad meile midagi hoopis enamat, kui esimesel hetkel võiks tunduda.

Kõigepealt muidugi – ja siin ei ole erinevatel tõlgetel vahet – too põhjapanev «mina olen». Või selle väljendi erilisust ja olulisust paremini esile tuua püüdes: Mina Olen.

Siin võib muidugi juhtuda, et loeme pühakirjateksti sisse veidi rohkem, kui seal tegelikult algselt on, aga siiski ollakse üsna üldiselt ühel meelel, et nii selle kui teiste Jeesuse poolt öeldud Mina-Olen-lausete puhul on tegemist ilmselge viitega vanatestamentlikule jumalakäsitlusele, nimele, millega Jumal ise ennast nimetab, kui Mooses Temalt selle järele küsis:  «Ja Jumal ütles Moosesele: «Ma olen see, kes ma Olen!» Ja Ta jätkas: «Ütle Iisraeli lastele nõnda: «Ma Olen» on mind läkitanud teie juurde.»» (2Ms 3:14)

Niisiis on tõenäoline, et Jeesus annab siin märku oma jumalikust olemusest. Vahest kõige jõulisema taolistest kordadest leiame Jeesuse kinnivõtmise kirjelduses, kus seisab: «Jeesus, kes teadis kõike, mis Teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: «Keda te otsite?» Nad vastasid Talle: «Jeesust Naatsaretlast.» Ta ütles neile: «Mina olengi see.» Ka Tema äraandja Juudas seisis koos nendega. Kui Ta nüüd neile ütles: «Mina olengi see», taganesid nad ja kukkusid maha.» (Jh 18:4-6)

Kõneldes endast kui Eluleivast viitab Jeesus kahtlemata äsjasele viie tuhande mehe mõne leivaga toitmise imeteole ning selle kaudu teostunud tunnustähele: «Mina olen Eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» (Jh 6:48-51)

Väikse meeldetuletusena: püha Johannese jutustatud viie tuhande mehe toitmise lugu on Paastuaja neljanda pühapäeva vanakiriklik Evangeelium, mis on valitud nagu kolme eelneva pühapäeva omadki lähtudes sellest, et Paastuaja neli esimest nädalat olid kiriku algussajanditel intensiivseks ristimiskandidaatide ettevalmistusajaks. Paastuaja esimese pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Mt 4:1-11) kõneleb sellest, et kristlane peab oleme valmis maailmast lahti ütlema, teise pühapäeva oma (Mt 17:1-9) Kristusele vaatamisest, Tema sõna kuulamisest ning sellest, et Temast kuulutavad nii Mooses kui prohvetid, kolmanda pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Lk 11:14-28) ristimist silmas pidades kurja meelevallast vabastamisest ning neljanda pühapäeva oma Kristusest kui tõelisest Eluleivast ja seeläbi armulauast ristiinimese igapäevase teemoonana tema rännakul taevariigi poole.

Jeesus on Eluleib. See, kes tuleb Tema juurde ning usub Temasse, ennast täielikult Temale üle andes ja Tema kätte usaldades, ei tunne kunagi puudust leivast ega pea asjatult janunema, nagu me Jeesuse sõnu ülal tõlkisime.

Nii Jeesuse juurde tulemine kui Temasse uskumine on kreeka keeles antud edasi olevikulise, see tähendab jätkuva tegevusena. See ei ole midagi, mis sünnib vaid üks kord – ja siis ongi inimene lõplikult ja jäädavalt «päästetud», nagu mõned usuliikumised väidavad –, vaid tegemist on millegi kestva ning pidevat hoolt nõudvaga. Siia sobivad hästi püha Pauluse sõnad: «Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!» (Fl 2:12)

Jeesuse juurde tulemine tähendab pidevat Temale liginemist, Tema ette astumist, oma pilgu Tema poole ja Tema peale pööramist, Tema sõnadesse süvenemist ja nende kuulda võtmist, Temaga üheks saada püüdmist, enda Temaga koos risti lüüa andmist, et ei elaks enam meie, vaid Kristus meie sees (Gl 2:19-20). Jeesusesse uskumine tähendab õigupoolest sedasama: enda jätkuvat usaldamist Tema kätte ning iseendale, oma tublidusele, oma õigusele, oma käsutegudele lootmisest loobumist – kindlasti veel palju muudki, aga olulisim on öeldud.

Selle kõigega kaasneb Jeesuse poolt antud tõotuse täitumine, mille puhul tuleb endale selgelt aru anda, et tegemist ei ole mitte mingi meiepoolse teenega, millele Ta vastusena tasub, vaid puhtalt Tema armuga, millest osa saamiseks on vaja see Tema poolt ettenähtud viisil vastu võtta. Väga lihtsalt öeldes: kui tahad leivast kõhtu täis saada või veega janu kustutada, pead nii ühe kui teise vastu võtma, sööma ja jooma.

Jeesuse sõnad ei tähenda, nagu meil poleks «pärast» Tema juurde tulemist enam nälga ega janu, see tähendab nagu me ei vajakski enam toda vaimulikku leiba ega vett. Nagu juba öeldud, ei ole esiteks olemas mingit «pärast», vaid tegemist on millegi jätkuvaga. Ning teiseks: ilma sellest leivast ja veest pideva osasaamiseta ei suuda me kristlastena elada, me peame sööma ja jooma, meil on nälg ja janu, aga meie nälg ei tähenda puudust, kuna tõeline leib on meie jaoks alati olemas, ning meie janu ei ole lootusetu, kuna Jumal valab meisse jätkuvalt elavat vett, oma Püha Vaimu, koguni nõnda, et see saab meie sees «igavesse ellu voolavaks allikaks» (Jh 4:14)

Jumal on hea ja armuline, Tema tõotused on kindlad ja Tema kutse kõlab ikka veel. Kutse ei kuhugi mujale kui igavesse ellu.

© Meie Kirik