«Ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!»» (Mt 17:5)

Paastuaja teise pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Mt 17:1-9) õpetab meid Jeesust kuulama ning Tema tõelise olemuse nägemise poole püüdlema. Vajame Isa häält, see tähendab Jumala ilmutust. Vajame Tema sulaste, Moosese ja Prohvetite, see tähendab Pühakirja õpetust. Kogu Piibel, nii Vana kui Uus Testament, tunnistab Kristusest ja Tema armulisest tahtest meid lunastada ja õndsaks teha.

Vanakirikliku tava kohaselt meenutatakse paastuaja eelsetel ning paastuaja teisel, kolmandal ja neljandal pühapäeval teatavaid Vana Testamendi tegelasi kui Kristuse ettekuulutajaid või eelkujusid. Teisel pühapäeval on selleks eelkujuks Iisraeli rahva esiisa Jaakob, Iisaki noorem poeg, Aabrahami pojapoeg.

Jaakobist põlvneb kogu Iisraeli rahvas, nii nagu Kristusest on saanud alguse uus Jumala rahvas, uus Iisrael. Aga pigem võime öelda, et Jaakob kuulutab Kristusest mitte niivõrd selle läbi, mis neis on sarnast, kuivõrd selle läbi, mis on erinev, või veelgi enam: lausa vastandlik.

Jaakob ei olnud Iisaki esmasündinu, Kristus aga on nii Jumala ainusündinud Poeg kui ka, nagu ütleb püha Paulus, kogu loodu esmasündinu, kelle läbi ja kelle poole on loodud kõik, mis on taevas ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu (Kl 1:15-16).

Jaakob võttis halastamatult endale oma vennale kuulunud esmasünniõiguse, kasutades ära Eesavi väsimust ja nälga – Kristus, Jumala igavene ja ainusündinud Poeg, sai meie pärast inimeseks, kannatas ise janu, nälga ja väsimust, tagakiusamist ja peksu, kandis risti ja suri meie eest, ja seda kõike selleks, et jagada meiega oma pojaseisust, et saaksime vabaks patu, surma ja kurja orjusest ning võiksime teada, et oleme taevase Isa lapsed ja Jumala pärijad (Gl 4:4-7).

Jaakob pettis välja oma vanadusest nõdra ja silmanägemise kaotanud isa õnnistuse, Kristus aga tuli, et saada meie eest needuseks ning tuua meile esiisa Aabrahamile tõotatud õnnistus ja õndsakstegev usk (Gl 3:13-14).

Jaakob pidi oma isakodust põgenema, aga see oli tema enda süü ja ta kõverate tegude tulemus – Jumala Poeg tuli alla oma taevastest kõrgustest ning sai kodutuks, nii et Tal ei olnud kohta, kuhu Ta oleks võinud oma pea panna (Lk 9:58), viies oma tee ja töö lõpule Pealuu asemeks hüütud mäekünkal ehk Kolgatal risti lööduna, aga mitte oma, vaid meie süü pärast, selleks, et meid oma veres puhtaks pesta ja Jumalaga lepitada.

Jaakob teenis oma onu Laabanit Raaheli pärast, keda ta armastas, seitse aastat ja siis veel seitse aastat – Kristus tuli selleks, et samuti teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest (Mt 10:45), ent erinevalt Jaakobist ei teinud Ta seda selleks, et saada midagi endale, ega maksnud vaid oma aja ja tööga, vaid kogu oma eluga.

Jaakob lahkus Laabani teenistusest suure varandusega, tehes oma onu kavaluse abil vaata et puupaljaks – Kristus aga, olles oma jumalikkuses lõpmata rikas, jättis ja andis kõik, saades meie pärast vaesemast vaeseks, et meie Tema vaesusest rikkaks saaksime (2Kr 8:9).

Jaakobil oli mitu naist ja palju lapsi – Kristus aga valis inimlikus mõttes üksikuks jäämise, hoopis teistsuguse tee, mida Ta on ise väga kõnekalt kirjeldanud järgmiste sõnadega: «Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!» (Jh 12:24)

Jaakob oli ja on Iisraeli rahva suur esiisa – aga ta on seda üksnes Jumala armust ning vaatamata oma vigadele ja täielikult vääritusele (1Ms 32:10-11). Kristus on Jumala ainusündinud, puhas ja laitmatu Poeg, kes on loobunud iseendast meie pärast kuni lõpuni – selleks, et meie, Jumala armust ning vaatamata oma vigadele ja täielikule vääritusele, võiksime saada Tema vendadeks ja Jumala lasteks, leides ja pärides Temas uue ja igavese elu ning taevase kirkuse.

Mitte sellepärast, et meie oleksime ilusad ja head, vaid sellepärast et Tema on hea, on Jumal meid valinud ja kutsunud.

Püha Pius X Väikses Katekismuses seisab muuhulgas küsimus: «Kas kõik inimesed on loodud taeva jaoks?» – ning lihtne ja selge vastus: «Jah, kõik inimesed on loodud taeva jaoks.» Sellele järgneb kohe veel üks küsimus: «Miks siis kõik ei lähe taevasse?» – ning vastus: «Kõik ei lähe taevasse, sest kõik ei tee seda, mida nad peavad tegema, et end päästa.» Ja veelgi tähtsam küsimus koos vastusega: «Mis on hädavajalik, et end päästa?»«Et end päästa, peab uskuma Jeesusesse Kristusesse ja elama Jumala ning Kiriku käskude järgi.»

Kas see pole seesama, mida ütleb paastuaja teise pühapäeva vanakiriklik Evangeelium: «Ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!»»

Vana Testamendi Jaakob ei ole mitte ainult Kristuse eelkuju – olgu positiivses või negatiivses mõttes –, vaid väga olulisel viisil ka meie oma. Kõigepealt justnimelt seeläbi, mida Piibel ei mõtlegi varjata, kuigi inimlikult võiks ju suurest esiisast kõneldes olla loomulik püüda seda varjata: et ta on nõder ja vääritu inimene, patune ning tihtipeale hoolimatu ja halastamatu oma kõverate kavatsuste läbisurumisel.

Jaakob on just nagu meie – oma isekuse ja väikluse, oma eneseõigustuste ja kavaluse, oma südametunnistusetuse ja väljamõeldud, alusetute, ent alati nii kergelt tulevate eneseõigustustega. Aga Jumal armastas Jaakobit sellegipoolest – nagu Ta armastab meid kõiki, kõiki inimesi, sest meid kõiki on Ta loonud taeva tarvis ja Tema suurim valu on see, et kõik ei jõua taevasse.

Esiisa Jaakob võiks aga olla veel ühes asjas meie eeskujuks: nimelt selles, et ta mõistis oma vigu ja kahetses neid. Et ta otsis lepitust ja püüdis tehtud kurja hüvitada.

Me teame, et me ei saa oma patte päriselt hüvitada ei Jumala ega inimeste ees, sest kuri, mida oleme teinud ja mida veel teeme, on juba haavanud Jumalat ning põhjustanud kannatusi meie kaasinimestele. Seepärast on patukahetsusest alati parem patust hoidumine. Aga kui oleme eksinud, siis on kahetsus, pöördumine, meeleparandus ja soov tehtud kuri armastusega katta hädavajalik.

Kristus on meie patud kandnud, Temas oleme Jumalaga lepitatud, kui me Tema armu usus vastu võtame. Sellega peab aga kaasnema kahetsus oma pattude pärast ja armastus, mille läbi saame tõeliselt Jumala lasteks.

Nagu ütleb ka püha Paulus: «Vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite.» (1Ts 4:1)

© Meie Kirik